Tõlkinud Silver Sära

Üks on kindel: Arthur poleks kunagi pidanud Janeyle seda nukku saatma.

See juhtus niimoodi.

Ta kirjutas meile ühe oma absurdse kirja ühest kohast Aafrikas, kus ta oli abiks pärsimaalaste ülestõusu majasurumisel. See oli – nagu tavaliselt – kaunistatud erksatooniliste pliiatsi ja tindi abil tehtud sketšidega tema mustanahalistest sõduritest (kes näisid olevat erakordselt sarnased Christy Minstreli liikmetega) ja postskriptumis sisaldus informatsioon, et ta saadab Janeyle ühe väikese musta nuku, mille ta oli leidnud mahajäetud hütist.

Nukk, mis oli mässitud aastavanusesse Timesi tehnikalisasse ja seotud kokku kolme nöörijupiga, saabus kohale kaks nädalat hiljem. Margid panin ma kõrvale oma kolmeaastase nõbu tarbeks, kuni ta saab nii vanaks, et oskab nende väärtust hinnata.

Janey oli pettunud ja ma ei imestanud. Ta oli selle uue pereliikme saabumist oodanud, eriti veel seetõttu, et Cicely White oli olnud väljakannatamatult uhke oma nuku üle, mille vanaema oli talle saatnud Pariisist. Aga väikesel aafriklasel ei olnud kaasas korralikult värvitud riidekirstu, mis oleks sisaldanud külluslikku rõivavalikut, ja paberist väljavõtmise järel selgus, et see on täiesti alasti. Ma arvan, et Janey oleks andestanud nukule tolle riiete puudumise, kui see oleks olnud vähem inetu. Kahtlemata oli neegripoiss kole. Tema nina oli vormitu eenduv klomp, huuled paksud ja juukseid tähistas terve hulk muhke. Üks lunastav iseärasus oli nuku suurus – see oli kahe ja poole jala kõrgune ning võis vanni lastud Condy pesulahuses (mida ta peal kasutati) ilma abita püsti seista. Aga minu meelest ei teinud mu õde õigesti, kui karistas Janeyt tolle pisarate eest: Sambo ja Cicely White’i rõõmsa pariislanna erinevus oli liiga kontrastne.

Sambo vedeles kolm päeva tähelepanuta ja hooleta Timesi tehnikalisa sees. Selle aja jooksul tegi Mary mõned muudatuses sarlakpunases kleidikeses, mida ta oli algselt kavandanud noorele Uganda asukale.

Selles rõivatükis nägi Sambo välja veelgi inetum kui varem. Janey ei tahtnud talle lähedalegi tulla. Ta vihkas neegripoissi. See ei olnud kena nukk. Ta palus isegi Maryt, et too selle minema viiks. Aga minu õde pole kunagi oma õe- ja vennalapsi ära hellitanud. Ta joonistas väga ilmeka, olgugi kaheldava pildi Arthuri üllatusest ja pahameelest, kui too teada saab, kuidas tema kingitus vastu võeti.

Mary autoriteet, mitte tema argumendid, jäid peale. Pärast isegi nii tundliku lapse kui Janey kohta täiesti ebamõistlikult pikka nuttu tunnistati Sambo õigusi.

Sambo oli nimi, mille eest Janey vastutav ei olnud. Kui see olnuks tema teha, oleks ta nimetanud nukku SELLEKS, ja mitte kuidagi teistmoodi. Aga Mary on üks taolistest inimestest, kes usuvad, et kõiki koeri tuleb nimetada Roveriteks ja kõiki kanaarilinde Dickideks. Kui Sambo kohale jõudis, polnud tal selle nime osas vähimatki kahtlust. Minu arglik alternatiivne ettepanek Lobengula lükati põlglikult tagasi põhjendusel, et see isik oli pärit hoopis teisest Aafrika piirkonnast.

Nukul oli selle vastuvõtmise ajal neliteist erinevast rahvusest õde ja venda. Oli loomulik, et ta võttis koha sisse kõige alumises otsas, et teda pesti viimasena, et ta pandi esimesena voodisse ja kui teejoomise ajal jäi taldrikutest või tassidest puudu, oli just tema see, kes kannatas.

Sambo saabus oktoobri alguses. Kuu lõpuks oli toimunud muutus. Ühel päeval astusin ootamatult tee ajal Janey juurde sisse. Sambo istus neljateistkümnendal kohal, viimane tass ja taldrik ees, ja Gulielma Maria, lihtne, ent heasüdamlik nukk läks voodisse ilma õhtusööki saamata.

Pole vaja lisadagi, et süüdistasin õetütart ebaõigluses ja vales eelistuste tegemises. Ta oli väga kahvatu ja tema silmad olid veekalkvel. Ta ütles, et tal on Gulyst kahju, aga ta ei saa midagi parata. See olevat Sambo süü ja ta vihkavad toda selle pärast.

Mulle tundus see selgitus mõnevõrra mannetu ja ma tegin ettepaneku viia Guly teed jooma allkorrusele. Mu ettepanek võeti otsekohe rõõmuga vastu.

Järgmisel nädalal oli Sambo edetabelis üheksas, Nelson, Tweedledum ja Tweedledee, üks must kräsupea ja Gulielma Maria jäid temast tahapoole ning tema taldrikul oli vana Benjamini stiilis topeltportsjon.

Minu noomimine oli asjatu. Näis, et Sambo oli peale käinud. Janeyl oli teistest äärmiselt kahju, aga ta ei saanud midagi parata.

Esimesel novembril oli Sambo tõusnud neljandale kohale. Lisaks punasele kleidile kandis too nüüd sukapaari, mis kuulus tema kõrval istuvale Päästearmee tüdrukule, kelle jalad näisid olevat tavapärase katte puudumise tõttu kannatada saanud. Ma küsisin Janeylt, kas ta oli pakkunud sukkasid nukule omaenda vabast tahtest. Ei, Päästearmee tüdruku olukord oli peaaegu ta südame murdnud. See oli Sambo süü. Too tahtis neid ja Janey oli need Susanilt jalast tõmmanud, kui viimane parajasti magas.

Guy Fawkesi päeva eelõhtul oli mul iga-aastane tavapärane vaidlus Maryga väikese lõkke süütamise küsimuses. Ükshaaval lükkasin ma ümber samad vanad vastuväited – tuleoht majale, hea kütte raiskamine, kui ainuüksi Londonis on miljoneid inimesi kannatamas külma käes, religioosse vaenu kinnistamine ja võimalus jääda nohusse. Ma heitsin voodisse, väsinud, ent võidukas. Järgmisel päeval tulin ma hommikulauas oma ettepanekuga välja ning Mary andis Janeyle ja neljale nukule ametliku loa vaadata sündmust vannitoa aknast. Suurem osa sellest päevast kulus mu õetütrel rivaalitsevate nukkude vaidluste lahendamisele.

Suur oli mu üllatus, kui tundsin lõkke punases kumas ära vannitoa aknale seatud Rose’i, Ericu (mulle oli vastumeelne see poiss, kes oli oma Etoni pintsakus upsakuse kehastus), Alathea ja Sambo ilmetud näod.

Kui ma jõudsin roheliste Bengali tulede etapini, märkasin, et Sambol oli seljas jaapani kimono, mida tal varem kindlasti polnud, ja peas kolmnurkkübar, mis – mul oli tõsine kahtlus – kuulus Nelsonile.

Järgmisel kahel nädalal toimus Sambo ja Ericu vahel ilmselge võitlus. Võitluse vahetu objekt oli Etoni pintsak, kaudne eesmärk õigus istuda Rose’i ja Alathea vahel ning domineerida ülejäänud perekonna üle.

Janey poolehoid kuulus jäägitult Ericule, kes oli inglasliku mehelikkuse musternäidis, minu oma aga tema vastasele, kes jäi peale, nagu harilikult.

Pintsakuta Eric jäi meie karmi Inglismaa talve kätte pluusiväele.

Nüüd, kus kõik meessoost rivaalid olid alistatud, ootasin mina, et näeme Sambo ambitsioonide raugemist.

Mitte midagi sellist ei juhtunud. Ta hakkas täiesti ebarüütellikul moel pidama sõda Rose’iga, Janey kõige vanema ja ilusama nukuga, kellel oli ainsana kõrgelt hinnatud võime langeda transilaadsesse unne, mil iganes ta pikali asetati.

Jõulude ajaks oli Sambo esimene, kellele anti süüa, esimene, kes pandi riidesse, ja viimane, kes pandi voodisse.

Ja Janey vihkas teda.

Järgmise kolme kuu jooksul ei toimunud Janey ja tema nukkude osas midagi märkimisväärset. Suurema osa ajast olin ma kodust eemal ja nägin oma väikest õetütart harva.

Tagasi tulles juhtis Mary mu tähelepanu ühele uuele arengule.

„Mulle tundub tõesti, et Janey hakkab lõpuks ometi suureks saama,“ ütles ta. „Ta ei mängi enam mõnede nukkudega ja ta peaks tõepoolest rahul olema vähematega.“

Kuue nädala pärast oli see arv langenud üheni.

Alles oli jäänud ainult Sambo.

Ehkki Janey oli selle muutuse läbi viinud omal algatusel, oli ta depressiivses meeleolus ja ma ei kahtlegi, et ta nuttis üksi olles palju. Seda olin ka ette näinud. Mind üllatas aga asjaolu, et ta ei näidanud välja ühtegi märki, et tema kiindumus oleks kandunud üle ta perekonna ainsale alles jäänud liikmele.

Oli tõsi, et Sambo oli alati koos temaga, nii toas kui õues. Ta sõi koos tüdrukuga ja magas öösiti tolle voodis jalgade juures. Aga mitte seetõttu, et Janey oleks temast hoolinud. Ma hakkasin kahtlustama, et tüdrukut motiveeris hirm.

Ühel pärastlõunal oli mul Janeyt vaja, aga teda polnud näha ei lastetoas ega aias. Ma otsisin maja tulemusteta läbi ja hakkasin juba meelt heitma, kui mulle meenus pööning. Pööningule polnud lubatud käsipuuta trepi tõttu minna, aga mu otsing kandis sellest hoolimata vilja.

Seal – vanade kirstude ja kohvrite vahel – ümbritsetuna oma nukkudest Janey istuski.

Tema nägu valgustas naeratus. Ta süles istus Eric ning jalgade ees lebas Rose oma hästituntud transiseisundis.

„Ah et siis niiviisi sa õhtupoolikuid veedadki!“ ütlesin mina. „Ei tea, mida su tädi ütleks, kui ta teada saaks.“

„Oh, onu, palun ära räägi talle!“ vastas Janey. „Ja mis ka poleks, ära räägi Sambole!“

Kuni selle hetkeni polnud ma selle isiku puudumist märganud. Uurimise peale tuli välja, et Sambo oli jäetud aeda lõunauinakut tegema. Ma lükkasin raske pööninguakna üles ja vaatasin välja. Jah, seal ta istus, aiatoolis, ja vaatas üles meie poole silmadega, mis tundusid mulle vägagi pärani olevat.

„Ma kardan, et ta teab, kus me oleme!“ ütles Janey. „Ta on nii tark.“

Loomulikult ei rääkinud ma Maryle sellest, mis üleval toimus. Selleks polnud ka erilist vajadust, sest Janey külaskäigud hüljatud perekonna juurde lõppesid õige pea. Mina olin veendunud, et just Sambo oli neile lõpu teinud. Sellest, mis juhtus vaarikapõõsaste taga, räägin ma väga harva. Ma ei rääkinud kunagi Maryle, kellel puudus igasugune kujutlusvõime ja kes oleks arvanud, et ma kas valetan või on Janey hulluks läinud.

See õhtupoolik oli olnud keskmisest jutuvaesem. Mary oli pahuras tujus, Janey ükskõikne ja mina unine. Mina olin nagu harilikult tõmbunud köögiaia varjulisse nurka, kuhu teenijatüdruk ei taipa kunagi vaadata, kui ta külalistest teatab, ja kus ma üsna sageli üllatasin koolilapsi, kes otsisid meie musträstaste pesi. Ärkasin uinakust tuttava heli peale – keegi liikus vaarikapõõsastes.

Pruunide varte vahelt paistis valge kleit. Lasin end kummargile ja järgnesin. Janey oli minust umbes viisteist jardi eespool. Käte vahele oli tal surutud üks nukk. Ta nuuksus lohutult.

Järgnesin talle vaarikavarte vahel mööda väikest rada, mida polnud seal olnud kaks nädalat varem, liikusin üle lageda koha, kus sügisel kasvas seller, möödusin hüljatud kalmistust, kuhu oli maetud tervete sugupõlvede kaupa kasse ja koeri, ning jõudsin pika hoovi lõppu.

See oli mahajäetud koht, kus leidus prahti, katkisi lillepotte, vanade hernekeppide hunnikuid ja möödunud suvel niidetud muru kollaseid kõduhunnikuid. Peitsin end muruhunniku taha ja vaatasin.

Toolil, mille Arthur oli kinkinud Janeyle kolm aastat tagasi sünnipäevaks, istus Sambo, näol tavapärane äärmiselt tühi ilme. Umbes jardi kaugusel tema ees oli põhust ja kuivanud okstest hunnik, käeulatuses hõbedane tikutoos, mida ma olin viimase kahe päeva jooksul tundide kaupa otsinud. Seal oli ka minu tööriistakastist pärinev väike saag.

Roostes tera nähes kiristasin hambaid. Janey pani oma nuku maapinnale, nuttis selle ees seistes ja suudles seda. Siis, veel enne kui ma aru sain, mida ta teeb, oli ta selle käed ja jalad otsast saaginud ning asetanud jäsemeteta keha tuleriidale. Tenniseplatsilt kostis Mary hääl: „Janey! Janey!“

Ei ole lihtne tõmmata tuld vanast hõbedasest tikutoosist, mille krobedus on ammu kadunud. Lõpuks sai ta hakkama ja hetke pärast põles lõke. Kuiv puit praksus kuumuses. Siis kostis taas Mary hõikamist, kõvemini ja tungivamalt, ja siis oli Janey läinud.

Süütasin sigareti ja vaatasin, kuidas lõke tasapisi kustus, ja ma hoidsin end tagasi, et mitte lisada sinna rohkem kütet Sambo isiku näol. Enne lahkumist leidsin ma kaheksa nuku söestunud jäänused. Ühte, mis oli minu meelest Eric, oli masendav vaadata, sest tema nägu oli tundmatuseni muutunud, üks klaasist silm eendumas vahaklombist.

Hiilisin maja juurde tagasi sama vargsi, kui olin tulnud. Kuue all kandsin Sambot.

Ma pidin tol õhtul tööasjus linna minema ja ma mässisin nuku paberisse (mu kohver oli juba täis), kavatsedes konsulteerida ühe sõbraga Briti muuseumist selle päritolu ja olemuse osas.

Mary oli ilmselt Janey vikaari naise juurde endaga kaasa võtnud. Enne lahkumist ei näinud ma kumbagi.

Ma ei viinud oma plaani ellu, sest kui ma järgmisel päeval, komps kaenla all, mööda Paternoster Row’d kõndisin, Sambo varastati.

Ma oli peatunud raamatukaupluse ees, mille aknale oli piiblite vahele paigutatud suur Aafrika kaart. Ma ei saanud aru, miks oli nii hiiglaslik piirkond musta värvi, aga mitte tavapärasemalt punane, ja olin jõudnud järeldusele, et tõenäoliselt tähistas see kasutamata söevarusid, kui mind tõugati selga. Pärast vabandamist ühe vaimuliku ees, kellega ma mõnevõrra tugevasti kokku põrkasin, sain ma aru, et mu pakk on kadunud. Vargast polnud jälgegi. Veidi kaugemal nägin ma tumesinises vormis suurt kasvu konstaablit. Astusin kaks sammu tema poole, et juhtunust teada anda. Siis pöörasin ringi ja hakkasin kõndima vastassuunas. Lõppude lõpuks polnud Sambo meie sõber olnud.

Kümme kuud hiljem läksin koos Maryga Põllumajandushalli, et vaadata näitust „Idamaa Londonis“. Ta oli lubanud pärast mu külaskäiku veeta päeva koos minuga Prantsuse-Briti näitusel, ehkki see lubadus jäi lõpuni täitmata, sest ta keeldus resoluutselt vabadest kohtadest Maalilise Raudtee atraktsioonil.

Mul oli hea meel, et olin temaga kaasa läinud, sest muidu poleks ma kokku juhtunud kahe tuttavaga – kapten Carteriga mu vanast rügemendist, kes oli end ordineerida lasknud ja asumas teele misjonärina Hiinasse, ja Samboga. Viimane näis olevat Aafrika külas ülevaataja ja paistis end vägagi koduselt tundvat. Tema käsivarrele oli kinnitatud silt. Sellel seisis:

„See kahtlemata ehtne Aafrika ebajumalakuju leiti Bakerloo metroorongist. Asjaoludest, kuidas see sinna oli viidud, ei ole midagi teada. Tõenäoliselt on see varastatud mõnest muuseumist. See kuju on huvitavaks näiteks jumalatest, keda kummardati inimsoo lapsepõlves.“

See inimsoo lapsepõlv tundus mulle eriti sobilik võrdlus, kui ma mõtlesin Janeyle.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1033)