Olles kuulanud Jaak Tombergi ettekannet "Taevatähed kirjatähes: võõra kujutamisest teaduslikus fantastikas", mis järelvaadatav uttv pealt, ei saa muud öelda, kui et tegemist on kahtlemata hea ja läbimõeldud ettekandega, kus leidus ohtralt mind huvitavaid mõtteid. Samas tahaksin ulmefännina mõnedele kohtadele vastu vaielda, kuna tundus, et Tomberg ei ole arvestanud mõningate nüanssidega. Neile kes ei juhtunud kuulama või ei viitsi järelvaadata: Tomberg vaatleb võõra kujutamise võimalusi ja piiranguid teaduslikus fantastikas ning näitlikustab neid esmajoones kahe tuntud ja õnnestunud näidete - Stanislaw Lemi romaani "Solaris" ja Stanley Kubricku mängufilmi "2001: Kosmoseodüsseia" - varal.

2001 a-space-odyssey dawn-of-man-and-the-monolith

Vigade väljatoomist peaksin alustama sellest, kuidas ulmekirjandus minule paistab. Minu arvates kannab ulme kahte olulist ülesannet (olenemata siis sellest, et on tegemist teadus-, õudus- või muinasulmega). Esiteks pakub hea ulme eskapismi, võimalust nautida võõraid maailmu ja neisse kõrvuni uppuda, teiseks mõtteainest teemadel nagu kohtumine võõrmõistusega, ülimõistusega, surematus, transhumanism jne. Toetun Verovi ja Minakovi arvamusele, et just see ongi tõeline liim, mis ulmefänne liidab – huvi tulevikukonstruktsioonide, mõttemängude ja paljude elu ja universumi mõtet küsimuste ja neid defineerivate vastuste vastu.

Hea ulmekirjandus võiks suuta pakkuda mõlemat ja selles mõttes ei saa ma ettekande autoriga kuidagi nõustuda, et just Kubricku ja Clarke'i „2001: Kosmoseodüsseia” pakub meile parima kohtumise tundmatuga. Nagu ka Tomberg ise tunnistab, on Clarke'i filmiversiooni tundmatuse element tegelikult Kazimir Malevitši must ruut. Võibolla võib see pakkuda emotsionaalsel tasandil ülima tundmatuse nö hea “fiilingu”, aga samas ei rahulda see ulme teist ülesannet. Siinkohal teeb Tomberg minu arust veel jämedamagi üldistuse ehk küsib kaudselt, et kas ulme saab üldse vastuseid pakkuda, tuues näiteks “kimääri printsiibil” loodud ulmeteosed ja mõned saja aasta tagused nägemused, mis pole suutnud raamist välja mõelda.

0958968372c4e1
Kazimir Malevitši must ruut


Kimääri printsiip on tõesti ulmes väga levinud ja sugugi mitte paha võte. Näite võiks tuua siitsamast meie uuemast ulmest ehk Weinbergi „Sipelgalõvi”, kus on samuti võetud mitu maist olendit, need elevandisuurusteks puhutud ja kokku õmmeldud. Kuid see on siiski vaid eskapistlikke lugude lahendus ehk see võte pole omane kogu ulmele. Saja aasta taguseid pilte näidates unustab Tomberg aga selle, et teaduslik fantastika ehitub tellismüürina varasemate autorite õlgadele. Toona polnud lihtsalt veel vundamenti paika laotud ja teadusulme kui žanr oli alles sündimas. Ehk siis teatud primitiivsemad näited tuli esialgu läbi kirjutada-joonistada, enne, kui sai minna keerukamate konstruktsioonide juurde. Puudus baas, mille najalt luua visioone, mis ületaksid meie praegust olevikku. Piisab, kui vaadata ulme kuldaega ja juba võib leida suures koguses nägemusi, mis ületavad varasemaid mäekõrguselt. Ühe näitena sellest müüriteooriast võib tuua Dysoni sfääri. Alguses oli see tõesti kujutatud kui tahkest materjalist loodud tohutu päikest ümbritsev kera. Hiljem moondus see (peale täpsemaid arvutusi massist ja pingest ja muust) Niveni “Rõngasmaailmaks” ning tänapäeval on Stross seda ideed täiendanud omapoolse mõttega, et kogu rõngas peaks olema tehtud nn “targast mateeriast” – tillukestest mikroarvutitest, moodustades “matrjoška-aju”. Sellise matrjoška-aju ideeni ei saa aga hüpata, olemata kirjutanud kõigepealt läbi juhmist ainest sfääride ideid.

2001-monolith-alignment

Teine tundmatuse näide, mille Tomberg toob, ehk Lemi „Solaris”, on juba parem. Kuigi Lem ei seleta „Solarise” planeedi olemust, annab ta seal piisavalt palju vihjeid, millega võiks tegemist olla. Seejuures pole „Solaris” sugugi parim näide, mida Lemilt võib tuua. Näiteks „Eden”, „Fiasco” või „The Invincible” on minu arvates palju paremad kontaktikirjeldused, kus Lem on suutnud luua hästi töötava ja vägagi võõralt mõjuva maailma ja olendid ning samas seletab ka piisava põhjalikkusega lahti nende ühiskonna toimimist, ilma, et võõrikus seeläbi kannataks. „Edeni” olendid on lausa luupainajalikult abstraktsed, ent samas saab teksti põhjal nende loogikast ja ühiskonnast siiski päris palju teada, suutmata samas kunagi hakata neid lõpuni mõistma või nendega samastuda. Samamoodi võib näiteks tuua Martin & co „Põgenemise”, kus tulnukate loogika ja olemus ning ka nende maailma kirjeldused on meisterlikult võõristavad, aga samas ei jää nende maailm mustaks ruuduks. Nimetatud teos on suurepärane juba ainuüksi seepärast, et suudab pakkuda nii eskapismi läbi lobedalt kirja pandud seikluse kui ka piisavalt mõtteainet võõrolenditega kohtumistest kui inimolemusest.

Raamatu üks autoritest Gardner Dozois kirjutab olendite loomisest nii: „Kõige raskem oli teha – see oli oluline – tulnukad selliseks, et nad inimesest võimalikult palju erineksid, ent samas oleks humanoidil nendega võimalik rääkida ja suhelda. Enjed on ju põhimõtteliselt suured kamakad, aga nad söövad ja joovad, nii et bioloogilises mõttes on sarnasus olemas. Kardan, et kui me üldse kunagi avastame kusagil maavälist elu, on see meist nii palju erinev, et me ei suuda sellega arusaadavalt suhelda. Sellest pole palju abi, kui tahad millestki sellisest kirjutada, nii et ma pidin kompromissi leidma. Ma pidin tegema neist olendid, kellega me saaksime suhelda, aga samas mitte lihtsalt olevusi, kel on laubal väljaulatuvad kühmud.”

Näitena võib tuua veel „Hyperionis” koostatud Tehnotasandi sünni ja elutsüklite kirjelduse, näiteks selle maailma olendite digitaal-nekrofiilseid paljunemisviise. Tõsi ta ju on, et iga positiivse näite kohta võime tuua kümmekond negatiivset, puhtalt eskapismile ja kimääri printsiibile pühendatud ulmeteost, aga kas selle põhjal peaks tegema üldistuse kogu žanri kohta? Tõsi on ka see, et me ammutame näiteid endiselt end ümbritsevast maailmast ja seega on ka parimad võõrmaailmad kimäärilaadsed konstruktsioonid. Näiteks on Lem ilmselt võtnud ideestikku putukamaailmast („Fiascos” viitab ta termiitidele) ja „Hyperion” on võtnud aluseks olemasoleva arvutimaailma. Siin tuleb ilmselt mängu see, mis on otsene laen ja mis sellega tehakse. Kogu meie fantaasia lähtub millestki ja ulmekirjandus eriti (ülal viidatud teiste autorite õlgadele astumine) – kas on võetud kõrbemadu ja siil ning loodud neist koletis, kellega läikivate musklitega kangelane maadelda saab, või mõni looduses esinev idee, mida muuta ja mingite uute elementidega kombineerida.

Ühesõnaga: võttes ulmest ära püüde seletada lahti tundmatust ja ülistades “musta ruutu”, võtame ulmelt ära ühe tema ligitõmbavama omaduse.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0619)