22. jaanuaril lahkunud Ursula K. Le Guinist on eesti keeles kirjutatud omajagu, ehkki see kirjasõna on küllaltki laiali puistatud (väike bibliograafia). Entsüklopeediaartikkel on samuti olemas, seega ei ole eluloolise faktipuruga veebiliivatamisel ja teoste üksikasjalikul ümberjutustamisel mõtet. Olgu siis parem juba isiklikumat laadi mõtiskelu. Kellele miski hägusaks jääb, kuna ta Le Guini raamatuid lugenud ei ole – lugegu.

Eestis, nii nagu mujalgi, tuntakse Le Guini loomingust eelkõige kaht tsüklit kahest maailmast: Haini või Oikumeeni maailmast, kus ürgammu teadmata asjaoludel kosmosesse laiali puistatud inimkond oma sugulasi vähehaaval kokku otsib, nende veidrusi avastades ja võõristades, ning Meremaast, kus inimesed on samamoodi laiali mööda saari, kuid püüavad reaalsust taltsutada mitte tehnika, vaid nimemaagia jõul. Tegelikult on ta kirjutanud muudki, alates teismeliste fantaasiasarjast “Lääneranniku annaalid” (“Annals of the Western Shore”) ja lõpetades realistliku romaanisarjaga väljamõeldud Ida-Euroopa riigi Orsinia ajaloost viimasel paaril sajandil. Nende vahele mahuvad ka mõned raamatutäied luuletusi ja esseesid. Nagu mineval nädalal selgus, esitati ta viimane esseekogu, blogipõhine “Aega pole raisata” (“No Time to Spare”) USA PEN-klubi auhinnale. Ulmerahvast puudutavad rohkem muidugi tema võidetud Nebulad, Hugod ja Locused.

Raamatuid on tal Eestis ilmunud üheksa (mõni isegi kordustrükis), kaheksa neist Krista Kaera ja üks Eva Lutsu tõlkes – mõlemad oma teatud-tuntud kvaliteeditasemel. Kaks aastakümmet tagasi viitsis mõni veel “Meremaa” kallal nuriseda ja “Maamerd” nõuda, nüüdseks on vist Jürkagi käega löönud. Las kriitikud hauguvad, laevad liiguvad omasoodu edasi nii merel kui kosmoseski. Nüüd siis juba lõplikult, kaugeimast kaldast edasi.

Ursula Le Guini isa oli tuntud antropoloog ja see paistab tütre raamatutest välja. Tema kirjanikunimes Ursula K. Le Guin pesitsev K ei tähenda, muide, mitte Läbikäigu Kustit, vaid isalt päritud neiupõlvenime Kroeber. Essees “Indiaani onud” (“Indian Uncles”) on ta kirjeldanud, kuidas isa indiaanlastest töökaaslased-keelejuhid, mõni neist oma rahva viimanegi, jõnglasega suhtlesid: kes õpetas kõndimist, kes väärikust ja lauakombeid. Ursula kirjatöödest on näha, et isiklike kokkupuudete kõrval tutvus ta ka antropoloogia sisulise poolega. Suurem osa tema kirjutatust on tugevalt sotsiaalne ulme. Jah, ta on humanistlik ja peab iga mõistusega olendit väärtuseks omaette, ent valdava osa tema tähelepanust tõmbab endale ühiskond ning inimestki jälgib ja kirjeldab ta eelkõige ühiskonnas toimivana.

Mitmed Le Guini teosed põhinevad sarnasel üldskeemil: võõramaalane satub uude ühiskonda, kus tal ei õnnestu jääda vaatlejaks, kuid mida ta kirjeldab ikkagi võõristusega, üllatunult ja jahmunult. Tihti illustreerib kirjanik kvantmehhaanikast tuttavat tähelepanekut, et juba vaatluse fakt üks muudab vaadeldavat; nii jätab ka vaatleja ühiskonda jälje, olgu jutt siis mõne Meremaa võluri rännakuist või kauge planeedi diplomaatilisest esindajast. Võõristus toimib kirjandustehnilise võttena, mis lubab poetada teksti kirjeldusi värvikatest etnograafilistest detailidest – nii iseloomustab elu Talveplaneedil üsna kenasti tavapärane spetsiaalne söögiriist, millega joogisõõmude vahepeal kannule tekkivat jääkihti katki kõksata – kui ka filosoofilise vahendina, mis laseb iga ühiskonna eripära analüüsida mõnevõrra loomulikumalt kui ulmes tavalised passaažid, milles taksojuht selgitab teel kosmodroomilt hotelli, kuidas töötab kosmoselaeva mootor. Võte on muidugi vana ning kapitalismi veidruste kirjeldus “Varatutes” (“Dispossessed”) toob kiirelt meelde Ijon Tichy reisimuljed Ameerikast, kuid nõks töötab ühtviisi hästi nii Lemi kui ka Le Guini käes.

Vahel kaldutakse Le Guini asetama samasse ritta Doris Lessingu ja Margaret Atwoodiga, kes on samuti väljapaistvat ulmet kirjutanud, ent pidasid end siiski n-ö peavoolukirjanikeks ja väljendusid vahel ulme kui nn žanrikirjanduse suhtes üleolevaltki. Le Guin seevastu on ulmekirjandust oluliseks pidanud ja kohati suisa kaitsnud. Mulluses esseekoguski kirjutas ta: “Põgenetakse vabaduse poole. Nii et milles “eskapismi” õigupoolest süüdistatakse?”

Tõsi, nende “tarkade vanade naiste” vahel leidub ka sarnasusi. Kõik nad on kirjutanud sotsiaalulmet, kõik nad on enam-vähem feministlikud ja pigem vasakpoolsed või vasakanarhistid kui paadunud libertaarid või kapitalismiehitajad (Le Guin on küll teistest märksa leebem ja mitte nii apokalüptiline). Küllap on see üks põhjus, miks nende kõigi retseptsioon Eesti ulmeseltskonnas on jäänud suhteliselt entusiasmituks: kohalikul poliitulmeskaalal püsib Veskimees vaata et tsentris ning ega see üsna mõõdukas osa laiemastki ühiskonnast, kes kirjandust lugema vaevub (kui mu mälu ei peta, siis Eesti statistikaameti lugemusuuringuis on kõrgeim kategooria “10 või rohkem raamatut aastas”; täpsemalt seda ei lahterdata, sest tulemused jääksid allapoole veapiiri), pole erilist vasakpööret läbi teinud. Poliitikamängudest tulenenud valitsusevahetus kirjanduspildis ei kajastu. Sestap jääb näiteks eelnimetatud “Varatud” tõenäoliselt tõlkimata, kui kirjastust just ei spondeerita (vaevalt küll, Kulka silmis ei ole ulme vist endiselt päriskirjandus, pealegi tõstab kirjaniku surm mõneks ajaks autoritasusid).

Minul isiklikult on sellest kahju. Ehkki “Varatuid” on sageli turundatud utoopiana, kirjeldab Le Guin selles “ideaalühiskonda” nii kriitiliselt, et tekib küsimus, kas pole see ideaal ehk läbi kukkunud. Isegi sotsiaalulmes kirjeldatakse harva ühiskonda, kus ebaõigluse vastane revolutsioon on võitnud, kuid mitte verre uppunud või otseseks antiutoopiaks moondunud – ja ometi ka mitte selline õnnis rahuilm nagu nõukogude ulmekirjanduses (suuresti isegi Strugatskitel). Suuremastaabilist krahhi, vägivalda või kontrrevolutsiooni ei ole, on vaid väikesed häirivad pisiasjad, mis juurduvad inimloomuses ja lõpuks kuhjuvad lugejas tõrkeks: kas sellest kõigest pole meil tõesti pääsu, kuni inimene jääb inimeseks?

Teisalt muidugi ei suuda kodumaa puudustega liigagi hästi tuttav peategelane ühel hetkel kapitalismi siirdununa sealgi uuesti juurduda. Ei paelu see tavaline kolmekrossiooper, kus rikkad jätkavad rikastumist, vaesed jäävad vaesemaks, vargad varastavad ja litsid löövad litsi. Osa inimesi teab seda tunnet, et kahest alternatiivist ei ole kumbki suurem asi, peamiselt nõukogude läändehüppajate memuaaridest, vanem põlvkond siinkandis tundis seda aga omal nahal, terve riigiga läändeseilamise tulemusel. Nii et kelle jaoks ulme, kelle jaoks argipäev. (Samas: kui mõlema talumatus selge, valib “Varatute” peategelane ikkagi mässu ja maailmaparandamise, mitte leppimise ja sulandumise. Niipaljukest on Le Guinis revolutsiooni laulikut küll.)

Eks ole Ursula K. Le Guini teisteski teostes motiive, millega haakuda annab. Tema metsa- ja mererahvaste mõttelaadis võib eestlane end vahel ära tunda küll. Sõna jõud Meremaa võlukunstis on olemuselt sama mis Väinämöisel ja Vanemuisel, seepoolest võiks mõned Le Guini sõna, keele ja kirjutamise teemalistest esseedest eesti keelde kenasti mahtuda. Isegi kogu ta ime- ja tehnoulmet ühendav rändamine võõraste maade vahel ja vaatlevaks Teiseks kehastumine peaks sobima rahvale, kelle üks menukamaid raamatusarju räägib elamisest võõrana võõral maal. Tänapäeva Eestis kannaks “Pimeduse pahem käsi” vast pealkirja “Minu Gethen”.

Kui hea kirjanik ära sureb, kahetsevad lugejad tihtipeale just seda, mis niigi pikas raamatusarjas ikkagi teadmata jäi (kui ta mõnda raamatusse just päris KKK-d elik FAQ-t ei kirjutanud). Mõnele palgatakse postuumne abiline järgesid lõpetama, mõne puhul sumbub vastusteotsing fännikirjandusse. See on nüüd muidugi taas ülimalt isiklik maitse, ent Le Guini Meremaa tundub minu jaoks piisav, tema Haini-tsükkel aga, mis võiks haardelt olla ehk võrreldav Strugatskite Keskpäeva-universumiga, jätab tõesti kribeluse hinge. Kuidas sealne inimkond end külvama asus, miks ja mis neist nõnda edasi saab, jääbki nüüd teadmata. Teisalt: eks see lõpetamatus ja vastuste õhkujäämine häirib meid päriselus ka. Tuleb leppida.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0027)