Tõlkinud Martin Kirotar.

1. peatükk

Läksin aeda vaatama, ega hekk pügamist ei vaja, kui äkki ilmus välja punapäine mees. Mind märgates hõikas ta kohe:
"Aita mind, Eric. Lase käia, see võib olla su viimane võimalus. Ära vea mind alt!"
Jäin teda jõllitama ega saanud üllatusega sõnagi suust. Kes see mees oli? Kuidas ta mu nime teadis? Kuidas ta nii äkitselt mu aeda ilmus? Ja mis juttu ta ometi ajas?
"Ära passi niisama, Eric!" karjus mees, hääles paanikanoot, nägu raevust moondunud. "Issand, mitu korda me seda tegema peame? Kas sa siis ei mäleta mind?"
"Ei mäleta?" pahvatasin mina. "Me pole varem kohtunud. Kes te olete?"
"Kuidas me kohtunud ei ole? Issand, saan aru. Kui sinu jaoks on see meie esimene kohtumine, siis minu jaoks järelikult viimane võimalus ja võib-olla ongi juba hilja. Sa ei saa nüüd kuidagi..."
Ta peatus poolelt sõnalt ja haihtus õhku, niisama müstiliselt, kui oli välja ilmunud. Mu aed oli jälle endine. Kas see juhtus tõesti päriselt? Olin ma unistama jäänud või viirastusi näinud? Ootasin paar hetke, aga kõik jäi normaalsuse piiridesse. Niisiis, hekk. Cecilia oli palunud vaadata, kas seda tuleks ehk lõigata. Jalutasin kevadist päikesepaistet ja sooja tuuleõhku nautides aia sügavusse.

2. peatükk

Hekk vajas tõesti kõvasti tööd. Pöörasin ringi ja võtsin suuna kuurile, kui punapäine mees jälle eikusagilt välja ilmus, "nagu tavaliselt".
"Eric," hõikas ta. "Jumal tänatud, sa oled veel siin. Sa pead mind aitama, enne kui on hilja."
"Jälle teie," vastasin. "Paari hetke eest nägin teid seal. Kes te olete? Kuidas te niimoodi välja ilmute ja õhku haihtute? Ja miks just minu aias?"
"Ma juba seletasin sulle kõike," kostis ta raevukalt žestikuleerides. "Meil pole aega seda üle korrata. Ma vajan abi ja ainult sina oled saadaval."
"Kõigepealt mõned selgitused," sõnasin. "See on juhuslikult minu aed ja ma tahaksin teada, mida te siin teete."
"Jumala eest, Eric, me kaotame väärtuslikku aega. Kas sa ei saaks lihtsalt olukorraga lepida ja mind aidata, enne kui on hilja?" Ta hakkas ilmselgelt kannatust kaotama ja endast välja minema, ehkki ta polnud täielikus paanikas nagu esimesel korral. Mis pagan tal ometi teoksil oli?
"Heakene küll," laususin ma. Võib-olla tuleks mehele võimalus anda. Ta võis ju olla kena inimene, kes tõesti abi vajas. "Kuidas ma aidata saan?"
"Hästi," ütles ta viimaks ometi pisut kergendunult, "Ma tahaksin, et sa..." Ta lause jäi jälle pooleli. Põrnitsesin tühja õhku ja mõtlesin, et sellel mehel oli tõesti tõsine probleem.
Pöörasin ringi ja lonkisin kuuri poole. Tundus, et kohe saan hekiga tööle asuda.

3. peatükk

Olin koos tööriistadega teel heki juurde, kui mees kolmandat korda nähtavale ilmus.
"Jälle sina," hõikas ta niipea, kui mind märkas.
"Võtsid mul sõnad suust," kostsin mina. "Kas sa mitte ei vajanud abi?"
"Mulle tundub küll nii. Näib, et ma hüppan oma lähtekohast edasi-tagasi. Ma ei tea, mis valesti läks, aga hakkan vist olukorda mõistma."
"Kus su lähtekoht on?" küsisin ma. "Ja mis mõttes sa edasi-tagasi hüppad? Kuidas ma sinu probleemi mõistma peaksin?"
"Ma võngun erinevate temporaalsete koordinaatide vahel. Eksperiment ebaõnnestus ilmselt fenomenaalselt. Kui ma olukorda kontrolli alla ei saa, võin kaotada oma pidepunkti aegruumis ja haihtuda ei millekski, nagu mind poleks kunagi olemas olnud."
"Kardan, et mul pole aimugi, millest sa räägid. Saaksid sa seda lihtsamalt seletada?"
"Vabandust, selleks pole aega. Pealegi ei pea sa olukorda täielikult mõistma, et mind aidata."
"Ütle siis, mida ma tegema pean ja ruttu. Tundub, et sa ei jõua enne kadumist lõpetada rohkem kui ühe lause."
"Tõesti? Tahad öelda, et ma ilmun välja regulaarselt? Ja ainult mõneks hetkeks?"
"Täpselt."
"Issand. Sel juhul..." Mees kadus. Kehitasin õlgu ja võtsin aiatööriistad kätte. Parem juba heki kallale asuda, enne kui mind jälle segatakse.

4. peatükk

Hekk oli pooleldi pügatud, kui mees neljandat korda ilmus.
"Eric! Tore sind jälle näha, kuigi ma poleks arvanud, et veel kord läbi astun."
"Ei maksa aega kaotada. Ütle, mida ma tegema pean ja kuidas ma sind aidata saan."
"Aidata? Tegin küll paar ootamatut ajahüpet, aga küllap saan ise hakkama. Miks sa arvad, et ma abi vajan?"
"Nii sa mulle korrutad. Kui sind esimest korda nägin, olid lausa paanikas. Läheme asja juurde."
"Tahad öelda, et ma ilmusin siia rohkem kui paar korda?"
"Jah, sa tuled pidevalt tagasi."
Mees kortsutas kulmu. "See pole hea uudis. Järelikult..."
Ta hääl vaibus pominaks ja ta näis mõttesse vajuvat.
"Mainisid viltu läinud eksperimenti. Pole vaja üksikasjadest rääkida, aga ma pean midagi teadma, et saaksin sind aidata. Palun räägi, milles asi."
Mees põrnitses mind jahmunult. "Mul pole lubatud midagi avaldada. Pidin tõesti meeleheitel olema, kui sulle juba nii palju rääkisin."
"Ütlesid midagi edasi-tagasi hüppamise kohta."
"Sina muidugi nägid ainult neid hetki, mille ma veetsin sinu ajaliinis, millest kindlasti ei piisanud, et anda sulle ülevaatlik pilt minu operatsioonist – see on üsna salajane. Arusaadavatel põhjustel ei saa ma sulle rääkida sellest, mis juhtub võngete teisel poolel..."
Mees haihtus ja tema saladus ning abipalve ühes temaga. See, kuidas ta iga kord varasemas ajas välja ilmus, polnud just ideaalne viis vestelda, keerukat olukorda selgitada või abi pakkuda. Mina aga ei saanud sinna midagi parata. Sama hästi võisin katsuda heki lõpuni pügada.

5. peatükk

Heitsin täiuseni pügatud hekile viimase pilgu ja hakkasin tööriistu kuuri tagasi viima, kui mees jälle välja ilmus.
"Seal sa jälle oledki," sõnasin. "Kuidas ma sind aidata saan?"
"Kas te tunnete mind?" küsis mees üllatunult. "Kus me küll kohtuda võisime? Ja millega te mind aidata tahate?"
"Minu nimi on Eric," laususin. "Oled siin sagedane külaline. Tundub, et sa hüppad ajas edasi-tagasi ja otsid meeleheitlikult abi. Või vähemalt esimesel korral, kui siin välja ilmusid. Sinu vaatepunktist oli see viimane kord. Õigemini saab olema viimane kord. See on üsna segadusseajav."
"Mul pole aimugi, millest te räägite," sõnas mees ja põrnitses mind kahtlustavalt. "Olen täiesti kindel, et me pole kunagi kohtunud. Palun jätke mind rahule ja lõpetage see niinimetatud ajaprobleemist jahumine."
"Sa ei saa nõuda, et su rahule jätaksin, kui sa ise minu aeda ilmud," märkisin talle vastuseks. "Aga pea kinni, üks hetk."
Hakkasin olukorda mõistma. "Kui sind esimest korda nägin, olid minuga juba mitu korda rääkinud ja üritasid meeleheitlikult oma kohutavat probleemi lahendada. Selleks ajaks olid juba kahtlemata aru saanud, mis valesti läks ja kui tõsine asi oli. Sinu jaoks aga on praegu esimene kord ja sul pole aimugi, mida sa mulle järgmisel paaril korral kolossaalselt viltu läinud salajaste eksperimentide kohta ütled, nii et ilmselt sa mõtled, kes ma üldse olen ja miks ma sulle seda kõike räägin."
Mees saatis mulle pahase pilgu ja lausus: "Ausalt öeldes ma ei tea, mida öelda. See läheb juba liiga kaugele. Palun vabandage mind, ma pean vaatama, et ma..."
Ta jutt katkes jälle poolelt sõnalt ja ma jäin taas üksi. Kui see oli tõesti olnud mehe esimene hüpe, ei pruukinud ma teda enam kunagi näha. Ootasin paar sekundit ja kui midagi ei juhtunud, läksin kuuri tööriistu ära panema. Tundus, et mul oli õigus. Ilmselt ei avanenud enam võimalust meest näha.
Läksin tuppa ja põrkasin kokku Ceciliaga, kes oli just vannist tulnud.
"Ma kuulsin sind rääkimas," sõnas ta murelikul häälel. "Kas aias oli keegi? Kes see mees oli?"
"Pole tähtis," vastasin lohutavalt. "Ei mingit muret. Lihtsalt üks lootusetu juhtum. Ta on läinud. Ära muretse."
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)