Müra jäi iga hetkega nõrgemaks ning Saturn 15 düüside ere tulesammas lihtsalt üheks täheks punases õhtutaevas. Mõne minuti pärast polnud enam sedagi näha.

Rahvamass kõrgendiku jalamil asus ründama baasi piirdetara. Sadade kehade survel andis traatvõrk mitmes kohas järele. Jõuetus raevus hakkasid inimesed lõhkuma hooneid, purustama aknaid, uksi sisse lööma ja süütama majadest väljapillutud mööblit. Enamus selle hullusega siiski ei ühinenud. Nad lihtsalt seisid ja vaatasid või pöördusid ümber ja hakkasid koju minema, nagu minagi. Mõnepäevane teekond tagasi. Ma ei teadnudki, milleks ma tulin? Mida lootsin? Mida lootsid kõik need inimesed, emad, isad lastega kukil? Mina oma naiivsuses söandasin loota, et ehk on vähemasti laste jaoks olemas kohad viimases raketis.

Viimases raketis, mis lendab Maale.

Elektriautosid oli vähe ja sisepõlemismootoreid ei kasutatud enam aastaid. Enamus inimesi oli jalgsi tulnud. Nägin neid igal pool, kuhu vaid pilk ulatus. Sajad tuhanded inimesed. Sajad tuhanded, kel pole mingit lootust.

Selle planeedi koloniseerimine tundus olevat ravim kõikidele hädadele. Hiiglaslike kulutustega tootsid reaktorid asutamata planeedi atmosfääri kunstlikku hapnikku. Samaaegselt toodeti elektrolüüsi abil vett ja ehitati mitmele poole planeedile veehoidlad. Sajakahekümne aasta eest saabusid saastatud ja ülerahvastatud Maalt esimesed asunikud. Alguses neile isegi maksti, anti maja, kasvuhoone ja muu vajalik varustus. Hiljem, kui reklaamikampaania hakkas end ära tasuma ja optimistlikud raportid uue planeedi elust olid inimesi piisavalt julgustanud, tuli kolonistidel juba ise piletid osta. Maalt lahkusid laevad täislastis, tagasi tulid need tühjalt. Sada aastat see kõik toimis. Rikastes riikides muutus elamine taas lõbusaks, sest Marsile saadetud kodanik tõi riigile rohkem tulu, kui Maale jäänu. Ameerika Ühendriikide ja Euroopa rahvaarv langes kahe kolmandiku võrra. Vaesed riigid olid endistviisi vaesed, aga vähemasti ei nälgitud seal enam, sest rikkad riigid müüsid sinna oma toidu ülejäägid.

Kuniks keegi avastas, et hapniku hulk Marsi atmosfääris väheneb. Tagasilennu piletite hinnad hakkasid kiirelt kerkima. Automootorid kasutasid lihtsat keemilist reaktsiooni, vesinik regeeris hapnikuga. Saadi vesi – hinnaline produkt, aga hapniku arvelt. Igaüks oli võimeline enda tarbeks vesiniku abil vett tootma, sest tootmisjääk vesinik oli tasuta saadaval. Valitsusele kuuluvad ettevõtted, mis tegelesid vesiniku elektrolüüsiga, olid õnnelikud, et nad ei pea tegema kulutusi jääkide ladustamiseks. Kahjuks sai varsti selgeks, et vett tehakse enda tarbeks säherdustes kogustes, et hapnik kaob kiiremini kui seda toota jõutakse. Taaskord läksid üksikisiku ja kogukonna huvid vastuollu. Tasuta kütusest sai peagi tööstuse peamine arengumootor. Inimesed ei soovi muutuda, sest muutused nõuavad pingutusi. Ettenägelikumad poliitikud, kes olid võimelised tulevast hävingut ennustama, valimistel lihtsalt ei võitnud. Kuid populistid? Populistid lendasid kohe Maale tagasi.

Nööpisin kombinesooni lõpuni kinni. Külmemaks oli läinud. Öise külma üleelamiseks on vaja püstitada telk, aga sellega läheb oma tund aega. Atmosfääri hõrenemine on viinud õhutemperatuuri suurte kõikumisteni. Veel viiekümne aasta vastas siinse laiuskraadi kliima Euroopa lõunaalade omale. Jah, öösel võis temperatuur küll miinus viis, isegi miinus kümme kraadi olla, kuid praegu on päeval pluss viiskümmend ja öösel miinus kolmkümmend. Veel hullem aga, et muutub Marsi kalle ekliptika tasapinna suhtes ning saja aasta pärast on õhutemperatuur sellel poolkeral miinus sadaviiskümmend ja teisel pool planeeti pluss kakssada. Talutav temperatuur säilib vaid ekvaatoril, aga seal pühivad orkaanid kiirelt kõik puhtaks. Ellu oleks võimalik jääda vaid maa-alustes varjendites. Ellu jääda?.. Ilma toiduta?..

Asteroid, mis seati orbiidile Marsi stabiliseerimiseks, osutus liialt kergeks ning keegi ei suuda mind veenda, et kolonisatsiooni organiseerijad ei teadnud seda algusest peale. Üldiselt tunnen ma end nagu kõik need inimesed, keda parematel päevadel oli sellel planeedil ligi kaks miljardit. Tunnen end petetuna. Me kõik oleme ohvrid, selles projektis, mis õigupoolest polnudki uue planeedi koloniseerimine, vaid Maa puhastamine. Umbes nagu prügi välja viimine. Kõigi aegade geniaalsem vandenõu. Reklaamikampaaniad olid täpselt sihitud inimestele, kelle jaoks tuleviku Maal kohta ei nähtud. Uus maailm, uus inimkond, aga mitte meie. Meid pagendati, et uus, puhastatud inimkond saaks Maal ellu jääda.

Ma ei tahtnud enam edasi minna. Tegelikult võiksin ma ju end tappa, piisaks magamisest lahtise taeva all. Ei... instinktid on veel liiga tugevad. Õppinud liigutusega panin ma telgi üles ja hakkasin õhtusööki tegema.

Kõik on korrektne. Me oleme nüüd ametlikult hüljatud. Viimane rakett lendas ära. Väideti, et kui kolmkümmend protsenti inimestest ära viia, et siis allesjäänud majapidamised saavad olemasoleva hapnikuga hakkama. See võib ju tõsi olla, aga miks nad siis siia orbitaallifte ei ehitanud, nagu Maale Suur Exoduse aegu? On ütlematagi selge, et me ei taha tagasi minna, aga vandenõu loojad ei pidanud seda isegi võimalikuks, sest kõikide tagasiviimine oleks väga kalliks läinud. Piisab, kui mõelda luustiku ja lihaste taastusravile. Kui sa oled üle neljakümne, siis ei lähe sa tagasi, kui sa just ei taha ülejäänud elu ratastoolis veeta. Isegi tervete, noorte inimeste jaoks pole tagasipöördumine suuremasse gravitatsiooni meeldiv, aga kui sa oled sündinud Marsil, siis kannatad sa oma ebatavaliselt suure kasvu tõttu elupäevade lõpuni luu- ja lihastevalu käes. Kuid kui teil isegi õnnestub rehabilitatsioon läbida, on vaja vahendeid, et te saaksite hakkama teises, tunduvalt komplitseeritumas tehnilis-sotsiaalses keskkonnas. See oli ka ilmselt seletuseks, et miks üha enam hakkas Maale tagasipöörduvate rakettidega juhtuma seletamatuid avariisid.

Lõpuks õnnestus peatada vesiniku kasutamine ning vajaliku elektrienergia pidid inimesed tootma päikesepatareide abil. Elu muutus raskemaks ja ka hapnikku oli vähem. Tehishapnikku tootvad generaatorid lõpetasid üksteise järel töö. Need olidki projekteeritud töötama sada aastat ning niigi pidasid need vastu ligi kakssada. Remondiks aga polnud raha ja varuosi. Polnud ka inimesi, kes neid remontida oleks osanud. Suurte alade metsastamise plaanid kukkusid samuti läbi. Marss oli viljatu, kuiv ning pinnase viljakandvaks muutmise protsessi lõpuni ei ela meist keegi. Taimed saavad hakkama ilma hapnikuta – meie mitte.

Nafta ja maagaasi puudumine ei võimaldanud siin tööstuslikku tootmist arendada. Polnud võimalik toota plastmasse, väetisi, ravimeid, kummi ja isegi sünteetilist toitu. Ilma Maalt toodavate materjalideta polnud võimalik ehitada elektri- ja elektroonikaseadmeid ning, mis peamine – kosmoselaeva. Kiirele õitsengule järgnes niisama kiire allakäik. Kui midagi läks rikki, siis enamjaolt polnud seda võimalik parandada. Tühjad tootmishooned, mahajäetud linnad. Tsivilisatsioon taandus siit mõne aastaga.

Hea, et mul peret pole. Milleks rajada tulevikku, kui lõpp juba paistab? Mida vastata lapsele, kes hakkab esitama küsimusi?..

Paanika sai erilise hoo, kui grupp huvilisi leidis väljakaevamistel mõnekümne tuhande aasta vanuse linna. Inimeste linna. Marssi oli juba kord koloniseeritud. Huvitav, mida siis saabuva katastroofi hirmus tehti? Kas inimkond suri Maal välja ja naasis sinna, kui oht mööda sai? Või nagu meiegi, ei saanud nad uue maailma hõlvamisega hakkama? Või äkki toimubki niimoodi inimkonna puhastumine? Üks on selge: meie esivanemad ei suutnud Marsil ellu jääda ja planeet pöördus tagasi oma loomulikku seisu. Surma.

Kuid kas liigi säilitamine ei õigusta ohvreid? Ohvri vaatenurgast näeb see kõik pisut teistmoodi välja. Kuigi... ma näen vist kõike liialt vildakas perspektiivis?

Warszawa 2001


Mars © Rafał Kosik, 2005
Tõlkinud: Jüri Kallas


Autorist
Rafał Kosik (sünd 8.10.1971) on poola ulmekirjanik, kes oma esimese jutu avaldas 2001. aastal. Praeguseks on mees avaldanud 12 ulmeromaani (kolm täiskasvanutele ja üheksa lastele) ning kaks jutukogu. Kui lühilugude hulgas on kirjanikul ka üsna palju õuduslugusid, siis romaanid esindavad tal kõik ulmekirjanduse teaduslikumat poolt.
Jutu "Marss" (ilmus novembris 2005 ajakirja «Science Fiction, Fantasy i Horror» esimeses numbris) kirjutas Rafał Kosik ühel 2001. aasta veebruariõhtul. Tuli mõte, pani ühe soojaga kirja ja unustas. Umbes aasta hiljem saatis selle ja portsu teisi jutte ajakirja «Science Fiction», mille toimetaja Robert J. Szmidt arvas, et Marsi-jutust võiks romaan tulla. 2003. a avaldaski Rafał Kosik oma samanimelise esikromaani.
Tõlkija
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0074)