„Lotte ärkab hommikul oma kodus ning õhtuks on ta jõudnud juba Kuu peal ära käia! Tegusa Lotte jaoks on see tavaline tore seiklus ning nagu ikka, on tal päeva lõpuks jälle mõni uus sõber ja hulk uusi teadmisi. Kuu peal käib ära ka jänes Adalbert – mida tema seal teeb, saate teada, kui tulete teatrisse!“

Nõndaviisi kuulutab „Vanemuise“ teater oma kodulehel ning nõnda see üldjoontes ka läheb, nagu sai oma silmaga kaemas käidud. Nii suur mu ulmehuvi ei ole, et oleksin Lotte-preili seiklusi üksi vaatama läinud, eestvedajateks olid ikka kaks hakkajat järeltulijat, tüdrukutirts ja poisipõnn, kel suur huvi näha mida koer kosmoses teeb. Varasemalt oleme ära vaadanud ka kõik muud Lotte-teemalised joonisfilmid ja teatritükid, ning mis seal salata, üsna kabe kraam, julgen lastele soovitada küll ja endalgi on lõbus. Seepärast läksime kõik kolmekesi koerakese uuele seiklusele üpris entusiastlikult kaasa elama.

Esimene vaatus

Peab ütlema, et kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud olid teinud üle ootuste head tööd. Kui eesriided avanesid, siis – ohoo! Laval oli tõepoolest ehe Leiutajate küla. Värvikirev, detailne, tuttav ja muhe. Ka tegelased olid kostümeeritud üpris kenasti. Alguses tundus veidi kummaline, et koertel oli pikkade koonude asemel lame inimnägu, kuid sellega harjus, sest kõik muud riietuselemendid olid turvaliselt tuttavad. Koonude puudumise põhjus sai üsna peagi ka seletuse – nagu muusikalile kohane, tuli näitlejatel õige palju laulda ja tantsida, ning umbses maskis oleks keegi kindlasti üsna pea ära minestanud.


Lasteetenduses on laulud ja tantsud muidugi omal kohal, avardavad põnnidel silmaringi ning eestlased on ju tuntud tantsu-laulu rahvas. Ent Lotte-etenduses oli sellega veidi alt mindud. Esiteks oli laulmist üpris palju, vahel kohe mitu pala järjest, ilma et vahepeal oleks midagi muud asjalikku toimunud. Lauldi, tuli uus tegelane, teda tutvustati lauldes, tuli veel üks tegelane ja hakati jälle teda lauldes tutvustama. Ja lood ei erinenud üksteisest eriti palju. Salm, refrään, salm, refrään, salm, refrään, lõbus ja vahva, salm, refrään - kiskus väga üheülbaliseks. Mulle meeldivad laulud küll, muusikalid ka, kuid kui lavastaja ei taha laulu vahele üldse teksti ja tegevust panna, siis võiks laulud teha kas väga lühikesed või laulude ajal võiks toimuda ka sisuline tegevus, mitte niisama koeragraafia-tants (kirjaviga tahtlik). Ja üks mitte sugugi vähetähtis asi – muusika mattis ajuti laulu nii ära, et sõnadest oli pea võimatu aru saada. Ja kui sõnu ei erista, siis võiks laulud ka jupi maad lühemad olla, nende sisu nagunii vaatajateni ei jõua.

Peamine puudus aga mis ajapikku huvi alla viis oligi sisu ja tantsude-laulude tasakaalust väljas olek. Pigem jäi mulje operetist või ooperist kui muusikalist. Ilmselt oli ka lavastaja ise seda taibanud, sest ajuti konfransjeena läbipõikav kellakägu lauliski üsna ooperlikult oma teksti ette. Esimese vaatuse lõpuks, ehkki mulje oli veel enam-vähem hea, olime kõik kolmekesi veidi hämmeldunud. Kõik oli nagu hea aga tegelikult ju ei juhtunud kogu selle aja jooksul eriti midagi uut ega huvitavat ning lauludki olid kõik üsna ühte nägu nagu siga ja kägu.

Teine vaatus

Õnneks teine vaatus tõi osa rõõmu tagasi. Ei tea kas sellepärast, et olime juba omaks võtnud, et meile esitatakse täna mitte teatritükki, vaid estraadikava või toimus teises vaatuses kribu rohkem, ei oska öelda. Igatahes kolis põhitegevus Kuu peale. Kunstnikutöö oli taas väga hea, kahvatu kuupind kontrastiks värviküllasele Leiutajate külale jättis väga mõnusa kosmilise mulje.

Kui ma küsisin tütretirtsult, mis talle Kuu-vaatusest kõige enam meeldis, siis vastas ta, et laul lepatriinust. Lepatriinu oli lelu mille saatis lepatriinu-Kusti kuujänes Tikile sünnipäevakingiks. Nii, et kiitus laulu eest helilooja Priit Pajusaarele ja sõnade autorile Leelo Tunglale. Mulle endale tundus aga, et see laul oli justkui ainus „vale“ laul terves muusikalis. Selles mõttes, et kingitus ise oli imelik ja laul tundus kuidagi otsitud. See ei läinud leiutajate teemaga kuidagi kokku. Lepatriinu-Kusti oli statist kes astus täiesti tühjast kohast ette ja ulatas oma kingituse. Pigem jäi mulje, et ilus laul oli juba varasemast ajast olemas ja kuna etenduses ei osatud sünnipäeva episoodiga midagi asjalikku ette võtta, siis torgati see sisse. Laul ise oli muidugi ilus ja meeldis mulle ka.


Terves etenduses oli siiski üks asjalik süžeeliin ka, see kus otsiti kadunud pudrumasinat. See oli muidugi üsna sarnane võte multikast „Tom ja Fluffy“ tuntud suhkrumasina otsimisega (nii nagu oli etendusse pandud hulgaliselt multikatest tuntud episoode). Pudrumasina otsimine oligi aga kahjuks vaid pisike episood selle asemel, et ehitada sellele üles suur ja vahva sündmustik. Liiga lihtsalt ja möödaminnes käis see Sajandi Mõistatuse lahendamine. Isegi mu üsna ebakriitiliste laste arvates.

Loos tuli lõpuks välja ka moraal. Üks tegelane – ülienergiline, auahne ja egomanakist jänes Adalbert arenes ainsa tegelasena etenduse lõpuks veidi targemaks. See oli küll järsk ja robustne muutumine, kuid asi seegi, vähemalt midagigi toimus. Jänes Adalbert sai targemaks (kuna Kuult kokkuvarastatud kraam raketti ei mahtunud), et asjades ei peitu õnn. Imelik oli selle kõige juures vaid statistidest kuujäneste käitumine, kes selle peale, et neil pool kunsti-kultuuri või mis iganes kraami sõna lausumata ära tahetakse viia, ainult laulsid ja tantsisid ja aitasid seda veel rakettigi tassida. Jäigi selgusetuks, mis kraam see selline oli, kust jänes selle sai ja miks kuukad sellest nii lahkelt loobuma nõustusid. Lapsed arvasid, et see oli mingi kuujäneste vana rämps ja neil oli hea meel, et loll maalane selle minema veab. Miks muidu üks kuujänes küsis pärast seda, kui Adalbert kraami ohates maha otsustas jätta (ebatäpne tsitaat): „Miks sa need ilusad asjad meile jagad?“
Minu kõrvus kõlas see küsimus üsna võltsilt. Need „ilusad asjad“ olid ju pärit Kuult, silmnähtavalt mittelooduslikku päritolu ja ainsad elanikud, kes Kuul neid valmistada võisid, olid kuujänesed ise, ehk siis, need olid nende endi asjad mis neile tagasi kingiti. Vahest tegid kuujänesed oma skulptuurid just nimelt seetõttu nii suured, et kosmosehulgused kõike minema ei tassiks? Selliseid kosmoserändureid aga jagus. Nii sattus näiteks ebaselgetel asjaoludel Linnutee kosmosekukkede raketti too kadunud pudrumasin. Ainult õnneliku kokkusattumuse tõttu käivitas Lotte masina enne, kui kuked minema jõudsid lennata ja ajas neil raketi putru täis.

Tagasi Maal

Leiutistekonkurss, mis oleks võinud olla vinge šõu, möödus üsna vagaselt ja traditsiooniliselt, ehk siis nii nagu multikast on saanud juba kümme korda nähtud. Ainus, mis seda elavdas oli roboti tants ja see oli kõige ägedam tants kõigist etenduse tantsudest, ka lapsed olid seda meelt. Robot oli staar ja kahju, et teda nii vähe näidati, täitsa vabalt oleks ta võinud saada hoopis suurema osa etenduses ja see oleks kinnitanud Leiutajateküla innovatiivset mainet kindlasti samavõrra kui vändaga seljasügaja.


Näitlejatele peab igatahes kiitust avaldama, sest niiviisi ringi trallida on füüsiliselt üsna kurnav ning need lõputud pikad laulud selgeks õppida nõuab head mälutreeningut. Kui kedagi eriti esile tuua, siis jänes Adalbert sai oma rolliga lausa suurepäraselt hakkama. Hästi esinesid ka teised. Kui kellelegi midagi ette heita, siis lavastajale, sest Lotte oli ehk liiga, ma ei tahaks kasutada sõna agressiivne, aga ütleme, oli liiga tormakaks tehtud. Veidikene malbust aeg-ajalt ei oleks sugugi paha. See oli selline ameerikalik Miki-Hiire agressiivsus, mis mõjub pikas plaanis veidi väsitavalt. Isegi Pipil, põhjamaade esihüperaktiivikul olid aeg-ajalt omad vaikusehetked.

Kokkuvõte

Kui võtta Lottet laste uudishimu tekitajana uute asjade vastu, siis kosmonaut Lotte minu meelest oma eesmärki väga ei täitnud. Oli selline kerge ja sisutühi lõbus meelelahutus ja kõik. Rakett, seljasügaja ja robot olid muidugi vahvad ja kummaline, et neile etenduses nii vähe „eetriaega“ anti. Milleks oli vaja kosmosekukkesid? Raketi oleks võinud valmis ehitada ju Lotte isa või mõni teine Leiutajateküla leidur ja isa Oskar oleks ju võinud Kuu peal tantsida ja laulda ja näidata pakse raamatuid mis peab kõik läbi lugema et targaks saada. Või siis näidanuks raamatuid Tiki isa. Väga huvitav oleks olnud ka näha, kuidas ja kus kuujänesed oma geneetiliselt muundatud hiidube aretavad ja kasvatavad ja nõnda oleks ka Tiki isal tekkinud mingi sisuline roll ning uba, mis on Lotte-maailmast juba kaks korda läbi jooksnud, saanuks veidigi valgust oma päritolule. Liiga palju oli erinevaid tegelasi ja liiga vähe neil kõigil teha. Kui tegelasi oleks „optimeeritud“ ja „koondatud“ ja allesjäänud ülesanded olemasolevate vahel ära jagatud, olnuks tulemus hoopis tummisem. Praegu valgus see kõik kuidagi kirjuks lombiks laiali. Edaspidi ehk ootakski autoritelt Janno Põldmalt, Heiki Ernitsalt ja Priit Pajusaarelt sutike rohkem läbimõeldust süžee osas. Vahva on kogu aeg midagi uut sisse tuua, aga Lotte-maailm on paisub tasapisi üha suuremaks ja kui siis vahepeal võetakse ette juba tuntud tegelased ja olukorrad, nagu käesolevas etenduses, siis on aeg hakata süvenema juba olemasolevasse. Lapsed on ju tuntud küsimuste-esitajad. Kuhu kadus uba? Kuskohast kuujänesed neid saavad? Kuidas sai pudrumasin raketi putru täis lasta, kas ta oli raketis või puudus raketil põhi? Miks ei protestinud kuujänesed kui Adalbert kuu pealt mingit tundmatut kraami kokku tassis ja tahtis seda ära viia? Mis kraam see oli? Küsimusi oleks ju veel ja kõigile küsimustele ei jõua alati vastata, aga kui neid vastamata küsimusi saab liiga palju, siis hakkab isegi ülifantastiline maailm mingil hetkel traageldustest kärisema. Ja selles etenduses ta kärises päris kõvasti.

Aga pudrumasin sai leitud, Adalbert veidi targemaks, vaadata oli ilus ja kuigi laulud oleksid võinud olla erinevamad ning koreograafia aidata kaasa tegevuse ja sündmustiku edasiviimisele, siis lõppkokkuvõtteks tulime teatrist välja:

Tüdruk: rõõmsa ja rahulolevana
Poiss: lakkamatuid küsimusi küsides, kuid roboti ja raketi üle rahulolevana
Mina: kulme kibrutavana, lakkamatutele küsimustele vastuseid leiutades, ent nähtud silmailu ja Kuu atmosfääri üle rõõmsa ja rahulolevana