Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar Mart Andres on ametilt kokk ning hobidest tegeleb ta lisaks ulmele veel ka fotograafiaga.

1. Mida praegu loed
Alustasin täna hommikul „Doanizarre udulaam”, Indrek Hargla

2. Mis naelutab sind raamatu juurde?
Lühijuttude puhul see, kui jutt ei ole kiire läbitormamine, vaid loo lugemise käigus jääd mõtlema, kas eelnevalt vihjatu ei ole otseselt seotud antud ajahetkega ja sa jääd loo piires edasi ja tagasi mõttes ringi liikuma. Vahel läheb peale ka see, kui on tempokas ja pidevalt edasi liikuv lugu, kus on parasjagu janti, actionit, kirjeldust ja dialoogi. Sellise loo puhul on minu jaoks oluline, et lugu ei oleks ühe elemendi poolt ära lämmatatud. Värvikas tegelane ja/või maailm, mille puhul ei ole ette kõik ära öeldud, vaid kirjanik jätab ruumi mu enda kujutlusvõimele ja fantaasiale. Romaanide puhul peab teos esimeste lehekülgedega avama toimumiskoha ja peategelase(d), mitte põhjalikult, aga andma aimu, millest kogu teos räägib. Üks minu meelest õnnestumaid näiteid selles osas on Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu”. Tegelaste osas on mind paelund need, kes on vastuolulised oma sisemaailmas ja teisel hetkel harmoonilised ja eesmärgikindlad, selle kahe puhul peab olema loomulikuna tunduv tasakaal. Ma olen tähele pannud, et mulle on hingelähedasemaks saanud need teosed, kus on parasjagu igapäevarutiini ja -agooniat, millega tegelane peab tegelema lisaks oma suurele eesmärgile. Teadusulmes meeldib üldiselt see, kui kombatakse võimaliku ja võimatu piire, ning kirjanik käib välja mingid omapoolsed võimalused ja lahendused, mis ei ole täiesti võimatud, aga antud ajahetkel veel teostamatud. Fantaasia puhul kindlasti uudsed tegelased ja maailmad ja see, kui kirjanik suudab panna mind hetkeks uskuma, et see on reaalne. Õudusulme puhul köidavad rohkem psühholoogilised jutud ja romaanid, kui see et kõik kohad on soolikaid täis.

3. Ulme kolm lemmikut:
„The Never Ending Story”, Michael Ende. See oli mu esimene kokkupuude ulmega, kui ma olin kuskil 12 aastane. Selle järel ma tahtsin ise ka kirjutada midagi sellist. Ja alguses kirjutasin lugusid, mis olid segu sellest teosest ja mu enda elust. Nii läks umbes paar-kolm aastat, kui ma selle kõige põhjal mõistsin, et saada heaks kirjanikuks, tuleb palju lugeda ja võib-olla veel olulisem, elada täiel rinnal. Ja sealt sai alguse mu teekond! Eks näis kuhu see mind viib.

„Frankenstein”, Mary Shelly. Teos, mis pani mind mõtlema teaduse eetilise poole üle ja selle üle, et loojal lasub vastudus loodava üle ja millist mõju see avaldab ühiskonna liikmetele. Selle teose järel hakkasin lahkama haigustesse surnud akvaariumikalu ja mu koduloomadeks said salmonelloosi, erinevate bakterite ja hallitusseente kultuurid. Mille peal uurisin erinevate kemikaalide mõju neile. Paljuski katse-eksitus meetodil ja Flemminguliku lähenemisega. :)

„Resident Evil”, Stephani Danelle Perry. Teos, mis pani mind uurima biotehnoloogiate ja sõjatehnoloogiate kohta. Kui ma teose alguses tahtsin olla S.T.A.R tiimi liige siis teose lõpuks tahtsin olla kuri Umbrella teadlane. :)

Isanda kojuminek!




Olevat küll veidi nõme kalendriaastat sõimata, et see järjekordse inimese surmaaastaks saanud on. Aga kurat. 2017 – sa oled ikka nõme. 16. juulil suri vähki George Andrew Romero – tuntud ka nime all Godfather of the Dead. Lavastaja ja stsenaristina on ta vahelduva eduga kätt proovinud ka teistes õudusfilmi žanrites, aga oma hüüdnime on ta loomulikult välja teeninud Dead filmiseeria eest. Et surnutest halba ei räägita, siis ma ütlen südamerahuga, et uue aastatuhande Land of the Dead (2005), Diary of the Dead (2007) ja Survival of the Dead (2009) on mul nägemata ja liigun sujuvalt klassikute juurde Night of the Living Dead (1968), Dawn of the Dead (1978), Day of the Dead (1985). TV3 võttis ühel ammusel suvel ette ja näitas vist korra nädalas hilisõhtul õudusfilme. Mingit loogikat või järjepidevust selles valikus ei olnud ja väga räigeid asju seal näitamisele ei tulnud, aga mustvalge Elavate Surnute Öö küll.

Filmist on mul siiani (ilmselt ka mõne ülevaatamise toel) meeles see ootamatu lõpplahendus, mis praeguseks on standard, aga toona mõjus nii mulle kui ka aastaid varem kogu (õudus)filmimaailmale kui pauk silmade vahele. Koidik ja Päev tulid kunagi hiljem, nii radikaalselt ehk žanri ei mõjutanud, aga kui peaks mõnel selle teksti lugejal mingil põhjusel nägemata olema, siis vudinal nüüd, muidu tuleb onu George, rebib teid keskelt pooleks ja laseb sisikonnal hea maitsta.

Kalver Tamm.



Anomaalia





Ka käesoleva aasta Estconil toimus ulmejutu kirjutamise töötuba. Osales 11 huvilist. Pärast sündinud lugude ettelugemist toimus hääletus ja parimaks tunnistati Siim Veskimehe looming. Tema pälvis sellega juba teist korda ka jututoa kirjutamise pisikese auhinna Anomaalia.

Worldcon





9. august toimub Soomes järjekorras 75. Worldcon ning Eestist on sinna minemas ligi kümmekond inimest. Kui oled samuti sinna minemas siis saad teiste kaasmaalastega kontakti läbi facebooki grupi Eestist worldconile.

Tartu ulmikute teine reede



Mõned pildid nädal enne Estconi toimunud Tartu ulmefännide kogunemisest Õlleministeeriumi kaminasaalis.











Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0038)