Ajakirja "Analog Science Fiction and Fact" käesoleva aasta juuninumber on järjekorras tuhandes number. Saavutus, mis märkimisväärne igal juhul ning ulme(ajakirjade)ilmas suisa ainulaadne. Kuna ma olen sellest ajakirjast siinsamas juba pikemalt kirjutanud, siis piirduks sedapuhku vaid juubelijutuga, mis ühtlasi märgib ka minu ajakirjasarja taastulemist.

Kasutasin alljärgneva teksti tarbeks Mike Ashley artiklit "The Analog Millennium", mis ilmus samuti juubelinumbris ning mis peamiselt on juubilari puudutav statitika. Oleks võinud ju küsida teksti tõlkeõigusi ja asja lihtsalt tõlkida, aga see tekst on mõeldud siiski lombitaguse lugeja tarbeks ning eesti tõlge oleks vajanud vähemasti teist samapalju kommentaare. Seetõttu noppisin välja peamise ja vahendan selle lihtsamal kujul maakeelsele lugejale.

Kõigepealt seab Mike Ashley kahtluse alla ajakirja juubeli ja lükkab ise ka oma kahtlused ümber. Mõte selles, et alates 1997. suvest ilmub ajakirja füüsiliselt vaid kümme numbrit aastas, aruandluse järgi aga ikkagi kaksteist – jaanuar/veebruar ja juuli/august on topeltnumbrid, mis aruandlusesse lähevad kirja kahe numbrina, kuigi füüsiliselt need seda pole. Mike Ashley arvutas, et kui võtta topeltnumbrid kahe ühikuna, siis sai tuhat numbrit täis juba 2012. aasta juuli/augustinumbriga. Arvutada ja aruandlust võib teha nii või naa, aga eks iga normaalne inimene peab ajakirjanumbriks siiski seda, mis ühtede kaante vahel on ja seega sai tuhat numbrit täis ikkagi sel kuul.

Oli see tuhat aastal 2012 või 2015, aga fakt on see, et "Analog" on kõige pikemalt ilmunud ulmeajakiri maailmas. Jah "Weird Tales" ja "Amazing Stories" hakkasid ilmuma varem, aga esimesel on ligi paarikümneaastane lünk ilmumises ja hiljem oli neid lünki veel ning teine ei ilmu juba kümme aastat. Tuhande numbrini polnud seni aga ükski ulmeajakiri jõudnud. Teisel kohal on "The Magazine of Fantasy & Science Fiction" (714 numbrit) ja kolmandal "Amazing Stories" (608). Ilmuvatest ajakirjadest on neljandal kohal "Asimov's Science Fiction" (432), viiendal "Weird Tales" (362) ja seitsmendal "Interzone" (258). Muu maailma ajakirjadest mahuks esikolmikusse vaid jaapanlaste "S-F Magajin", millel sel kuul ilmus 711-s number.

Kui veel pikaealisusest kirjutada, siis oluliselt ameerika ja seeläbi maailma ulme nägu kujundanud John W. Campbell, Jr oli ajakirja toimetaja 33 aastat, üheksa kuud ja kuus päeva ning toimetas selle aja jooksul 408 numbrit. See on igatpidi võimas saavutus! Ka ajakirja eelviimane toimetaja Stanley Schmidt oli n-ö pikaealine: 34 aastat ja 401 numbrit. Ainus neile konkurentsi pakkuv ulmeajakirja toimetaja on Edward Ferman, kes 25 aasta ja kuue kuuga pani kokku 306 numbrit ning väljaandeks oli "The Magazine of Fantasy & Science Fiction".

Kui jätta kõrvale kõikvõimalikud toimetajate veerud ja kolumnid, siis ajakirja kõige viljakam autor on Jerry Oltion, kes on ajakirjas avaldanud 92 juttu ja ühe artikli. Teisel kohal on 74 ilukirjanduslikku ja 7 mitteilukirjanduslikku teksti avaldanud Poul Anderson. Kuna Andersoni tekstide seas on ka palju järjelugudena ilmunud romaane ja lühiromaane, siis on ta ilmunud esikohamehest kolmes ajakirjanumbris enam. Kolmandal kohal on Christopher Anvil ja 83 ilukirjanduslikku teksti. Eesti lugejatele vähem või rohkem tuntud kirjanikest mahtusid esitosinasse (ja just selles järjekorras) veel: Isaac Asimov, Jack Williamson, Murray Leinster ja A. E. van Vogt.

Lõpetuseks võiks veel mainida, et ajakirja kõige pikaajalisem rubriik on lugejakirjade oma, mis ilmub regulaarselt juba 1933. Aasta detsembrinumbrist. Mainida võiks veel ka seda, et tuhandes numbris on ajakiri avaldanud enam kui 1200 autori 5600 ilukirjanduslikku ja enam kui 2800 mitteilukirjanduslikku teksti. Analogist endast saab aga lähemalt lugeda varasemast Reaktoris ilmunud artiklist.