Sellest ajast, kui hakati laialdasemalt kirjutama ilukirjandust, ilmnes ka vajadus kujutada oma teostes vastasoost inimesi. Inimesi on peamiselt kahte sugu – naised ja mehed. Ulmekirjanduses võib neid sugusid olla muidugi niipalju, kui on tähestikus tähti või numbrijadas numbreid, võib ka üldse mitte sugusid olla – piirangud seab vaid fantaasia. Juba meie maailmas on viise, kuidas kaks sugu omavahel läbi käivad või ei käi, üpris palju ja erilaadseid. On neid, keda huvitab vastassugu vaid soojätkamise eesmärgil, on neid, kes tahavad sugu vahetada, ja on neid, kes tahavad omada kahte sugu korraga, ja on neid, kes on täiesti rahul ka ainult oma sooga, ja on neid, kes võitlevad asjade eest, mida nende soole keelatakse, ja on neid, keda kõik need eelnevad ajavad nii vihaseks oma soojutuga, et sure ära või tapa teised ära. Mis siis veel rääkida palju enamate võimalike soovõimalustega võõrtsivilisatsioonidest ja nende omavahelisest imelistest ja keerukatest seostest.
Niisiis sugu ja sellega seonduv on inimestele oluline. Sama oluline või isegi veel olulisem (kui seda on üldse võimalik ette kujutada, aga hea ulmekirjanik muidugi suudab seda) võib see olla võõrtsivilisatsioonide juures. Selleks aga, et kujutada lugejale usutavalt ja huvitavalt võõrolendeid oma sugudevahelisi ja -siseseid mänge mängimas, oleks hea alustada kohalike olendite sooelu lahkamisega. Niisiis tulingi mõttele tõstatada teema Tartu ulmekirjutajate töötoas. Pakkusin harjutuseks, et igaüks kirjutaks seekord loo, kus ta püüaks kujutada tõepäraselt vastassoost inimest: mehed pööraksid erilist tähelepanu naiste ja naised meeste kujutamisele. Teemadeks said üheskoos valitud „Näki uppumine“ ja „Ahastuse kuningas/kuninganna“ ning kirjutaja võis valida, kummal teemal ta kirjutab, või segada mõlemad teemad kokku. Need lood on huvitatuile avaldatud käesolevas Reaktori numbris. Aega kirjutamiseks oli napilt, pärast lugude valmimist lugesime need üksteisele ette ja analüüsisime kergelt. Mis neist arutlustest kõlama jäi?
Peamiselt jäi kõlama see, et tegelikult ei ole laias laastus vahet, mis soost su tegelane on, sest inimesi on väga erinevaid. Kaks samast soost inimest võivad omavahel olla täiesti vastandlikud ja samal ajal vastandlikud ka oma stereotüüpsele soorollile. Ja olla usutavad. Samas võivad nad jääda oma soorollidesse ning sellest hoolimata olla ikkagi usutavad tegelased. Inimene ei ole ju ainult tema sugu, see on kõigest üks osa tema identiteedist ja käitumismõjurist. Inimesi vormivad ka nende tunded, nende minevik-olevik ja neid ümbritsev kultuur.
Mette Ivie Harrisson on kirjutanud oma artiklis („Writing Characters of the Opposite Gender“) sugude kujutamisest ilukirjanduses, et tema meelest on naistel meeste kujutamise suhtes eelis: kuna elatakse patriarhaalses ühiskonnas, siis naisi ümbritseb meeste kultuur rohkem kui vastupidi. Mina isiklikult sellega ei nõustu. Pigem arvan ma, et naised ja mehed näevad üksteist erinevalt ja see, kas tegelane on usutav, sõltub mõnikord ka sellest, millisest soost isik teksti loeb. Naistele tunduvad naiste poolt kujutatud mehed tõetruumad kui meestele ja vastupidi – meestele tunduvad meeste poolt loodud naiskarakterid üldjuhul usutavamad kui naistele. Kuna mehed ja naised kujutavad vastassoost isikut oma vaatepunktist lähtuvalt, siis mõjuvadki nad oma sookaaslastele usutavamalt, sest nad näevad asju sarnasemalt. Seepärast tundub mulle, et kui on soov oma tegelastega mõlemale soole usutavalt mõjuda, siis on kõige kindlam kujutada oma tegelasi eelkõige inimestena ja alles siis vastavalt sellele, mida sa oma looga öelda tahad, lisada sinna näpuotsaga juurde teatud soolisi elemente, et anda tegelasele lugejate jaoks kindla soo tunnused. Kui hakata iseenese kogemust sisse segama, siis olen teinekord oma loo mustandis jätnud üldse määratlemata, kummast soost mõni tegelane on. Lähtuvalt sellest, kumb sugu lugu paremini edasi viiks, olen alles loo lihvimise käigus otsustanud, kas anda talle nimeks Mati või Kati, ning siis ta ka vastavalt riietanud ja lisanud mõned muud iseärasused, mis mõjutaksid lugejat pidama teda ühe või teise soo esindajateks. Aga see on muidugi lihtsalt üks viisidest, mis ei tööta alati ja iga looga. Ulmekirjanduses töötab selline süsteem aga ilmselt paremini kui üheski teises žanris, sest siin saab luua maailma, mida ei kammitse möödaniku traditsioonid, harjumused ja maailmanägemus. Vastupidi – ulmekirjanduses just ootakski näha ja lugeda, millised on maailmad, kus kõik sugudega seonduv on läinud teistmoodi ja mis sellest saab.
Mette Ivie Harrisson „Writing Characters of the Opposite Gender“
