aorg

Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar Andrus Org ütleb ise enda kohta järgmist: „Positsioneerin ennast peamiselt kirjandusõpetaja ja -lektorina: õpetajatööd teen Tartu Herbert Masingu Koolis, õppejõuna töötan Tartu Ülikoolis, tegeledes peamiselt eesti proosakirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse uurimisega, samuti kirjanduse didaktika arendamisega. Muul ajal koolitan tegevõpetajaid, kirjutan teadus­artikleid ja mängin korvpalli.”

1. Mida praegu loed?
Üldjuhul on mul lugemislaual need teosed, mida tudengite esseede ja uurimistööde juhendamiseks ning kursuste ettevalmistamiseks vaja läheb. Õpetajana pean kursis olema, et arutelus osaleda ja soovitusi jagada. Hetkel olen Gailiti fantastilis-groteskseid novelle üle lugemas (kogud „Saatana karussell“ ja „Rändavad rüütlid“): hullupöörased kujutluspildid, eksootilised olevused ja rekvisiidid – Gailiti fantaasial on siin ammendamatu varu. Veel loen Tõnis Tootseni „Esimest päeva“, mis sunnib kirjandusele pisut teise pilguga vaatama: sisult sisekaemuslik düstoopiamaailm, vormilt totaalne (sõna)kunstiteos, igatepidi täiuslik autoriraamat, mis sunnib lugemisel pingutama. Ja veel, olude sunnil loen üsna palju uuemat noortekirjandust.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Olen vist pigem selline lugeja (ja seda oma kirjandusõppejõu positsioonist tulenevalt), et kaldun lugedes mõtisklema kirjanduslike mõistete, võtete või žanrite üle, mille kaudu või abil raamatusse trükitud tekstist kõnelda. Selles mõttes olen justkui rikutud lugeja, kes otsib seoseid ja taustu, maldamata kirjandust nautida tema enda loomulikus headuses ja vahetus mõjujõus. Võiks isegi järeldada, et minu suhe kirjandusteosega ei ole alati siiras ja usalduslik.

Jälgin lugedes peaasjalikult seda viisi, kuidas autor millestki jutustab, mil viisil oma jutumaailma üles ehitab. Mitte ainult lugu kui niisugune, vaid just poeetilised rõhuasetused on need, mis mu tähelepanu köidavad. Lõppkokkuvõttes mõjub mis tahes lugu eeskätt keele- ja kujundikasutuse kaudu, nii et hea raamat ühendab minu jaoks nii põneva loo, maagilise keele kui ka jõulise sõnumi. Selliseid lugemiselamusi on pakkunud eesti kirjanikest näiteks Mehis Heinsaar, Nikolai Baturin, Ene Mihkelson, Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, maailma­kirjandusest Gabriel García Márquez, Patrick Süskind, Arundhati Roy, Tony Morrison, Haruki Murakami jt.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Edetabelit pole kunagi pidanud, lemmikud on eluetapiti varieerunud, sõltudes vajadustest ja juhuimpulssidest. Ühtki ulmeteost kultuslikult kapsaks lugenud pole. Lapsena oli mul kodus alati palju raamatuid, ent ulmekaid mitte, sest ema millegipärast neid ei ostnud ega lugenud. Nii võisin riiulilt leida mahuka Mirabilia-sarja, kust paraku puudusid Asimov, Simak, Le Guin, Clarke jt. Hiljem tuli tasa teha.

Ilmselt võiks mu lemmikute hulka paigutada vennad Strugatskid, kelle teostes on õnnestunult koos mitmed tasandid: ühelt poolt soov luua kummastavaid maailmu, näidata uusi võimalusi ja horisonte (nt galaktikalennud, ajarännud, inimese füüsiliste ja vaimsete võimete radikaalne arendamine), seda kõike ka ühiskonnakriitilises, tõde otsivas valguses; teiselt poolt nauditav kirjanduslikkus, mis ühendab salapärase loo, veenvad tegelased ja lummava keele.

Viimasel ajal on lemmikute hulka tõusnud vana hea Lovecraft, kelle kosmilist õudust enda jaoks (taas)avastan. Küllap naudin tema puhul seda psühholoogilist lähenemisviisi, mängimist lugeja ootustega, vihjelist ja viivituslikku jutustamist, mis jätab inimese lõppkokkuvõttes universumi mõistetamatusega silmitsi.

Ja muidugi lummab maagiline realism, mis dekodeerib inimliku maailmatunnetuse realistliku ja fantastilise sulamina. Eelnevalt juba mainisin Márquezt, Süskindi ja Morrisoni, lisada võiks veel Günter Grassi, Angela Carteri. Jorge Luis Borgese, Julio Cortázari. Kooliaja lemmikuna on püsinud Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“.

Virtuaalne reaalsus Tartus.


Agur Tänav

Kvartali teisel korrusel on avatud virtuaalreaalsuse mänguboksid. Kolm boksi, hunnik mänge. Olles lugenud hunnikutes ulmet virtuaalreaalsusest, proovisin nüüd ka ise ära. Lühidalt öeldes - päris äge. Ei midagi, mis paneks vaimustusest krampe saama, kuid suur ja põnev samm edasi arvutimaailmas. Vaatad enda ümber ja tõepoolest oled nagu teises maailmas. Mina proovisin sõda droonide vastu ja loitsukambrit. Krampe ei saanud, aga vaimustusin küll :D Kui see nii kallis ei oleks, siis käiks vist iga kuu laste või sõpradega sealt korra läbi. Seda enam, et saab mängida ka kahekesi korraga ühte mängu, kui rentida mitu boksi korraga. Soovitan proovida, huvitav elamus. Koduleht: futuruum.ee

virtuaal


Pilte Tartu ulmikute teisest reedest



DSC 0045


DSC 0044


pruunsärk2


Pildistas Jana Raidma.

Pilte Tallinna ulmikute kolmandast reedest



2017-04-21 20.05.57


ulmikud1


mahkra


Pildistas Riho Välk
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0645)