Juha kirjutab ulmet, mängib elektrikannelt (metal) ja õpetab runo värsimõõdus kirjutamist. Tal endal on ilmunud luule-eepos Ouramoinen, kus ta miksib enda sõnul soome runosid, barbar Conanit ja Manowari. On kirjutanud laulusõnu folkmetal ansamblile Korpiklaani ja tõlkinud näiteks Metsatöllu laulusõnu soome keelde. Juha on olnud külalisena Finnconil ja Ropeconil ning Helsingi ja Turu raamatumessidel. Juha külastab ka tänavust Estconi ja kuna ta on õppinud Tartu Ülikoolis soome-ugri keeli ning kultuuri saame temaga suhelda eesti keeles.

Jutu tõlkis Veiko Belials.

1.

Virgun tardumusest hetkel, kui Master´s Hammeri esimene plaat „Ritual“ Hell´s Belli hämaruses mürinal käima läheb. Mäletan ähmaselt, et soovisin seda plaati, kuid unustasin end siis vestlema Tomáši ja tema bändikaaslastega. Pea on lisaks väsimusele raske punasest absindist, slivovitšist ja Becherovkast, hulgast tšehhi kvaliteetõllest rääkimata. Maagiline intro, pahaendeline meeleolu ja musta metal´i sünged, karuselt karmid noodid suutsid mu siiski tegelikkusesse tagasi tuua.

Meenus, miks ma Prahas olen.

„Sa rääkisid midagi erikontserdist,“ küsin ma. „Äkki räägid lähemalt?“

„Küll sa kohapeal näed,“ nähvab Tomáš. „Kõik sujub plaanipäraselt. Velikonoce on meile väga tähtis.“

„Seda kindlasti. Ma lihtsalt mõtlesin, et sa pole ühtegi üksikasja maininud. Kus see ots üldse toimub?“

„Ma ju ütlesin, et kõik on kontrolli all. Ära pabista, Kettunen! Võta rahulikult. Ma luban, et eelseisvat ööd sa ei unusta!“

Ma ei vasta, vaid tuiutan klaasi.

„Mis viga, Kettunen?“

„Ei midagi. Olen lihtsalt pisut väsinud.“

„Võta end kokku, Kettunen! Sa oled juba nii kaugele tulnud. Igaks juhuks tuletan siiski meelde, et võid veel loobuda, kui tunned, et ei ole valmis. Aga selle otsuse pead sa tegema nüüd. Nii et küsin veel kord, oled sa valmis riskima? Oled sa valmis kogema Velese hõbeda väge?“

„Olen.“

„Hüva. Kohe hakkame minema. Aga enne võtame korralikud napsid.“

Lauda tuuakse uus ring slivovitši. Eesseisev kavatsus ei tundu enam eriti mõistlikuna.

„Toost Valesele! Maa, vete ja manala jumalale!“

„Valesele!“

Mu karjäär plaadimüüjana sai alguse aastaid tagasi. Rajasin Magick´u isalt saadud pärandusega ja müüsin maha oma kidrad. Ehkki muusika, eriti black metal, on mulle endiselt hingelähedane, ei tahtnud ma seda enam ise teha. See aeg oli minu jaoks möödas. Nüüd oli aeg edasi liikuda. Kuigi mu punt oli olnud koos Impaled Nazarene, Beheriti ja Barathrumiga kunagi üks esimestest soome black metali teerajajatest, ei jõudnud meie kunagi nii kaugele kui nemad. Meie esinemised olid rohkem kantud aadetest, rituaalidest ja filosoofiast. Iga kontsert oli elamus. Ärilisest seisukohast see ei toiminud. Sellele vaatamata jätkasime kangekaelselt, süda põlemas, leek lõõmamas. Lõpuks lagunes ansambel erinevate uimastite, raske elu ja vaimsete probleemide tõttu. Isegi pärast seda suutsin veel kaua jätkata, enne kui mängimisest loobusin.

Magick sündis teistsugusest vajadusest. Mäletan, kui keeruline oli 80date lõpus ja 90date alguses hankida äärmuslikumat, haiglasemat, saatanlikumat ja agressiivsemat muusikat. Olin usin kassetivahetaja. Asendusteenistuse ajal kulus mul teinekord terveid päevi ja öid, et kopeerida trööbatud demokassette, koopiate koopiaid ja kopitanud linte ühelt c-kassetilt teisele ning neid siis üle maailma laiali saata. See oli aeglane äri, aga tasus end ära. Selle abil oli võimalik tutvuda uue, värske muusikaga, mida tehti pimedates pommivarjendites, robustsetes garaažides ja ajahõlma vajunud prooviruumides. Selle abil tekkisid olulised kontaktid, kellega ma siiani ühenduses olin.

Tänapäeval on internet ja noored saavad sealt otse muusikat laadida. Aga sellele vaatamata on ikka veel palju ka neid, kes ihkavad kogeda äärmuslikku muusikat ehedana, tõelisena, raputavana. Õiges formaadis. C-kassettidena, vinüülidena, CD-plaatidena. Magick sündis sellest vajadusest. Kasutasin äri alguses kõiki oma kontakte, lõin suhted usaldusväärsete hulgimüüjatega ja pärast keldripoe asutamist tellisin soovitud spetsiaalväljaandeid üle maailma. Panustasin haruldastesse erieksemplaridesse, sest teadsin, et nende järele on nõudlust. See tasus end ära. Firmast sai kiiresti Soome tuntuim ekstreem-metal´i äri.

Siis aga andis masu kogupaugu. Mõnedki erafirmad lõid selle paine all vankuma ja murdusid. Tegin kõik, et Magick ei langeks. Uskusin oma visiooni. Olin sunnitud laenu võtma ja veeringuid veeretama. Kogesin raskeid aegu. Aga äri pidas vastu. Hakkasin esinemisi korraldama. Black metal, death metal, doom metal, pagan-metal, trash metal. Mõnevõrra sekka ka esoteerilist folki ja ambienti. Selline muusika, mida ma ise armastasin ja müüsin. Peagi hakkas käive jälle kasvama ja ronis plusspoolele. Aga masu polnud veel läbi. Sel ajal hakkas juhtuma muidki kummalisi asju.

Kahtlastes seltskondades liikunud sõber Vesku jäi ühel pimedal ööl kadunuks ja mingil hämaral moel oli see seotud Galerie Koskivuo kummalise hävimise ja minugi äri uurinud vene agentidega. Magick sai selle juhtumi järel ohtra negatiivse tähelepanu osaliseks, aga teisalt tuli see ka kasuks, sest kohta hakati otseses mõttes ohtlikuks pidama.

Siis mõistsingi, et mul on vaja esinemise jaoks tõeliselt äärmuslikku bändi. Kedagi, kes on tõeliselt ohtlik. Kedagi, kes venitaks black metal´i piirid kaugemale kui ükskõik milline kirikupõletaja.

Siis kuulsingi ma esimest korda tšehhide Velesova Kniha´st.

2.

Lõkked annavad ürgsele orule värvi, valgustavad mustavat ööd. Transis publik on end oodates laagrisse sättinud. Öösorride ketramine kajab öös ja ritsikate sirin joovastab. Näha on tüüpilist mustariietatud extreme-metal publikut ogaliste randmerihmade, padrunivööde, corpse paint näomaalingute, nahkpükste ja bändi särkidega, aga liigub ka palju uuspaganlikes riietes inimesi, kes kannavad tšehhi rahvarõivaid või muid keskaegseid riideid. Nad loitsivad muinasslaavi keeles. Kõigil neil on kaelas muistse usu sümbolid, neist silmatorkavaim loomulikult Velesi lohemao-kee.

Veles on slaavi mütoloogias maa, vete ja manala jumalus. Ka seostatakse teda karja, lohemadude, nõiduse, muusika ja rikkusega. Ta on suur, aga kapriisne jumal, kelle templid ehitatakse alati madalale – orgudesse, kuristikesse, sügavatesse kurudesse. Teda austatakse slaavi uuel aastal ehk esimesel märtsil. Siis on elavate ja surnute maailma piirid hägused ja usutakse, et esi-isade vaimud tulevad koos elavatega uut aastat tähistama. See on velikonoce, suur öö.

Templivaremete vanad sambad sobivad hästi kokku kogukate kõlaritite, trummikomplekti, kitarride ja taustakangaga. Kõlarid huugavad, taustakangas lehvib kevadtuules, paljastades Velesi sarvilise, suure habemega ja maduja näo, mis näib turritavat sillerdavatest soomustest. Velesova Kniha liikmed asuvad oma kohtadele. Teadsin, et Tomáš on üks neist, aga ta ei rääkinud kunagi, mis pilli ta mängib. Salapära looritab bändi. Neil kõigil on ees grotesksed maskid ja seljas lambanahast jakid. Laulja-kitarrist kallab maha ohvrijoogi ja haarab oma instrumendi. Ja siis see algab.

Esmalt hakkab kõlarite sumina tagant kostma õrnu lisandusi, mis kõlavad nagu tuule sosin ja loodushääled. Siis kuulen kriipivaid kitarre, mis liituvad mantrataolise lauluga. Bassisagedus tungib sügavale kehasse ja sunnib südant lööma samas taktis. Tuiutan joobunult.

Ajataju kaob. Ma ei tea, kaua kontsert juba kestnud on. Lood näivat üksteisesse sulavat, kuid muutuvad pikkamisi ja vääramatult aina hirmutavamaks. Hääled tõusevad ja valjenevad. Ma ei taju enam enda ümber olevat publikut. Näen vaid varemetes templit ja bändi. Nad näivad olevat üks.

Äkki löön käed kõrvadele. Ma ei suuda enam. On tunne, et trumminahad lõhkevad iga hetk. Ma ei suuda enam ümberringi keerlevat kakofooniat välja kannatada. On tunne, nagu piinaks muusikud üksteist ja muusika peidaks end teispoolsusest tulevates hullumeelsetes, kataklüsmilistes meelthalvavates jõududes! Sisendan endale, et see ei ole tõsi. Olen liiga purjus. Liiga palju absinti. Joomahulluse juhtum. Sellele vaatamata näen bändiliikmete ümber puulaadseid varje, nagu põimuks puude ja taimede väädid nende ümber ja varjaks neid pilgu eest. Ka mu ümber olevas inimmassis hakkab toimuma sama vääramatu muutus. Taimed piitsutavad mind ja sirutavad oma kuratlikke pungi minu suunas. Üritan neid eemale peletada. Üritan põgeneda, kuid võimas korbane oks haarab mu kägistusvõttesse. Mu näo ees hõljub kummaline veripunane pung, mis vonkleb lähemale. See hõljub hetke, silitab nägu, katsub mu põski ja kompab huuli. Siis vangistab ta mu suu sügavasse ja saatanlikku suudlusesse!

Ja siis saabub pimedus.

Mul tekkisid kummalised aimdused juba siis, kui Tomáš, vana semu kassetivahetamise aegadest, rääkis mulle uuest bändist, Velesova Kniha´st. Tema sõnul oli tegemist äärmusliku elamusega, muud ta ei öelnud. Ta soovitas läbi vaadata bändiga seotud uudised.

Guugeldasin kõike, mida sain. See oli kerge, sest uudiseid oli ohtralt ka inglise keeles. Taipasin, et üle pika aja on tegemist bändiga, kellega nalja ei ole.

Velesova Kniha oli avaldanud vaid ühe demo, aga see oli juba paljutki kaasa toonud. Praha ja Kutná Jora ümbruses oli toimunud arvukalt süütamisi, enesetappe, hulluksminekuid, vägivalda ja vandalismi. Kõiki neid seostati Velesova Kniha demolooga „Stříbro“. See oli levinud käest kätte, tigupostiga ja hämara taustaga nurgapoodide vahendusel. Ehtsal vana kooli kombel. Seda ei saanud netist alla laadida, mis on tänapäeval üliharuldane. Keegi ei teadnud midagi bändi liikmetest, sest promofotodel olid nad alati grotesksetes maskides ja lambanahast jakkides. Ainult Metal Archivesi kodukal oli tahumatu infoleht ja see oli kõik. Ei kodulehte, ei Facebooki, ei MySpace-lehte. Kui Tomáš milleski säärases kaasa lõi, pakkus see mulle tõsist huvi.

Võtsin temaga uuesti ühendust ja palusin ta pundi kohta lisainfot. Tomáš käskis uurida, mida ma leian Velese raamatu ja Velese hõbeda kohta. „Velesova Kniha“ on Velese raamat ja „stříbro“ tähendab hõbedat. Alustasingi siis oma uurimistööga.

Väidetavalt dokumenteerib Velese raamat muinasslaavi usku. Selle leidis 1919. aastal Vene kodusõjas valgete poolel võidelnud leitnant Fjodor Arturovitš Izenbek ühest mõisast Harkovi lähistel. Raamat kujutas endast kimpu puutahvleid, millel olid kirillitsale sarnanevate tähtedega kirjutatud tekstid, eelkõige usulised kuulutused ja ajaloolised olupildid. Tahvlitel oli tekste ka tundmatus keeles. Kui valged lüüa said, põgenes Izenbek koos tahvlitega maalt ja jõudis lõpuks 1925. aastaks Brüsselisse, kus andis tahvlid Juri Miroljubovile, kes tekste üle 15 aasta ennistas, pildistas, jäljendeid võttis ja tõlkis. Izenbek suri, kui sakslased 1941. aastal Brüsselisse marssisid, ja tahvlid kadusid. Juri Miroljubovil seevastu õnnestus Ühendriikidesse sõita, kus ta loovutas oma materjalid San Francisco vene muuseumile.

Sestsaadik on Velese raamatu üle teadusringkondades ägedaid debatte peetud. Osad on selle silmagi pilgutamata võltsinguks tunnistanud, aga uuspaganad on sellest oma pühakirja teinud. Raamatu ümber ringleb mitmeid müsteeriume. On neid, kes väidavad, et raamat avab tee rikkusele, sest Veles oli karja ja jõukuse jumal. Kuid eriskummalise looduse ja teispoolsuse jumalana oli ta ka tujukas jumal, nii et rikkuseihaga kaasnevad ka ilmselged riskid. Räägitakse, et mõned Velese raamatu omanikud olla tõepoolest rikastunud, aga on üldteada, et Velese raamat on inimesi hulluks ja surmagi ajanud.

Tomáš ütles mulle, et Velese raamatut on tegelikult varemgi korduvalt leitud, ja et selle ümber on alati möllanud häving, surm, kaos ja hullus. Seda on eri ajastutel erineva nimega nimetatud ja sellest on tehtud tõlkeid paljudesse keeltesse. Üks kuulsamatest koopiatest leiti 1400. aastatel Kutná Hora hõbedakaevandusest. See sattus tollal jesuiitide kolleegiumi kätte, kuid sealt edasi on info laialivalguv, vastuoluline ja ebaselge. Sellest koopiast rääkides kasutati nime, mis viitas jesuiitide kolleegiumi juhile Stepanile. kõigist Velese raamatu versioonidest räägitavate pärimuste ainus ühine joon on see, et raamatut küll jahtisid paljud, kuid vähemalt sama palju leidus alati ka neid, kes üritasid seda hävitada. Ainult et alati

ilmus välja mõni uus koopia, mis sattus uute inimeste kätte.

Siis võttis Tomáš minuga uuesti ühendust ja ütles, et tal õnnestus aastatepikkuse põhjaliku otsimise järel leida üks Velese raamatu versioonidest. Ta oli kasutanud raamatu tekste ja värsivõtteid oma bändi laulutekstides ning see töötas. Demo lausa rebiti neil käest ja esimene esinemine kujunes massiekstaasiks. Ja seal, kus bänd kogus kultusmainet ja mammonat, levisid nende kannul ka häving, häda ja kaos. See oli kõik, mida üks enesest lugupidav black metal bänd võis soovida!

Tomáš kutsus mind nende teisele kontserdile, mis pidi peetama muistse Velese templi varemetes.

Ja ma läksin.

3.

Pea käib ringi. Iiveldab. Enesetunne on nagu pärast rasket pohmakat, kuigi asi pole selles. Vaatan, et kõik oleks paigas. Miski ei tohi puududa. Hõbetatud altar, loomasarvede ja lambanahkadega ehitud esinemislava ning uhke, kitsehabeme, sarvede ja mao ilmega Velest kujutav taustapilt on valmis. Hingan sügavalt sisse. Ma pean saama välja, suitsu tegema, enne kui bänd ja publik kohale jõuavad.

Lähen õue, panen suitsu ette ja mõtlen, kuidas ma selleni jõudsin. Olen korraldamas Velesova Kniha kolmandat esinemist. Ma kardan seda, mis juhtuma hakkab.

Nende teine kontsert velikonoce ajal seal orus oli kõhedust tekitav. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mõnel kontserdil nii hirmul oleksin olnud. Mind viidi kohale, silmad kinni seotud, sest koht oli salajane. Velese iidse templi varemed, nii mulle räägiti.

Hakkan ikka veel värisema, kui sellele mõtlen.

Sellest ööst saati olen näinud hullemaid painajaid, kui kunagi varem. Olen kartnud. Ärkasin järgmisel päeval Tomáši juures, ega mäletanud muud kui seda, et vappusin õudusest. Tomáš lubas, et Velesova Kniha tuleb Magickusse esinema. Aga ta andis mulle üksikasjalikud juhtnöörid, mida ma pidin järgima. Muidu esinemine ei õnnestu.

Teen veel ühe suitsu, et närve rahustada. Silmitsen süngelt oma poekese kõrval olevaid tätoveerimissalonge ja pornokauplusi. Mõtlen, et neil pole õrna aimugi, mis nende naabruses juhtuma hakkab. Võtan lapiku ja rüüpan julgustuseks lonksu Tomáši iseaetud slivovitsi. Ma ei tea, mis juhtuma hakkab, aga olen valmistunud kõigeks. Nüüd on kõik mängus. Tagasipöördumist enam ei ole.

Prahast naastes ootas mind soolane arve, mis tähendas vältimatut – äri tuleb sulgeda, kui ei juhtu imet. Mul oli õhkõrn, pea olematu võimalus. Aeg on väikeettevõtjate vastu karm. Arve oli tõeline kõrvakiil. Mul polnud valikut.

Veles oli ju jõukuse jumal. Kui korraldan talle oma äris püha kontserdi, saan jõukaks. Või samahästi võin ka nakatuda hullusesse või surra jubedat surma. Vahet pole. Kaotada ei olnud mul enam midagi. Sama hästi võisin ju võtta kaalutletud riski ning panna kõik ühele kaardile.

Kikitan kõrvu. Näis, nagu oleks kostnud kapjade kopsimist. Kuulsin ma ikka õigesti? Vaatan ringi ja uurin poe ümbrust. Mis, kurat, siin nüüd toimub? Kas viimsedki mõistuseriismed hakkavad mind maha jätma? Olen juba tagasi poodi minemas, kui otse selja tagant kostab hobuse ebameeldiv hirnatus. Võpatan. Vaatan üle õla, aga näha pole midagi.

Hingan sügavalt ja raskelt. Aeg on käes.

Süda puperdab ja on tunne, et kohe suren. Hingata on raske. Üritan end rahustada, kuid eriti hästi see ei õnnestu. Kägrutan higiseid linu ja üritan võidelda mitmepäevasest joomisest tekkinud pohmakaga. Kas see ka õnnestub, pole mul aimugi.

Mõned kindlasti mäletavad, kuidas siin lõpuks läks. Velesova Kniha tõi äri täis. Rituaalile sarnanev šõu tagas pöörase plaadimüügi ja demost tehtud haruldase seitsmetollise vinüüli müüsin viimase koopiani. Ma poleks iial uskunud, et see juhtub. Ka terve järgmise kuu käis äris vilgas sagimine. Müük polnud veel kunagi nii hästi läinud. Pole paha. Pankrotist pääsesin auga.

Äri edeneb ja õitseb. Võiks isegi öelda, et mul läheb hästi. Aga miks mul on sellele vaatamata tunne, et asjad ei lähe päris nii, kui tarvis?

Esiteks: mind vaevab, et ma ei mäleta, kes kõik kontserdil käisid. Üldiselt mäletan ma alati publikut, sest minu juures käivad samad inimesed. Ka erinevatel kontsertidel. Kas keegi neist oli tookord siin? Mida nad nägid? Ja eelkõige – miks mina kontserdist midagi ei mäleta?

Teiseks: ma ei ole ei Tomášist ega Velesova Knihast pärast seda enam midagi kuulnud. Neist pole kusagil vähimatki jälge. Kuhu nad niimoodi kadusid?

Mind haaravad halvad eelaimused. Lähen võrku infot otsima, sest see asi vaevab mind. Äkki olen liigsest erutusest neid kummalisi seoseid ette kujutanud. Või siis olen lihtsalt liiga palju odavat viina joonud. See võib küll põhjus olla. Tuleks õige taas joomine maha jätta ning hakata sporti tegema ja mediteerima, nagu siis, kui vaimse maailma asjadest mõtlesin.

Märkan, et mulle on tulnud e-kiri. See puudutab kinnisvara, mis ma ühelt usaldusväärselt tüübilt mõnda aega tagasi ostsin. Mul oli nimelt plaan Velesova Kniha edu kiiluvees äri laiendada. Mõtlesin võtta müüki ka õudusfilme, igasugu rekvisiite ning õuduskirjandusele lisaks ka „vasaku käe tee“ otsijatele mõeldud okultismialast kirjandust. Ostetud kohast oleks see piiripealse teadmise ja okultismi osakond võtnud enda alla üsna suure osa. Homme pidin prooviks saama kuhja raamatuid.

Kuulen peas hobuse hirnatust. Peavalu saab must jälle võitu.

4.

Olen end minu kätte jõudnud raamatute mäest läbi närinud. Olen endas väljas. Mind on tabanud needus, mis ei jäta mind enam kunagi rahule. See jääb alatiseks minuga, moodustades osa minust, tahan ma seda või ei. Ma kõnnin hävingu teel.

Raamatute hulgas polnud ühtegi nii erilist, mida ma poleks varem näinud, aga üks erand siiski oli. Paks mustade kaantega raamat, mille keskel ilutses hõbedane pitsat. Sellel ilutses lohemao väljanägemisega mees, kellel oli paks kitsehabe, läbitungiv pilk ja sarved.

Veles.

Lugesin kaanel olevat teksti, mis oli vana-soome keeles, kirjutatud ilmselt oma paarsada aastat tagasi. Selles nimetati raamatut erakordseks aardeks, mis oli jõudnud nimetu kirjutaja kätte salapärastel asjaoludel juba kaua aega tagasi. Algupärand oli kirjutatud vigases ladina, vanas kirikuslaavi ja veel mingis tundmatus keeles. Kirja autor oli raamatu tõlkinud, sest keelemehe ja rahvapärimuse kogujana oskas ta ladusalt paljusid tuntud keeli. Asjad olid aga arenenud hirmutavas suunas, sest ta oli ilmselgelt raamatu lummusesse langenud. Seda võis vaevata järeldada sellest, et raamatu lõpuosa oli segane ja omapärane lugemisvara, haige aju vestetud painaja. See ühendas raamatust leitud painajalikud visioonid mõnede koduse rahvapärimuse jubedamate kirjeldustega ja spekuleeris arvamusega, et neil on sama algupära. Lisaks oli palju võrdlusi Marrase musta raamatuga, millele viidati mõnedes runodes. Keegi ei tea, mis raamat see on. Aga kadunuks jäänud sõber Vesku, kes oli ülikoolis õppinud, rääkis kunagi, et rahvapärimuse uurijad olid veendunud, et läänemeresoome hõimude runodes sisaldus sünge ja salajase teadmise võimas kiht, mille Europaeus, Gottlund ja Lönnrot Kalevalast ja Kantaletarist välja rookisid. Äkki oli see seotud Marrase musta raamatuga?

Jõudnud selleni, tundsin, kuidas külm kehasse hiilib. Avasin raamatu enda ja silmitsesin tõlget. Siin see siis oli. Velese raamat. Tundmatus keeles kirjutatud osa arvesse võtmata tervikuna vanamoodsasse soome keelde tõlgitud. Raamatu lõpus oli märkus, et pärast tõlkimise lõpetamist lõikas kirjutaja mõlemal randmel veenid hoolikalt läbi. Mu käed tõmbusid niiskeks ja ma pillasin raamatu maha.

Ma olen palju nende asjade üle mõelnud. Olen selle valguses kaalunud kõike, mida tean. Tunnen, kuidas midagi jubedat mu mõistust riivab. Tunnen, kuidas julm, ürgne hirm must läbi sööstab. Mõistan, et olen puudutanud midagi, millesse inimene kunagi sekkuda ei tohiks.

Veles on iidne jumal. Talle leidub vasteid paljudes indoeuroopa jumalate peredes. Balti mütoloogias nimetatakse teda nimedega Vels ja Vellinas. Keldi müütides vastab talle Cernunnos. Kreeka panteonis jaguneb ta nelja jumaluse vahel: Paan, Hermes, Hades ja Typhon. Skandinaavlastele oli ta Loki, hetiididele Illujanka ja indoaarialastele Vala. Velese nimi pärineb indoeuroopa algkeele sõnast, mis tähendab villa. Velese nimest on tuletatud ka slaavikeelne volhv, mis tähendab tarka, nõida või võlurit. Soome võlur – „velho“, – seegi on laenatud sellest slaavikeelsest sõnast. Velesi esinemine on jälgitav algse indoeuroopa oletatava mütoloogiani. Kiviajani välja!

See teave äratab minus hirmutavaid kujutluspilte. Kui Veles on nii vana jumal, tunti teda kindlasti ka soome-ugri müütides, kuigi ehk teisel kujul. Kes teab, äkki sellele keelatud teadmisele Marrase must raamat viitaski?

Või on ehk Velese raamat, Stepani käsikiri ja Marrase must raamat lihtsalt koopiad veel vanemast salateosest, sellisest, mis ulatub ajas nii kaugele, et inimmõistus ei suuda seda hoomatagi? Äkki viitab kõigis neis teostes ühise nimetaja esinev tundmatu keel just sellele? Või – kõige verdtarretavam nägemus – pärineb see ajast veel enne inimesi?

Alles nüüd mõistan mind tabanud tragöödia ulatust. Mu äri püsib. Mul endal piisab raha ja vara, et teha, mida iganes. Aga sellega kaasneb ränk hind. Ehk liigagi ränk.

Nüüd ma mäletan, millega Velesova Kniha viimane esinemine lõppes. Mäletan samalaadset joobumust kui märtsikuu esimesel ööl seal tšehhi orus. Mäletan hääle kasvamist, kakofooniat, möirgamist kõrvus. Ja mäletan, kuidas puised kombitsad igast pillimehest välja tungisid. Mäletan, kuidas köitraod väändusid ka kõigi kohalolijate ümber. Need ümbritsesid mind lummava energiaga, kuid mind nad ei puutunud, sest ma olin kaitse all. Tol viimasel korral valiti mind välja.

Ja ma mäletan, kuidas need taimeväänlad tungisid inimestesse ja rebisid neid lõhki. Purustatavad inimkehad mind ei häirinud, aga mind vapustas see, kuidas köitraod imesid ja rebisid kehadest hingi. Seda on raske kirjeldada, seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Võin vaid öelda, et ebameeldivamat ja haigemat vaatepilti pole ma näinud! Kehvem mees poleks seda üle elanud – minagi vabisen, värisen ja oigan ainuüksi sellele mõeldes! Ja siis hakkasid hinged muutuma. Elu muutus esmalt valuks, valu surmaks ja surm hõbedaks. Hõbe muutus kullaks, kuld igaveseks eluks. Iga hinge eest sai sama palju rikkust ja vara. See oli Velese anni hind.

Ja kuna mind on valitud, on mu saatuseks Magick´u abil igavesti rikastuda. Soomekeelne Velese raamat ei sattunud minu kätte juhuslikult. See jõudis minu kätte selleks, et ma seda kasutaksin – ja selle abil rikastuksin. Sest saatus, mis mind tabab, kui üritan sellest kõrvale hiilida, on surmast ja valust veelgi jubedam. Ma mäletan ka seda. Sest esinemise haripunktis viskasid Velesova Kniha mehed pillid käest ja üritasid põgeneda. Nende mõõt oli täis. Köitraod ei puutunud neid, sest ka nemad olid kaitse all. Nad rüsisid mu ärist välja. Edasist ma ei näinud. Aga ma mäletan, et kuulsin tänavalt valju hirnumist. Nagu hobune, aga deemonlikum. Kuulsin võimsaid hoope jagavate kapjade valje lööke. Kuulsin meeste valukarjeid, ebameeldivamaid hääli pole ma enne kuulnud. Ja ma mäletan, kuidas hääled vaikisid. Kostis vaid kerget hirnumist, mis kõlas nagu pahaendeline naer.

Ja aknast silmitses mind must hobusepea. See noogutas mulle ja kadus siis.