Ulmestaar

Juhan Raud lõpetas 2012. aastal Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse erialal ning omandas 2015. aastal Sussexi Ülikoolis magistrikraadi filmiteooria erialal. Tema kirjutisi on varem ilmunud Sirbis, Eesti Ekspressis ja Loomingus, samuti on ta avaldanud tõlkeid leedu keelest.

1. Mida sa praegu loed?

Mul on alati korraga mitu raamatut käsil, loen neid võrdlemisi kaootiliselt, läbisegi ja vahelduva eduga. Nii näiteks naudin praegu muu hulgas ka Saigyô ning Jaan Kaplinski luuletusi, leedu õudusmuinasjutte ning Brian K. Vaughani ja Fiona Staplesi koomiksit “Saga”. Pooleli olevatest ulmekatest tasuks ehk mainida James Tiptree, Jr. novellikogu “Ten Thousand Light-Years from Home”. Veel tõstaksin esile Lavie Tidhari fix-up romaani “Central Station”, mis mulle vähemalt siiani väga meeldib. Mõnus, melanhoolne atmosfäär, huvitavad tegelased, lahe maailm. Romaani tegevus toimub võrdlemisi kauges tulevikus, post-küberpungilikus Tel Avivis. Raamatu tempo on üsna rahulik, aga see ei häiri. Oma järge ootavad ka Ada Palmeri kosmoseooper “Too Like the Lightning” ning Scott Lynchi “The Lies of Locke Lamora”. Hetkel on mul pooleli ka Steven Shaviro monograafia “Discognition”, mis ise küll ulme ei ole, aga milles võetakse luubi alla konkreetsed teadusulme tekstid (erinevad novellid ja romaanid) ning analüüsitakse nende kaudu kõikvõimalikke “minasuse” ja teadvusega seonduvaid teoreetilisi probleeme. Shaviro kirjutab korraga ulmest ja filosoofiast ning tulemus on väga huvitav.

2. Mis naelutab raamatu külge?

Mulle väga meeldib ulme (aga ka näiteks filosoofiliste tekstide) puhul see eriline peapööritus, mis tekib, kui kohe kõigest aru ei saa. See tunne võib tekkida näiteks siis, kui autor kasutab oma tekstis mingeid võõraid termineid või kontseptsioone, mille sisu jääb esialgu kaugeks või hämaraks, aga ka siis, kui tekstis kasutatakse keelt ennast kuidagi veidralt või ootamatult. Nii ulme kui ka filosoofia pakuvad vaheldust tavareaalsusele, mõlema vaikivaks eelduseks on, et maailm ei pea olema tingimata just selline, nagu ta on, vaid võib olla ka midagi enamat. Loomulikult ei taha ma öelda, et hea tekst peakski jäämagi arusaamatuks, aga mõnikord on tore, kui lugeja peab ise ka natukene kaasa mõistatama. Sa annad kontrolli ära ja lähed täiesti uude maailma sisse. Seda tähtedest kokku pannes muutud sa selle kaasloojaks. Õnnestunud ulmeka (või filosoofilise teksti) puhul on selline usaldus õigustatud. Kui aga teksti ei usaldata, võib see lugejas muidugi ka teatavat võõristust või trotsi tekitada - ma tean paljusid inimesi, kes ei armasta ulmet (või filosoofiat) lugeda just sellel põhjusel. Mulle aga see afektiivne seisund meeldib. Selles on midagi müstilise kogemuse sarnast. Eriti huvitav on siis, kui ma saan viimaks sellise tekstiga tasapisi sõbraks ning see ärkab minu silme ees uutmoodi ellu; omandab mingi sügavuse ja kirevuse, mida seal muidu poleks olnud. Nii mõjub hea ulme lugemine alati lugeja maailmale ja teadvusele avardavalt. See on alati poeetiline ja ksenofiilne.

3. Ulme kolm lemmikut?

“Nova” – Samuel Delany.
Siin on koos pea kõik, mis mulle ulmes meeldib: vana ulme tähistajad, põnev seikluslugu ning mõnevõrra eksperimenteeriv vorm. Nii-öelda “kõrge” ja “madala” stiilid (avangardistlik ja pulp) täiendavad siin teineteist suurepäraselt, muudavad alatasa oma kuju ning vahetavad ehk paaril kolmel korral kohadki. Tulemuseks on kentsakas, petlikult lihtne ning üllatavalt liigutav kosmoseooper, mis pakatab elujõust ning on ühtlasi ka täielik meistriteos.

“A Night in the Lonesome October” – Roger Zelazny
Roger Zelazny viimaseks jäänud romaan, mis on ühtlasi paljude arvates ka üks tema parimaid. Nagu mõne vana jazzimeistri soolo, kus iga noot on korraga mänglev, värske ja paratamatu, annab ka “Oktoobriöö” iga napisõnaline lause, sõnamäng või täpselt valitud detail tunnistust selle autori vaieldamatust virtuoossusest. Iga tegelase kõik valikud kommenteerivad teisi, ära jäänud võimalusi; autori kirjutamata laused pingestavad kõiki kirja pandud ridu. Siin ei ole midagi ülearu, midagi liiga vähe, kuid on ometi on siin midagi veel. “Üksildase oktoobriöö” read peaaegu et hõõguvad kirjeldamatu väega. See on ääretult liigutav, elutark, kohutavalt naljakas ning samas ka väga nukker sügisene raamat.

“Dreamsongs: A RRetrospective” – George R. R. Martin
See on oluline kogumik nii mõneski mõttes. Esiteks on see täis võrratuid ja südantlõhestavaid ulmelugusid suurepäraselt jutuvestjalt, kes suudab lugejale hinge pugeda ja temaga meisterlikult manipuleerida. Kuid veelgi enam, see kogumik tuletab meelde, et GRRM hõlmab kirjanikuna endas tegelikult veel palju enamat kui vaid “Jää ja tule laulu”. Ta võib liikuda žanrist žanrisse, vesta lugusid nii koletistest ja kaugetest planeetidest, superkangelastest ja õnnetust armastusest, paadunud maletajatest või zombidest ning ainus, mis neid lugusid ühendab, on nende jõhker ja halastamatu toime.

Tartu ulmekirjutamine



Ulmekirjutajate töötoad toimivad nüüdsest neljapäeval TÜ Omicumi õppehoone 6. korrusel (Riia 23b, Tartu). Tulijad võtku all ukse ees ühendust Reidariga (tel 5295920).

Kui on olemas läpakas, võtke kaasa. Kui ei ole, andke palun kommentaarides märku! Vajadusel saame mõne arvuti kohale toimetada. Kõht süüa eelnevalt täis, aga nosimist/joogipoolist võib ka kaasa võtta.

Kirjutatakse kõigis ulme alamžanrites, teema ja muud juhised selguvad tavaliselt kohapeal.



Pildil üksteist ulmekirjanikku (Tartu ulmekirjutamise töötoas) sellise teema kallal ragistamas nagu "Laetud raamat". Õhus on tunda loomingulist higilõhna.

Reaktor Animatsuril

Kuigi Animatsuri on Reaktori toimetusele eelnevatel aastatel korduvalt silma jäänud, ei ole meist keegi veel sinna isiklikult jõudnud. Seda suurem oli rõõm, kui sel aastal saime seal maha pidada kohe kolm üritust. Ove rääkis laupäeval erinevatest rollimängudest, mille ärakirja leiate sellekuisest Reaktorist, samal pärastlõunal peeti maha ka üks Fiasco mäng ning pühapäeva veetsime suuresti Artemise taga sektoreid puhastades. Kuna olime koolimajas kuhugi täiesti nurga taha ära peidetud, siis käisid üksikud inimesed küll ukse pealt piilumas, kuid omal initsiatiivil ei julenud keegi sisse astuda. Et meeskonda täis saada, pidi kapten ise minema festivalile värbama – üldjuhul see isegi töötas.

Tore oli näha, et meie tegemiste vastu vähemalt huvi tunti. Eks esimesel aastal ikka õpitakse peamiselt – järgmisel aastal oskame paremini korraldada.







Ulme, kui teaduse valvekoer



28. septembril kell 18.00 toimus Teadlaste Öö festivali raames Tartu kultuuriklubis Promenaadiviis (asukohaga Ülikooli 1) vestlusõhtu “Teaduse vastutusest ulmes ehk ulme kui teaduse valvekoer”. Esinesid Raul Sulbi ja Veiko Belials. Peale esitlust müüsid Veiko ja kirjastus Fantaasia ulmeantoloogiat “Me armastame Maad 2: Viimane laev”.

Mangade näitus „Joonistatud maailmad“

Algus Esmaspäev, 18. September 2017 - 17:00
Lõpp Reede, 13. Oktoober 2017 - 20:00

Näitus annab põgusaks ülevaate raamatukogu kogusse kuuluvatest mangadest. Lisaks on välja pandud Mariliis Teearu isiklikusse kogusse kuuluvad figuriinid – erinevate Jaapani animede/mangade ja popkultuuriga seotud tegelaste kujukesed. Näitus koostas Irina Möldre ja see kuulub Tartus toimuva Jaapani kuu kavasse.

Manga on koomiks, mis laiemas maailmas on tihedalt seotud Jaapani popkultuuriga. Jaapanis tähistatakse selle terminiga koomikseid/graafilisi romaane üldiselt. Manga lugejateks on nii lapsed kui ka täiskasvanud, nii mehed kui ka naised. Mangasid liigitatakse erinevatesse žanritesse ning iga manga looja (mangaka) stiil ja käekiri on ainulaadsed. Manga on mõjutanud lääne (koomiksi)kunstnikke, kelle tööd on samas mõjutanud ka mangakunsti arengut. Lood, mis jõuavad lugejateni mangade vahendusel võivad hõlmata aastaid ning seostuda nii mõnegi lugeja jaoks lapsepõlvest teismeikka ning ka täiskasvanuikka jõudmisega. Üks manga võib olla ühendavaks lüliks tervele põlvkonnale…









Raamatunäitus „Teadlane kirjanduses“

Algus Esmaspäev, 18. September 2017 - 17:00
Lõpp Teisipäev, 17. Oktoober 2017 - 20:00

Näitus tutvustab raamatuid, kus teadlased on romaanide (pea)tegelased, aga ka teoseid, kus teadlased on hoopis kirjaniku rollis.