Tõlkinud Valmar Kuristik

Kohutav teispoolsuse-idee oli juurdunud mu parima sõbra, Crawford Tillinghasti pähe. Ma ei olnud teda näinud kaks ja pool kuud – sellest päevast peale kui ta avaldas mulle, mille poole ta oma füüsika- ja metafüüsikaliste uurimustega püüdleb; kui ta oli vastanud mu aukartlikele ja peaaegu hirmunud vastuväidetele, kihutades mind fanaatilises raevus põledes oma laboratooriumist ja majast minema.

Ma teadsin, et ta veetis nüüd enamiku ajast suletuna oma pööningulaboratooriumisse koos selle igavesti äraneetud elektrilise masinaga, puutudes toitugi harva ning hoidudes isegi oma teenijatest eemale. Ma ei teadnud aga, et selline lühike periood, kõigest kümme nädalat, võiks üht inimolendit niimoodi muuta ja moonutada. Kunagi ei ole meeldiv näha tursket meest järsult kõhnununa ja veel hullemgi on kollakaks või halliks muutunud kottivajunud nahk, pealuusse sopistunud silmakoobastesse vajunud võikalt hõõguvad silmad, sooneline ja kipras laup, värisevad ja tõmblevad käed. Kui sellele lisada eemaletõukav korratus, metsik ebakorrapära rõivastumisel, tumedate, juba valgenevate juurtega juuste puhmad ning valge habeme kontrollimatu vohamine näol, mis kunagi oli hoolega raseeritud, on kogu efekt üsna šokeeriv. Just selline oli Crawford Tillinghast sel ööl, kui tema poolt saadetud pooleldi seosetu sõnum tõi mind tema uksele pärast mu nädalaid kestnud pagendust; selline oli see viirastus, kes võttis mind vastu värisedes, küünal käes, ja piilus vargsi üle õla, justkui kartes nähtamatuid asju ses iidses, üksikus majas Benevolent Street’il.

See, et Crawford Tillinghast üldse filosoofiat ja teadust õppima sattus, oli viga. Sellised asjad tuleks jätta külmadele ja erapooletutele uurijatele, kuna tunde- ja tegudeinimesele pakuvad nad täpselt kahte traagilist lõppu: meeleheidet ebaõnnestumisel ja kirjeldamatuid, kujuteldamatuid õudusi õnnestumise puhul. Tillinghast oli kunagi olnud ebaõnnestumise saagiks, üksildane ja melanhoolne, aga nüüd ma teadsin, ise oma iiveldamaajavate hirmude ohver, et teda on saatnud edu. Ma olin teda hoiatanud kümme nädalat tagasi, kui ta purskas välja oma loo sellest, mida avastamas oli. Ta oli siis uhkusest õhetav ning erutatud, rääkides kõrgel ja ebaloomulikul, kuigi alati pedantsel toonil.

“Mida me teame,” ta muigas, “maailmast ja universumist meie ümber? Meie võimalused ümbritseva nägemiseks on absurdselt vähesed, ning arusaamad ümbritsevatest objektidest lõpmatult kitsad. Me näeme kõike nii piiratult nagu me oleme loodud seda nägema, ega saa aru millegi tõelisest loomusest. Viie nõdra meele abil teeskleme piiritult keerulise ümbritseva maailmakorra mõistmist, ent teised olendid oma avaramate, tugevamate, või teistsuguste meeltega ei pruugi mitte ainult näha seda, mida meie näeme, väga erinevalt, vaid näha ja õppida tundma terveid mateeria, energia ja elu maailmu, mis lebavad käeulatuses, ent ei ole meile omaste meeleelunditega kuidagi tajutavad. Ma olen alati arvanud, et sellised võõrad, liigipääsmatud maailmad eksisteerivad meile väga lähedal, ja nüüd ma usun, et olen leidnud viisi barjääride murdmiseks. Ma ei tee nalja, oo ei! Ööpäeva jooksul genereerib see masin seal laua juures laineid, mis mõjutavad meis atrofeerunud ja rudimentaarsete jäänustena eksisteerivaid tundmatuid tajuorganeid. Need lained avavad meile mitmeid inimestele ja kogu eksistentsile, mida tunneme orgaanilise eluna, tundmatuid perspektiive.. Me saame nägema seda, mille peale koerad pimeduses uluvad ja seda, mille peale kassid öös kõrvu teritavad. Me saame nägema neid asju ja paljutki muud, mida ükski hingav olevus veel näinud ei ole. Me saame üle hüppama ajast, ruumist ja dimensioonidest, ning lillegi liigutamata piiluma loomise enda tuuma sisse.”

Kui Tillinghast kõike seda ütles, vaidlesin ma vastu. Tundsin teda piisavalt, et olla hirmunud, mitte lõbustatud; kuid ta oli uppunud pimedatesse veendumustesse ja ajas mind majast välja. Nüüd ei olnud ta vähem fanaatiline, kuid ta iha rääkida oli vimma alla surunud, ning ta oli mulle kirjutanud tungivalt, käekirjas mille ma vaevu ära tundsin. Kui ma sisenesin oma nii äkitselt groteskseks elukaks muutunud sõbra eluasemesse, nakatas mind õudus, mis tundus luuravat igas varjus. Kümne nädala eest öeldud sõnad ja välja pursatud veendumused tundusid selle küünla loodud valgusringi taguses pimeduses kohutavalt käegakatsutavad, ning mu võõrustaja õõnes hääl tülgastas mind. Ma soovisin, et teenijad oleksid siin olnud ja mulle ei meeldinud mitte üks põrm see, kui ta ütles, et nad olid kolme päeva eest lahkunud. Tundus imelik, et Gregory on oma isanda hüljanud, sellest mulle, usaldatavale sõbrale teatamata. Just tema hoidis mind kursis Tillinghasti tegevustega peale õhtut, kui ta mind vihahoos minema ajas.

Siiski alistasid kasvav uudishimu ja põnevus mu hirmud. Ma võisin vaid arvata, mida Crawford Tillinghast must tahtis, aga ei olnud kahtlustki, et tal oli mingi hämmastav saladus või avastus, mida jagada. Varem olin ma protesteerinud selle üle, kuidas ta toppis oma nina mõeldamatusse; nüüd, kui teda oli mingil määral edu saatnud, ma peaaegu jagasin ta entusiasmi, kuigi edu hind paistis olevat kohutav. Ma järgnesin läbi maja pimeduse, üles, hüplevale küünlaleegile selle väriseva mehe paroodia käes. Elekter tundus olevat välja lülitatud ja kui ma selle kohta oma juhilt küsisin, vastas ta pomises ta midagi selle vajalikkuse kohta.

“See oleks liiga palju… Ma ei julgeks,” jätkas ta omale habemesse pomisemist. Säärane uus harjumus ei jäänud mulle märkamata, kuna endaga rääkimine ei olnud üldse tema moodi. Me sisenesime ta pööningulaboratooriumisse, kus mu pilk jäi pidama jäledal elektrilisel masinal, mis hõõgus haiglases, ähvardavas violetse säras. See oli ühendatud võimsa keemilise aku külge, aga tundus hetkel mitte hetkel voolu saavat. Mulle meenus, et varem oli masin sisselülitamisel särisenud ja võrisenud. Vastuseks mu küsimusele mõmises Tillinghast, et see permanentne hõõgus ei ole elektriline ühelgi moel, mida ma mõista võiksin.

Ta pani mind istuma masina kõrvale nii, et see jäi must paremale ja keeras lülitit klaaspirnide kobara all, mis masinat kroonis. Mulle varasemast tuttav särisemine algas, kasvas vingumiseks ja lõppes pehme põrinaga, justkui vihjates vaikuse saabumisele. Vahepeal helendus kasvas, kahanes jälle, siis võttis aga nii äärmuseni viidud värvi või värvide segu, et ma ei oska seda kuhugi spektrisse paigutada ega kirjeldada. Tillinghast oli mind jälginud, ning märkas mu hämmeldust.

“Kas sa tead, mis see on?” sosistas ta, “See on ultraviolett.” Ta itsitas mu üllatuse peale veidralt. “Sa arvasid, et ultravioletne värv on nähtamatu, ja nii see on – aga sa võid nüüd näha seda ja nii mõndagi muud, mis on nähtamatu.”

“Pane tähele! Lained sellest masinast äratavad meis tuhandeid magavaid tajusid; tajusid, mille me oleme pärinud lõpmatu evolutsiooni jooksul eraldatud elektronidest orgaanilise inimlikkuseni. Ma olen näinud tõtt ja ma kavatsen seda ka sulle näidata. Tahad teada kuidas see välja näeb? Ma ütlen sulle.” Nüüd istus Tillinghast otse mu vastu, puhudes küünlaleegi ära ja jõllitades mulle võikalt silma. “Su eksisteerivad tajuorganid – kõigepealt kõrvad, ma arvan – võtavad vastu palju neist muljeist, sest nad on uinunud organitega lähedalt seotud. Siis tulevad teised. Oled sa kuulnud käbinäärmest? Ma naeran pealiskaudse endokrinoloogi, Freudi kaaspetetu ja tõusiku üle. See nääre on suur organite organ – Ma uurisin selle välja. See on nagu sihtpunkt lõpus ja annab ajule edasi visuaalseid aistinguid. Kui sinuga on kõik korras, siis on see tee, kuidas kõike paremini esile tuua… Ma mõtlen, kuidas tuua esile tõendeid teispoolsusest.”

Ma vaatasin ringi tohutus, kaldus lõunaseinaga pööninguruumis, mida valgustasid ähmaselt tavapärasele silmale nähtamatud kiired. Kaugemad nurgad koosnesid vaid varjudest ja kogu ruum mattus hajusasse ebareaalsusse, mis kattis selle loomuse ning kutsus kujutlusvõime tähenduste ja pettekujutluste maailma. Selle aja jooksul, mil Tillinghast oli pikalt vait, kujutlesin ma end mingisse ammu uskumatusse surnud jumalate templisse; ähmasesse ehitisse, kus loendamatud mustast kivist sambad tõusevad rõsketest põrandaplaatidest pilvepiirini, minu silmade nägemisulatusest väljapoole. Pilt oli hetkeks väga ere, kuid andis lõpuks teed kohutavamale vaatele – ääretule, absoluutsele üksindusele lõpmatus, nägematus, hääletus ruumis. Seal tundus olevat tühjus ja mitte midagi muud. Ma tundsin lapselikku hirmu, mis õhutas mind haarama puusataskust revolvrit, mida ma alati peale pimedat kaasas kandsin, sellest peale, kui mind Ida-Providence's paljaks rööviti. Siis hõljus esile heli kauguse kõige kaugemalt piirilt. See oli määratult nõrk, kergelt vibreeriv ja vaieldamatult musikaalne, kuid ületamatult pööraste omadustega, mistõttu mõjus kokkupõrge sellega kui terve keha delikaatne piinamine. Ma tundsin midagi sarnast teleskoobiklaasi kriipimisele. Samal ajal tekkis midagi külma hoovuse taolist, mis vuhises must mööda, selgelt heli tekkimise suunast. Kui ma hingetuna ootasin, leidsin, et nii heli kui tuul tugevnesid; tundsin end justkui hiiglasliku veduri teele jäävate rööbaste külge seotuna. Ma hakkasin Tillinghastiga rääkima, ning seda tehes märkasin, et kõik ebatavalised muljed kadusid järsku. Ma nägin vaid meest, hõõguvaid mehhanisme ja hämarat korterit. Tillinghast irvitas vastumeelselt revolvri peale, mille ma alateadlikult peaaegu välja tõmmanud olin, aga tema ilmet nähes olin kindel, et ta oli näinud sama palju kui mina, kui mitte palju rohkemgi. Ma sosistasin, mida olin kogenud, ning ta käskis mul jääda nii vaikseks ja vastuvõtlikuks kui võimalik.

“Ära liiguta,” hoiatas ta. “Sest nendes kiirtes on võimalik meid märgata sama hästi kui meie näha võime. Ma ütlesin sulle, et teenijad lahkusid, kuid mitte kuidas. See oli see juhm toatüdruk – ta lülitas alumise korruse tuled sisse, kuigi ma olin teda hoiatanud, et seda ei tohi teha, ja juhtmed kandsid vibratsioone edasi. See pidi olema hirmus – karjeid oli siia kuulda, hoolimata kõigest, mida ma teisest suunast nägin ja kuulsin. Hiljem oli päris kohutav leida majast tühje riidekuhilaid. Mrs Updike’i riided olid eeskoja lüliti lähedal – sellest sain ma aru, et seda tegi tema. See sai nad kõik kätte. Aga nii kaua kui me ei liiguta, on meil üsna ohutu. Jäta meelde, et meil on tegemist võika maailmaga, milles me oleme praktiliselt kaitsetud… Püsi paigal!”

Sellest avaldusest ning järsust käsust tulenev šokk halvas mind ja mu õuduseks avanesid mu meeled jälle muljetele kohast, mida Tillinghast kutsus “teispoolsuseks” Ma olin nüüd heli ja liikumise keerises, segased pildid silme ees. Ma nägin ruumi häguseid piirjooni, kuid mingis punktis pulbitses tundmatute kujude või pilvede kolonn, läbistades tahket katust minust natuke eespool, paremal. Siis hoomasin ma jällegi templi-efekti, aga seekord sirutusid sambad üles õhulisse valgusookeani, mis saatis alla ühe pimestava kiire seal, kus varem oli olnud hägune sammas. Peale seda muutus vaatepilt peaaegu täielikult kaleidoskoopiliseks. Vaatepiltide, helide ja tundmatute tajude segadikus tundsin, et hakkan hajuma või kaotan mingil muul moel tahke vormi. Üks välgatus jääb mulle igaveseks meelde; hetkeks tundus mulle, et nägin laigukest imelikku öötaevast, mis oli täidetud pöörlevate keradega, mis taandus, et teed anda hõõguvatest päikestest moodustuva tähtkuju või galaktika kindlapiirilisele kujule; see kuju oli Crawford Tillinghasti väändunud nägu. Teistel hetkedel tundsin ma suuri, elusaid olendeid mind riivamas ning vahel kõndimas või hõljumas läbi mu eeldatavasti tahke keha, ning ma nägin Tillinghasti neid vaatamas, justkui ta paremini treenitud meeled suudaksid neid näha. Mulle tuli meelde, mida ta oli öelnud käbinäärme kohta, ning ma mõtlesin, mida ta oma üleloomuliku silmaga näeb.

Järsku sain ma ise nende tugevdatud meelte omanikuks. Selle hiilgava ja varjulise kaose üle ja ümber tõusis pilt, mis oli küll ähmane, kuid omas siiski koospüsivuse ja jäävuse elemente. See oli tõesti kuidagi tuttav, sest ebatavaline oli esile kutsutud tavalise maise lava peale, nagu kinomasin võis pilti näidata valgeks värvitud eesriidele. Ma nägin pööningulaboratooriumi, elektrilist masinat ja Tillinghasti koletut kuju mu vastas; siiski ei olnud tavalistest esemetest vabas ruumis kohta väiksemailegi osakesele. Kirjeldamatud vormid, nii elus kui elutud, olid segunenud vastikus segaduses ja lähedal igale tuntud asjale olid terved võõraste, tundmatute olevuste maailmad. Samamoodi tundus, et kõik tuntud asjad sisenesid tundmatude asjade korraldusse ja vastupidi. Eesmised elavate objektide seas olid tintjad, meduusilaadsed peletised, mis värisesid lodevalt, harmoonias masina poolt tekitatud vibratsioonidega. Neid oli jälgis ülekülluses ja oma õuduseks nägin ma, et nad kattusid; nad olid pooleldi vedelad ning võimelised läbima üksteist ning neid asju, mida meie nimetame tahketeks. Need olendid ei olnud iial paigal, vaid tundusid mingite õelate tungide ajel igavesti ringi hõljuvat. Vahel tundus, et nad õgisid üksteist – ründaja heitis end ohvri peale ning hävitas selle koheselt mu silme ees. Värisedes tundsin ma, et tean, mis hävitas need õnnetud teenrid ja ma ei suutnud seda mõtet kõrvale tõrjuda, kui ma püüdlesin uurima selle uue nähtava maailma omadusi, mis lebab nähtamatuna meie ümber. Tillinghast aga oli mind jälginud ja rääkis.

“Sa näed neid? Näed? Sa näed neid asju, mis hõljuvad ja lotendavad su ümber ja sinust läbi igal hetkel läbi su terve elu? Sa näed olendeid, mis moodustavad selle, mida inimesed kutsuvad puhtaks õhuks ja siniseks taevaks? Kas ma ei ole barjääri murdmisel õnnestunud; kas ma ei ole näidanud sulle maailmu, mida keegi teine ei ole näinud?“ Ma kuulsin ta karjet läbi selle kohutava kaose, ning vaatasin ta metsikusse näkku, mis oli nii ähvardavalt mulle lähedale surutud. Ta silmad olid leegitsevad põrguaugud, mis puurisid mind pilgul, milles ma nüüd nägin tohutut raevu. Masin üürgas jäledalt.

“Sa arvad, et need siplevad asjad hävitasid teenrid? Lollpea, nad on ohutud! Aga teenrid on läinud, on ju? Sa püüdsid mind peatada; sa heidutasid mind siis, kui ma vajasin iga julgusepiiska, sa kartsid kosmilist tõtt, sa neetud argpüks, aga nüüd oled sa mul peos! Mis pühkis minema teenijad? Mis pani nad nii kõvasti karjuma?… Ei tea, ei? Saad varsti teada. Vaata mulle otsa – kuula mida ma ütlen – kas sa tõesti arvad, et on olemas sellised asjad nagu aeg ja ulatus? Kas sa kujutad ette, et on olemas sellised asjad nagu vorm ja mateeria? Ma ütlen sulle, ma olen jõudnud neisse sügavikesse, mida sinu väike aju ei suuda ettegi kujutada. Ma olen näinud väljapoole igaviku piire ja tõmmanud deemoneid tähtedelt… Ma olen rakendanud varjud, mis rühivad maailmast maailma, surma ning hulluse kaariku ette… Ruum kuulub mulle, kuuled sa? Olendid jahivad mind nüüd – need, mis õgivad ja lahustavad. Aga ma tean, kuidas neist kõrvale hoida. See oled sina, kelle nad saavad, nagu nad said teenrid… Liigutad, hea söör? Ma ju ütlesin sulle, et on ohtlik liikuda. Ma olen sind siiani päästnud, käskides sul paigal olla – Päästnud su, et saaksid rohkem näha ja mind kuulata. Kui sa oleksid liigutanud, oleksid nad juba ammu su kallal olnud. Ära muretse, nad ei tee sulle haiget. Nad ei teinud ka teenritele haiget – see oli vaatepilt, mis pani vaesekesed nii karjuma. Mu lemmikud ei ole ilusad, kuna nad tulevad sealt, kus eesteetilised standardid on.. väga erinevad. Osadeks lagunemine on üsna valutu, ma luban sulle – aga ma tahan, et sa neid näeksid. Ma peaaegu nägin neid, kuid teadsin kuidas peatuda. Oled uudishimulik? Ma teadsin alati, et sa ei ole teadlane. Värised, jah.. Värised, soovides näha ülimat, mille ma olen avastanud. Miks sa siis ei liiguta? Oled väsinud? Ära muretse, mu sõber, nad juba tulevad… Vaata, vaata, neetud, vaata! See on just su vasaku õla kohal…”

Mis veel rääkida jääb, ei võta kaua ja võib-olla tead seda ajalehtedest. Politseinikud kuulsid vanas Tillinghasti majas lasku ja leidsid meid siit – Tillinghasti surnult ja mind teadvusetult. Nad arreteerisid mind, kuna revolver oli mul käes. Mind vabastati kolme tunni jooksul kui nad olid teada saanud, et Tillinghasti tappis ajurabandus ja nägid, et mu lask oli suunatud masina pihta, mis lebas purunenult laboratooriumi põrandal. Ma ei rääkinud paljustki mida ma nägin, kuna kartsin, et koroner võib olla skeptiline; aga mu loo põikleval ettekandmisel ütles arst, et olin kindlasti kättemaksuhimulise ja mõrvarliku hullumeelse poolt hüpnotiseeritud.

Ma soovin, et suudaksin arsti uskuda. See aitaks mu värisevaid närve, kui ma suudaksin peast välja heita kõik, mida ma nüüd tean õhu ja taeva kohta mu ümber ja kohal. Ma ei tunne end enam kunagi üksi või mugavalt ja vahel, kui ma olen väsinud, heidab külmavärinate saatel end mu üle võigas jälitusmaania. Mis keelab mul seda arsti uskumast, on üks lihtne fakt – Politsei ei leidnud iial nende teenrite kehi, keda nad väitsid Crawford Tillinghasti poolt mõrvatud olevat.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0078)