Tõlkinud Rauno Pärnits.
Härra president, minu daamid ja härrad, ma kasutan ülekande alguseni jäävat aega selle projekti tehniliste tagamaade täpsemaks selgitamiseks. Nagu teile võib-olla meenub – see käis toona pressist läbi – õnnestus 1999. aasta lõpus Berkeley teadlastel esimestena ühendada kassi silmad arvutiga nii, et kuvaril näeb seda, mida silmgi. Mõne aja pärast—kuidas seda nüüd öeldaksegi – leidsid selle uurimisrühma juhtivad liikmed pakkumise piisavalt atraktiivse olema, et vahetada Berkeley Langley vastu ja oma töö tulemusi enam mitte avaldada. Andsid teaduse oma maa teenistusse – suurema summa raha eest loomulikult. Aasta pärast töötas see, mis kassisilmadega toimis, ka linnusilmadega ja aastaks 2001 olid komplekti kuuluvad saatjad piisavalt väikesed ja kerged, et neid silmadesse sisestada. Kas mäletate Gaddafi aia ülesvõtteid? Pistrik, mille me talle läbi vahendaja sokutasime... Uhke lind. Te ju teate neid idamaalasi – meeletult kiindunud jahikullidesse ja traavlitesse ja muusse säärasesse...
Hmm, jaa. See on kahjuks tõsi – arvuti unustati ühendada linnu kuulmisorganitega. Me suutsime küll Gaddafi arvukaid kõnesid jälgida, ent ei kuulnud midagi. Jah, tõsi – see tõigi kaasa üllatava vahetuse CIA juhtkonnas. Ei, loomulikult olid kaasatud ka huulteltlugejad ja teised araabia keele oskajad, ent need habemed... Lootusetu.
Niisiis, minu daamid ja härrad! Me näeme nüüd Pekingit, umbes 50 meetri kõrguselt. Kärbsesilmaga ühendatud arvuti, ma kinnitan teile, on tõeline tehnikaime. Nagu te võib-olla teate, on kärbsel, nagu kõigil putukatel, liitsilmad, mis talitlevad täiesti erinevalt imetajate või lindude silmadest. Üksikute osasilmade rohkus, ei, õigemini, üksikute piltide rohkus põhjustab... lühidalt öeldes – vastav tarkvara koondab need ühte arvutisse ja moodustab nendest inimesele arusaadava koondpildi.
Jah, õigus! See ongi see, mida te näete, härra kaitseminister. Peking, nii nagu seda näeb kärbes. See, millest me praegu üle lendame, peaks olema Tien-Tan-Park, need hooned seal palvehall... Pärit loomulikult veel revolutsioonieelsest ajast. Siin ees näete suurt seltsimees Mao kujutist, me oleme juba Chung-Wen-Distriktil. Pöörake tähelepanu nondele madalatele kollastele hoonetele seal taamal, peaaegu vaate keskel, see on Hiina peaministri residents. Me suundume otse sinna.
Kuidas palun? Jah, iseenesest mõista, me saame kärbest suunata. Muidu maanduks me tõenäoliselt kohe lähimas sitahunnikus, eks ju, ha-haa! Suunamine on natuke parem sõna, ja üks väike lennusuunda mõjutav elektriimpulss. See töötab päris hästi – igatahes on poisid teinud esmaklassilisi ülesvõtteid naiste riietusruumidest... Oh, vabandage, proua välisminister!
Nagu alati, toimetati see kärbes mõned päevad varem kaugjuhitava miniallveelaevaga Põhja-Hiina rannikule ja suunati sealt pikkade lennuetappidega Pekingisse. Saatesignaal on loomulikult krüptitud ja käib üle satelliidi... Energia? Jah, teil on õigus. Nii ei lähe, et kärbsele patareid külge monteerida. Nii eriti kaugele ei jõuaks. Ei, elektriühendused kärbse kehas saavad energiat elektrokeemilise protsessi kaudu otse rakkudest. Protsessist ei saanud mina ausaltöelda mitte mõhkugi aru. Professor suudab teile seda hiljem paremini selgitada kui mina. Ei, odav ei ole see mitte mingil juhul. Selle kärbse väljaarendamine läks maksma umbes 50 miljonit dollarit. Kusjuures seda summat saab vähendada, kui me prototüübi staadiumist väljas oleme. Ma ütlen seda sellepärast, et härra riigisekretär muutus kuidagi kaameks...
Niisiis, see peaks olema peaministri büroo aken. Me laseme kärbsel maanduda aknalaual, et saaksime ringi vaadata. Suurepärane. Täppismaandumine. Kärbes teeb kohapeal 3 tiiru ümber iseenda, et meie valvepoisid saaksid rahulikult ringi vaadata. Ma arvan, et nad võtavad ette selle õhutusava... Õige. Turvalisus ennekõike... 50 miljonit dollarit, selle raha eest saaks hea hulga Cadillace, eks ju?
Ahhaa! Kärbsevõrk! See on nüüd küll takistus. Aga ma arvan, et teist igaüks on seda kogenud: arvate küll, et kogu maja on turvaline, aga ikkagi ronivad need sumisejad kusagilt lagedale. Ja-jaa, no mis ma kostma pean: pärast meie katsetusi kärbestega teame me nüüd ka, kuidas. Just nii nagu meie seda praegu teeme. Näete, siin on kärbsevõrgus mulk. Hiina peaministri aknal. Seda ei leidnud meie, vaid selle leidis kärbes ise. Poistel juhtimiskeskuses jääb üle vaid anda käsk ruumi sisse liikuda ja näete, kärbes leiab tee. Ja me olemegi sees!
See on selle ettevõtmise eriline pärl – et loom on elus. See pole robot, pole droon, see on elusolend, keda me üksnes natuke suuname, kuhu tahame ja kõik ülejäänu teeb ta ise. Ta lendab, ta otsib ise endale ninaesist – selle kõige pärast ei pea meie muretsema.
Niisiis, mu daamid ja härrad, suund kirjutuslauale. Ei-ei, see pole salvestis, see on otseülekanne. Loomulikult kõik salvestatakse, pealegi istuvad kõrvalruumides vastavate hiina teadmistega agendid... Kuidas palun? Jah, ma arvan küll. Teil on õigus – teine isik seal on kaitseminister. Võimalik, et laual on salajased sõjalised dokumendid. Näete nüüd, kui oivaline see on? Silmatorkamatu ja täiesti avastamatu kärbes on meie silmadeks ja kõrvadeks. Palun andke mulle mu vaimustus andeks. Ohutu, mitte kõneväärt putukas ronib lauaserval, mille taga mehed istuvad ega tule unes ka selle peale, et neid parasjagu pealt kuulatakse ja jälgitakse. Üks väike porikärbes, kes on parem agent kui James Bond eales...
Oh!
See on nüüd küll piinlik... mida ma oskan öelda? Vabandage, üks hetk... Kas ma võin ühe kõne võtta? Kindlasti on selleks mõjuv põhjus.
Tere, George! Mis toimub? Telepilt katkes...
Ei? Aga siin on kõik pime. Ekraan näitab vaid lumesadu ja ma ei usu, et Pekingis suviti sajab...
Kuidas? Ei, ma ei saa aru. Mis on viimasel kaadril sellega pistmist? Te analüüsisite seda, ja siis? Mida te nägite?
Ahah. Pekingi päevalehte...?
