Vikipeedia andmetel on paroodia "pilav jäljendus kunstiteoses või kunstilises esinemises, mis naeruvääristamise ja pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili (näiteks liigset tundelisust, täispuhutud pidulikkust vm), jättes muutmata vormi". Eesti ulmes on paroodiažanrit kõige tulemuslikumalt ekspluateerinud Indrek Hargla ("Paroodiad", esmatrükk 2001. aasta Algernoni oktoobrinumbris, paberil kogumikus "Stalker 2002"). Huvitav on märkida, et ulmeautorite parodeerimiseni jõudis Hargla ulmekriitikute parodeerimise kaudu, milleks allikmaterjali pakkus tol ajal otse loomulikult Ulmekirjanduse BAAS.

Ja ka see ei olnud päris esimene juhtum, kus BAASi arvustajaid kõverpeeglis kujutatakse, juba 1998. aastal kirjutasin mõnetise frustratsiooni väljaelamiseks näputäie võltsarvustusi, milles sai järgi aimatud mõnede tolleaegsete olulisemate BAASi arvustajate stiili. Kirjutasin nad valmis ja otsustasin (ka tagantjärele hinnates õigesti) neid mitte kellelegi näidata, sest kui autoritel on enamasti paks nahk, siis – paradoksaalselt või mitte – paljudel kriitikutel mitte eriti.


Igatahes, täna, üle 15 aasta hiljem, on risk kedagi solvata väga väike ning enamik läbinähtavate valenimede taha peidetud parodeeritutest on oma arvustustegevuse BAASis lõpetanud, nii et siin nad nüüd on:

Pippen Burns
"Kumõssia hotentotid"
romaan aastast 1976

8 arvustust keskmise hindega 4.00

---

Kari Sillas 5

Pippen Burns oli viiekümnendatel väsimatu joomakaaslane, kuuekümnendatel alkoholismiravil, seitsekümnendatel kliinilises surmas. Kaheksakümnendatel hakkas ta aga endale "Hugot" tahtma. Mitte, et ta seda endale varem poleks tahtnud, lihtsalt varem ei olnud Frederik Pohl tema käsikirja muu prahi seast veel avastanud. "Kumõssia hotentotid" ongi lugu sellest hugotahtmise perioodist. Ülihea raamat! Burnsi peateos ning tõeliselt skisoidne maailm ja kui te mind ei usu, siis vaadake, teos sai hotentottide "Geko", kretiinide "Petu" ja terve rea muid auhindu. Soovitan seda raamatut kindlasti kõigil lugeda, kuid teised kirjaniku teosed jäägu juba igaühe südametunnistusele, Burns on nimelt sedatüüpi autor kelle raamatute näppimiseks eesti piiratud lugeja veel valmis pole. Kaalungi juba pikemat aega Batmani sarja avaldamist täies mahus. See selline isiklik väike kiiks. Andke vanamehele andeks.
P.S. Raamat on ilmunud ka alapealkirjaga "XXX-rated".

Paul Palundi 5

Kohe kärmelt viis ära. Miks siis viis? Eks ma ise ole ka natuke viis . Millest siin siis juttu on? Eks ikke inimese saatusest. Inimsuhted ja puha (nimesid nimetamata). Jauravad seal oma jauramisi. Selline paras jahumine. Ega tegelikult polegi mõtet midagi, seda asja peab ikka igaüks ise lugema. Ja kaks teist korda otsa kui ei kärise.

Tillu 5

Ma millegipärast ei usu, et Kumõssias hotentotid elavad :), aga Burnsi versioon :) sellest on kena :) Ja tegelased ... usutavad ... liigutavad ... ja nii vahvad ... :) Kõik laused lugesin üle ... mõnda isegi mitu korda ... nii palju aega oli ... kõik tähed lugesin ka üle ... ei mäleta enam mitu tükki sai :)

Mü Kleidis 5

Eespool on Tillu teosest vapustavalt hea ülevaate andnud. Teos on tõepoolest liigutav armastuslugu, samas ka silmapaistev ühiskonnakriitika. Veel tänapäevalgi ei mõista paljud, mis asi see elu tegelikult on. Nojah, ega kõik pääse ka siia Lumumba ülikooli. Huvitaval kombel olen ma mõningate autori väidetega isegi nõus, kuid selle, et peategelane naine on, tunnen ma ära küll. Õnneks! Kirjanduses ja elus eriti tuleb mehi ette nii tihti, et jääb mulje nagu tuleks neid iga aasta kusagilt juurde. Sorry, mehed.

Parukas 1

"Belejet paarus adinooki" laulis vintis Berjozkin ja kukkus Musta merre. Ulmeühingu presiidium nõuab mult skandeerides aplade hammaste välkumisi muidugi kõrgemat hinnet, kuid kuna kõik selle liikmed on soojussurma surnud, ei tule ühest kõrgema hinde panemine kõne alla. Kui keegi peaks mult veel midagi tahtma, ütlen: "hui tebje vrott!" :))))))))) Vot tak vot. Tak vot kak. Shalallaallaaa.

Paavo Tappo 4

C'mon everybody, see raamat on minu poolt nähtuist andekaim versioon e-book'i plug-in'ist, shake a leg. Aru ma ei saa inimestest, kes igast võimalikust kohast, ning Burnsi lugudest iseäranis armastust kipuvad otsima. Tegu on _tõsiselt_ lõbusa enterteinmendiga, way hästi kirjutatud sealjuures. Personaalne lemmikkoht oli seal, kus Jimmy spaceshipi kapteni maha pani ja samaaegselt laeva kurssi muutis. Aga viite ei pane ma sellepärast et tegu on küll hea kuid kaugeltki mitte parima "Saga of Hotentots" osaga. Edaspidi läheb veel paremaks. Ausalt.