Ma olin kaheksa, kui võmmid mu isa printeri puruks peksid. Mäletan selle lõhna, justkui kuuma, mikrolaineahjus hoitud säilituskile oma, mäletan papsi metsikult keskendunud näoilmet, kui ta seda värsket pläga täis toppis, ning äsjavalminud esemete sooja kodust tunnet.
Võmmid murdsid kumminuiadega läbi ukse, üks neist megafoni nende õiguseid röökides. Üks papsi klientidest oli ta maha müünud. Politsei väänas papsi arvele kõrgklassi medikamendid: doping, mäluvõimendid, ainevahetuse kiirendajad. Seda sorti kraam, mis maksab apteekides terve varanduse; seda sorti kraam, mida saab ka kodus printida, kui sa ei hooli riskist, et ühel hetkel on su köök täis suuri musklis härgi, täis raskeid kumminuie läbi õhu vihisemas, peksmas kõike ja kõiki, kes või mis ainult ette jääb.
Nad lõhkusid ära vanaema kirstu, mille ta oli oma vanast maakodust toonud. Nad lõhkusid meie väikse külmiku ja õhupuhastusseadme, mis rippus akna kohal. Mu kallis kanaarilind pääses surmast peitudes oma puuri nurka just sellel hetkel, kui suur, saapaga jalg litsus enamiku puurist nukraks prinditud traadi segadikuks.

Paps. Kõik See, mida nad temaga tegid. Kui nad lõpetasid, nägi ta välja nagu oleks ta terve ragbi meeskonnaga kaklema läinud. Nad lükkasid ta uksest välja ja kekutasid temaga pressi uudiseahvide ees, enne, kui ta autosse toppisid. Samal ajal vahutas pressiesindaja, kuidas mu papsi organiseeritud piraattööstus läks riigile maksma 20 miljonit ning et mu isa, närune kurjategija, oli vahistajatele vastu hakanud.
Nägin seda kõike telefonist, istudes elutoa riismete vahel ja ekraani vahtides. Imestasin, kuidas küll võib keegi meie väikest korterit ja selle ümber olevat kohutavat ja räpakat krunti vaadates ekslikult arvata, et siin elab organiseeritud kuritegevuse mingi tähtis ninamees. Loomulikult viisid nad ka printeri ära ja näitasid seda uudiseahvidele kui väärtuslikku trofeed. Köögiboksi nišš, kus see enne oli seisnud, nägi nii kole tühi välja. Kui ma end püsti ajasin, oma vaese piiksuva linnukese päästsin ja korterit korrastama asusin, panin nišši mikseri. See oli tehtud prinditud detailidest, nii peaks see vastu vaid ühe kuu, kuni see vajaks uusi prinditud laagreid ja teisi liikuvaid osasid. Tol ajal oskasin ma lahti võtta ja tagasi kokku panna kõike, mida sai printida.

Olin kaheksateist, kui nad viimaks olid valmis papsi vanglast välja laskma. Olin teda seal kolmel korral vaatamas käinud: oma kümnendal sünnipäeval, tema viiekümnendal sünnipäeval ja siis, kui mamps suri. Olin teda viimati näinud kaks aastat tagasi ja ta oli selle ajaga kehvemaks jäänud. Vanglakaklus oli jätnud ta lombakaks ning ta vaatas nii tihti üle õla, et jäi mulje, nagu oleks tal tõmblused. Ma Tundsin häbi, kui takso meid maja ette ära viskas. Püüdsin majja sisenedes ja trepist üles kõndides end sellest lonkavast ja murtud luukerest kaugemale hoida.
„Lanie,“ ütles ta mulle, kui me maha istusime. „Sa oled tark tüdruk, tean seda. Ega sa ei oska öelda, kust su vanamees võiks leida mõne printeri ja natuke pläga?“
Pigistasin käed nii tugevalt rusikasse, et küüned tungisid peopesadesse. Sulgesin silmad. „Sa olid kümme aastat vangis, paps. Kümme aastat! Sa tahad riskida veel kümnega, et printida välja veel miksereid ja medikamente, veel läpakaid ja disainmütse?“
Ta irvitas. „Ega ma loll ole, Lanie. Sain oma õppetunni. Maailmas pole ühtegi läpakat ega mütsi, mille eest tasub vangi minna. Ma ei prindi enam kunagi sellist saasta, mitte eales.“ Tal oli tass teed, mida ta jõi nagu viskit – väike lonks ja seejärel pikk rahuolev ohe. Ta sulges silmad ja naaldus toolil tagasi.
„Tule siia, Lanie, las ma sosistan sulle midagi. Las ma räägin sulle, mida ma seal kümne aastaga pogris otsustasin. Tule-tule, kuula, mida su rumalal vanamehel öelda on.“
Tundsin papsi peale vihastamise pärast südametunnistuse torget. Ta oli segaseks läinud, see oli selge. Jumal teab, mida kõike oli temaga vangis juhtunud. „Mis on, paps?“ küsisin, end lähemale kallutades.
„Lanie, ma kavatsen printereid juurde printida. Palju printereid. Igaühele üks. See on küll vangi minekut väärt. See on ükskõik mida väärt.“

Tõlkis: Eva Liisa Sepp
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0025)