jyrka5

Ulmestaar Jüri Kallas


Kui Reaktori toimetus asus sellekuist ulmestaari valima ja välja sai hõigatud Jüri Kallase nimi, imestasid mitmed toimetajad, et kas ta siis polegi juba staar olnud? Kuidas saab olla võimalik, et me oleme jätnud kahesilma vahele ühe eesti tuntuima ulmiku – mehe, kes õppis poola keele selgeks ainult seepärast, et veelgi rohkem ulmet lugeda? Igal juhul katsume nüüd seda viga parandada. Jüri Kallas on ulmekirjanduse ekspert, tõlkija, kirjastaja ja toimetaja. Ta on andnud välja ulmekogumikke ja sarju, kirjutanud loendamatus koguses artikleid ning järelsõnu, korraldanud Estcone, olnud üks Algernoni asutaja ning oluline isik Reaktori sünni juures. Ka ulmeauhinna Stalker väljaandmine leiab aset suuresti tänu temale. Ühesõnaga, tegemist inimesega, kelle teened eesti ulme ees on vaieldamatud ning kes on enda hüüdnime – Ulmeguru – igati välja teeninud.


1. Mida praegu loed?
Nagu ikka, on mul käsil oma paarkümmend antoloogiat, romaani, jutukogu, ajakirja – mõnda hakkan suure õhinaga lugema ja huvi raugeb või tuleb midagi vahele ja ma võtan järgmise teksti ette. Praegu on aktiivsemalt pooleli kaks romaani, kaks antoloogiat ja jutukogu. Stefan Wul ja tema romaan "La mort vivante" (1958), Andreas Eschbach ja tema romaan "Die Haarteppichknüpfer" (1995) ning Andrzej Pilipiuk ja tema jutukogu "Kroniki Jakuba Wędrowycza" (2001). Antoloogiateks on poolakate "Jawnogrzesznica" (1991) ja "Wizje alternatywne 2" (1996). Lisaks veel David Pringle'i koostatud "The Ultimate Guide to Science Fiction" (1990), mille rõhutatult britisus ja tüütu vasakpoolitsemine mind omajagu kurnas, kuid mille ma mõttes taaskord jätkulugemisse liigutasin.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Kui ma õigesti mäletan, siis keegi Strugatskitest ütles, et head raamatut iseloomustab kolmainsus: saladus, tõepära ja ime. Mingi pinge peab teoses tõesti olema, see ei pruugi otseselt seiklus olla, aga midagi peab olema, et tahaks seda lugeda. Tõepära on ka vajalik, sest kuigi ulmekirjandus tegeleb väljamõeldud asjadega, ei muuda see üldist usutavust ebavajalikuks. Ime on vast kõige raskemini defineeritav, aga hea ulmekas võtab ka vanal mehel hinge kinni ja tekitab tunde, et oled millestki suurest ja erilisest osa saanud. Lisaks veel sobilik ja hea keelekasutus ning kirjandusliku võtestiku pädevus. Olen nõus mõnes punktis mõningaid järeleandmisi tegema, aga siis peavad ülejäänud punktid seda enam täidetud olema. Žanriulmes eeldaks ka, et autor vähemasti püüaks midagi uut välja mõelda või vanu asju uue nurga alt näidata. Öeldakse küll, et ideed ei maksa midagi ja kõik kümme lootüüpi pandi juba kirjanduse sündides kirja... see võib ju tõsi olla, aga iga loovisik peaks püüdma midagi uut luua, sest kui ta ei püüa, siis pole teda ka vaja.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Vaat see on üks õel küsimus! Mul pole lemmikuid. Õigemini on neid palju, et kui nimetan kolm, siis tuleb kohe meelde kümme kes jäid nimetamata... nimetan kümme, siis meenub veel kakskümmendviis...
Üks ja kõige kindlam lemmik oleks vennad Strugatskid. See autor on omal ajal mu kujunemises kindlasti suurt rolli mänginud, aga kuna kõik nende tekstid on mul ammu loetud, siis praegu on mul neid raske oma lemmikuks nimetada. No ei ole ma selline klammerduja kuju, et saan miski kirjaniku pulkadeni selgeks ja siis muudkui nämmutan teda ikka ja jälle. Seepärast ongi mulle see kolmas küsimus kõige raskem, sest ma absoluutselt ei kannata ühe kirjaniku, sarja või žanri peale kinni kiilumist... jah, ma saan inimlikult aru, miks nii juhtub, aga ise selline olla ei taha...
Teine lemmik oleks ilmselt poola ulme, mida ma pean maailma parimaks... eriti kui võtta arvesse rahvaarvu ja šedöövrite suhet. Mul on tihti nõnda, et kui ma ei tea, mida lugeda, siis võtan ette mõne poolakeelse ulmeka ja elamus on suure tõenäosusega garanteeritud.
Kolmas lemmik oleks vast keegi, keda võiks nimetada Tundmatu Jutukirjanik ehk siis autorid, kes on kirjutanud ühe jutu või umbes kogumikujagu jutte ning siis neid lugedes mõtled, et kuidas kurat tal õnnestus! Noh, et toodangut pole, aga see üks või mõned tekstid lasevad kõrges kaares mingite üliviljakate tekstitreialite kogu loomingu üle. Kvaliteet on oluline!

Pilt Ene Kallas.

Hiline lõikuspidu


23bgqZABTC rnr1dmOQoBpSkK-zgb8PUQPbHpB12DKQ,Eo1ffPv9k5NKKcaLGBQICnNAf-z JxPZhOv1hLRqcUo,9Wlh77WbH90EDdqMCWBb7RC34G-BkvY7D1FaY5dxIS4

19. septembril toimus Sargvere mõisas larpiseeria Hiline Lõikus lõpuüritus Hiline Lõikuspidu. Nagu nimigi vihjab, siis seekord ei olnud tegemist rollimänguga, vaid mängukorraldajad kutsusid peale seeria lõppu kokku mängijad ja kaasaaitajad, et rääkida vabas õhkkonnas kuidas mängusari sündis ja mis seda tehes juhtus. Parimatele osalistele jagati meeneid, suurel seinal näidati toimunud mängude treilereid ja ka mängusarja kokkuvõtvat videot.
D br80ZejYXJc72Dm-st65iamvg9rSTXzW-Bb76os2I,A-xRtw-s9fze 6lpgV6JJuosTP8izqmOZhIBMonkz2k
BVY5oALE3dIvUc4y-rgeCgaT5qVxi0XkgXWFLamXAPY,i6-sGiSZxiQDxsLuZcvuJ2-L3hJDR9OYUefQ0XANCa4
Tai64DSt3K6kf9E4lADfCSssFJeRjHtWozKI5YMGKj0,T1R 3f1Is-G7p8VGFQqqmnzRYifLS 58b4vJooibLRk

Esimene pilt ul & Rannu. Ülejäänud pildid ul.

Pilte Tallinna ulmikute koosviibimisest


Tallinna ulmikuid ootas selkorral täielikult uuenenud koosviibimiskoht. Lost Continendist oli saanud Sex Püstols.
DSC 0115
DSC 0116
DSC 0118
DSC 0120
DSC 0122
DSC 0123
DSC 0128
DSC 0130

Pildistas Sash Uusjärv.

Kuidas ehitada kosmoselaeva


4522815t100hc106

Tartu Elektriteateris, toimus 29. septembril Madis Ligema ja Jaak Kilmi dokumentaalfilmi "Kuidas ehitada kosmoselaeva?" maailma esilinastus! Film räägib Eestist kosmoseriigi teinud tudengisatelliidi ESTCube-1 ehitamisest, taevasse läkitamisest ja elust enne edu. Filmi saab alates 2. oktoobrist näha kolmes kinos: Tallinnas Sõpruses ja Artises ning Tartus Cinamonis.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0702)