mart-kalvet

Eesti ulmetähed



Mart Kalvet on muusik, laulusõnade autor, tõlkija ja kolumnist. Ulmefännidele on Mart peamiselt tuntud kui Lovecrafti ja müstika fänn ning mitmete ulmeromaanide tõlkija, kes on ka ise avaldanud Laur Krafti pseudonüümi all ulmejutte, millest üks, "Ultima Cthule", võitis 2009. aastal Eesti ulmeauhinna Stalker lühijutupreemia.

1. Mida praegu loed?

Peamiselt teadusuudiseid, uimastipoliitika-kajastusi ja ajaviiteks cracked.com-i. Äsja lõpetasin Publiuse poleemika- ja aimekogumiku “Cannabis Papers — a citizen's guide to cannabinoids”; MTÜ Ravikanep juhatuse liikmena pean end pidevalt täiendama, et uusimate käsitluste ja arengutega kursis olla. Ilukirjandust satub viimasel ajal vähem ette; viimati lugesin Terry Pratchetti “Snuffi” ja alustasin Pratchetti ja Baxteri koostööromaani “The Long Earth”. Hulk asju on pooleli ja ootab võimalust taas mulle pihku pugeda — nagu pastiššikogumik “Cthulhu 2000”, mille sain lavkraftiaana-korüfeelt Silver Säralt, Urmas Vadi mõnusalt totter “Tagasi Eestisse” või Philip José Farmeri pastoraalse Riverworldi-sarja teine jagu “The Fabulous Riverboat”. Clarke’i “2001” ja “2010” lugesin hiljuti esimest korda läbi; mõtlen, et peaks järjed ka ette võtma, aga kuidagi on jäänud võtmata. Ja vahel on tuju parandamiseks hea üle lugeda vanu lemmikuid — R. A. Wilsoni “Schrödingeri kassi” triloogia, näiteks. Või füüsikanobelisti memuaaripõimik ““Surely You're Joking, Mr. Feynman!”: Adventures of a Curious Character”, mis alati muigama ja mõtlema paneb.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?

Igasugused asjad, muu hulgas see, kui autoril on midagi öelda, aga ta ei alahinda lugejate arusaamisvõimet ega kirjuta seda ütlemist otse lahti. Väga meeldib, kui autor põimib oma töösse viiteid ja vihjeid teiste, tema jaoks oluliste autorite töödele ja kultuurifenomenidele — selliseid, mis võimaldavad iseendale tunnustavalt õlale patsutada, kui läbi hammustad.

Omadused, mis kiiresti eemale peletavad, on kehv või puine keelekasutus, kirjavead ja see, kui autori ideoloogilise agenda edastamise vajadus hakkab narratiivi varjutama. Charles Strossi “Kollane lumi” on selles mõttes hea tükk, et paneb küll kaasa mõtlema, aga jätab siiski paljud küsimused mitmevalentseteks. “Lumes” võib kindlasti näha keelupoliitika kriitikat, aga see on vaid üks tahk jutust. Ja härra Agonistes tundub mulle leidlikult, ehkki veidi jämeda joonega visandatud antikangelane.

Loetletud — ja muid — puudujääke korvavad oskus alal hoida põnevust ja/või imetabast atmosfääri. Usun, et sellega on seletatav näiteks Lovecrafti nüüdismenu. Just kummastav atmosfäär aitab Philip K. Dicki sageli halavat tooni ja neurootilisi tegelasi taluda, nagu pidev narratiivne pinge aitab mööda vaadata Heinleini üleolevast moralismist ja trafaretselt üliinimlikest karakteritest.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.

Sa mõtled, millised ulmeautorid või -teosed mulle kõige rohkem meeldivad? Loodan, et kohtumine nendega seisab mul alles ees.

Lovecrafti pean, mõistagi, oluliseks, aga tõtt-öelda olen tema ainetel kirjutatud lugusid — näiteks Strossi “The Colder War’i” — tihtilugu nautinud rohkem kui vanameistrit ennast. Derek Swannsoni “Crash Gordon and the Mysteries of Kingsburg” ja Crash Gordoni “Nitt-Witt Ridge” on minu jaoks mõnes mõttes ületamatuteks mõnuromaanideks jäänud, aga paraku pole autor(id) ammu midagi uut kirjutanud. R. A. Wilsoni ja R. Shea nutikast ja vembukast triloogiast “Illuminatus!” ei kipu ma ka tüdima ning julgen seda alati soovitada ebatraditsioonilise ulme otsijaile. P. K. Dicki “Valise” ja selle n-ö järgede kohta võin sama öelda. Kadestan Neal Stephensoni ja Stephen Kingi oskust peaaegu kõigest kütkestavalt kirjutada.

Nüüd sai autoreid/raamatuid küll rohkem kui kolm, aga nii raske on valida. Kindlasti tuleb varsti meelde mõni, keda/mida oleksin pidanud kindlasti mainima...

Larp “Hiline Lõikus 4” (4-5 oktoober 2013)


hiline4

Ilmselt poleks keegi asjaosalistest veel paar aastat tagasi uskunud, et nad hakkavad planeerima ja läbi viima mitte ainult enda, vaid ka vastastele kuuluva Asula rahvaste salajast rännet teadaolevast territooriumist välja lõunasse, läbi suurte mürgilaamade. 
Ometigi olid nüüdseks kõik ettevalmistused tehtud selleks viimaseks rändeks, sammuks tundmatusse, eemale Linnade ja nende sadistliku Lõikuse küüsist. Ägeva ja Gäru Asulad olid tühjad ning maha olid jäänud vaid paari Linnade informaatorite surnukehad. 

Asulate rahvas oli juba jõudnud ilma suuremate vahejuhtumiteta Poldiküla depoosse, et seal istuda mürgilaamade läbimiseks soomustatud rongi, mida vedas Poldiküla au ja uhkus kärujaan Täheke. Vanadelt kaartidelt oli leitud ka punkt kuhu raudtee välja võis jõuda ning mis kõigi arvestuste kohaselt juba mürgivaba pidi olema. 
Kuid keegi pidi sinna punkti jõudma enne rongitäit võrdlemisi kaitsetuid inimesi. Uut kärujaani ei olnud kuskilt võtta, niiet Poldiküla poolt klopsiti kokku mõned sõiduvahendid, mille eluiga ei pruukinud küll pikk olla, kuid piisav, et läbi teha retke Poldiküla lähedusest rongi sihtpunkti. 

On veel vaja teha ettevalmistusi masinate paremaks kaitseks mürgi vastu, kuid aeg hakkab otsa saama. Niivõrd suur rahvaste liikumine ei ole märkamata jäänud röövgruppidele, ning võib arvata, et ka mitte Linnade üksustele.

Treiler
Rohkem infot leiab lingilt

Ulmikute kogunemised


Tallinna Ulmehuviliste kogunemine toimus seekord Indrek Hargla Viimsi häärberis 19 august vastu riigipüha. Ulmikuid oli kohal kuskil 30 ringis (seehulgas üllatuskülalistena ka Jüri ja Ene Kallas saaremaalt). Grilliti ohtralt liha, mekiti mitmesuguseid karastavaid jooke, imetleti Indreku fotokunsti, tehti mitmesuguseid julgustükke ning lobiseti eluohtlikus koguses ulmekirjandusest.
spargel

Tartu ulmehuviliste teise reede kogunemine leidis ebatüüpiliselt aset Kohvik Sparglis. Uue koha tingis asjaolu, et Klubi80 oli oma endistes ruumides töö lõpetanud. Istuti peamiselt väliterassil ning kohal oli kümmekond inimest (sh Belials ja Eva, kellelt sai osta uusi fantaasia raamatuid). Üldises plaanis läks üritus korda hoolimata mõningatest probleemidest toidu tellimise ja segadusest arvetega. Kas aga ka järgmine kuu kokkusaamine taas Sparglis toimub on veel vara öelda. Nii privaatsust kui lahtiolekuaega võiks siiski toimumiskohal pisut rohkem olla kui viimati.

Animatsuri


animats

Sel aastal 20-22. septembris Tartus toimuv Animatsuri peaks ilmselt pakkuma huvi ka ulmesõpradele, kuna seal leiab aset Maniakkide Tänava juhendamisel “Lugude jutustamise ja kirjapaneku” töötuba. Täpsemalt õpetavad.Eesti ulmeromaanide ning -lühijuttude autor Agur Karukäpp, alias Maniakkide Tänav, ja internetipõhise ulmeajakirja "Reaktor" toimetaja Joel Jans
õpetavad, kuidas panna oma peas keerlev seiklusjutt paberile. Mis tehnikaid kasutada, kust saada inspiratsiooni, mida kirjutamisel vältida ja mida eelistada, et lõpuks tekst ka pildikeelde tõlkida ja et valmiks üks tõsiseltvõetav manga.

Järgneb Sander Tulki töötuba “Manga koostamine ja joonistamine”, kus kogenud mangategija Sander Tulk õpetab ja näitab, kuidas valmib mangategemise visuaalne pool ja kuidas esimesel päeval kirjutatud lood teha mangaks. Kuidas karaktereid ja taustasid joonistada, kuidas kujutada stseene ja nad mangale kohaselt loogiliselt ruudustikku paigutada.

PS: Antud 2-päevasest töötoast osavõtmine eeldab, et teed läbi mõlema päeva töötoad. Ainult ühest töötoast kahjuks osa võtta ei saa.

Töötubade info asub muidu siin

Üleüldine festivali ajakava ilmub tasapisi siia

Asukoha leidmise osas aitab järgnev link
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1416)