Kohe-kohe on ilmumas Sapkowski Nõiduri-sarja teine raamat ning kuna tegu on lühematest juttudest koosneva kogumikuga, palus Reaktori toimetus Tiritamme kirjastuselt üht juttu Reaktorisse nn. eelroaks fännidele. Vastus oli positiivne ning seega võivad meie lugejad eelnevalt jupikese vastselt ilmuva raamatu sisuga tutvuda. Loodame, et mulje on hea ning ajab raamatupoodi või -kokku teosega lähemat sõprust sõlmima.

Ümmarguseks paisunud lambakorjus, mille kangestunud koivad taeva poole sihtisid, liigutas äkki. Müüri ääres kükitav Geralt tõmbas aeglaselt mõõga välja, hoolega jälgides, et tera lahkuks tupest vähimatki heli tekitamata. Temast kümmekonna sammu kaugusel hakkas prügihunnik äkki kõikuma ja ülespoole kummuma. Nõidur jõudis püsti karata enne, kui rämpsu ja käärinud jäätmete kuhja liigutamisest vabadusse pääsenud hais lainena temani jõudis.

Kedervarre taoline ja ogadega kaetud paksu otsaga kombits sirutus äkki solgi seest välja ning vuhises uskumatu kiirusega nõiduri poole. Mees kargas kiiresti mädanenud aedvilja kuhjal kõikuva kapijäänuse otsa, sai tasakaalu kätte ning raius ainsa lühikese mõõgaliigutusega kombitsa küljest iminapa maha. Ta kargas kohe elukast eemale, kuid libises kapilaudadel ja vajus puusadeni kleepuvasse massi.

Prügimägi oleks nagu plahvatanud. Üles paiskus paksu haisvat läga, nõude kilde, kõdunenud kaltse ja hapukapsa kahvaturohelisi niidikesi. Solgi alt kerkis tohutu suur vormitu kartulisarnane kere, mis vehkis kolme terve ja ühe köndistatud kombitsaga.

Geralt, kel polnud selles solgimülkas erilist liikumisvõimalust, pööras end hooga puusadest ning raius teise kombitsa maha. Kaks viimast jämeda oksa paksust jäset virutasid talle sellise hooga, et ta vajus veel sügavamale solgi sisse. Hiigelkartuli moodi olend roomas enda taha rämpsu sisse vagu jättes tema poole. Geralt nägi, kuidas keresse tekkis ava, mis muutus suurte ebaühtlaste hambaridadega laiaks lõuapaariks.

Mees laskis kombitsatel endast kinni haarata ja valju lurtsatusega sodimassist välja tirida. Kombitsad vedasid ta keha juurde, mis end pööreldes solgi alla kaevas. Teravahambulised

lõuad laksatasid raevukalt kokku. Õudsete lõugadeni jõudes haaras nõidur kahe käega mõõgast ja virutas. Tera tungis sujuvalt ja kergelt olendi ihusse. Iiveldamapanevalt magus hais kippus hinge matma. Elukas võpatas ja sisises. Õhus vehklevad kombitsad lasksid saagist lahti. Taas solgi sisse vajuv Geralt lõi veel korra ning tera libises võika kriginaga mööda irevil hambaid. Olend vajus mulinaga kokku, kuid paisus kohe uuesti suureks ja pritsis sisisedes nõiduri pihta haisvat lima. Püüdes meeleheitlikult libedal jalgealusel mitte kukkuda, sumpas nõidur edasi, lükates rinnaga solki nagu ujuja vett. Ta lõi kõigest jõust mõõgaga ülalt alla, surudes kogu keharaskuse koletise valgete fosforiseeruvate silmade vahele tunginud terale. Elukas hakkas muliseva häälega vinguma ja visklema, pritsis löga nagu lõhkine põis ja levitas sooja vänget haisu. Kombitsad tõmblesid ja pekslesid solgi sees.

Nõidur rabeles lägast välja ja seisatas õõtsuval, kuid muidu kandval jalgealusel. Ta tundis, kuidas mingi saapasse pugenud jälk ja kleepuv ollus talda kõditab. «Vaja kaevu juurde minna,» mõtles mees. «Tahaks kähku solgi maha pesta, ennast puhtaks küürida.» Kombitsad virutasid veel kord valju plärtsu ja pritsmetega vastu läga ning tardusid siis paigale.

Üks täht langes taevalaelt, valgustades hetkeks musta, valgustäpikesi täis taevavõlvi. Nõidur ei soovinud midagi.

Ta hingas raskelt ja kähinal, tundes, kuidas enne võitlust joodud eliksiiride toime kaob. Linnamüüri äärde kuhjatud hiigelsuur rämpsu ja solgi laam, mis tasapisi nõlvast alla helkiva jõelindi poole vajus, nägi tähevalgel päris kena ja ahvatlev välja. Nõidur sülitas.

Elukas oli surnud ja juba muutunud teda toitnud solgihunniku osaks.

Langes veel üks täht.

«Prügimägi,» lausus nõidur vaevaliselt. «Solk, rämps ja sõnnik.»

«Sa haised, Geralt,» torises Yennefer ega pööranud sealjuures pilku peeglilt, mille ees ta laugudelt ja ripsmetelt värvi eemaldas. «Pese end puhtaks.»

«Vett ei ole,» kostis mees toobrisse vaadates.

«Tühiasi.» Nõiatar tõusis ning lükkas akna laialt lahti. «Tahad merevett või tavalist?»

«Vahelduseks võiks ju merevett.»

Yennefer ajas käed laiali ja lausus valjusti loitsusõnad, sooritades sealjuures peopesadega keerulise liigutuse. Pärani aknast tulvas järsku sisse jahedat mereõhku. Luugid hakkasid vappuma, kui roheline lopergune veepall vilinal tuppa tungis. Pesupali sai pilgeni mäslevat ja üle ääre pekslevat vett täis. Nõiatar pöördus tagasi ennist pooleli jäänud tegevuse juurde.

«Kuidas läks? Hästi?» päris ta. «Mis seal prügimäel õieti oli?»

«Solgiloom, nagu ma arvasingi.» Geralt tiris saapad jalast, riietus lahti ja laskis jalad palisse. «Kurat küll. Yennefer, see vesi on külm. Kas saaksid soojendada?»

«Ei.» Nõiatar tõstis peegli näole lähemale ning tilgutas endale klaaspulgaga midagi silma. «Sedasorti loits on hirmus väsitav ning ajab mul südame pahaks. Sulle teeb külm vesi pärast eliksiiride joomist ainult head.»

Geralt ei vaielnud vastu. Yenneferiga oli kasutu vaielda.

«Oli raske?» Nõiatar toppis oma klaaspulgakese pudelisse ja tilgutas naljakalt huuli kõverdades vedelikku ka teise silma.

«Ei midagi erilist.»

Lahtisest aknast kandus tuppa müra, murduva puu ragin ja kellegi viisipidamatult, häbitult ja ebaselgelt populaarse lorilaulu refrääni korrutav hääl.

«Et siis solgiloom.» Nõiatar küünitas võtma järgmist pudelikest laual seisvast muljetavaldavalt pikast rivist. Ta tõmbas korgi ära ning toas hakkas lõhnama sireli ja karusmarjade järgi. «On alles aeg! Nõiduritel on linnades töö leidmine lihtsaks muutunud. Pole üldsegi vaja mööda kõnnumaid hulkuda. Tead mis, Istredd väidab, et nii hakkabki nüüd olema. Metsades ja soodes välja surevate olendite asemele astuvad teistsugused, võib-olla isegi päris uued mutandid, kes on kohanenud inimeste loodud kunstliku keskkonnaga.»

Nagu ikka, kortsutas Geralt ka seekord Istreddi mainimise peale kulmu. Tal oli kõrini Yenneferi pidevast ahhetamisest ja ohhetamisest Istreddi geniaalsuse üle – isegi siis, kui Istreddil oli õigus.

«Istreddil on õigus,» jätkas Yennefer oma põskedele ja laugudele midagi sireli ja karusmarja järgi lõhnavat hõõrudes. «Mõtle nüüd ise, keldrites ja solgitorudes elavad hiigelsuured mutantrotid, prügimägedel solgiloomad, roiskuvates tiikides ja kraavides pesitsevad haisuelajad ning veskite juures hiidmolluskid. Kas sulle ei tundu, et on tekkinud mingi sümbioos?»

«Ja kalmistutel on guulid, kes värskelt maetuid õgivad,» lisas endalt seebivahtu maha loputav Geralt mõttes. «Täielik sümbioos. Just nimelt.»

«Jah.» Nõiatar jättis oma pudelikeste ja topsikutega tegelemise. «Linnadeski leiab nõiduri jaoks tööd. Ma arvan küll, et sa jääd lõpuks mõnda linna elama.»

«Pigem tabagu mind välk,» mõtles mees, kuid ei öelnud seda välja.

Yenneferile vastu vaidlemine tähendas käreda tüli tekitamist, aga Yenneferiga tülitsemine ei olnud ohutu.

«Geralt, kas said pestud?»

«Jah.»

«Roni siis palist välja.»

Yennefer ei vaevunud seekord tõusmagi, vaid viipas loitsu lausudes hooletult käega. Pesupalis olev vesi korjas põrandale loksunud loigud ja Geralti nahalt maha tilkuvad piisad endaga kaasa poolläbipaistva palli sisse ning lendas vilinal aknast välja. Kostis vali plartsatus.

«Katk teid võtku, va koerapojad!» röögatati akna all vihaselt.

«Kuradi hoorapojad, ei oska oma solgivett mujale kallata või? Et täid teid elusalt nahka õgiks, et te kärnadesse kärvaks!»

Nõiatar lükkas aknaluugid kinni.

«Tont võtaks, Yen,» irvitas nõidur vaikselt. «Oleksid võinud selle vee natuke kaugemale visata.»

«Oleksin küll,» turtsatas naine. «Aga ei tahtnud.»

Yennefer võttis laualt õlilambi ning läks Geralti juurde. Valge, kehakumerusi rõhutav, öösärk tegi naise uskumatult ahvatlevaks. Kütkestavam kui päris alasti, mõtles mees.

«Tahan su üle vaadata,» lausus naine. «Solgiloom võis sind kriimustada.»

«Ei kriimustanud. Oleksin seda tundnud.»

«Pärast eliksiiride joomist? Ära aja naerma. Pärast eliksiiride joomist ei tunneks sa isegi lahtist luumurdu enne kui kont kuhugi takerduma hakkab. Solgiloomalt võib saada mida iganes, teetanust ja laibamürki. Praegu poleks veel hilja nende vastu võidelda. Pööra ümber.»

Mees tundis oma kehal lambitule õrna soojust ja naise juuksed riivasid aeg-ajalt ta selga.

«Oleks nagu korras,» nentis nõiatar. «Heida parem pikali, kuni eliksiirid sind jalust nõrgaks pole võtnud. Need on neetult ohtlikud segud. Sa lihtsalt tapad end nendega aeglaselt.»

«Ma pean neid enne võitlust tarvitama.»

Yennefer ei vastanud midagi. Ta istus uuesti peegli ette ja kammis aeglaste liigutustega oma lopsakaid läikivmusti lokke. Ta kammis alati enne voodisseheitmist juukseid. Geralt pidas seda veidruseks, kuid armastas väga iluprotseduuri jälgida ning kahtlustas, et naine on ta nõrkusest teadlik.

Mehel hakkas järsku väga külm ja eliksiirid panid ta sõna otseses mõttes värinatest vappuma. Kael jäi kangeks ning alakõhus olid iivelduskrambid. Nõidur vandus omaette ning vajus Yenneferilt pilku pööramata voodile.

Miski liigutas nurgas ja tõmbas mehe tähelepanu endale. Viltuselt seinale naelutatud ämblikuvõrke täis hirvesarvede otsas kükitas süsimust lind ja uuris pead kallutades oma liikumatu

kollase silmaga nõidurit.

«Yennefer, mis elukas see on? Kust sihuke välja ilmus?»

«Mis asi?» pööras Yennefer pead. «See või? Tuuletallaja.»

«Tuuletallaja? Need on pruunikirjud, aga see siin täitsa must.»

«See on maagiline tuuletallaja. Ma tegin ta ise.»

«Milleks?»

«On vaja,» kostis Yennefer. Geralt ei hakanud rohkem pärima, teades, et Yennefer nagunii ei vasta.

«Lähed homme Istreddi juurde?»

Nõiatar lükkas pudelikese laua servale, peitis juukseharja laekasse ning sulges peeglilaua küljetiivad.

«Lähen küll. Kohe hommikul. Mis siis?»

«Ei midagi.»

Neine heitis nõiduri kõrvale ega kustutanud õlilampi. Ta ei kustutanud kunagi valgust, sest ei suutnud pimedas magada. Olgu see õlilamp, latern või küünal, või muu valgusallikas – alati pidi see lõpuni põlema.

Nii oli alati. Veel üks veidrus. Yenneferil oli uskumatult palju veidraid harjumusi.

«Yen.»

«Mis on?»

«Millal me siit lahkume?»

«Ära muutu tüütuks.» Naine tõmbas suletekki enda poole. «Me oleme siin vaid kolm päeva viibinud ja sa oled seda juba vähemalt kolmkümmend korda küsinud. Ma ju ütlesin, et mul on siin asjaajamist.»

«Istreddiga?»

«Jah.»

Mees ohkas ja kallistas naist oma edasisi kavatsusi varjamata.

«Kuule,» sosistas nõiatar. «Sa võtsid ju eliksiire.»

«Mis siis?»

«Ei midagi erilist.» Naine itsitas tasakesi nagu väike tüdruk, surus end mehe vastu, tõusis poolistuli ja sirutas end, et särki seljast saada. Vaimustus naise paljast ihust pani nõiduril judinad selga mööda jooksma nagu alati. Naha vastu puutuvad sõrmeotsad hakkasid surisema. Ta puudutas huultega nõiatari ümaraid õrnu rindu, mille nibud olid nii heledad, et eraldusid vaid oma kuju poolest muust nahast, ja surus sõrmed juustesse, mis lõhnasid nagu sirel ja karjusmarjad.

Naine laskis end kassi moodi nurrudes hellitada ning hõõrus põlvest kõverdatud jalga vastu mehe puusa.

Peagi selgus nagu tavaliselt, et mees oli oma vastupanuvõimet maagiliste eliksiiride toimele ülehinnanud ja unustanud kahju, mida need kehale tekitasid. «Vahest ei tulegi see eliksiiridest,» mõtles ta. « See võib tulla lahinguväsimusest ja pidevast ohust surma saada. Kurnatus on nii igapäevaseks muutunud, et ma ei märkagi seda enam. Organismi on küll kunstlikult turgutatud, kuid see ei pea niisugusele rutiinile vastu ning reageerib, nagu peab reageerima. Häda on selles, et reageerib kõige ebasobivamal hetkel. On tõbras!»

Kuid Yennefer ei lasknud nagu tavaliselt sellisel pisiasjal end häirida. Mees tundis naise hellitusi ja kuulis ta kurisemist oma kõrva ääres. Nagu tavaliselt, mõtles nõidur alguses tahtmatult lugematutele kordadele, mil naine ei jätnud kasutamata võimalust seda väga praktilist loitsu proovida – ja pärast ei mõelnud ta enam üldse midagi.

Oli ebatavaliselt hea nagu tavaliselt.

Mees vaatas nõiatari huuli ja tahtmatult naeratusest värelevaid suunurki. Ta tundis seda naeratust hästi. See paistis alati pigem võiduka kui õnnelikuna. Mees ei küsinud selle kohta kunagi. Ta teadis, et naine ei vastaks.

Hirvesarvedel istuv must tuuletallaja rabistas tiibadega ja naksutas kõverat nokka. Yennefer pööras pead ning ohkas väga igatsevalt.

«Yen?»

«Pole midagi, Geralt,» suudles naine teda. «Pole midagi.»

Lambi leek värises. Seinapraos krabistas hiir. Kummutis nagistas toonesepp tasa ja monotoonselt.

«Yen?»

«Mis on?»

«Sõidame siit ära. Ma tunnen end siin väga näruselt. See linn mõjub mulle halvasti.”

Naine keeras end küljeli, silitas mehe põske ning libistas siis sõrmed juuste alla, madalamale, puudutades arme kaela küljel.

«Tead, mida selle linna nimi tähendab? Aedd Gynvael?»

«Ei. Kas see on elfikeelne nimi?»

«Jah, tähendab jääkildu.»

«Hämmastavalt sobimatu nimi sellele räpasele urkale.»

«Elfidel,» sosistas nõiatar mõtlikult, «on legend Talvekuningannast, kes lumetormi ajal kihutab mööda maailma ringi. Tema saani veavad valged hobused. Kuninganna loobib laiali väikesi kõvasid ja teravaid jääkilde ja häda sellele, keda niisugune kild silma või südamesse tabab. See isik on sama hästi kui surnud. Teda ei rõõmusta enam miski. Kõik, mis on lumest veidigi soojem, hakkab talle paistma inetu ja eemaletõukavana. Ta muutub rahutuks, jätab kogu oma endise elu ja järgneb Kuningannale, kes on tema unistus ja arm. Ainult et... otsija ei leia teda kunagi ja sureb lõpuks igatsusse. Näib, et siin, selles linnas on kunagi väga ammu midagi sarnast juhtunud. Kas pole ilus legend?»

«Elfid oskavad väga nutikalt kõike ilusate sõnadega ehtida,» torises mees uniselt ning puudutas huultega naise õlga. «Yen, tegelikult pole siin üldsegi legendiga tegemist. See on kaunis kirjeldus vastikule nähtusele, mida kutsutakse Metsikuks Jahiks. Mõnes kohas esineb niisugust needust. Seletamatu kollektiivne hullus kihutab inimesi mööda taevalaotust tormavale viirastuskarjale järele minema. Olen ise juhtunud niisugust asja nägema. Tõepoolest, eriti tihti juhtub seda talvel. Mulle on pakutud suuri summasid, et needusele lõpu teeksin, aga ma pole seda tööd võtnud. Metsiku Jahi vastu ei saa miski.»

«Nõidur,» sosistas naine mehe põske suudeldes. «Sinus pole mitte kröömigi romantikat. Mina armastan elfide legende, sest need on nii ilusad. Kahju, et inimestel pole selliseid lugusid. Võib-olla need tekivad kunagi? Võib-olla hakkavad inimesed oma legende looma? Aga millest võiksid inimeste legendid üldse rääkida? Kuhu ka ei vaata, vastu vahib vaid argine hallus ja ebakindlus. Isegi kui algab midagi ilusat, lõpeb see kähku igavuse ja argisusega, inimeste elu tavapärasusega, selle igatseva rutiiniga, mida eluks nimetatakse. Oh, Geralt, meie maailmas pole üldsegi kerge olla nõiatar, aga kui hakata seda võrdlema tavainimese nüri eluga, siis... Geralt?» Naine kummardas pea mehe ühtlaselt kerkivale ja vajuvale rinnale. «Maga-maga, mu nõidur.»

Linn mõjus talle tõesti halvasti.

Juba hommikust peale. Kohe hommikust peale rikkus kõik nõiduri tuju, masendas ja ajas tigedaks. Meest ärritas, et ta magas sisse ning varase ärkamise asemel sai silmad lahti alles keskpäeval.

Teda pahandas Yenneferi äraolek. Naine oli lahkunud ammu enne mehe ärkamist.

Nõiatar oli minekuga ilmselt kiirustanud, sest kogu ta tavaliselt hoolikalt laegastesse pakitud kraam vedeles laual laiali nagu ennustajamoori visatud täringud. Seal võis näha peentest karvadest pintslikesi - suuremad puuderdamiseks, väiksemad huulepumati pealekandmiseks ning päris pisikesed kulmude ja ripsmete värvimiseks – pliiatseid ja värvipulki kulmude ja ripsmete jaoks, tillukesi pintsette ja hõbelusikaid. Siin-seal seisid marmorist või piimvalgest klaasist purgikesed ja topsikud, mis mehe teadmist mööda sisaldasid eliksiire ja salve sellistest igapäevastest materjalidest nagu nõgi, hanerasv ja porgandimahl või siis salapärastest ja ohtlikest ainetest nagu mandragora, mida ka kiratsejarohuks kutsuti, antimon, belladonna, kanep, loheveri ja hiidskorpioni kontsentreeritud mürk. Kogu selle purgimajanduse kohal hõljus sireli ja karusmarja hõng, Yenneferi alatine lõhnakombinatsioon.

Naise kohalolekut võis tunda tema asjades ja selles lõhnas. Kuid teda polnud kohal. Mees läks alumisele korrusele, tundes sealjuures üha kasvavat rahutust ja ärritust. Teda ärritas kõik.

Nõidurit pahandas külm munaroog, mille kõrtsmik, olles sahvris tüdruku kabistamise kahetsusega pooleli jätnud, lauale tõi. Teda vihastas, et käperdatav plika oli kõige rohkem kaheteistkümne aastane ning nutu äärel.

Soe kevadilm ning tänava elurõõmus lärm ei parandanud natukestki Geralti tuju. Aedd Gynvaelis ei meeldinud talle endiselt miski. Tema meelest oli linnake talle teada väikelinnade närune kõverpeeglipilt – ülemäära lärmakas, umbne, räpane ja närvidele käiv.

Mees tundis kogu aeg oma riietel ja juustes nõrka solgilõhna ja otsustas sauna minna.

Saunas rikkus ta tuju saunamees, kes vahtis toobri serval lebavaid nõiduri medaljoni ja mõõka. Teda pahandas, et saunamees ei pakkunud talle tüdrukut. Nõiduril polnud küll tahtmist tüdrukut pruukida, kuid saunades pakuti tüdrukuid kõigile, nii et selline erand ajas vihale.

Kui ta vängelt halli seebi järgi lõhnates saunast väljus, ei paranenud ta tuju vähimalgi määral ning Aedd Gynvael ei paistnud kröömigi kaunimana. Endiselt polnud linnas midagi, mis võinuks meeldida. Nõidurile käisid närvidele tänavatel vedelevad sõnnikuhunnikud. Talle polnud sümpaatsed ka templi seina ääres kükitavad kerjused. Ning talle ei meeldinud seinale kritseldatud hüüdlause: ELFID RESERVAATIDESSE!

Lossi teda sisse ei lastud ning kästi raha järele minna hoopis turufoogti juurde kaupmeeste gildis. See masendas nõidurit. Tuju rikkus ka see, et üks elfist gildivanem käskis nõidurit põlglikult ja kõrgilt silmitsedes tal foogti turult otsida. Selline suhtumine isiku poolt, keda kohe-kohe reservaati saata kavatseti, tundus üsna kummaline.

Turg oli rahvast, müügilette, vankreid, hobuseid, härgi ja kärbseid tihedalt täis. Alusel seisis häbipost seaduserikkujaga, keda lihtrahvas sõnniku ja poriga loopis. Hämmastavalt rahulik patune sõimas oma piinajaid eriti häält tõstmata kõige värvikamate roppustega.

Olukorras üsna kenasti orienteeruva Geralti jaoks polnud foogti viibimises selles tohuvabohus midagi kummalist. Võõrastel kaupmeestel oli altkäemaks ilmselt ettenägelikult kauba hinnale juurde arvestatud ja tõenäoliselt oli neil tarvis pistis kellelegi üle anda. Foogt oli samuti kombega tuttav ja tuli isiklikult kohale, et kaubitsejad ei peaks asjatult vaevlema.

Koht, kus ta seda äri ajas, oli tähistatud vaiade otsa riputatud määrdunudsinise baldahhiiniga. Seal seisis lärmakatest klientidest ümbritsetud laud. Selle taga istus foogt Herbolth, kelle närtsinud nägu väljendas lõpmatut põlgust ja üleolekut kõige ja kõigi vastu.

«Hei, kuhu trügid?»

Geralt pööras aeglaselt pead. Ta surus oma tigeda tuju hetkega alla, võttis end kokku ning muutus kõvaks ja külmaks jääkilluks. Ta ei saanud endale mingit emotsiooniväljendust lubada. Tema tee tõkestanud mehel olid peoleokollased juuksed ning heledate tühja pilguga silmade kohal kaardusid sama värvi kulmud. Pikkade sõrmedega kitsad käelabad puhkasid raskete messingplaatidega kaetud vöörihmal, mille küljes rippusid mõõk, nui ja pistodapaar.

«Ahhaa,» ütles mees. «Tunnen sind. Nõidur oled, eks ju? Herbolthi juurde lähed, jah?»

Geralt noogutas, pilku tüübi kätelt pööramata. Ta teadis, et neid mitte jälgida on ohtlik.

«Kuulsin sinust, koletiste taltsutaja,» lausus kollasejuukseline ning silmitses kõneldes tähelepanelikult Geralti käsi. «Minu meelest pole me varem kohtunud, kuid arvan, et sinagi oled minust kuulnud. Mu nimi on Ivo Mirce, aga kõik kutsuvad Tsikaadiks.»

Nõidur noogutas märgiks, et on kuulnud. Ta teadis ka summasid, mida Wyzim, Caelf ja Vattweir Tsikaadi pea eest pakkusid.

Kui keegi oleks nõiduri arvamust küsinud, oleks ta öelnud, et linnad pakuvad liiga vähe – aga teatavasti ei küsinud tema arvamust keegi.

«Tore,» teatas Tsikaad. «Nagu mulle teada, ootab foogt su saabumist. Võid edasi astuda. Aga mõõk, sõbrake, jäta siia. Saad aru, mulle makstakse siin selle eest, et ma sellist kommet au sees hoiaksin. Herbolthi juurde ei tohi keegi relvaga minna. Arusaadav?»

Geralt kehitas ükskõikselt õlgu, tegi vööpandla lahti, mähkis rihma relvatupe ümber ning ulatas mõõga Tsikaadile. Too muigas suunurgast.

«Ennäe,» lausus ta. «Nii viisakas, sõnagagi ei vaidle vastu. Ma teadsin, et sinu kohta käiv keelepeks on liialdustega. Oleks tore, kui sina kunagi minu mõõka nõuaksid. Saaksid alles vastust

näha.»

«Kuule, Tsikaad!» hõikas foogt. «Lase ta läbi! Tulge aga kähku siia, isand Geralt. Tere-terekest. Minge teie ära, isandad kaupmehed, jätke meid kahekesi. Teie äriasjad kannatavad oodata, kuni me linna jaoks hoopis tähtsamaid probleeme lahendame. Palvekirjad jätke mu sekretäri kätte.»

Geralt ei lasknud end foogti võltsist lahkusest petta. Ta teadis, et see käib kauplemise juurde. Kaupmehed said niiviisi aega järele mõelda, kas pakutud pistisesumma on piisavalt suur.

«Võin kihla vedada, et Tsikaad üritas sind provotseerida.» Herbolth vastas nõiduri lohakale kummardusele sama hooletu käeviipega. «Ära sellega pead vaeva. Tsikaad haarab relva vaid siis, kui kästakse. Ega see talle meeldi küll, aga kuni maksan, peab ta sõna kuulama, kui ei taha sulge sappa saada. Nii et ära sina muretse.»

«Milleks teile üldse sihuke Tsikaad, isand foogt? Kas siin on tõesti nii ohtlik elu?»

«Ei ole ohtlik, sest ma maksan Tsikaadile,» naeris Herbolth. «Tema kuulsus ulatub kaugele ja mulle tuleb see kasuks. Vaata, Aedd Gynvael ja teised Toine’i oru linnad alluvad Rakverelini kubernerile. Aga viimasel ajal vahetuvad kubernerid väga tihti. Mina ei saa aru, miks neid üldse peab vahetama, sest nagunii iga teine neist on kas pool- või neljandikvereline elf. Neetud tõug ja veri. Kõik halb tuleb elfidest.”

Geralt ei hakanud ütlema, et äkki olidki viletsad ametnikud, sest see üldtuntud ütlus ei pruukinud kõigi silmis naljakas olla.

«Iga uus kuberner,» jätkas Herbolth hoogu minnes, «alustab sellest, et vahetab kõik eelmise ametisse määratud foogtid, bürgermeistrid ja muud kõrgemad ametnikud oma sõprade ja sugulaste vastu. Kuid pärast seda, mida Tsikaad ükskord tegi järjekordse kuberneri soosikuga, ei üritanud mind enam keegi kohalt lahti kangutada. Olen nüüd kõige kauem ametis püsinud riigiametnik, kes sai postile ma ei mäletagi enam kui mitu valitsusevahetust tagasi. Ühesõnaga, siin me nüüd vatrame maast ja ilmast nagu kaks turumutti, nagu armastas öelda mu esimene naine – püsigu ta rahus – ma tahtsin öelda, et puhaku ta rahus. Räägime asjast. Mis elukas me prügimäel siis pesitses?»

«Solgiloom.»

«Pole elu sees sihukesest kuulnud. Loodetavasti lõid ta maha?»

«Lõin maha.»

«Palju see linnakassale maksma läheb? Seitsekümmend?»

«Sada.»

«Nonoh, isand nõidur! Ega te koerapöörirohtu söönud? Sada marka mingi sita sees elava limuka mahalöömise eest?»

«See pole lihtsalt limukas, isand foogt. Nagu te ise väidate, pistis elukas kaheksa inimest nahka.»

«Inimest? Kas neid saab inimesteks nimetada! Too värdjas, nagu ma ütlesin, sõi ära vana Juureüraste, kes oli kuulus seetõttu, et ei saanud kunagi kaineks, siis ühe eeslinna vanaeide ja mõned parvemees Suliradi lapsukesed. Me ei teagi, mitu täpselt, sest Sulirad ise kah ei tea, palju tal lapsi on. Ta vorbib neid teha sihukeses tempos, et ei jõua üle lugeda. Vaat sihukesi õgis! Kaheksakümmend!»

«Kui ma poleks solgilooma maha löönud, oleks ta varsti mõne tähtsama isiku nahka pannud. Näiteks apteekri. Kust te siis süüfilise raviks rohtu oleksite saanud? Sada.»

«Sada marka on hea hulk raha. Ma ei tea, nii palju oleks ehk üheksa peaga hüdra väärt. Kaheksakümmend viis.»

«Sada, armuline isand Herbolth. Võtke arvesse, et mitte keegi kohalikest, kaasa arvatud vapper Tsikaad, ei saanud solgiloomast jagu, ehkki see polnud mingi üheksa peaga hüdra.»

«Ükski kohalik pole harjunud sita ja solgi sees müttama. Mu viimane pakkumine on üheksakümmend.»

«Sada.»

«Üheksakümmend viis, et sind deemonid ja tondid...»

«Nõus.»

«Hüva,» naeratas Herbolth laialt. «Saime ühele poole. Nõidur, kas sa alati nii osavalt tingid?»

«Ei,» kostis Geralt ega naeratanud. «Pigem harva. Tahtsin teile muljet avaldada, isand foogt.»

«Avaldasid muljet jah, et katk sind...» puhkes Herbolth laginal naerma. «Kuule, Kammkarp, tule kähku siia. Too arveraamat ja kukkur ning loe kärmelt üheksakümmend marka lauale.»

«Me ju leppisime üheksakümne viie peale kokku?»

«Aga tulumaks?»

Nõidur vandus mõttes ropult. Foogt kribas kviitungile mingi loetamatu allkirja ning hakkas siis sule puhta otsaga kõrvas urgitsema.

«Loodetavasti saab nüüd prügimäel rahu valitsema. Või mida sina arvad, nõidur?»

«Peaks saama. Seal oli vaid üks solgiloom. Tõsi küll, ta võis jõuda paljuneda. Solgiloomad on mõlemasoolised nagu teod.»

«Mis muinasjutte sa pajatad?» kõõritas Herbolth altkulmu nõiduri poole. «Paljunemiseks on kahte vaja, isast ja emast. Või tekivad solgiloomad nagu hiired ja kirbud kõdunenud õlgedest madratsi sees? Iga loll teab, et isaseid ja emaseid hiiri pole olemas, kõik nad on ühesugused ja tekivad iseenesest mädadest õlgedest.»

«Ja teod tekivad üldse märgadest lehtedest,» täiendas sekretär Kammkarp, kes ikka veel müntidest tornikesi ladus.

«Seda teavad ju kõik,» kinnitas Geralt sõbraliku muigega.

«Isaseid ja emaseid tigusid pole olemas. On ainult puulehed. Ja kes teisiti mõtleb, see eksib.»

«Lõpeta,» lõikas foogt nõidurit kahtlustavalt põrnitsedes vahele. «Aitab siin limukatest. Ma küsisin, kas on võimalik, et me prügimäele mõne aja pärast mõni uus elukas tekib, ning sina ole hea ja vasta mu küsimusele selgelt ja lühidalt.»

«Umbes kuu aja pärast tuleks kontrollida, parem oleks, kui koertega. Väikesed solgiloomad pole ohtlikud. »

«Kas võiksid selle enda peale võtta, nõidur? Küllap me tasu suhtes kaubale saame.»

«Ei.» Geralt võttis sekretäri käest raha. «Ma ei kavatse teie võluvas linnakeses nädalatki passida, kuust rääkimata.»

«Huvitavat juttu räägid,» muigas Herbolth kõveralt, mehele otse silma vaadates. «Tõesti huvitavat. Mina jälle arvan, et sa passid siin kauemgi.»

«Valesti arvate, isand foogt.»

«Tõesti või? Sa tulid koos selle mustajuukselise nõiamooriga, unustasin, mis ta nimi oli... Guinever vist. Peatusite Tuurakala kõrtsis. Räägitakse, et elate lausa samas toas.»

«Mis siis?»

«Aga lugu on sedapsi, et iga kord, kui see naine Aedd Gynvaeli tuleb, siis jääb ta siia pikaks ajaks. Ta on siin palju kordi käinud.»

Hambutu sekretär naeratas laialt ja vihjavalt. Herbolth vaatas endiselt Geraltile silma. Enam ta ei naernud. Geralt muigas nii õelalt kui oskas.

«Üldiselt mina ei tea midagi täpselt.» Foogt pööras pilgu kõrvale ja urgitses kontsaga maad. «Ja sellesse oma nina toppida tahan sama palju kui koerasita sisse. Aga pea meeles, et maag Istredd on meil tähtis isik. Linna jaoks asendamatu, julgeksin isegi öelda, et hindamatu. Nii kohalikud kui kaugem rahvas austavad teda. Meie ei topi oma nina tema nõiakunstidesse ega ka isiklikesse ega muudesse asjadesse.»

«Võib-olla ongi nõnda kõige õigem,» nõustus nõidur. «Aga lubage küsida, kus ta õieti elab?»

«Sa ei teagi? Näed seda maja seal? Seesama kõrge valge hoone, mis seisab lao ja relvahoidla vahel nagu küünal perses. Praegu sa teda sealt ei leia. Istredd kaevas mõne aja eest lõunamüüri lähedal midagi maa seest välja ning uuristab nüüd seal nagu mutt. Hulk rahvast kogunes vahtima, mida ta seal teeb. Läksin ja küsisin temalt nagu viisakas inimene ikka: mida sa, isand, sealt august

õige otsid? Kaevad nagu lapsuke liivahunnikus, rahvas hakkab ju naerma. Mida imelist sealt maa seest leida võib? Tema aga vaatas mind nagu vaimust vaest ja kostis: inimkonna ajalugu. Vastuseid küsimustele – nii selle kohta, mis oli, kui selle kohta, mis tuleb. Mina talle vastu, et enne linna ehitamist oli siin vaid tühermaa, põõsastikud ja libahundid ning see, mis tuleb, sõltub sellest, keda Rakverelini kuberneriks määratakse. Nagunii on jälle mingi poolelfist lurjus. Maa seest ei leia mingit ajalugu, pole seal muud kui vihmaussid juhuks, kui kellelgi kalale on vaja minna. Arvad, et ta kuulas mind? Mitte natukestki! Kaevab aga muudkui edasi. Nii et kui teda näha tahad, mine lõunamüüri äärde.»

«Ei-ei, armuline foogt,» irvitas sekretär. «Praegu on ta küll kodus. Pole tal aega kaevamistöö peale mõelda, kui nüüd...»

Herbolth kostitas vennikest ähvardava pilguga. Kammkarp pöördus eemale ning hakkas jalalt jalale tammudes köhima. Nõidur, kelle näol mängles endiselt õel naeratus, pani käed rinnal risti.

«Jah, khm, sedaviisi,» köhatas foogt. «Äkki ongi Istredd praegu kodus. Samas – mis see minu asi peaks olema.»

«Olge terve, isand foogt,» ütles Geralt ega üritanud kummardamist teeseldagi. «Soovin teile edukat päeva.»

Ta läks Tsikaadi juurde, kes talle relvade kõlinal vastu astus. Nõidur sirutas vaikides käe mõõga järele, mida Tsikaad küünarnukiõndlas hoidis, kuid mees astus sammu tagasi.

«On sul kiire lahkuda, nõidur?»

«Kiirustan jah.»

«Ma uurisin su mõõka.»

Geralt heitis talle pilgu, mida parimagi tahtmise juures ei saanud soojaks nimetada.

«On, millega kiidelda,» noogutas nõidur. «Seda mõõka on vähesed uurinud. Veel vähem on neid, kes pärast nähtust on jutustanud.»

«Hahaha,» välgutas Tsikaad hambaid. «Kõlab hirmsalt, kohe judinad tulid selga. Nõidur, kuule, mind on alati huvitanud, miks inimesed teid niiviisi kardavad. Aga vist juba tean seda.»

«Tsikaad, mul on kiire. Ole nii lahke ja anna mu mõõk tagasi.»

«Puhas pettus on see, nõidur, mitte midagi rohkemat. Lihtsalt pettus. Te hirmutate inimesi oma kivistunud nägude, lugude ja kuuldustega, mida tõenäoliselt ise lendu lasete, just nagu mesinik peletab suitsuga mesilasi eemale. Mesilased on lollid ja lendavadki minema, selle asemel, et kamp kokku koguda ja oma nõelad mesinikule tagumikku torgata. See paistetaks üles nagu iga teinegi tagumik. Räägitakse, et te tunnete teistmoodi kui tavalised inimesed. Puhas jama. Kui nõidurile korralikult vastu lõugu anda, peaks ta seda tundma küll.»

«Lõpetasid?»

«Mhmh,» kostis Tsikaad mõõka ulatades. «Tead, mis mind veel huvitab?»

«Tean. Mesilased.»

«Üldse mitte. Ma siin mõtlen hoopis, et kui sina tuleksid mõõgaga tänava ühest ja mina teisest otsast, siis kumb meist tänava läbi käia suudaks? Mulle tundub, et seda küsimust tasuks arutada.»

«Mida sa tüütad, Tsikaad? Otsid tüli? Mida sul õieti vaja on?»

«Mitte midagi. Lihtsalt huvitav oleks teada, palju inimeste juttudes tõtt sees võib olla. Räägitakse, et teie, nõidurid, olete võrratud võitlejad, sest teil pole südant ega hinge ega halastust ega südametunnistust. Kas sellest tõesti piisab? Näiteks minust räägitakse kõike sedasama ja üldsegi mitte põhjuseta. Vaat seepärast olekski põnev teada saada, kumb meist elusana tänava teise

otsa jõuaks. Ah? Mis sa arvad, kas tasuks kihla vedada? Mida kostad?»

«Ütlesin juba, et mul on kiire. Ma ei hakka totrate arutluste peale aega raiskama. Vaidlema pole kah harjunud. Vaidlevad ainult lollid ja lurjused. Esimene ei tea mõhkugi, aga vaidleb. Teine teab, aga vaidleb ikka. Aga kui sulle tõesti peaks kunagi tulema hull mõte segada mind tänaval kõndimast, siis soovitan heast südamest enne korralikult järele mõelda.»

«Suitsu ajad silma,» irvitas Tsikaad. «Lihtsalt suitsu ajad mulle silma, nõidur, mitte midagi rohkemat. Kohtumiseni. Kes teab, äkki trehvamegi mõnel kitsal tänaval?»

«Kes teab.»

Siin saame rahulikult rääkida. Võta istet, Geralt.»

Esimese asjana jäi töötoas silma muljetavaldav raamatukogu. Just raamatud võtsid enda alla suurema osa muidu avarast ruumist. Paksud köited täitsid kappe, vajutasid riiulid looka ning seisid virnadena kummutite ja reisikirstude peal. Nõiduri hinnangul oli see raamatukogu tervet varandust väärt. Ka teiste maagi elupaigale tüüpiliste kaunistustega polnud koonerdatud: toas oli krokodillitopis, lae all rippus siilkala, inimese luukeret kattis tolmukiht ning tohutus piiritusepurkide kollektsioonis oli talletatud kõikvõimalikke jälkusi nagu sajajalgsed, ämblikud, maod ja konnad, lisaks veel lugematu hulk inimeste ja mitteinimeste peamiselt siseorganeid. Esindatud oli ka homunkulus või vähemasti miski homunkulusesarnane – mis võis tegelikult olla ka suitsutatud imik.

Geraltile ei avaldanud see kollektsioon erilist muljet, sest ta oli pool aastat Vengerbergis Yenneferi juures elanud. Yenneferi kogu oli palju huvitavam, sest sisaldas muuhulgas ka uskumatut suurt fallost, mis pärines ilmselt mäetrollilt. Temal oli ka ükssarviku mõnevõrra ebaõnnestunud topis ning Yennefer jumaldas eluka turjal armatsemist. Geralti meelest võis armumängudeks veel sobimatum olla vaid elusa ükssarviku selg. Vastupidi nõidurile, kes pidas voodit luksuseks ja oskas hinnata selle imelise mööblieseme kõiki võimalikke kasutusviise, oli Yennefer hämmastavalt leidlik. Geralt mäletas meeldivaid hetki, mida oli nõiatariga veetnud järsu kaldega katusel, kõduprahti täis puuõõnes, võõral rõdul, silla käsipuul, kärestikulisel jõel kihutavas paadis ja maapinnast kolmekümne küünra kõrgusel hõljudes. Kõige hullem oli siiski ükssarvik. Ühel õnnelikul päeval varises topis nende all kokku ja lagunes tükkideks, andes hulganisti põhjust naeruks.

«Mis sind muigama paneb, nõidur?» küsis Istredd pika, kõdunevaid kolpasid, konte ja roostes rauatükke täis kuhjatud laua taha istudes.

«Iga kord, kui sihukesi asju näen,» osutas nõidur teisele poole lauda istudes ning purkidele-pudelitele osutades, «mõtlen, kas tõesti pole võimalik tegelda maagiaga ilma kogu selle jälkuseta, mida nähes magu end pahupidi pöörab.»

«Maitseasi,» kostis maag. «Ja ka harjumus. Mis ühele vastik, ei pane teist kulmugi kergitama. Geralt, mis sinu jaoks üldse on vastik? Huvitav, mis võiks iiveldama ajada seda, kes minu kõrvu

jõudnud juttude järgi suudab raha eest kaelani solgi ja rooja sisse ronida? Palun ära võta mu küsimust kui solvangut või provokatsiooni. Mul oleks siiralt huvitav teada, millega saab nõiduril südame pahaks ajada.»

«Istredd, ega sa siin purgis juhtumisi neitsi kuupuhastuse verd hoia? Saad aru, mul hakkab jälk kujutlusest, kuidas sina, tõsine maag, põlvitad niiöelda allika juures ja püüad seda hinnalist vedelikku tilkhaaval pudelisse.»

«Kümnesse,» muigas Istredd. «Ma mõtlen sellega nalja kvaliteeti, sest purgi sisu mõistatamisega panid sa mööda.»

«Ometi oled sa sellist verd pidanud kasutama, eks ju? Olen kuulnud, et mõningaid loitse ei saagi teha, kui pole käepärast tütarlapse verd – kõige parem, kui niisuguse tütarlapse verd, kelle tappis täiskuu ajal välk selgest taevast. Huvitav, mille poolest on selline veri parem purjuspäi müürilt alla kukkunud vana hoora omast?»

«Mitte millegi poolest,» nõustus maag sõbralikult naeratades. «Aga kui peaks avalikuks tulema, et sama edukalt võib kasutada seaverd, mida on hulga lihtsam hankida, hakkab iga näljarott nõidusi katsetama. Kui katsetaja peaks pudelisse korjama ja kasutama näiteks sind nii väga huvitanud neitsiverd, lohe pisaraid, valgete tarantlite mürki, imikute maharaiutud kätest keedetud puljongit või keskööl hauast välja kaevatud laipa, siis kaotavad paljud asja vastu huvi.»

Nad vaikisid mõnda aega. Justkui sügavalt mõttesse vajunud Istredd toksis küüntega enda ees lebavat mõranenud, pruuniks tõmbunud, ilma alumise lõualuuta kolpa ning libistas nimetissõrmega piki oimukohas haigutava augu sakilisi servi. Geralt silmitses salamisi maagi ning üritas mõistatada, kui vana see mees võiks olla. Ta teadis, et oskajamad maagid suutsid vananemisprotsessi ükskõik millises vanuses peatada. Mehed eelistasid oma reputatsiooni ja prestiiži toetamiseks küpsemat iga, mis väljendas paremini teadmisi ja kogemust. Yenneferi taolised naised ei vaevanud oma pead prestiižiga, pannes rõhku pigem heale välimusele. Istredd ei paistnud vanem kui neljakümnene. Tal olid kergelt hallinevad sirged õlgadeni juuksed ning hulganisti tõsidust rõhutavaid kortsukesi laubal, suu ümber ja silmanurkades. Geralt ei teadnud, kas hallide leebete silmade sügavus ja elutarkus on ehtne või maagiaga loodud.

Pärast mõningast juurdlemist jõudis ta järeldusele, et sel pole tähtsust.

«Istredd,» katkestas ta vaikuse. «Ma tulin siia, sest tahtsin Yenneferiga kokku saada. Ma küll ei kohtunud temaga, kuid sa kutsusid mind juttu ajama. Millest me siis räägime? Näljarottidest, kes üritavad teie maagiamonopoli lõhkuda? Tean, et arvad ka mind selliste hulka. See pole minu jaoks midagi uut. Tõttöelda näis mulle hetkeks, et sa pole selline kui su ametivennad, kes tihtipeale vestlevad minuga tõsiselt lihtsalt selleks, et teada anda, kui vähe nad mind sallivad.»

«Ma ei kavatse vabandada oma, nagu sa ütlesid, ametivendade käitumise pärast,» vastas maag rahulikult. «Ma mõistan neid, sest nii minul kui neil on tulnud rasket vaeva näha, et nõiakunsti peensusi omandada. Päris poisikesena, kui mu eakaaslased vibudega mööda aasu ringi jooksid, kalu püüdsid ning paaris või paaritut mängisid, tuupisin mina kirjasõna. Torni kivipõrand pani mu luud ja liigesed valutama. See oli suvel. Talvel krigises jää hamba all. Vanade käsikirjade ja raamatute tolmust köhisin nii, et silmad pidid pealuust välja kargama, kuid mu õpetaja, vana Roedskilde, ei lasknud kunagi mööda võimalust mu seljal nuuti tantsitada, ilmselt arvates, et ilma selleta ei saavuta ma teaduses märkimisväärset edu. Ma ei saanud tunda ei sõjaväeteenistust ega tüdrukuid ega õlut. Ja need olid mu elu parimad aastad, mil kõik naudingud näivad eriti ahvatlevate ja mõnusatena.»

«Vaeseke,» kortsutas nõidur kulme. «Tõepoolest, mul tulevad pisarad silma.»

«Pole vaja iroonitseda. Ma püüan sulle selgitada põhjusi, miks maagid ei armasta külade teadjamehi, kaetajaid, ravitsejaid, nõidu ja nõidureid. Nimeta seda, kuidas tahad, kasvõi tavaliseks kadeduseks, aga just selles peitub vaenulikkuse põhjus. Meid vihastab, kui näeme asjaarmastajate ja tolade käes maagiakunsti, millesse meid on õpetatud suhtuma kui elitaarsesse andesse, kõige väärikamate privilegeeritud pääsu püha müsteeriumi juurde. Isegi siis vihastab, kui tegu on asjatundmatu, väärastunud ja naeruväärse nõidumisega. Seepärast mu ametivennad sind ei salligi. Tõtt-öelda ka mina ei salli.»

Geraltil oli kõrini sellistest aruteludest ja ümbernurga vihjetest. Temas oli kasvama hakanud ebameeldiv rahutus, mis nagu tigu mööda kaela ja selgroogu alla roomas. Ta vaatas sõrmedega kõvasti lauaserva pigistades Istreddile otse silma.

«Asi on tegelikult Yenneferis, eks ole?»

Maag tõstis pea, jätkates sealjuures küüneotstega laual lebava kolba vastu toksimist.

«Kadestusväärne läbinägelikkus,» lausus ta silmi nõiduri pilgu eest kõrvale pööramata. «Võta vastu mu õnnitlused. Jah, asi on Yenneferis.»

Geralt jäi vait. Ükskord ammu, palju-palju aastaid tagasi veel päris noorena oli ta varitsenud mantikori. Ta oli tundnud, et mantikor läheneb. Mitte ei näinud ega kuulnud, vaid tundis. Nõidur polnud seda tunnet unustanud ja praegu tundis ta täpselt sedasama.

«Sinu läbinägelikkus,» teatas maag, «lubab meil kokku hoida suure hulga aega, mis oleks muidu kulunud palava pudru ümber kõndimisele. Niisiis on küsimus nüüd avalikult püstitatud.»

Geralt oli endistviisi vait.

«Saime Yenneferiga lähemalt tuttavaks juba üsna ammu,» jätkas Istredd. «Päris kaua aega oli see lihtsalt tutvus ilma mingite kohustusteta, seisnedes enam-vähem regulaarsetes pikemates või lühemates kohtumistes. Sedasorti mitte millekski kohustavaid suhteid tuleb meie elukutse esindajate vahel tihti ette. Ainult et äkki ei meeldinud mulle enam niiviisi. Otsustasin teha talle ettepaneku alatiseks minu juurde jääda.»

«Mida ta vastas?»

«Ütles, et mõtleb asja üle. Andsin talle järelemõtlemiseks aega. Tean ju, et tal polnud kerge otsustada.»

«Miks sa seda kõike mulle räägid, Istredd? Mis sunnib sind seda tegema peale austusväärse, kuid ikkagi kummalise siiruse, mis teiesuguste seas on üpris haruldane? Kuhu sinu siirus sihib?»

«Ülimalt lihtne,» ohkas maag. «Vaata, nimelt sina segad Yenneferil otsustamist. Seepärast palun sul kõrvale astuda, tema elust kaduda ja mitte jalus tolgendada. Otsekoheselt väljendudes – keri kuradile, kõige parem kui vaikselt ja hüvasti jätmata, nagu sa tema jutu järgi tavaliselt teha armastad.»

«Tõepoolest,» sundis Geralt end naeratama. «Sinu otsekohesus hämmastab mind üha rohkem. Olin valmis kõigeks, kuid mitte selliseks palveks. Kas sulle ei tundu, et palumise asemel oleks targem olnud mulle lihtsalt nurga tagant keravälguga virutada? Olekski takistus kõrvaldatud ning järel vaid natuke tahma, mis tuleks müürilt maha kraapida. Kergem ja usaldusväärsem moodus. Sest vaata, palvega võib märki mitte tabada, kuid keravälgu puhul sellist ohtu pole.»

«Ma ei näe põhjust, miks sa peaksid keelduma.»

«Miks mitte? Kas su kummaline palve pole mitte hoiatus keravälgu või millegi muu huvitava eest? Võib-olla järgneb sellele hoopis meeldivalt kõlisev argument? Kukkur, millega saab ahne nõiduri pea segi ajada? Kui palju sa siis kavatsed maksta, et ma astuksin sinu õnne juurde viivalt rajalt kõrvale?»

Maag lõpetas kolba toksimise. Ta toetas peopesa kolbale ning surus sõrmed kõvasti selle vastu. Geralt märkas, kuidas sõrmenukid kahvatusid.

«Ma ei tahtnud sind sellise pakkumisega solvata,» lausus maag. «Kaugel sellest. Aga... juhul, kui... Geralt, ma olen maag ja üldse mitte vilets. Mul pole vaja kõikvõimsusega kiidelda, kuid suudaksin siiski täita paljusid sinu soove, kui need välja öelda söandad. Mõned asjad on väga lihtsad.»

Ta viipas hooletult käega, nagu peletaks sääske. Laua kohale tekkis muinasjutuliselt kirevate apolloliblikate parv.

«Ma soovin seda, Istredd,» surus nõidur putukaid peletades läbi hammaste, «et sa lõpetaksid oma nina toppimise minu ja Yenneferi suhetesse. Mind ei huvita, mis ettepanekuid sa talle teed. Sa oleksid võinud Yenneferile siis ettepaneku teha, kui ta veel sinuga oli. Mis oli enne, see oli enne ja mis on praegu, see on praegu. Nüüd on ta minuga. Kas peaksin ära jooksma, et sinu elu kergemaks teha? Seda keeldun ma tegemast. Vähe sellest, et ma sind ei aita, ma kavatsen sul ka oma tagasihoidlike võimaluste piires jalus olla. Nagu näed, olen sama avameelne kui sina.»

«Sul pole mingit õigust mulle ära öelda.»

«Istredd, kelleks sa mind pead?»

Maag kummardus üle laua lähemale ja vaatas nõidurile otse silma. «Ma pean sind tema põgusaks tujuks, joobumushetkeks, paremal juhul kapriisiks või seikluseks, milletaolisi Yenneferil on olnud sadu kordi, sest Yenna armastab tunnetemängu ning on impulsiivne isiksus, kelle kapriise pole võimalik ette aimata. Vaat selleks pean ma sind, sest taipasin pärast põgusat sõnavahetust, et Yenna ei saa sind lihtsalt kui mänguasja ära kasutada. Usu mind, seda juhtub temaga tihti.»

«Sa ei saanud mu jutust aru.»

«Eksid, sain küll. Räägin meelega ainult Yenna tunnete seisukohast. Sina oled nõidur ja sul ei saa emotsioone olla. Minu palvet täitmast keeldud vaid seepärast, et sulle näib, et vajad teda, ja mõtled, et... Ei, Geralt, sina oled temaga vaid sellepärast, et tema tahab seda ja sa oled temaga täpselt nii kaua, kui tema seda tahab. See, mida sina tunned, on vaid tema emotsioonide ja huvi peegeldus. Allilma kõigi deemonite nimel, Geralt, sa pole ometi laps ning tead, kes sa oled. Mutant. Ära mõista mind valesti, ma ei kavatsenud sind alandada või halvustada. Lihtsalt konstateerin fakti. Sa oled mutant ja sinu mutatsiooni üks põhialus on emotsioonide täielik puudumine. Sind loodi selliseks, et saaksid oma tööd teha – mõistad? Sa ei saa midagi tunda. See, mida sa pead tundeks, on vaid somaatiline rakumälu, kui sa juhtumisi peaksid teadma, mida see tähendab.»

«Kujuta ette, ma isegi tean seda.»

«Seda parem. Kuula nüüd. Ma palun sinult seda, mida saan nõidurilt paluda. Inimeselt ma seda paluda ei saaks. Nõiduriga võin avameelne olla, inimese puhul ma seda ei saaks. Geralt, ma soovin Yennale anda mõistmise, turvalise elu, õrnuse ja õnne. Võid sa kätt südamele pannes öelda, et suudad talle sedasama anda? Ei või. Sinu jaoks on need vaid tähenduseta sõnad. Sa jõlgud Yennal sabas nagu lapsuke, kes naudib tema lühiajalist soosingut. Sa oled kui rentslikõuts, keda kõik kividega loobivad ja kes lööb rõõmsalt nurru sellele, kes ei põlga teda silitada. Mõistad, mida ma silmas pean? Tean, et mõistad, sa pole ilmselgelt loll. Nii et näed ka ise, et sul pole õigust mulle ära öelda, kui ma viisakalt palun.»

«Mul on samasugune õigus keelduda,» kostis Geralt, «kui sinul paluda. Seega meie õigused nullivad teineteist vastastikku ja me oleme tagasi seal, kus alustasime: Yen, kes ilmselt vilistab minu mutantlusele ja sellest tulenevale, on praegu minuga. Sina tegid talle ettepaneku ning sul oli õigus seda teha. Ta ütles, et mõtleb järele – ja tal on õigus seda teha. Sulle näib, et ma segan ta otsuse langetamist? Et ta kõhkleb, sest mina olen veel mängus? No mängus olla on minu õigus. Kui ta kõhkleb, siis peab sel põhjus olema. Ilmselt mul siiski on talle midagi anda, ehkki nõidurite sõnavaras võivad selle kohta sõnad puududa.»

«Kuula...»

«Ei. Kuula nüüd sina. Sa räägid, et kunagi oli ta sinuga. Kust meie teame – äkki olid hoopis sina, mitte mina tema põgusaks meelelahutuseks, kapriisiks, tema jaoks nii tüüpiliseks emotsioonidemänguks? Ma ei välista seda üldse, Istredd, et ta kasutas sind lihtsalt ära. Seda, isand maag, ei saa välistada vaid meie vestluse põhjal. Mulle tundub, et just mänguasi teeb siin praegu suuri sõnu.»

Istredd isegi ei liigutanud. Geraltit hämmastas selle mehe enesevalitsus. Samas andis pikale veninud vaikus tunnistust, et hoop oli siiski märki tabanud.

«Mängid sõnadega,» lausus maag viimaks. «Väänad neid. Kasutad sõnu, et asendada normaalseid inimlikke tundeid, mida sul pole. Sinu sõnad ei väljenda tundeid, vaid on lihtsalt helid, milletaolisi võib kuuldavale tuua ka see kolp, kui tema pihta koputada. Sa oled sama tühi kui see kolp. Sul pole mingit õigust...»

«Aitab,» sõnas Geralt järsult. Võib-olla liigagi järsult. «Jäta see korrutamine, et mul pole õigusi, mul on sellest kõrini, kuuled? Ma ütlesin selgelt, et meil on võrdsed õigused. Ei, kurat võtaks, minu omad on isegi suuremad.»

«Tõesti?» Maag tõmbus Geralti kirjeldamatuks naudinguks näost pisut kaameks. «Miks siis?»

Nõidur jäi hetkeks mõttesse ja otsustas siis vastase lõplikult jalust maha lüüa.

«Sellepärast,» pahvatas ta, «et eile öösel oli ta minuga, mitte sinuga.»

Istredd nihutas kolba endale lähemale ja silitas seda. Geralti kurvastuseks ta käsi ei värisenud.

«Sinu meelest annab see mingeid õigusi?»

«Vaid ühe õiguse – järeldusi teha.»

«Sedaviisi siis,» venitas maag. «Suurepärane. Mis seal siis ikka, minuga oli ta täna hommikul. Sul on õigus sellest järeldusi teha. Mina juba tegin.»

Järgnes pikk vaikus. Geralt otsis meeleheitlikult vastust, kuid ei leidnud ainsatki sobivat sõna.

«Tühi loba,» lausus ta viimaks ja tõusis enda peale tigedana, sest sõnad olid kõlanud tobedalt ja matslikult. «Ma lahkun.»

«Käi kuradile,» pahvatas Istredd nõidurile pilkugi heitmata sama jõhkralt.

Kui naine kambrisse astus, lamas mees riidest lahti võtmata voodil, käed pea all ning teeskles, et vahib lakke, ehkki vaatas tegelikult nõiatari.

Yennefer sulges enda järel aeglaselt ukse. Ta oli imekaunis. «Kui ilus ta on,» mõtles mees. «Temas on kõik ilus... ja ohtlik. Tema värvid, vastandlikud must ja valge. Ilu ja oht. Tema eebenmustad juuksed ja loomulikud lokid. Tema kõrged põsesarnad ja vaokesed, mis tekivad siis, kui Yennefer arvab heaks naeratada, tema suunurkadesse, huulte juurde, mis värvikihi all on nii kitsad ja kahvatud. Tema kulmud, mis muutuvad pärast päevase tahmakihi mahapesemist imeliselt ebaühtlaseks. Tema kaunilt pikavõitu nina. Tema väikesed, imeliselt närvilised, rahutud ja osavad käed. Peen ja painduv vöökoht, mida rõhutab just parasjagu kinni tõmmatud vöö. Sirged jalad, mis musta seeliku all nii kaunilt liiguvad. Ta on imeilus.»

Yennefer istus vaikides laua taha ja toetas lõua ristipõimitud sõrmedele.

«Hüva, hakkame siis pihta. Minu jaoks on see pikaleveninud dramaatiline vaikus liiga banaalne. Katsume asjaga ühele poole saada. Tõuse üles ja ära jõllita solvunud näoga lage. Olukord on niigi tobe ja pole mõtet seda veel lollimaks teha. Aja end püsti, ütlen ma sulle.»

Mees tõusis kuulekalt püsti ja istus kaksiratsi toolile teisel pool lauda. Naine ei pööranud silmi ta pilgu eest kõrvale nagu võiski arvata.

«Ma kordan, et katsume asjaga ruttu ühele poole saada. Et sind mitte piinlikku olukorda panna, vastan kohe su kõikidele küsimustele, nii et sul pole vaja neid isegi esitada. Jah, ma tõesti sõitsin sinuga Aedd Gynvaeli Istreddi juurde teades, et lähen temaga voodisse. Ma ei arvanud, et teie kaks teineteise ees hooplema hakkate ja see tuleb välja. Tean, mida sa praegu tunned ning see tekitab minus ebameeldiva tunde, kuid süüdlaseks ma end ei pea.»

Mees vaikis.

Yennefer liigutas järsult pead, nii et ta läikivad mustad juuksed kaskaadina õlgadele vajusid.

«Geralt, ütle ometi midagi.»

«Ta...» Geralt köhatas. «Ta kutsub sind Yennaks.»

«Jah.» Naine ei langetanud pilku. «Mina ütlen talle Val. See on tema päris nimi. Istredd on ta maaginimi. Ma tunnen teda palju aastaid. Ta on mulle väga lähedane. Ära vaata mind nõnda. Sina oled mulle samuti lähedane ja selles kogu mure ongi.»

«Sa kaalud, kas võtta tema ettepanek vastu?»

«Tead, kaalun tõesti. Ütlesin juba, et tunneme teineteist palju aastaid. Palju... aastaid. Mind seovad temaga ühised huvid, eesmärgid ja püüdlused. Me mõistame teineteist sõnadeta. Ta suudab mind toetada. Kes teab, kunagi võib tulla päev, mil mul võib tuge vaja minna. Ja eelkõige... Ta... Ta armastab mind. Ma vähemalt arvan nii.»

«Yen, ma ei hakka sind takistama.»

Naise pea nõksatas ülespoole ja ta kannikesevärvi silmades lõi hõõguma sinine vihatuluke.

«Ei hakka takistama? Lollpea, kas sa tõesti ei saa millestki aru? Kui sa mind oleks kuidagi takistanud, kasvõi natukegi seganud, oleksin su silmapilkselt kuradile saatnud. Oleksin su teleportinud Bremervoordi neeme tippu või lasknud tuulispasal su Hannumaale kanda. Oleksin su erilise vaevata kvartsikristalli sisse sulgenud ja tõstnud aeda pojengipeenart kaunistama. Oleksin võinud su aju nii puhtaks teha, et sa poleks enam mäletanud sedagi, kes ma olin või mis mu nimi on. Oleksin seda kõike teha võinud, kui oleksin tahtnud. Oleksin võinud ka lihtsalt öelda: «Sinuga oli tore, aga hüvasti nüüd!» Oleksin võinud vaikselt jalga lasta nagu sina ükskord minu kodust Vengerbergis minema hiilisid.»

«Yen, ära karju ega ründa. Ära võta Vengerbergi lugu hambusse, me ju tõotasime seda mitte meelde tuletada. Yen, ma pole üldse su peale solvunud ega heida sulle midagi ette. Ma tean, et sind ei tohi tavalise mõõdupuuga mõõta. Olen lihtsalt kurb... Mind tapab teadmine, et jään sinust ilma... Aga see on lihtsalt rakumälu, emotsioonidest puhastatud mutandi atavistlik tundejäänus.»

«Ma ei suuda kannatada, kui sa niiviisi räägid!» ägestus nõiatar. «Ma ei talu, et sa seda sõna ütled. Ära seda minu kuuldes enam kunagi nimeta. Mitte kunagi!»

«Kas see muudab kuidagi tõsiasja, et ma olen mutant?»

«Mingit tõsiasja pole. Ära ütle minu kuuldes seda sõna.»

Hirvesarvedel konutav must tuuletallaja lehvitas tiibu ja krabistas küüntega. Geralt heitis linnule põgusa pilgu ning vaatas ta liikumatut kollast silma. Yennefer toetas taas lõua ristipõimitud sõrmedele.

«Yen...»

«Ma kuulan sind.»

«Sa lubasid küsimustele vastata, sellistele, mida ma isegi ei pea esitama. Üks küsimus on veel jäänud, see kõige tähtsam. See, mida ma sulle kunagi ei esitanud. See, mida ma kartsin esitada, sest ei julgenud vastust kuulda.»

«Geralt, ma ei saa sellele vastata,» ütles naine karmilt.

«Ei usu. Tunnen sind liiga hästi.»

«Nõiatari ei ole võimalik hästi tunda.»

«Yen, vasta mu küsimusele.»

«Vastan: ei tea. On see mingi vastus?»

Nad vaikisid. Tänavalt kostuv müra vaibus ja ümbruskond rahunes. Loojuv päike kumas luugipragude vahelt sisse ja kiirgas tuppa viltuseid valgusvihke.

«Aedd Gynvael,» torises nõidur. «Jääkild... Tundsin seda. Teadsin, et see linn on minu vastu vaenulik. See on halb koht.»

«Aedd Gynvael,» kordas naine valjusti. «Elfide kuninganna saan. Miks? Miks, Geralt?»

«Yen, ma sõidan sinuga kaasa, sest minu hobuste ohjad takerdusid sinu saani jalaste külge. Minu ümber on lumetuisk ja pakane. Külm on.»

«Soojus sulataks sinu sees ära selle jääkillu, millega ma sind haavasin,» sosistas naine. «Siis hajuks nõidus ja sa näeksid mind sellisena, nagu tegelikult olen.»

«Yen, sa kihuta oma valgeid hobuseid tagant, las nad veavad mu põhjamaale, kus lumi kunagi ei sula. Siis ei sula jääkild kunagi ära. Ma tahan võimalikult ruttu sinu jääst lossi jõuda.»

«Sellist lossi pole olemas.» Yenneferi huuled värisesid ja kõverdusid. «See on vaid sümbol. Meie sõit on unistuse tagaajamine. Kättesaamatu unistuse. Mina, elfide kuninganna, ihkan soojust. Selles ongi mu saladus. Sellepärast kannabki lumetuisk igal aastal mu saani mõnest linnast läbi ning igal aastal sõlmuvad kellegi minu võlust pimestatu ohjad mu saanijalaste külge. See juhtub igal aastal. Iga kord tuleb keegi uus ja niiviisi lõputult. Soojus, mida ma nii väga igatsen, hävitab lumma, sulatab maagia ja ilu. Minu väljavalitu, kelle jäine täheke ära võlus, muutub äkki tavaliseks tühisuseks. Ja kui jääkild ta silmas ära sulab, pole ka mina enam tema meelest teistest surelikest parem.»

«Kuid selle täiuslikult valge lume alt ilmub välja kevad,» sõnas mees. «Ilmub nähtavale ilusa nimega närune linnake Aedd Gynvael koos oma tohutu suure haisva prügimäega, kus ma pean tasu eest solgi sisse ronima, sest mind on tehtud selle jaoks, et läheksin kohtadesse, mis teistes õudust ja jälestust tekitavad. Minult võeti võime tunda just selleks, et ma ei saaks aru jälkuse kogu jäledusest ega taganeks selle eest, et ei jookseks selle eest õudusega minema. Jah, emotsioonid võeti minult ära, kuid mitte täielikult. Yen, mind töötles kobakäpp.»

Nad vaikisid. Must tuuletallaja sahistas tiibu sirutades ning jälle kokku pannes sulgedega.

«Geralt...»

«Ma kuulan sind, Yen.»

«Vasta nüüd sina minu küsimusele. Sellele, mida ma sulle kunagi ei esita, sest kardan küsida... Ma ei küsi ka praegu, kuid sina vasta ikkagi. Sest... sest ma tahan väga sinu vastust kuulda. Seda ainsat sõna, mida sa mulle kunagi pole öelnud. Ütle see välja, Geralt...»

«Yen, ma ei saa seda öelda.»

«Miks?»

«Kas sa siis ei tea seda?» naeratas mees nukralt. «Mu vastus oleks vaid sõna. Selline sõna, mis ei väljenda tundeid ega emotsioone, sest mind on neist ilma jäetud. See sõna oleks vaid heli, millesarnase suudab kuuldavale tuua ka tühi ja külm kolp, kui selle pihta koputada.»

Naine silmitses teda vaikides. Tema pärani silmades süttis lillakas tuluke.

«Ei, Geralt,» lausus ta. «See pole tõde. Või siis on tõde, kuid mitte täielik. Sa ei ole tundetu. Nüüd ma näen seda. Nüüd ma tean, et...»

Ta jäi vait.

«Räägi lõpuni, Yen. Sa ju langetasid juba otsuse. Ära valeta mulle. Ma tunnen sind. Näen seda su silmadest.»

Naine ei pööranud pilku kõrvale. Mees mõistis.

«Yen,» sosistas ta.

«Anna mulle käsi,» käskis nõiatar.

Ta võttis nõiduri käe oma pihkude vahele ning mees tundis kohe käsivarres kihelust ja soontes voolava vere pulseerimist. Yennefer sosistas rahuliku ja kindla häälega loitsusõnu, kuid nõidur märkas ta kahvatule laubale tekkinud higipiisku ja valust laienenud pupille.

Naine laskis ta käest lahti, sirutas peopesad ette ning hakkas mingit nähtamatut asja ülevalt alla suunatud liigutustega aeglaselt silitama. Ta sõrmede vahel hakkas õhk tihenema ja tumenema, keerlema ja pulseerima nagu suits.

Mees vaatas toimuvat imetlusega. Teda oli loomismaagia, mida loeti nõidade kõrgeimaks kunstiks, alati võlunud rohkem kui silmapete või moondamised. «Jah, Istreddil oli õigus,» mõtles ta. «Niisuguse maagia kõrval on minu loitsumärgid lihtsalt naljakad.»

Yenneferi pingest värisevate peopesade vahel materialiseerus aegamisi süsimusta linnu keha. Nõiatari sõrmed hellitasid kohevil sulgi, siledat pead ja kõverat nokka. Veel mõni hüpnotiseerivalt

sujuv liigutus ning must tuuletallaja liigutas pead ning käuksus valjusti. Tema liikumatult hirvesarvedel kükitav kaksikõde vastas samasuguse käuksumisega.

«Kaks tuuletallajat,» lausus Geralt vaikselt. «Kaks maagiaga loodud musta tuuletallajat. Ma saan niiviisi aru, et nad mõlemad on sulle vajalikud.»

«Õigesti said aru,» vastas naine pingutusega. «Mulle on mõlemaid vaja. Eksisin arvates, et ühest piisab. Geralt, kuidas ma küll eksisin... Niiviisi pettis mind enda kõikvõimsuses veendunud Talvekuninganna kõrkus. Kuid on asju... mida ei saa isegi maagiaga endale. On kingitusi, mida ei tohi vastu võtta, kui pole võimalik... midagi sama väärtuslikku vastu anda. Vastasel korral pudeneb saadud kingitus nagu liiv sõrmede vahelt maha, sulab nagu pihku pigistatud jääkild. Jäävad vaid kahetsus, kaotusvalu ja süütunne.»

«Yen...»

«Geralt, ma olen nõid. Minu võim mateeria üle on kingitus, mille eest ränka hinda maksan. Olen selle eest maksnud juba kõigega, mis mul oli. Midagi pole enam järele jäänud.»

Mees vaikis. Nõiatar pühkis väriseva käega laubalt higi.

«Ma eksisin,» kordas ta. «Kuid ma parandan oma vea. Emotsioonid ja tunded...»

Naine puudutas musta tuuletallaja pead. Lind ajas suled puhevile ja avas hääletult oma kõvera noka.

«Emotsioonid, kapriisid ja valed, naudingud ja mäng. Tunded ja nende puudumine... Kingitused, mida ei tohi vastu võtta... Vale ja tõde. Mis see tõde õieti on? Vale eitamine? Või mingi fakti kinnitus? Kui fakt ise on vale, mis sel juhul on tõde? Kes on endas pulbitsevatest tunnetest lõhki rebitud, kes aga külm tühi kolp? Kes? Geralt, mis asi on tõde? Milline see tõde on?»

«Ma ei tea, Yen. Ütle sina mulle.»

«Ei,» ütles nõiatar ning langetas pilgu. Ta tegi seda esimest korda. Mees polnud iialgi näinud Yenneferi pilku langetamas, mitte kunagi.

«Ei,» kordas naine. «Ma ei või seda teha. Ei või sulle seda öelda. Las ütleb seda lind, kes sündis sinu ja minu käe kokkupuutest. Lind, ütle, mis on tõde.»

«Tõde,» ütles tuuletallaja, «on jääkild.»

Mees arvas küll, et on täiesti sihitult mööda kõrvaltänavaid hulkunud, kuid järsku leidis ta end lõunamüüri juurest, kus väljakaevamiste kraavivõrgustik vonkles müüri taga välja kaevatud muistsete majavundamentide vahel.

Istredd oli seal. Tal oli seljas üleskääritud käistega särk ning jalas kõrge säärega saapad. Maag karjus tööliste peale, kes kablidega kraapisid kaevandi mitmevärviliste mulla, savi ja igivana söe triipudega seina. Nende kõrval lebasid plankudel mustaks tõmbunud kondid, potikillud ja muudki tundmatuseni läbiroostetanud või klompunud esemed.

Maag märkas tulijat kohe. Ta jagas töölistele mõned valjud korraldused, hüppas kaevandist välja ning astus käsi pükste külge pühkides nõidurile vastu.

«Milles asi?» Küsimus kõlas kuidagi vaenulikult.

Liikumatult paigal seisev nõidur ei vastanud midagi. Töölised sosistasid omavahel ning jälgisid neid, püüdes samal ajal jätta muljet, et töötavad hoolega.

«Sinust õhkub vihkamist,» lausus Istredd tõsiselt. «Ma küsin, milles asi on? Otsustasid midagi? Kus Yenna on? Ma loodan, et...»

«Ära sa liiga palju looda, Istredd.»

«Ohhoo,» ütles maag. «Kuulen su häälest mingit vihjet. Saan ma sinust õigesti aru?»

«Mida erilist sa siis aru saad?»

Istredd toetas käed puusa ning vaatas väljakutsuvalt nõidurile otsa.

«Geralt, meil pole mõtet teineteist petta. Sina vihkad mind ja mina sind. Sa solvasid mind, öeldes Yenneferi kohta... tead küll, mida. Mina vastasin samasuguse solvanguga. Sina oled minul jalus ja mina sinul. Lõpetame selle asja nagu meestel kombeks. Ma ei näe muud väljapääsu. Sa ju tulidki selle pärast, õigus?»

«Jah,» kostis Geralt laupa hõõrudes. «Sul on õigus, Istredd. Just selle pärast. Kahtlemata.»

«Õigesti tegid. Nõnda ei saa edasi kesta. Ma sain alles täna teada, et Yenna põrkleb juba mitu aastat meie kahe vahel nagu kaltsupallike. Kord on ta minuga ja siis jälle sinuga. Ta jookseb minu juurest minema, et sind üles otsida ning vastupidi. Teised, kellega ta vahepeal möödaminnes aega veedab, ei tule arvesse. Olulised oleme vaid meie kaks. Nii ei saa see kauem kesta. Meid on kaks. Alles peab jääma üks.»

«Jah,» kordas Geralt kätt laubalt võtmata. «Jah, sul on õigus.»

«Omas enesekindluses,» jätkas maag, «arvasime, et Yennefer valib kõhklemata meist selle, kes on parem. Kes see on, teadsime kindlalt nii sina kui mina. Asi läks selleni, et me hakkasime tema soosinguga hooplema nagu poisikesed ega saanud just nagu poisikesed aru, mida see soosing tähendab. Oletan, et sina mõtlesid just nagu minagi kõik läbi ja mõistsid, kui rängalt me eksisime. Geralt, Yenna ei kavatse tegelikult üldse meie vahel valida, isegi kui me lepiksime tema valikuga. Mis seal ikka, peame valiku tema eest ise ära tegema. Mina ei kavatse Yennat kellegagi jagada ja see, et sa siia tulid, ütleb sinu kohta sedasama. Geralt, me tunneme teda liiga hästi. Kuni meid on kaks, ei saa kumbki temas kindel olla. Järele peab jääma üks. Sa mõistsid seda, eks ju?»

«Tõde,» lausus nõidur vaevu oma tuimi huuli liigutades, «on jääkild.»

«Mida?» ei saanud Istredd aru.

«Ei midagi.»

«Mis sul viga on? Oled haige või purjus? Või kaanisid nõiajooke sisse?»

«Minuga on kõik korras. Lihtsalt miski... miski sattus silma. Istredd, jääma peab üksainus. Jah, ma tulin just selleks. Otse loomulikult.»

«Ma teadsin seda,» kuulutas maag. «Teadsin, et sa tuled siia. Muide, ma olen sinuga avameelne. Sa jõudsid minust ette.»

«Keravälk?» muigas nõidur nõrgalt.

«Võimalik,» lausus Istredd süngelt. «Võib-olla ka keravälk. Kuid ilmselt mitte nurga tagant, vaid ausas võitluses silm silma vastu. Sina oled nõidur, nii et see peaks me võimalused võrdsustama.

Otsusta siis, kus ja millal.»

Geralt mõtles järele ning otsustas.

«See plats,» osutas ta käega. «Ma tulin üle selle väljaku.»

«Tean seda kohta. Seal on kaev, mille nimi on Roheline Võti.»

«Tähendab, kaev... Olgu siis kaevu juures. Homme kaks tundi pärast päikesetõusu.»

«Oleme kokku leppinud. Ma ei hiline.»

Mehed seisid liikumatult paigal ega vaadanud teineteise poole. Viimaks pomises maag endale midagi nina alla, virutas savikamakale jalaga ja litsus selle siis talla all puruks.

«Geralt.»

«Mis on?»

«Kas sul ei ole natuke tobe tunne?»

«On küll,» tunnistas nõidur vastumeelselt.

«Rõõm kuulda,» turtsatas Istredd. «Näiteks mina tunnen end viimase kretiinina. Poleks iialgi arvanud, et hakkan kunagi mingi nõiduriga naise pärast elu ja surma peale võitlema.»

«Istredd, ma tean, kuidas sa end tunned.»

«Mis siis ikka...» Maag naeratas mõtlikult. «Kui juba selleni läks ning ma otsustasin teha midagi endale nii jäledalt loomuvastast, siis... tähendab, nii on vaja.»

«Ma tean, Istredd.»

«Sa tead muidugi ka seda, et ellujäänu peab silmapilk Yenna eest maailma otsa põgenema.»

«Tean.»

«Sa muidugi loodad selle peale, et saad ta juurde tagasi minna, kui ta viha üle läheb?»

«Muidugi.»

«No siis on kõik korras.» Maag hakkas juba ümber pöörama, kuid ulatas pärast minutikest kõhklemist Geraltile käe. «Homseni, Geralt.»

«Homseni.» Nõidur surus pakutud kätt. «Kohtume hommikul, Istredd.»

«Hei, nõidur!»

Geralt tõstis pea lauaplaadi kohalt, millele valgunud õlleloiku ta oli mõttesse vajununa mustreid joonistanud.

«Sind polnud just kerge leida.» Foogt Herbolth nihutas kannud ja kruusid eemale ja võttis istet. «Trahterist öeldi, et sa läksid talli, aga sealt leidsin vaid hobuse ja sadulakotid. Sina ise aga istud hoopis siin... Minu meelest on see terve linna kõige närusem urgas. Siia satub vaid kõige hullem pööbel. Mida sina siin teed?»

«Joon.»

«Näen jah. Tahtsin sinuga sõnakese juttu ajada. Oled kaine?»

«Nagu vastsündinud lapsuke.»

«Rõõm kuulda.»

«Herbolth, mida teil vaja on? Näete ju, et mul on tegemist.» Geralt naeratas järjekordse kannu lauale toonud neiukesele.

«Liigub sihukesi kuulujutte,» torises foogt, «et sina ja meie maag olete otsustanud teineteist mättasse lüüa.»

«See on meievaheline asi, tema ja minu. Ärge teie oma nina sellesse toppige.»

«Pole see ühtigi vaid teievaheline asi,» vaidles Herbolth. «Istredd on vajalik, uue maagi palkamiseks pole meil raha.»

«Minge siis templisse ja palvetage, et ta võidaks.»

«Ära sa siin irvita midagi,» pahandas foogt. «Ja ära targuta, va hulgusehing. Oh jumalad, kui ma ei teaks, et maag sellega ei lepi, oleksin su kõige pimedamasse vangikongi visanud, hobuste järel

linnast välja lohistada lasknud või käskinud Tsikaadil sul nagu seal kõri läbi lõigata. Kuid kahjuks on Istredd auküsimustes väga tundlik ega annaks mulle seda andeks. Tean, et ei annaks.»

«Väga tore.» Nõidur kummutas järjekordse kruusi tilgatumaks ning sülitas õlle sisse sattunud kõrretüki põrandale. «Näib, et mul vedas ikka kõvasti. On see kõik?»

«Ei,» kostis Herbolth hõlma alt pungil kotikest välja võttes.

«Nõidur, siin on sada marka. Võta see raha ja lase Aedd Gynvaelist jalga. Tee siit sääred. Kõige parem, kui lähed otsekohe, enne päikesetõusu. Ma juba ütlesin, et linnakassa ei suuda teist maagi ülal pidada ja seepärast ei lase ma meistril mingi lolli tuju tõttu eluga riskida ja sinusugusega kahevõitlust pidada, mingi...»

Ta vakatas poolelt lauselt vait, ehkki nõidur polnud end isegi liigutanud.

«Herbolth, korista õige oma ilge lõust siit minema,» lausus nõidur. «Need sada marka pista endale perse. Lase jalga, su kärss ajab mul südame pahaks ning võin su kogemata pealaest jalatallani täis oksendada.»

Foogt peitis kukru põue ning asetas käed lauale.

«Kui ei, siis ei. Ma tahtsin asja heaga klaarida, aga kui sa pole nõus, mis siis ikka. Eks kakelge siis ja hakkige teineteist tükkideks või põletage elusalt hoora pärast, kes iga soovija ees jalgu hargitab. Arvan, et Istredd saab sinust, va palgamõrtsukast, jagu nii, et vaid saapad järgi jäävad. Ja kui tema ei peaks saama, siis saan mina su kätte veel enne, kui ta laip jahtuda jõuab, ning murran sul viimse kui kondi. Mitte ainsatki tervet kohta ei jäta ma su ihule, sina...»

Foogt ei jõudnud oma käsi laualt ära tõmmata. Nõiduri liigutus oli niivõrd kiire, et mees nägi vaid uduselt lauaplaadi varjust välja sööstnud kätt, mis pistoda ta sõrmede vahele kinni lõi.

«Võib-olla tõesti,» sisistas nõidur pistoda käepidet pigistades ja Herbolthi kaameks ehmunud nägu põrnitsedes. «Võib-olla tapab Istredd mu ära. Kui ei peaks tapma, siis lähen siit ise minema, aga sina, neetud haisuelajas, ära üritagi mind selles takistada, kui ei taha, et teie räpases linnakeses veri voolama hakkab. Käi minema!»

«Isand foogt, mis siin toimub? Hei, sina...»

«Rahulikult, Tsikaad,» lausus Herbolth ning libistas aeglaselt oma käe pistoda terast eemale. Mitte midagi ei toimu. Mitte midagi.»

Tsikaad lükkas pooleldi tupest välja tõmmatud mõõga tagasi. Geralt ei vaadanud ta poolegi. Ta ei vaadanud ka foogti. Too lahkus kõrtsist koos Tsikaadiga, kes tuigerdavaid parvepoisse ja voorimehi eemale peletas. Ta silmitses hoopis mõni laud eemal istuvat rotinäo ja teraste mustade silmadega lühikest meest.

«Närvi läksin,» nentis nõidur endamisi üllatusega. «Käedki värisevad. Tõepoolest, käed värisevad. Minuga on midagi lahti. Kas see tõesti tähendab, et... Jah, seda see tähendabki,» mõtles ta rotinägu silmitsedes. «Küllap just seda.»

Nõnda on vaja.

Siin on nii külm.

Ta tõusis püsti.

Nõidur vaatas mehikesele otsa ja muigas. Siis pistis ta käe põue, võttis pungil kukrust kaks kuldmünti ja viskas need lauale. Mündid kõlisesid. Üks neist veeres vastu siledasse lauaplaati

löödud pistoda tera.

Löök tuli ootamatult. Malakas lihtsalt vihises vaikselt läbi õhu nii kiiresti, et nõidur poleks äärepealt jõudnudki automaatse liigutusega kätt pea kaitseks tõsta ega lööki osava kehapöördega leevendada. Ta hüppas tagasi, kukkus ühele põlvele, pööras end ning tõusis jalgadele. Õhu liikumist tundes põikas ta osava piruetiga uue malakahoobi eest kõrvale ning keeras end kätt parema õla taha sirutades kahe pimedusest läheneva inimkogu vahele.

Mõõka polnud.

«Neid reflekse ei kustuta minust miski,» nentis mees endamisi, nõtkelt kaugemale hüpates. «On see harjumus või rakumälu? Olen mutant ja ka reageerin nagu mutant,» mõtles ta uuesti põlvele laskudes ning hoobi eest kõrvale põigates. Ta sirutas sõrmed saapasääre poole, et pistoda võtta.

Pistoda polnud.

Nõidur muigas hädiselt ning sai samas malakaga hoobi pähe. Silmade ees läks kirjuks ning valu kiirgas sõrmeotsteni välja. Ta vajus lõtvunult ning endistviisi muigelsui maha. Keegi vajus talle otsa ja surus maadligi. Teine tõmbas kukru vöölt. Geralt märkas silmanurgast noatera helki. Tema rinnal istuv tüüp käristas kuuekaeluse lõhki, haaras kaelaketist ning sikutas medaljoni välja, pillates selle kohe käest.

«Beltsebuli nimel,» ahhetas tüüp. «See on ju nõidur... Arbuja...»

Ta kaaslane kukkus vanduma.

«Tal polnud ju mõõka... Oh jumalad! Ptüi-ptüi-ptüi... Sa needus. Radgast, teeme sääred! Ära puuduta teda, ptüi-ptüiptüi...»

Kuu piilus hetkeks läbi õhukese pilvekihi. Geralt nägi enda kohal piklikku rotilõusta ja säravaid musti nööpsilmi. Ta kuulis teise mehe jooksumüdinat kadumas kasside ja kõrbenud rasva

järgi haisvasse kõrvaltänavasse.

Rotinägu tõstis aeglaselt põlve nõiduri rinnalt.

«Järgmine kord,» kuulis Geralt teda sosistamas, «nõidur, kui sa peaksid veel tahtma end ära tappa, siis ära teisi sellesse sega, vaid võta lihtsalt ohjad ja poo end tallis üles.»

Öösel oli vihma sadanud.

Geralt astus tallist välja, hõõrus silmi ja rehitses sõrmedega kõrsi juustest. Tõusev päike säras märgadel katustel ja kumas kuldselt veeloikudest vastu. Nõidur sülitas. Tal oli ikka veel vastik maitse suus. Pähe löödud muhk tuikas.

Talli ees lasipuul istus must kass ning lakkus keskendunult käppa.

«Kiis-kiis-kiis,» kutsus nõidur.

Kõuts tardus paigale, heitis meelitajale kurja pilgu, tõmbas kõrvad pea ligi ning sisises kihvu näidates.

«Tean,» noogutas Geralt. «Mina ei armasta sind ka. Tegin lihtsalt nalja.»

Ta pingutas aeglaste liigutustega oma kuue lõdvenenud pandlaid ja sõlgi, sikutas voldid sirgeks ja kontrollis, et rõivad tal vabalt liikumast ei segaks. Nõidur torkas mõõga seljale kinnitatud tuppe ja kohendas mõõgapidet parema õla kohal. Siis sidus ta pähe nahast laubapaela, mis pidi juukseid kõrvade taga hoidma, ning tõmbas kätte pikkade kätistega, madalate hõbeneetidega kaunistatud võitluskindad.

Nõidur vaatas veel korra päikest, nii et pupillid vertikaalseteks kriipsukesteks tõmbusid, ja mõtles: «Ilus päev, võitlemiseks täiesti sobilik.»

Ta ohkas, sülitas ning hakkas aegamisi mööda kitsukest tänavat edasi minema, hoidudes märja krohvi ja lubjakivi teravat lõhna hõngavate seinte lähedale.

«Hei, sina, veidrik!»

Ta pöördus. Tsikaad oli end kolme kahtlase väljanägemisega ja relvastatud tüübi seltsis kraaviäärsele palgivirnale istuma sättinud. Mees tõusis, ringutas ja kõndis hoolega loike vältides tänava keskele.

«Kavatsed kaugele minna?» päris ta oma kitsaid peopesi relvi täis riputatud vöö vahele toppides.

«Pole sinu asi.»

«Et kõik oleks selge, siis ütlen sulle: foogti, maagi ja kogu selle näruse linna peale ma vilistan,» kuulutas Tsikaad iga sõna rõhutades. «Sina, nõidur, oled see, kes mind huvitab. Sa ei jõua selle tänava teise otsa. Kuulsid? Või ei kuulnud? Ma tahan näha, kui osav sa võideldes oled. Mitte kuidagi ei anna see mõte mulle rahu. Jää seisma, ütlen ma sulle.»

«Kasi jalust.»

«Seisa!» röögatas Tsikaad kätt mõõga käepidemele asetades. «Ikka ei saanud aru või? Nüüd läheb löömaks. Ma kutsun su kahevõitlusele! Kohe teeme kindlaks, kumb meist kangem on!»

Geralt kehitas sammu aeglustamata õlgu.

«Ma kutsun su kahevõitlusele! Kuulsid, värdjas?» karjus Tsikaad uuesti teed tõkestades. «Mida sa passid? Tõmba tera välja! Kartma lõid? Või võitled sa ainult nendega, kes su nõiaplikat on keppinud nagu Istredd?»

Geralt sammus edasi, sundides niiviisi Tsikaadi enda ees tagurpidi edasi koperdama. Tsikaadi kambajõmmid ajasid end samuti palkidelt püsti ning lonkisid vahemaad hoides neile järele. Geralt kuulis, kuidas pori nende jalgade all lirtsub.

«Ma kutsun su võitlema!» kordas Tsikaad, vihast vaheldumisi punastades ja kahvatades. «Kuuled sa, va nõiavärd? Mida sa veel ootad? Pean sulle näkku sülitama või?»

«Eks sülita.»

Tsikaad jäi seisma, tõmbas kopsud õhku täis ning ajas huuled sülitamiseks prunti. Ta vaatas nõiduri silmi, mitte käsi. See oli saatuslik viga. Geralt virutas sammu aeglustamata ning vaid pisut põlvi kõverdades oma sõjakindas käega välkkiire rusikahoobi puseriti hammaste pihta ja tabas märki. Tsikaadi huuled rebenesid lõhki nagu lömaks astutud kirsid. Nõidur virutas lühikese vahemaa pealt samasse kohta teisegi hoobi ning tundis, kuidas jõule ja kehamassile ka raev hoogu juurde andis. Tsikaad tegi pöörde, üks jalg maas ja teine õhus, sülitas verd ning varises selili poriloiku. Nõidur peatus selja tagant noa tupest tõmbamise heli kuuldes poolelt sammult ja pöördus kätt mõõga käepidemele pannes.

«Noh,» sõnas ta vihast väriseva häälega. «No tulge!»

See, kes relva oli haaranud, vaatas nõidurile hetkeks silma ja pööras siis pilgu kõrvale. Teised kaks hakkasid taganema, alguses tasapisi, pärast üha kiiremini. Kõige tagumine pöördus ja pistis jooksu nii et pori taldade alt lendas. Teised kaks tardusid paigale ega üritanudki läheneda.

Tsikaad keeras end poriloigus ning ajas end küünarnukkidele toetudes üles. Ta mõmises midagi, hakkas siis läkastama ja ajas suust välja hulga punast valgete lisanditega sodi. Geralt virutas möödudes talle vastikustundega hoobi põse pihta, purustades sarnaluu ja paisates mehe poriloiku tagasi.

Ta läks selja taha pilkugi heitmata oma teed.

Istredd juba ootas kaevu juures, toetudes rohelisekstõmbunud vinna juures kaevuvõllile. Tal rippus mõõk vööl. See oli imeilus kerge, korvkaitsega tergaani mõõk, mida hoidva tupe ots riivas läikimalöödud ratsasaapa säärt. Maagi õlal kükitas sulgi puhevile ajades must lind.

Tuuletallaja.

«Sa ikkagi tulid, nõidur.» Istredd ulatas tuuletallajale kinnastatud käe ja tõstis linnu õrnalt ja ettevaatlikult kaevurakkele.

«Ma tulin, Istredd.»

«Ma ei uskunud, et sa tuled. Arvasin, et lahkud linnast.»

«Ei lahkunud.»

Maag ajas pea kuklasse ning naeris pikalt ja valjusti.

«Ta tahtis meid... meid päästa,» ütles mees viimaks. «Meid mõlemaid. Geralt, sellest ei tulnud midagi välja. Ristame mõõgad. Ainult üks meist peab ellu jääma.»

«Sa kavatsed mõõgaga võidelda?»

«See paneb sind imestama? Sina ju kavatsed samuti mõõka kasutada. Lase käia!»

«Miks, Istredd? Miks sa tahad võidelda mõõga, mitte maagiaga?»

Maag kahvatas ning ta huuled hakkasid närviliselt tõmblema.

«Haara mõõk, ütlen ma sulle!» karjus ta. «Praegu pole aeg küsimusi esitada. Küsimiste aeg on möödas. Nüüd on tegutsemise aeg.»

«Ma tahan teada,» lausus Geralt aeglaselt. «Tahan teada, miks sa võitled mõõgaga. Tahan teada, kuidas ja miks sattus sinu juurde must tuuletallaja. Mul on õigus seda teada. Istredd, mul ometi on õigus tõde teada.»

«Tõde?» kordas maag kibedalt. «Vahest ongi sul õigus seda teada. Küllap vist. Meie õigused on ju võrdsed. Küsisid tuuletallaja kohta? See lendas koidikul vihmamärjana kohale ja tõi mulle kirja. Lühike teade oli, nii et tean seda peast: “Hüvasti, Val. Anna andeks. On kinke, mida ei tohi võtta, ja minus pole midagi vastuandmise väärilist. Val, see on tõsi. Tõde ongi jääkild.”

Noh, Geralt, kas mu vastus rahuldas sind? Said oma õiguse ära kasutada?»

Nõidur noogutas pikkamisi.

«Hüva,» sõnas Istredd. «Nüüd kasutan ma oma õigust mitte leppida kirjas öelduga. Ma ei suuda temata elada. Eelistan pigem... Tont võtaks, hakkame juba pihta!»

Ta küürutas veidi ja tõmbas kiire, osava ja kogenud liigutusega mõõga tupest. Tuuletallaja kriiskas.

Nõidur seisis liikumatult, käed lõdvalt rippumas.

«Mida sa ootad?» karjus maag.

Geralt tõstis pikkamisi pea, silmitses oma vastast natuke aega ning keeras siis kannalt ringi.

«Ei, Istredd,» lausus ta vaikselt. «Jää hüvasti.»

«Tont võtaks, mida see nüüd tähendab?»

«Istredd,» ütles nõidur peatudes ning üle õla tagasi vaadates. «Ära sega teisi oma probleemidesse. Kui sa kuidagi muudmoodi ei saa, siis poo end tallis ohjadega üles.»

«Geralt!» karjus maag. Ta hääl murdus äkki ning nõiduri kõrvadesse lõikus tigedusenoot. «Ma ei loobu! Minu eest ta ei põgene! Ma sõidan talle Vengerbergi järele, toon ta kasvõi maailma lõpust ära, ma leian ta üles! Ma ei loobu temast kunagi! Võta see teadmiseks!»

«Jää hüvasti, Istredd.»

Nõidur keeras tagasi vaatamata kõrvaltänavasse. Ta sammus edasi, pööramata vähimatki tähelepanu temast eemale tõmbuvatele inimestele ja ta ees kinni kolksatavatele ustele ja akendele.

Ta ei märganud kedagi ega midagi.

Ta mõtles kirjast, mis teda kambris ootab.

Mees kiirendas sammu. Ta teadis, et voodipeatsis kükitab vihmamärg must tuuletallaja, kiri kõvera noka vahel. Geralt tahtis selle kirja võimalikult kiiresti läbi lugeda.

Tegelikult ta teadis kirja sisu.

Tõlkinud: A. Puu ja K. Uluots