Tõlkinud Tiina Intal

1
Varjudest hüppas välja krokodill ja laksatas lõuad kinni ümber noore naise pea, kui see sisse jalutas. Naine ei pööranud sellele mingit tähelepanu ja kõndis olevusest häirimatult läbi.
„Külastage Veekeerist,” lausus kõmisev hääl. „Ratsutage delfiinidel, ujuge koos haidega ja toitke krokodille. Terve päev täis vee-elamusi ja põnevusvärinaid tekitavaid tegevusi, ainult seitsmekümne viie dollari eest.” Selleks ajaks, kui holograafiline krokodill olematusse oli hajunud ja oma virtuaalsesse pessa tagasi tõmbunud, istus naine juba tühja laua taga.

„On aga naine,” pomises Roy ülemus tunnustavalt, kui nad köögis tellimusi ootasid.
„Täiesti nõus,” vastas Roy. „Kas ma võin seda klienti teenindada, Kelvin?” Ülemus noogutas.

Roy vaatas, kuidas naine toksis klaviatuuril oma tellimuse, hoidis silmad pärani lahti, et skanner saaks tema silma võrkkesta kontrollida ja kontolt raha maha võtta ning nõjatus siis seljatoele. Paar uut klienti astus sisse, krokodill ilmus taas välja ja kordas oma sõnumit. Naine võttis välja veebitelefoni, et surnuks lüüa need mõned minutid, mis automaatköögil tema tellimuse valmistamisega aega läheb. Ta ignoreeris teist holoreklaami keset restorani, milles tõusis õhku lennuk: mootorite mürin läks sujuvalt üle Apple Airlines’i kõrge kvaliteedi ja madalate hindadega teenuste müügiesitluseks.

Kui köök tellimusega valmis sai, võttis Roy aurava roa ja kiirustas naise laua juurde, naeratas säravalt ning särises energiast ja positiivsetest tunnetest, mis oli peamiseks põhjuseks, miks inimesi veel siia tööle võeti, kuigi selle töö oleksid võinud sama hästi ära teha ka masinad. Lihast ja luust ettekandjad lisasid lihtsalt nii palju soojust ja inimlikkust, mis muudab kõike, nagu Kelvin ikka ütles. Ja ergutite ja meelevõimendite abil käigus hoituna olid nad võimelised terve vahetuse naeratust kaotamata hakkama saama.

Roy pani toidu naise lauale ja skänneri helisüsteem lausus: „Täname, et valisite Rahva Lõuna, head isu.”
Nende silmad kohtusid hetkeks ja Royle tundus, nagu oleks teda tabanud välk. Naine oli tõepoolest eriline. Kas tema tunde naise suhtes olid üles puhunud meelevõimendid või oli see armastus esimesest silmapilgust? Naine sööstis toidu kallale ja Roy haaras endasse tema välimuse iga detaili – tema juukseid, mis iga veidi aja tagant stiili ja värvitooni muutsid, tema nanokehakunsti, tätoveeringuid, mis tundusid otsekui elavat ja nahal aeglaselt ringi roomates vikerkaarevärviliselt küütlesid, tema helendavaid nibukaunistusi, mis särasid läbi tema kleidi väljalõigete. Kui ta suurte raskustega naiselt oma pilgu rebis ja ümber pööras, et tagasi kööki minna, sisenesid Rahva Lõunasse veel mõned kliendid.

Siis juhtus kõik väga kiiresti. Täpselt samal hetkel, kui krokodilli ja lennuki hologrammid uuesti ellu ärkasid, hüüdsid kohe pärast naist saabunud kliendid midagi, hüppasid üles ja sööstsid tema suunas ning ka uued saabujad tormasid mööda. Keegi põrkas temaga kokku, ta kukkus maha ja ei näinud enam ümberringi toimuvast midagi, sest oli täielikult holoreklaami alla mattunud. Ta tundis, kuidas keegi tema otsa komistas ja kellegi käed tema keha kobasid, kui inimesed kahtlemata üritasid tasakaalu säilitada ja millestki kinni haarata ja ta keeras end külili. Kui Roy tagasi püsti rabeles, oli hologramm kadunud ja ta sai ringi vaadata. Kõik kliendid olid läinud, sealhulgas ka imeline naine.

„Mis pagan see veel oli?” hüüdis ta.
„Pole aimugi,” vastas Kelvin tagaruumist. „Aru saamiseks käis kõik liiga kiiresti ja see holo oli suurema osa ajast ees.”
„Me peame vaatama jälgimiskaamera linti ja politsei kutsuma,” ütles Roy. „Ja selle tüdruku tagasi tooma.”
„Ma kardan, et holo jääb ka video peal ette,” lausus Kelvin. „Unusta tüdruk. Ta ei söönud küll palju, aga vähemalt maksis selle eest. Ülejäänud sellid ei kulutanud midagi. Kindel, et see polnud mingi tavaline lööming. Kuule, Roy, võta veel üks meelevõimendi, see aitab sul ennast kokku võtta. Hetke pärast võivad tulla järgmised kliendid, keda teenindada tuleb. Ära muretse, ma annan sellest politseile teada. On sinuga kõik korras?”

„Ma ei saanud viga, aga ma kaotasin midagi,” kurtis Roy.
„Mille?”
„Tüdruku.”
„Võta mõned meelevõimendid ja üks erguti. Meil on vaja tööd teha.” „Ma tegin nalja,” valetas Roy ja läks tagasi kööki, et võtta sisse veel mõned tabletid. Need aitasid tõesti ja veidi aja pärast oli tema energia ja hea tuju tagasi oma tavapärasel tasemel. Ülejäänud vahetuse ajal ei juhtunud midagi erakordset ja tal oli hea meel, kui oli aeg koju minna. Aga ta ei saanud selle tüdruku pilti oma peast välja.

2

Roy ärkas järgmisel päeval ja heitis pilgu oma korteri ainsast aknast välja. Taevas oli pahaendelist värvi sinine, sama värvi, mis tekib ekraanile siis, kui arvuti kokku jookseb. Ta ei uskunud, et tulemas on sündmustevaene päev.

Tal oli täna hiline vahetus, seega võis hommikul vabalt võtta. Ta läks kööki, tippis oma Itaalia lemmikhommikusöögi koodi klaviatuurile ja jäi ootama. Kui mobiiltelefon helises, võttis ta selle kätte ja vajutas viiruseskanneri nuppu. Ta ei võtnud enam ühtegi kõnet vastu enne, kui oli selle üle kontrollinud. Paar päeva tagasi räägiti uudistes, et terved mobiiltelefonisüsteemid olid rändavate viiruste tõttu kokku kukkunud. Muidugi väitsid mõned, et lugu levitasid telefonidele viiruseskaneerimise tarkvara tootvad ettevõtted oma müügi edendamiseks, kuid ta eelistas mitte riskida. Ehk oli see lihtsalt järjekordne reklaam, üks neist uue põlvkonna omadest, mis oskasid reklaamifiltritest mööda hiilida. Ta oli saanud mõned, mis õhutasid teda osa võtma jumalateenistustest, mis „parandab suuresti tema elukvaliteeti”.

Kui kõne läbi tuli, tippis ta oma köögiklaviatuuri juhise tellimusega oodata. Pagan, mõtles ta, kui nägi, et visuaali ei olnud. Need ei saa olla head uudised.

„Kes räägib?” küsis ta. „Näita ennast, või ma lõpetan kõne.” „Oota,” vastas naise hääl. „Ära pane ära. Mul on vaja sinuga rääkida. See on tähtis. Me ei tunne teineteist, kuid sa nägid mind eile lennujaamarestoranis, kus sa töötad.” See ei saa tõsi olla, mõtles Roy. Kas tõesti see imeline naine? Kuidas sai naine teada, kes ta on ja tema telefoninumbri? Oli see uni? Kas ta magas ikka veel voodis ja mõtles välja seksuaalfantaasiaid? „Ma ei usu sind,” vastas ta. „Näita ennast, või ma lõpetan kõne.” Tibatilluke ekraan välgatas korraks ellu, piisavalt kauaks, et näha, et see oli tõesti seesama kaunis naine. Ta nägi isegi parem välja kui eile. Kui see oli uni, lootis Roy, et ei ärka veel niipea üles.

„Jah, hästi,” vastas ta. „Ma nägin sind tõesti Rahva Lõunas. Kuidas sa mu üles leidsid? Ja miks sa visuaali nii ruttu välja lülitasid?”

„Selle jaoks ei ole praegu aega,” ütles naine. „Nad võivad seda liini pealt kuulata ja mida väiksem signaal, seda parem. Me peame kokku saama. See on tähtis ja sellega on väga kiire.”
„Kes on „nad”?” küsis ta. „Ja mis üldse toimub?” „Ma ei saa seda telefonis selgitada. Kohtume lennujaama Orville Wright’i kaubamajas viieteist minuti pärast. Ja kuula: teised inimesed võivad proovida sinuga ühendust võtta. Hoia neist eemale, või kui nad ilmuvad sulle koju või sinu töökohta, ära vasta nende küsimustele. Teeskle, et sa võtsid nii palju erguteid ja meelevõimendeid, et ei suuda enam selgelt mõelda ja välguta neile oma kõige soojemat naeratust. Veel üks küsimus: ega sa ei kasuta taaskasutusteksaseid?” „Peamiselt kannan taaskasutussärke. Miks sa küsid?” „Pane jalga samad, mida sa eile kandsid. Näeme mõne hetke pärast.” Telefon oli tumm. Ta kõhkles hetke. See ei näinud hea välja, kuid ta ei suutnud vastu panna mõttele seda imelist tšikki uuesti näha. Nii ta siis tühistas oma hommikusöögitellimuse ja valmistus lahkuma. Ta lülitas sisse oma holograafilise vargavastase süsteemi, mis peitis kõik väärtusliku holograafilise odava väljanägemisega rämpsu alla. Ei või iial teada, mil mõni sell suudab sisse smugeldada ühe neist mobiilsetest veebikaameratest, lootuses mingit põnevat saaki leida. Parem oli oma kodu esmapilgule armetuks teha.

Ta väljus korterist ja teel lähima CityNaudi terminali poole möödus särgipoest. Tema tähelepanu köitis särk, mis kandis kriiskavat 3D reklaami peatselt linastuva uue filmi kohta, kuid selle hind oli röögatu. Selle asemel ostis ta odava taaskasutussärgi hariliku reklaamiga, mis püsis vaid päeva, kuid sellest polnud lugu, sest just selliseid inimesed enamasti kandsid. Ta lasi oma silma võrkkesta maksmise jaoks skaneerida, viskas vana särgi taaskasutuskasti ja korraga meenus talle, et pidi kandma samu pükse, mis eilegi. Ta ei kandnud, aga otsustas, et ei hakka nende vahetamiseks tagasi minema. Mis vahet seal oli, kas tal olid seljas taaskasutusriided või mitte? Ta oleks õnnelik, kui ühel päeval võiks selle tšikiga lõpetada üldse ilma püksata!

Ta astus CityNaudi kabiini, ütles skannerile oma sihtpunkti ja näitas silma. „Täname teid, et sõidate CityNaudiga,” ütles süsteemihääl sellal, kui skaneeris mehe silma võrkkesta makse tegemiseks. Pärast lühikest sõitu lennujaama kõndis ta otse Orville Wrighti lennujaamapoodi. Roy lootis, et saab naisega kohe kokku, aga ei näinud teda. Ta passis veidi aega juba inimestest kubiseva kaubamaja sissepääsu lähedal oleva uudisteputka juures ja vaatas holograafilisi uudisnuppe, mille vahele oli lükitud holograafilisi reklaame. Nende kahe vahel ei olnud alati lihtne vahet teha, kuid ta eeldas, et nupud intsidendist Toronto lennujaamas, maavärinast Pakistanis ja statistika, mis näitas kirikukülastajate märkimisväärset tõusu, olid uudised.

Ta jalutas edasi, ostis tervisepoest uue varu erguteid, meelevõimendeid ja rahusteid ning liikus külg ees, et vältida Hyatt'i Üleilmsete Lennujaamahotellide holoreklaamist otse läbi kõndimist. Ta tundis end kokkulepitud kohtumisest niivõrd erutatult, et haaras taskust rahusti järgi, kui korraga kuulis seljataga häält, mis ütles:

„Ma olen siin. Tule minu järel meist vasakul asuvasse mängu- ja filmipoodi. Käitu tavaliselt. Me saame rääkida samal ajal, kui allahindluste sees sorime.”
See oli tõesti tema. Ta oli hingematvalt ilus, kandis kallist särki, mis varjas lahedaid tätoveeringuid, kuid võimaldas suurepärast vaadet nibukaunistustele. Roy järgnes naisele, suutmata lausuda ühtki sõna.

Ta sai aru, miks naine oli valinud rääkimiseks just selle poe – paik oli uute mängude ja filmide holoreklaamide põrgu ning võimalus, et neid siin nähakse või pealt kuuldakse, oli imeväike. Tegelikult oli neil raskusi ka teineteise kuulmisega.
„Ma teen lühidalt,” ütles naine. „Sa sattusid sellesse asja kogemata. Sul ei ole vaja kõiki detaile teada. Sinu taskusse pandi midagi, mis pidi hoopis minu kätesse jõudma. Sa annad selle praegu mulle ja me unustame, et midagi sellist üldse juhtus.”

Roy’le tuli meelde lööming, millesse ta tõmmati. Niisiis oli ta olnud valel ajal vales kohas, kui üks isik tahtis anda midagi teisele isikule ja kolmas isik rikkus kogu lõbu ja tema tasku oli ainus sobiv paik, kuhu asi peita. Nii võis see olla.

„Mul juhtus nende pükstega äpardus,” valetas ta. „Mul ei ole neid praegu jalas. Ütle mulle lihtsalt, mida sul vaja on.”
Naine heitis talle hõõguva pilgu, mis talle külmavärinad üle selja saatis. „Ma kardan, et ei saa sulle rohkem rääkida. Sinu osa selles loos on juba praegu liiga suur.”
„Sel juhul ei ole meil rohkem millestki rääkida,” ütles mees ja pööras ümber. Naise käsi tema õlal tekitas samuti seljas värinaid, kuid need värinad olid teistsugused.
„Ära mine.”
„Räägi mulle kõigest.”
„Sa kahetsed seda. Kui sa üldse elad nii kaua, et selle hetkeni jõuda.”
„Sa teed mu vaid veel uudishimulikumaks.”
„Kuule, see värk, mis sulle eile taskusse torgati, on ebaseaduslik ja hindamatu. See ei tohi valedesse kätesse sattuda. Vähemalt kaks või kolm inimest teavad, et see on praegu sinu käes, nii et teised, kellel on hea luureteenistus, saavad sellest varem või hiljem teada. Ja nad tulevad ja võtavad selle. Ja arva ise, mida nad sinuga teevad, kui nad arvavad, et sa võiksid liiga palju teada. Mul on vaja see värk tagasi saada, mees. Ja sa ei taha, et see värk sul kodus vedeleb. Anna see mulle. Mine tagasi koju, pane need püksid jalga, saame kusagil sinu piirkonnas kokku ja sa annad selle värgi mulle tagasi. Usu mind, see on igaühe parimates huvides, eriti sinu enda.” Ta mõtles mõne hetke ja vastas siis:

„Hea küll. Ma lähen tagasi koju. Kas sa tuled kaasa?” Naine raputas pead. „Mind ei tohiks tõesti sinu kodu läheduses näha olla. On parem, kui ma saan selle värgi tagasi neutraalses, riskivabas keskkonnas.”
„Kas sa tahad öelda, et minu kodu ei ole turvaline?”
„Mitte koos selle asjaga, mis sinu püksitaskus asub. Mine tagasi. Kohe. Ära kaota rohkem aega. Kas sinu kodu lähedal oli üks pitsakoht? Lähme sinna.”
„Okei. Kas teed mulle lõuna välja? Ma jäin oma hommikusöögist selle pärast ilma.”
„Kui sa ei kiirusta, jääd sa veel paljust ilma. Mine nüüd, kohe.” Roy noogutas, pööras ümber ja lahkus poest. Ta vaatas üle õla tagasi, lootes naist veel korraks tabada, kuid see oli juba kadunud. Sellest ei kujunenud üldsegi niisugust meelelist suurseiklust, nagu ta oli ette kujutanud. Nii et tegemist ei olnudki unega.

Ta sõitis CityNaudiga lühikese tee tagasi koju ja läks otseteed oma korterisse. Oma kohkumuseks avastas ta magamistoast tegutsemas veebikaamera, mis kahtlemata edastas pilte mõnedele meestele, kes ajasid taga sama asja, mida nainegi. Pole ime, et naine ei tahtnud, et teda siin nähakse. See pidi tõesti olema tõsine asi. Ta purustas veebikaamera kanna all, haaras püksid, mida oli eile kandnud ja otsis taskud läbi. Sõrmed puudutasid väikest eset, mis osutus tillukeseks pudelikeseks. See liibus püksiriide külge ja oli nii pisike ja kerge, et ta ei olnud selle olemasolu kuni praeguse hetkeni tähelegi pannud. Roy libistas pudelikese taskusse ja viskas püksid voodile tagasi. Ta oletas, et soovimatud külalised olid teel ja kui nad pükse eest ei leia, võiksid nad otsustada teda taga ajama hakata. Samas aga kui nad leiavad püksid ilma selle varanduseta, võivad nad arvata, et see on kadunud või välja kukkunud ja kuna omanik oli püksid jätnud hooletult voodile lebama, oli selge, et tal polnud aimugi, millesse ta segatud oli olnud ja ta jäetakse rahule. Või vähemalt nii ta lootis.

Ta lahkus kiirustades korterist ja tormas Pizza Palazzosse. Kuna naine polnud veel kohale jõudnud, võttis ta istet, toksis tellimuse klaviatuurile ja näitas oma silma makseskannerile. Sel ajal kui ta oma pitsat ootas, nägi ta, kuidas naine teisel pool tänavat välja ilmus. Naine liikus pitsarestorani poole, kui paar meest talle järele jõudsid ja ta peatasid ning paistis, nagu arutaksid nad millegi üle. Tiheda tänavaliikluse tõttu ei näinud ta toimuvat täpselt, kuid oli selge, et asjad ei läinud plaani kohaselt. Naine ei jõudnud pitsarestorani ja kui hetkeks midagi teda tänaval toimuva nägemist ei takistanud, ei näinud ta naisest enam jälgegi. Kas vaenlased võtsid ta kinni? Kas ta ei tahtnud juhatada neid inimesi meheni, kelle taskus oli väärtuslik varandus? Kas ta võtab temaga hiljem ühendust, et järgmine kohtumine kokku leppida? Kas ta näeb veel kunagi seda naist? Kas tema kaunis nägu kummitab teda igavesti?

Programmeeritud Itaalia aktsendiga hääl ütles: „Aitäh, et valisite Pizza Palazzo.” Ümber pöörates nägi ta üleni naeratavat Luigit koos tema Mehhiko pitsaga. „Tore sind näha,” ütles ta. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Tänan, kõik on korras. Muide, kas ma võin sult midagi küsida? Kas sa tead, mis see on? Ta võttis tillukese pudelikese välja ja ulatas selle Luigile. Roy tundis Luigit ja tema kuulsust kõiksuguste tablettide ja ergutusvahendite alal. Kui Luigi ei teadnud, mis see on, siis ei teadnud seda keegi. „Sellega käib kaasas üks lugu,” lisas ta. „See sattus minu kätte juhuslikult ja igasugu inimesed ajavad mind taga, et seda tagasi saada.”

„Ma ei ole kindel,” ütles Luigi naeratust kaotamata pudelikest hoolikalt uurides. „Arvan, et see aine siin sees ei ole päris legaalne ja on seetõttu üsna kallis ning sinu aega ja huvi kindlasti väärt.”
„Mis sa arvad?”
„Kõige parem viis sinu probleemi lahendada on selle sisu alla neelata. Siis ei saa seda keegi sinult enam ära võtta, sind ei saa selle omamise eest arreteerida, sa oled väljas mängust, kuhu sind tiriti ja sa saad tasuta kaifi või mida iganes see peen aine teeb. Edu, Roy. Anna mulle teda, kuidas tripp läks.”

„Aga kui see värk on ohtlik või tappev?”
„Nad ei kasutaks ju neid imetillukesi anumaid rotimürgi jaoks, kui sa mu mõttele pihta saad. Ma olen selliseid varem näinud ja kui mõned mehed katsuvad neid meeleheitlikult tagasi saada, siis see lihtsalt peab olema mingi uus peen disainernarkots, lihtsalt väheke ebaseaduslik. Mina sinu asemel prooviksin. Mine tripile, mees. Tee see lahti, pigista, kuni signaal annab märku, et kõik on otsas ja viska pudel minema. Edu sulle.”
Luigi läks teisi kliente teenindama ja Roy kugistas oma pitsa alla. Seejärel läks ta tualetti, sulges silmad ja urineeris. Ta lihtsalt vihkas seda holograafilist kääbust, kes tema jalge ees ellu ärkas ja teatas: „Aitab ärritatud olemisest! Proovi meie uut TujuParandaja tootesarja ja tunne end joovastunult päeva igas hetkes!” Holo-olevus kadus kohe, kui ta urineerimise lõpetas ja Roy tundis end rohkem kui ühel viisil kergendatuna. Nii palju kui ta vihkaski just seda holoreklaami, oli tal kiusatus neid uusi võimsaid meelevõimendeid ühel päeval proovida. Kuid hetkel olid tal teised plaanid.

Pudelikese avamine võttis veidi aega. Pärast paari vihaleajavat katset sai ta selle lõpuks lahti, toppis suhu ja pigistas, kuni kuulis piiksu. Ta ei tundnud, et midagi oleks kurgust alla voolanud, kuid ehk oli tegemist redutseeritud ainega. Niikaua kui see mõjus, ei pannud ta seda pahaks. Ta loputas pudeli potist alla ja suundus väljapääsu poole, kõndides otse läbi Fun Coke’i reklaamist, mis piserdas ta üle holograafilise vahuga.

Ta läks oma korterisse tagasi, oodates, et näeb jälgi külastajatest. Ta oli juba peaaegu veendunud, et nad ei olnud ikkagi vaevunud läbi astuma, kui pani tähele, et püksid ei olnud magamistoas täpselt samas kohas kuhu ta nad oli jätnud. Nüüd jäi tal üle ainult loota, et need inimesed järeldaksid, et tal ei ole seda, mida nad otsivad ja unustavad ta.

Aeg möödus. Naine ei helistanud talle ja allaneelatud aine ei olnud siiani mingit mõju avaldanud. Ehk avaldus selle toime viivitusega? Või eksis Luigi? Kuid samas ei olnud ka mingeid kahjulikke kõrvalmõjusid. Ta pidi lihtsalt ootama ja vaatama.

Kui tuli aeg Rahva Lõunasse minna, sõitis Roy CityNaudiga lennujaama ja läks tööle. Ehk tuleb naine siit läbi, eelistades oma telefoni rohkem mitte kasutada? Või ootavad teised mehed teda seal, lootes saada korraga kätte nii tema kui ka naine? Ta kõndis sisse, ignoreeris enda peale hüppavat Veekeerise krokodilli ja tervitas ülemust.

„Tere, Roy,” ütles Kelvin. „Paar meest käis hommikul siin. Nad tahtsid sinuga rääkida. Ja paar politseinikku käisid ka. Eile maksis keegi kloonitud silma võrkkesta abil. See on ebaseaduslik. See tähendab ka, et me jäime sellest maksest ilma. Mäletad, mis eile juhtus? Ära ütle, et sul on sellega midagi pistmist.”
„Ei ole, Kelvin,” valetas Roy. „Kui need mehed tagasi tulevad, ütle neile, et ma lihtsalt töötan siin. Mul ei ole selle jamaga midagi pistmist.”
„Ma loodan, et sa ei ole sellega seotud, sest muidu sa ei töötaks enam siin.”
„Usu mind, Kelvin, ma olen puhas.”
Tema kergenduseks ei toimunud ülejäänud päeva jooksul midagi erilist. Kuigi üks asi siiski oli – arusaamatul põhjusel unustas ta võtta meelevõimendeid ja erguteid ja isegi ei tundnud nende järele vajadust. Ning vahetuse lõpupoole sai ta sõnumi. See kutsus teda kell kaheksa õhtul astuma läbi Switchbleedist, lennujaama kõige ülemisel korrusel asuvast baarist. Seal oli kirjas ka, et ta peab kaasa võtma kohvri, milles on teatud riietusese, nägema välja nagu reisija, kes on enne reisile registreerimist tulnud drinki tegema ja vahetama kohvrid isikuga, kes sõnumi saatis. Sõnumi saatja oli nime asemel lisanud tätoveeringu, sama, mida ta oli näinud roomamas imelise naise nahal, see tuvastas ta eksimatult. Roy ei tundnud rõõmu mõttest ennast veelgi enam sellesse ebatervislikku tegevusse sisse mässida, kuid mõte, et ta näeb naist uuesti, oli vastupandamatu. Kes teab, milleni see viia võib? Kuid kas ta üldse saab kunagi teada, mis ta nimi on, kelle heaks ta töötab, milles kogu see pöörane tegevus seisnes? Ja, mis veelgi tähtsam, kas ta saab naise sinna, kuhu ta teda tõeliselt tahtis?

3
Roy jõudis Switchbleedi pisut varem, tellis omale joogi ja imetles naist oodates vaadet lennukile, mis sõitis sisse ja tõusis õhku.
Ta nägi naist Switchbleedi sisenemas ja tema laua poole tulemas just siis, kui hiiglaslik lennuk õhku tõusis. Roy naeratas talle – loomuliku naeratuse, mis ei olnud kantud meelevõimenditest ja nägi tema selja taga, kuidas lennuk kõrgust kogus. See sai vaid paar sekundit õhus olla, kui tundus, et midagi läks viltu. Ühest mootorist paiskusid välja leegid, must suits voogas lennukikere sabaotsast üles ja lennuk kaldus võimatu nurga alla. Iga akna taga võis näha pimestavvalget tulesähvatust ja siis tõusid leegid üle kogu lennuki, kuni see lõpuks plahvatas erkoranžiks tulekeraks. Roy rüüpas oma jooki ja vahtis, kuidas põlevad lennukitükid maha kukkusid, ühte punkti koondusid ja lõpuks moodustasid lõõmavate sõnade jada, mis reklaamisid uut katastroofifilmi „Põrgu taevas”.

Naine pani oma kohvri maha, istus Roy vastu ja ütles: „Tere. Ilus vaade, mis?”
„Sellel päeval, kui siin mõni lennuk tõepoolest põlema läheb,” itsitas Roy, „ei pane keegi seda tähele, inimesed arvavad, et see on reklaam, mis on astunud veel ühe sammu edasi.”
„Noh, see sobiks üldise õhkkonnaga hästi,” vastas naine.
„Las ma ostan sulle joogi,” pakkus Roy. Naine sisestas midagi klaviatuurile ja Roy pööras silma skannerile. Vähemasti on minu silma võrkkest päris, lisas ta mõttes. Roy pani ka tähele, et naisel oli ikka veel muljetavaldav soeng, mis vahetas pidevalt värvi ja stiile, ja kunstipärased tätoveeringud. Kahjuks olid nibukaunistused seekord kaetud.

Ta heitis pilgu laua alla ja ütles: „Sa ei võtnud kohvrit kaasa. Ma ju ütlesin sulle, et me pidime nägema välja nagu reisijad ja lahkudes kohvrid ära vahetama. Kas sa ajad selle lihtsa vahetuse veel üks kord nihu? Miks sa selle nii raskeks teed? Miks?”
„Võta rahulikult,” vastas Roy. „Kas ma võin selle asemel mõned küsimused küsida? Mis su nimi on? Kelle heaks sa töötad, mida see kõik tähendab? Ja miks mind sellesse tõmmati?”
„Usu mind, mida vähem sa tead, seda parem. Sa ei taha ennast sellesse mängu segada.”
„Aga kui ma sulle praegu ütleksin, et ma neelasin alla, mis selles väikses pudelikeses oli, mille keegi mu pükstesse libistas.” Naine heitis Roy’le terava pilgu ja oli mõne hetke vait. Ta pani vaevalt tähele ettekandjat, kes talle joogi tõi. Siis raputas ta pead ja ütles: „Sina lollpea. Sul pole aimugi, millesse sa ennast sisse oled seganud.”

„Siis räägi mulle. Kas meil on tegemist mõne uue peene narkootikumiga? Ma pean ütlema, et sellel ei olnud mulle mingit mõju. Ja mis teeb selle nii tähtsaks, et leidub inimesi, kes on selle saamise nimel valmis nii kaugele minema? Mõned isegi murdsid mu korterisse sisse. Muide, miks sina seda mulle helistamise asemel ei teinud? Sa oleksid võinud selle aine lihtsalt ära võtta, selle asemel, et kohtumisi määrata, mis põhimõtteliselt kuhugi ei viinud.”

„Seda peeti liiga ohtlikuks. Ma oleksin võinud sinu korteris vahele jääda või mind oleks võidud arreteerida või midagi veel hullemat. Vaata, me ei räägi siin narkootikumidest. See, mille sa alla neelasid, oli vastumürk.”
„Vastumürk? Mille vastu?”
„See on pikk jutt ja me ei saa siia liiga kauaks jääda. Sel hetkel, kui nad meid siit leiavad, saab meist ajalugu.”

„Kes on „nad”? Ja mis sellesse puutub, siis kes sina oled?” Naine turtsatas, ütles, et Royl ei ole vaja tema nime teada ja võttis oma klaasist lonksu. Lühikese vaikuse kestel hakkas laua keskelt välja voolama suitsujuga, mis moondus kiiresti napilt riides, ahvatlevalt kaunikujuliste vormidega naiseks, just nagu kiirendusega videopilt seemnest, millest areneb õis.

„Kas te oleksite huvitatud meie teenustest?” küsis holoreklaami audiosüsteem pehmel naisehäälel.
„Me räägime,” vastas Roy järsult ja holograafiline lõbutüdruk tegi sellise jämeda keeldumise pärast oma lihast ja luust kehaosade teenustest vingus näo ja hajus nagu suitsurõngas tuuletõmbe käes.

„Sa liitusid just millegagi, mis tundub olevat kaotatud lahing,” ütles naine. „Ja meie oleme need, kes on kaotajate poole peal. Tule minu järel. Kõnnime lennujaamas ringi. Proovi käituda loomulikult. Me ei tohi silma paista, teeskleme, et oleme reisijad, kes poodlevad enne lennukisse minemist.” Naine jõi oma joogi lõpuni, haaras kohvri ja tõusis. Roy järgnes talle, lootes, et saab lõpuks ometi teada, kes ta on ja millisesse mängu ta sattunud on.

Varsti olid nad osa rahvamassist, mis tungles mööda poode ja ostis kompulsiivselt kokku kõiksugu kraami. Kui nad kõndisid mööda holograafilisest perspektiivvaatest, millel oli kujutatud eksootilist naeratavate meeste ja naistega asustatud päikeseküllast paika ja hääl ütles: „Õnn ja rikkumatu loodus ootavad sind meie paljudes sihtkohtades. Miks sa ei broneeri oma Time Warner Airlines’i lendu kohe praegu?”, pööras naine ümber ja küsis:

„Miks sa midagi ei osta? Tablette, meelevõimendeid, kõike seda, mida sa varem kogu aeg ostsid? Nagu kõik teised siin? Miks?”
„Ma ei tunne mingit vajadust neid praegu osta,” vastas Roy.
„Ja kas sa tead, miks? Võib-olla sellepärast, et sa võtsid seda vastumürki?”
„Hästi. Räägi mulle kogu lugu.”
„Miks ka mitte, sa oled nüüd ju meiega, tahad sa seda siis või ei. Sa kindlasti tead, et suurem osa sellest, mida me sööme ja joome, ja need tonnid tablette, mida nii rõõmsalt neelame, sisaldavad aineid, mis muudavad need sõltuvusttekitavateks ja suurendavad meie vastuvõtlikkust reklaamile? Sa tead, et suuremat osa praeguse aja toidust ja joogist „sponsoreerivad” suured korporatsioonid, mis kontrollivad turgu ja kelle eesmärk on hoida tarbijaid majandusliku lõa otsas?”

„Seda küll, aga see ei ole ju ebaseaduslik. Nad lisavad meie toitu ja jooki elemente, mis meid käimas hoiavad, mis omakorda hoiab käimas majandust ja seda maailma, mida me tunneme. Niimoodi on asjad arenenud. Me saame kvaliteetset kaupa, seda on rohkesti, nii et miks me peaksime nende konspiratsiooniteooriate pärast oma pead vaevama?”

„See ei ole ebaseaduslik sellepärast, et needsamad suurkorporatsioonid on nii mõjukad. Nad kontrollivad ka võime. Tegelikult kontrollivad nad kõike ja tahavad oma kontrolli veelgi enam laiendada. Me võitleme püha sõda selle hullumeelse konsumerismi vastu, mis lämmatab meie vabadust.”

„Oh, palun, ära aja mulle seda revolutsioonilist jama. Nii et te võitlete valitseva korra vastu. Ja teie nn vastumürk on ebaseaduslik?”

„Muidugi on. Ametliku seisukoha järgi on see kahjulik aine, mille on kokku keetnud mingi mässajate liikumine, et destabiliseerida ühiskonda ja raputada selle konsumeristlikke alustalasid. Ja nad on meil kannul, nii võimud kui ka korporatsioonide lobistid, vahendeid valimata. Iseäranis sellepärast, et nad liiguvad järgmisesse suurde etappi. Nad ei taha, et me lõbu ära rikuks.”

„Mis on järgmine suur etapp?”
„Suured usuorganisatsioonid on mõistnud, kui kasulik on toidu ja joogi sponsoreerimine, nad otsustasid ennast süsteemi sisse osta ja lisasid aineid, mis suurendavad vastuvõtlikkust ka ususõnumitele. Nad kahtlemata võidavad. Me haarame õlekõrrest, me võime vabalt võidelda viimast lahingut sõjas, mille kaotame. Kas sa oled viimasel ajal mõnda tühja kirikut näinud? Pea mu sõnu meeles, iga suutäie rämpsu või sõõmu vedela pasaga muutuvad tarbijad üha vagamaks.”

„Ma arvan, et hakkan asjast aru saama. Las ma arvan. Sa olid Rahva Lõunas, et kohtuda kellegagi, kes pidi andma sulle vastumürki, kuid teie vastased said tehingust haisu ninna ja segasid vahele. Sinu kontakt nägi ainult ühte võimalust, libistas kompu süütu kõrvalseisja taskusse, lootes, et saab selle varsti tagasi, ja kõik osalised lahkusid tühjade kätega imestades, kuhu kompu sai.”

„Õige. Ja kompu on nüüd sinu sees, mis teeb sinust kõva liitlase Pühaduseta Graali jaoks ja kuuma sihtmärgi teise poole jaoks, niipea kui nad teada saavad, mis sinu vereringes keerleb.”
„Pühaduseta Graal. Sellel nimel on kena kõla.”
„Ära mitte kunagi seda nime kellelegi maini. Valed kõrvad võivad pealt kuulata.”
„Mida me nüüd teeme?”
„Ma pean oma sõpradega rääkima. Võtan sinuga ühendust. Vahepeal ära ennast ära anna. Käitu loomulikult, osta asju, isegi kui sa ei tunne nende järele vajadust, räägi oma ülemusele, et võtad meelevõimendeid, isegi kui sa ei taha neid enam kunagi puutuda. Veendu kindlasti, et keegi ei saa sinu muutunud seisukorrast midagi teada. Ja naudi seda täiega.”

„Mida see aine minu sees täpselt teeb?”
„Vastumürk on programmeeritud tuvastama sinu süsteemi sisenevaid aktiivelemente kui sissetungijad ja nurjama nende toime. Ei mingit impulsiivset ostmist enam. Ei enam pöörast energiat, kunstlikke naeratusi või ebaloomulikke tujusid. Ei mingit tungivat vajadust minna kirikusse. Sa tunned ennast vabastatuna. Nagu igaüks peaks saama ennast tunda. Vastumürk on nano-toimeaine, mis ennast sinu vereringes ise parandab ja paljundab. Sa ei saa seda eemaldada ja tal ei ole ühtegi teadaolevat kõrvalmõju. Sinuga saab olema kõik korras, niikaua kui sa elus suudad püsida. See on kõik, mida sa teadma pead.”

„Veel üks küsimus,” ütles Roy, kui nad jalutasid mööda uuest Nokia mobiiltelefoni viiruseskanneri holoreklaamist. Ta vaatas ümberringi, kuid naine oli läinud. Ta oli kadunud ruumi täitvasse ostlejate massi. Roy oli üksi. Tegelikult mitte päris üksi. Ta oli liitunud Pühaduseta Graaliga ja saanud hulga halastamatuid vaenlasi, kes ihkasid näha tema verd. Sõna otseses mõttes.

„Ära lase neil ennast kätte saada,” ütles holoreklaami häälsüsteem, mis kaasnes hiiglasliku mobiiltelefoniga, mida ründas koletislik olend, kes avas oma suu ja vajutas hambad telefonisse. „Kaitske oma õigusi helistada ja saada helistatud, võtke Kugista-X nii ruttu kui saate.” Samal ajal kui hääl kõneles, hakkas olend telefoni alla kugistama, kuid ühel hetkel holopilt peatus, hakkas virvendama ja vilkuma, kuni kustus. Kas see holoreklaam tõrkus? Kas sellesse oli häkitud või oli seda kahjustanud viirus? See oleks nüüd küll kummaline kokkusattumus. Kui see polnud just meelega tehtud, reklaamija nali. Kuid kas see luges? Kas tal polnud olulisema peale mõelda kui tobedatele reklaamidele? Käigu põrgu see neetud tüütus!

Imelik, mõtles ta, et hakkan tunnetama, kuidas minu ümber välja vupsavad lugematud reklaamid mind tüütavad ja ärritavad. Naisel oli õigus. Vastumürk tema veres töötas hästi. Kuid siiski oleks ta teada tahtnud, mis edasi saab. Kuidas ta sobitus Pühaduseta Graali plaanidesse? Kuidas see Püha Sõda lõpeb? Ja kas temal on selles mingi osa?

Ta raputas pead, pööras ringi, kõndis otse läbi uuesti üles hüpanud Kugista-X-i ja suundus väljapääsu poole. Praegu läheb ta koju. Ainus, mida ta teha sai, oli oodata, kuni see imeline naine temaga uuesti ühendust võtab. Kui ta vaid liiga kaua ei peaks ootama. Ja kui ta vaid suudaks täide viia oma privaatse plaani temaga. Püha Sõda ei olnud tema nimekirjas üldse nii kõrgel.

4
Oli üks toime, mida vastumürk ei suutnud tühistada, avastas ta järgmiste päevade jooksul. Ta nägi pidevalt tüdruku kaunist nägu oma vaimusilmas, mistahes päevaajal, ükskõik kus ta viibis. Naine kummitas teada, pani igatsema temaga taaskohtumise järele, pani unistama, et ühel päeval saab ta temaga oma plaani täide viia – need olid üldiselt positiivsed ja stimuleerivad tunded, mida ta eriti ei kahetsenud.

Küll aga kahetses ta, et naine ei võtnud temaga ühendust. Esimesel päeval arvas ta, et naine arutas probleemi oma revolutsionääridest sõpradega, kuid päevad möödusid ja ta ei helistanud ega andnud muul moel endast märku. Iga kord, kui mobiiltelefon helises, mõtles ta, et see on naine ja pidi iga kord pettuma, kui avastas, et tegemist oli järjekordse usuteenistuse või nanokunsti abil tehtavate kehakaunistuste reklaamiga.

Nagu naine oli soovitanud, hoidis ta madalat profiili, käitus nagu alati, ostis asju, mida tegelikult ei vajanud, et keegi ei hakkaks huvi tundma tema ebaloomuliku säästlikkuse vastu. Kolmandal päeval pärast nende kohtumist ei pidanud ta enam vastu ja otsustas teha veidi uurimistööd. Pärast oma vahetust Rahva Lõunas läks ta internetikohvikusse (eelistades mitte kasutada oma isiklikku arvutit, mida võidakse jälgida) ja proovis leida mingit teavet mässajate liikumiste või põrandaaluste vastupanuvõitlejate kohta. Ta sisestas otsingumootorisse isegi sõna „graal”, kuid sai vastuseks ainult ajaloole ja filmidele viitavad leheküljed. Kas naine (kas ta saab kunagi teada tema nime?) polnud mitte öelnud, et nad olid kaotajate poolel? Võib-olla oli Pühaduseta Graal praeguseks juba tõesti ajalugu! Ehk oli intsident Rahva Lõunas, mis temast kaasamängija tegi, olnud sõja viimane lahing.

Järgmisel päeval astus ta läbi Pizza Palazzost ja küsis Luigilt mõned küsimused, hoolikalt sõnastades neid nii, et ei annaks liiga palju ära. Ta sai teada vaid seda, et üks kahtlane organisatsioon, mis oli spetsialiseerunud kloonitud silma võrkkestadega maksepettuste tegemisele, oli maatasa tehtud. Kas siin võis olla seos Pühaduseta Graaliga? Või kasutasid Graali aktivistid kloonitud võrkkesti vaid selleks, et neid ei saaks nende maksekäitumise järgi tuvastada? Ehk ei olnud nende kahe rühma vahel seost.

Ta tolknes uudisteputkade ümber nii palju kui sai, lootes kuulda uudistes mingeid vihjeid, kuid ei kuulnud mitte midagi. Asjaolu, et infokillud olid lükitud paksu reklaamikihi vahele, oli ehk tõendus selle kohta, et Pühaduseta Graal oli leidnud armetu lõpu. Ja teda üle mõistuse ärritavad reklaamid tuletasid meelde, et vastumürk oli endiselt tema veres ja et Pühaduseta Graal oli endiselt aktiivne, isegi kui see võis nüüdseks piirduda ühemehearmeega. Sest praeguseks tundis ta ennast privilegeerituna, et sai olla üks nendest – vastumürk oli nagu puhastus, ta tundis ennast vabanenult ja vabastatult, nagu oleks pääsenud lämmatavast embusest. Aga võib-olla tuli vabastus liiga hilja.

Päevade möödudes tugevnes tema veendumus, et ta ei kuule enam kunagi naisest või ükskõik millisest teisest Pühaduseta Graali esindajast. Temaga ei olnud püüdnud ühendust võtta ka „teise poole” mehed, kes olid tema korterisse sisse murdnud, naise tegevusse vahele seganud ja külastanud Roy äraolekul tema bossi. Ehk nad arvasid, et vaenlane on võidetud ja lihtsalt ei teadnud tema osaluse kogu ulatust. Kas see tähendas, et ta võis pidada oma olukorda ohutuks? Ta ei olnud kuulnud midagi ka politseist. Kas ka see oli hea märk? Ta otsustas, et oli, kuni vastupidise tõestamiseni.

Ta ei teadnud, kas vastumürk oli õnnistus või needus – kas ta peab oma „immuunsust” lisaainete vastu toidus ja jookides elu lõpuni peitma? Kas ta peab kogu oma ülejäänud elu võimude suhtes ettevaatlik olema, kas teda võidakse arreteerida ja kohtu alla anda, kui nad ühel päeval tema saladuse avastaksid? Kas ta lõpetab ühiskonnast väljaheidetu, jampsiva hullu, vaimuhaige inimvarena?

Kuuendal päeval, tema iganädalasel vabal päeval, juhtus mitu asja, mis muutsid selle eriliseks päevaks selle sõna kõige täielikumas mõttes. Kui ta tolknes uudistekioskite ümber, näidati seal korduvalt pilte purunenud rongist ja hääl rääkis, et see on suurim katastroof, mis on CityNaudi võrku mitme aasta jooksul tabanud, paljude hukkunute ja raskelt vigastatud inimestega, tohutu materiaalse kahjuga ja vähemalt paaripäevase katkestusega CityNaudi tavapärases teeninduses selles piirkonnas. Enamik inimesi ei paistnud eriti rabatud. Nad ilmselt arvasid, et tegemist oli järjekordse pidevalt kedratava reklaamiga, kuid mõne aja pärast koitis ka neile, et see oli uudislugu ja et hirmus õnnetus oli ka tegelikult juhtunud.

Roy oli olukorra tõsidusest kiiremini aru saanud, kuna ta oli jälginud uudiste ülekandeid suurema huviga kui enamik inimesi ja ta vaim oli vaba ergutite, meelestimulantide või muude taoliste toodete toimest, mida kasutati üleskeeratud, pidevalt naeratava vaimse hoiaku tekitamiseks. Mõtteselgus aga ei olnud tingimata nende toodete harilik toime.

Hiljem samal päeval, kui ta oma korteri lähedal asuvas kaubanduskeskuses parajasti holograafilist uudisteülekannet vaatas, jättis ta süda paar takti vahele, kui ta nägi naist, kes oli olnud ta mõtetes nüüdseks juba päevi. Kas ta otsis teda? Kas ta ei olnud saanud temaga telefoni teel ühendust võtta ja oli praegu teel teda külastama? Roy järgnes talle kohe ja märkas paari asja, mis ei tundunud õiged.

Ta oli teistsugune. Näiteks oli tal tavaline soeng, selline, mis ei olnud pidevas muutumises. Ja ta kandis odavat taaskasutusest pärit T-särki, millel oli räigelt uhkeldav Microsofti Filmidroomi reklaam, väga erinev elegantsest kleidist, mida ta varasematel puhkudel oli kandnud. Kurvastuseks katsid need odavad riided ka nibukaunistused, kui need üldse veel alles olid.

Ta tahtis naist nimepidi hüüda ja avastas oma tohutu suureks pettumuseks, et ei teadnud ikka veel tema nime. Nii et ainus, mida ta teha sai, oli joosta talle järele ja püüda tema tähelepanu äratada. Lõpuks jõudis ta naise juurde, haaras tal käest, sundides teda peatuma ja talle otsa vaatama ning ütles: „Tere. Kas sa mäletad mind?”

„Tere,” vastas naine. „Kas ma tunnen sind? Vabandust, sõber, aga mul on kiire.” Ta naeratas talle sellist tühja naeratust, mille võis saavutada ainult meelevõimenditega ja pööras ümber, valmis oma teed jätkama.

„Oota,” ütles Roy. „Palun oota. Me peame rääkima.” Naise heitis talle tühja pilgu, kuigi naeratus ei kadunud.
„Ma ei usu, et ma sind tunnen. Äkki sa ajad mind kellegi teisega segamini? Aga vahet pole, miks sa ei võiks minuga kaasa tulla?”
„Kuhu sa lähed?”
„Kirikusse. Tule minu järel.”

Ongi nii, mõtles Roy. Ta ei mäleta mind, ta ei kanna enam oma lahedaid värke ja ta läheb kirikusse. Ta kas varjas meeleheitlikult asjaolu, et on Pühaduseta Graali aktivist või olid võimud tema maskeeringu läbi näinud, ta kinni püüdnud ja temast kõik ebasoovitavad jooned „välja ravinud”, pärast mida lasti ta vabadusse maailmas, mille jaoks ta oli suurepäraselt kohandatud. Kuid kui tema praegune välimus ja suhtumine oli vaid kaval strateegia vaenlase eksiteele juhtimiseks, siis miks ta teeskles, et ei tunne teda enam? Kas ta püüdis mõista anda, et oli liiga ohtlik kontakti uuesti alustada? Kas sõda, mida nad võitlesid konsumeristliku utoopia vastu, oli jõudnud otsustavasse etappi? Ja miks ta läks kirikusse, kui tema eesmärgiks oli kahjustada kiriku suurejoonelisi ambitsioone? Äkki naine lihtsalt meelitas teda kaasa, ehk saab kõik selgeks, kui ta naisele järgneb ja küsimusi ei küsi?

Roy otsustas talle järgneda ja nad ei vahetanud rohkem ühtegi sõna, kui nad kõndisid mööda looklevat teed linna CityNaudi peaterminali lähedal asuva kirikuni. Teenistus juba käis ja naine istus vaikselt ühele vähestest vabadest istmetest. Roy tegi pärast hetkelist kõhklust sama ja valis koha, kust sai naist jälgida.

Tal polnud aimugi, et jumalateenistused nii palju rahvast kokku meelitasid. Kas selle põhjuseks oli ainete toime, mida naine oli talle kirjeldanud või olid selles arengus muud tegurid mängus? Ta ei olnud ausalt öeldes sellele kunagi kuigi palju mõelnud, kuid asjaolu, et seesama naine istus siin, paar rida temast eespool, paistis osutavat asjade tegelikule olemusele.

Ta ei pööranud suurt tähelepanu rahvale esitatavale tseremooniale, kuigi teenistust ilmestavad maitsekalt kujundatud holograafilised projektsioonid olid tõesti väga hästi tehtud. Ta mõtted pöördusid ikka ja jälle naisele, osale, mida too mängis ja osale, mida ta ise pidi tulevikus mängima. Kas ta saab kunagi selle teada, või oli ta nüüd üksi? Kas naine oli kutsunud ta kirikusse ainult selle pärast, et niimoodi oli normaalne teha või oli kusagil peidetud plaan?

Ühel hetkel pööras naine pead, vaatas umbkaudu tema suunas ja seejärel pööras oma tähelepanu tagasi teenistusele. Kas see oli märguanne? Kas ta püüdis niimoodi talle teada anda, et nüüd oli otsustav hetk, kas ta pidi praegu vihjest aru saama? Ta vaatas ringi ja kuulas, mida räägiti – palve kaastundeks ja osavõtlikkuseks nende suhtes, kes seda vajavad, solidaarsuseks ja ohverdusteks nende kasuks, keda saatus on tabanud. Viidati CityNaudi tragöödiale, kutsuti üles ohvritele raha annetama, verd andma ja veenma teisi vereloovutuspunktidesse minema. Teenistus pöördus teiste teemade juurde ja Roy jäi mõttesse.

CityNaudi õnnetus, raha heategevuseks, vereloovutuspunktid. Kas siin oli vihje? Või oli naine vaadanud ringi ilma mingi erilise põhjuseta? Võib-olla osutas ta kõigele selle liiga palju tähendusi, võib-olla naine isegi ei teadnud, kus ta istub, ta ju sisenes kirikusse alles pärast teda, võib-olla otsis ta märguandeid ja vihjeid, kui neid ei olnudki.

Oota üks hetk. Vereloovutuspunktid? Muidugi oli vaja palju verd, et aidata tohutut ohvrite hulka. Oletame, mõtles Roy, et naine tõepoolest „raviti” oma revolutsioonilistest ideedest terveks ja kogu Pühaduseta Graali liikumine oli minema pühitud, kuid tema meeles vindusid siiski viimased jäänukid nendest ideedest, just piisavalt, et vedada meest kaasa kohta, kus tema tähelepanu võiks pöörata vereloovutuse kasulikkusele.

Eriti kui oli tegemist tema enda verega, mis võis olla ainus järelejäänud paik, kus osa avastamata vastumürgist on elus ja terve. Ja verd loovutades kantakse see vastumürk üle teistesse inimestesse, ehk isegi kenasse hulka inimestesse, kellest saavad Pühaduseta Graali uued toetajad, kuigi nad ise seda ei tea. Kui ta annaks piisaval hulgal verd ja veresaajad teeksid sedasama, võiks see midagi muuta. Naine oli talle öelnud, et need nanotoimeained parandavad ja paljundavad ennast ise. Nad teevad oma tööd, kehas keha järel, mille ta „nakataks”. Kas kogutavat verd kontrollitakse? Tõenäoliselt kontrollitakse seda tavapäraste riskide vastu, aga ehk mitte nanotoimeainete vastu, mida vahest juba ajalooks peeti. Selle riski pidi ta võtma.

Pärast teenistuse lõppu kirikust väljudes püüdis ta naist leida, kuid teda ei olnud kusagil näha. Kas ta oli minema läinud isegi teadmata, et Roy oli seal olnud, täielikus teadmatuses tema kohalolekust või selle tähendusest Pühaduseta Graali jaoks, või oli ta teadlikult läbi lõiganud ühenduslüli Roy ja selle vahel, mis Pühaduseta Graalist järel oli, kui mõni liige üldse alles oli, püüdes suurendada tema tegevusplaani väljavaateid?

Või oli kogu see juhtum, alates intsidendist Rahva Lõunas kuni praeguseni, hoopis hoolikalt planeeritud skeem, liiga suur, et ta seda hoomata suudaks? Kas ta oli vaid hammasratas hiiglaslikus masinas, tibatilluke ettur, kes ei ole võimeline mõistma oma kohta ja osa malelaual?

Igal juhul sai ta aru, et lahinguväli oli nüüdseks ahenenud tema vereringeks ja ta peab käituma selle teadmise kohaselt. Nii et ta loovutab verd, kas naine siis tahtis seda või ei, sest praegu oli see tema jaoks ainus järelejäänud võimalus. Ma võin olla ainus allesjäänud Pühaduseta Graali aktivist, mõtles ta, kuid ma toon liikumisse värsket verd, kui kasutada äärmiselt sobilikku väljendit. Ma loovutan järgmistel päevadel nii palju verd, kui saan.

Pühaduseta Graal ei ole surnud. Tegelikult see taaselustub kohe. Ja kuna see teine rünnak tuleb ootamatult rindelt, allikast, mida ekslikult peeti kuivanuks, võib see tabada vaenlast ootamatult.
Pühaduseta Graal oli tagasi. Lõppude lõpuks oli see tal veres.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0042)