Tõlkinud Liisa Vesik

Mu õde tuli mu ema matustele. Ta seisis värava juures, vaatas, kuidas mu onud lilledega palistatud surnuautost kirstu välja tõstsid. Ta oli kahvatu vaim, seisis teistest leinajatest eraldi.

Rose nägi välja täpselt selline, nagu ma teda mäletasin. Ma ei olnud teda kaksteist aastat näinud, aga ta ei olnud vananenud. Puudutasin käega oma juukseid, milles olid hallid viirud. Need tulid viimase staadiumi vähist, mis tõmbas ohvrit aeglaselt oma rinna poole ning sahmas õelate küünistega leinavat pere, lastes elu neist aadrina välja. Ma saatsin Rose'ile sõna kohe, kui ema diagnoosi sai. Ta jäi hiljaks, liiga hiljaks.

Kui ta kirikusse siseneda püüdis, astus Isa Joyce talle ette. Ta seisis rinnal ristatud kätega kiriku lävel. “Sinutaolised ei sisene siia,” ütles ta.

Paps tuli teda ümber veenma ning sellest sai stseen. Isa Joyce oli alati jätnud salliva mehe mulje. Mind üllatas, kuidas ta õiglases vihas vahutas.

Külm-elulised kutsuvad esile kõige üllatavamaid kirglikke tundmusi.
Teenistuse järel lugesin Rose'ile sõnad peale ja palusin tal haua juurde mitte tulla. Ma ei tahtnud papsi tuju rikkuda, mitte halvemaks kui see juba oli.
“Ma lähen otse Green Man'i,” ütles Rose.

Tal oli siis meeles. Mu emale meeldis vahel napsi võtta ja Green Man oli pea kolmkümmend aastat siin olnud.

#

“Sa oleks pidanud tulemata jätma,” ütlesin ma Rose'ile. Ma olin talle puhvetist taldrikutäie toitu valinud. Me istusime pubi ees, hammustava novembrituule käes. Olime kopitanud terrassinurgas, pubis olevate ülejäänud leinajate eest varjatud.

“Ta oli mu ema, Elise.” Ta kõne oli aeglane, justkui peaks ta õige vastuse valimiseks mitmeid võimalusi uurima.
Ma ei öelnud talle, et ema polnud ta nime maininud rohkem kui kümme aastat.

Mu õe nägu oli kahvatu. Ma teadsin, et ta veri voolas tehislikult, täis krüoprotektante: kristallide moodustumist takistavad valgud, polüoolid ja glükoosi derivaadid, mis võimaldasid ta kehal säilitada ebaloomulikku külma, mis võimaldas suhtlemist teistega tema võrestikus.

Meie nõbud Alan ja Sam astusid õue, süütasid suitsud. Kui nad Rose'i nägid, jäid nad jõllitama. Sam vaatas eemale. Alan sülitas põrandale ja pomises, “Sa külm lehm.”

Mu hääl oli pingul, “Need on mu ema peied.”

Alan heitis Rose'ile veel ühe pilgu, siis noogutas. Nad mõlemad läksid tagasi sisse.

Mõned ütlevad, et külm-elulised on surnud. Et vaim jätab keha maha kui süda enam ei löö. Valitsus laser-jahutas Rose'i absoluutse nulli lähedase määrani. Ma kujutlesin teda välja sirutatult roostevabast terasest alusel koos ülejäänud üheteist vabatahtlikuga. Ta süda lõpetas löömise. Bosonid moodustasid ta kehas nano-suuruses Bose-Einsteini kondensaate. Subatomaarsed osakesed käituvad äärmusliku külma käes kummaliselt. Bosonid Rose'i kehas sirutusid välja ja põimusid, sidudes Rose'i tärkava võrestikmõistusega.

“Kus teised on?” küsisin ma.

“Enamik meist on observatooriumis, kuulame Bumerangi udukogu sosinaid.”

Ma noogutasin. Bumerangi udukogu oli Maast viie tuhande valgusaasta kaugusel. See oli kõige külmem looduslik koht kogu universumis. Selle südames moodustavad Bose-Einsteini kondensaadid. Külm-elulised saavad põimunud osakeste vahendusel suhelda, ükskõik kui suure vahemaa tagant. Kaugus ei omanud külm-eluliste jaoks mingit tähendust. Ma mõtlesin, kas mu õe jaoks võiks aeg samamoodi tähenduseta olla.

“On sul külm, Rose?” küsisin ma. Ma hõõrusin ta sõrmi, püüdes neisse veidi soojust hõõruda. “Sa oled katsudes külm.”

Oled sa õnnelik? tahtsin talt küsida, kuid, miskipärast, ei suutnud sõnu leida. Ta oli külm-eluline. Mulle tundus, et ta on mõõtmatult muutunud võrreldes selle õega, keda ma kord tundsin. Äärmise piirini viiduna ja aeglaselt taaselustatuna külm-elulised muutusid. Nende veri laulis kummalistest ainetest. Nende rakud sirutusid välja ja kasvasid kummalistes lõpututes mustrites.

Ma lootsin, et ta elab nii kaua, kuni võrgustikmõistused omaks võetakse. Osana tarumõistusest oli Rose uskumatult tark. Valitsuse teadlased ei suutnud mõõta, kui targad nad olid. Kuid valitsus hindas tehnoloogilisi edusamme, mida külm-elulised pakkusid. Me seisime, kinnitas valitsus meile korduvalt, uskumatu muutuse veerel. Kas külm-elulised võetakse omaks, kui nende loodud materiaalsed hüved kord kogu pärismaailma imbuvad? Kas nende võõrapärasus andestataks siis?

Täna sängitasin ma oma ema mulda. Mu õde on kümme aastat vanem kui mina, kuid kahtlemata elab minust kauem. Võibolla oli just see selle viha südames, mida külm-elulised, nii tahtmatult, esile kutsusid. See oli viha nende suhtes, kes ehk kunagi ei sure.

“Oli tore sind näha, Elise.” Tema sõnades puudus emotsioon, nende taga polnud mingit inimlikkust. Mulle oli selge, miks neid vihati.

Ta tõusis püsti ja jalutas minema. Ma mõtlesin, et osa mu õest oli ikka veel alles, selles kummalises jäätunud tarus, mis oli ta mõistus. Ta oli vaadanud väljapoole ja tundnud kahetsust. Ta soovis seda kaotushetke jagada oma leskmesilasest õega, kes ei ela saabuvat külma talve üle.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)