Zombid pole teps mitte moodsa maailma “haigus” nagu mõni võiks mõelda, vaadates lugematul hulgal ilmuvaid selleteemalisi raamatuid ning filme/telesarju. „Zombipalavik“ on küll oma praegusel kujul moodsate paranoiade kehastus, kuid hirm elavate surnute ees on sama vana kui ühiskond. Järgnevalt väike sissevaade zombiajalukku ja põhjustesse, miks ajusid söövad laibad endiselt nii paljusid meeli erutavad.

Agraarühiskonnas oli surm elu loomulik osa, millega kõik põlvkondade ühise elamiskorralduse juures kokku puutusid, osaledes pealtvaataja ja hüvastijätjana suremisesprotsessis, surnu matusteks ettevalmistamises ja matuserituaalides, mis ühest küljest aitas leppida lahkunu kaotusega ja teisalt pakkus kindlustunnet, et kõik on tehtud „nagu peab“. Eesti rahvatraditsioonis on inimese surma ja matustega kaasnenud käitumisjuhised (käsud ja keelud) ning tõrjemaagilised toimingud, mille eesmärgiks on olnud surma kui nähtuse eemaldamine antud kohast, surnu kahjuliku mõju vältimine/neutraliseerimine ja majandustulu säilitamine, kurjade jõudude tõrje seoses laiba kaitsmisega ning surnu kodukäimise vältimine või lõpetamine (nagu on ühes artiklis öelnud Eha Viluoja). Rituaalid võeti ette selleks, et surm samast perest niipea uut ohvrit ei võtaks (oma surmaaja ette teadmine oli ülioluline selleks, et siinpool kõik pooleliolev korda ajada, materiaalsed kohustused täita ja hüvasti jätta, seetõttu on folkloorist teada suurel hulgal erinevaid surmaendeid), et surnu endaga midagi ei juhtuks ega tuleks surnust kurja ka elavatele. Täitmata kombed ja murtud lubadused (ka valesti käitumine surnu suhtes) tekitavad elavates süümepiinu, mis avalduvad võimendunud kujutluspiltides vaimude nägemise või kuulmise suhtes. Eesti rahvausus usuti kodukäimise põhjused peituvat surnus endas või olukordades ja teistes inimestes, kes surnut kas tema eluajal või pärast surma on vääralt kohelnud.

Surnu tagasipöördumine ja tema kahjustav mõju elavatele on olnud hirmuks (teadaolevalt) alates neandertaallaste aegadest, mil hakati surnuid elavate maailmast füüsiliselt isoleerima. Selleks on mitmeid mooduseid – surnukeha peitmine (hauda, koopasse, matusekambrisse jne.), surnukeha hävitamine (krematsioon) ja surnukeha looduse valda jätmine (nt õhumatus). Mahajääjatel on kindlam tunne kui lahkunu keha tagasitulemise vastu on abinõusid ette võetud, elavate ja surnute maailma vahel on piir. Näiteks oli köitmine vahend kodukäimise vastu, surnu jäsemed seoti kinni. Ka on rahvausust teada, et inimesed, kellest arvati neid kodus käima hakkavat (näiteks eriti kurjad isikud), üritati mattes ennetavalt neutraliseerida, keerates laiba segadusseajavasse asendisse või lüües juba eos vaia läbi südame. Olete te kunagi mõelnud, kust pärineb komme kuhjata hauale suuremas koguses kobakaid kive?

Surmajärgset elu on ette kujutanud paljud rahvused ja mütoloogiad. Teispoolsus on sarnane siinpoolsusega – surnu elab teises ilmas oma keha sees edasi. Vahe on selles et ta on, noh, surnud. Mis aga ei tähenda, et ta ei vajaks täpselt samu asju, mis elavad – sööki, jooki, tööriistu, seltskonda – ja mõte elust teispoolsuses pole kaugel elava laiba uskumustest. Vajadus selgitada surma oli ilmselt üks religiooni tekkepõhjustest. Hirm surnukeha tagasipöördumise ees elava laibana on erinevate rahvaste seas levinud ja esimesed kirjapandud kahjustava ning elavate liha sööva surnu kujutelmad on pärit juba Gilgameši eeposest, mille esimesed osad pärinevad aastast 1800 eKr. Läbi aegade ja kultuuride on räägitud elavatest surnutest, kes inimestele kahju teevad. Selliste olendite tuntuimad esindajad on vampiirid ja zombid. Eesti rahvapärimuses ei esine kumbagi, sellekohased jutud on kaasajalise tekkega. Küll aga on Eestist kogutud ja üles kirjutatud lugematul hulgal kodukäijalugusid, milles surnu pöördub tagasi elavatele liiga tegema ja endast märku andma. Rahututeks surnuteks peeti neid, kes on elu ajal midagi halba teinud, kellel on midagi pooleli jäänud, kes surid halba surma või kes ei saanud korralikult maetud. Samuti kuulub kahjustavate surnute hulka uskumus kehavargusest. Rahvapärimused räägivad vajadusest surnukeha valvata, muidu varastab kurat naha või seestab surnu ning hakkab ise tollena ringi kõndima. (Ameerika) filmikunstist meenuvad stsenaariumid tulnukate poolt inimkeha röövimise kohta. Näiteks „Invasion of the body snatchers“ (1956), mis oli ilmselt eeskujuks esimestele moodsatele zombifilmidele. Sama inimkeharöövitrikki on kasutatud ka veel „Men in black“ esimeses osas ja kui mälu mind ei peta, siis ka dr. Who's. Kindlasti ka paljudes teistes filmides/sarjades, mis absoluutselt ei meenu.

Vampiirilugudes liitub verehimu ja kurjuse kahjustav mõju. Verd on teatavasti peetud juba aastatuhandeid elu allikaks, veri avab piiri elavate ja surnute riigi vahel (loe näiteks Odüsseust), veri on erakordne tunnusmarker, mille abil kurat sinu hinge endale ostab (huvitav idee vere ainukordsusest ja selle järgi hinge tuvastamisest ajal, mil midagi DNAst ei teatud) jne. Vampiirid ja tänapäevased zombid on suhteliselt sarnased oma omaduse poolest hammustusega „viirust“ edasi kanda ja elavaid endasuguseteks elavateks laibateks muuta. Aga miks ma räägin „tänapäevastest zombidest“? Põhjus peitub zombikultuuri ajaloos ja selle erinevuses sellest, mida me praegu massimeediast tarbime. Vikipeedia ütleb, et zombie ehk zombi on afro-kariibi mütoloogias ja nõiduse abil taaselustatud surnukeha. Sõna pärineb arvatavasti Lääne-Aafrika keeltest (kikongo keeles zumbi "iidol", kimbunud keeles nzambi „jumal“ jt). Kui lähemalt rääkida, siis zombikultuur on pärit Haitilt, kus polnud tegemist lihasöövate surnutega, vaid ühiskonnas marginaalsete inimestega (vaimuhaiged, kurjategijad jne.), kelle surma teatud ainetega imiteeriti ja keda hilisema surnuks kuulutamisest tingitud juriidiliste õiguste kaotamise järel ainete mõju all hoides kuuleka tööloomana kasutati. See oli ja on veel ka tänapäeval üks sotsiaalse kontrolli viise. Maagiline zombipulber (coup poudre) mõjub nii sissevõtmise, sissehingamise kui ka välispidiselt, naha kaudu. Pulbri peamiseks toimeaineks on lunnkalast (Sphoeroides testudineus) või siilkalast (Diodon hystrix) eraldatav kange närvitoksiin tetrodotoksiin (TTX) Pulbri koostisse kuuluvad veel mitmesugused komponendid: konnad, meriussid, sisalikud, ämblikud, jahvatatud inimluud ja kurikuulus ogaõun (datura plant). Tetrodotoksiin paralüseerib ohvri täielikult. Metabolismi tase langeb niivõrd madalale, et ka professionaalsed meedikud ei suuda elu märke leida. Huvitava asjaoluna võib esile tuua, et mürgitusohvril säilib kogu paralüseerituna oleku ajal teadvus, kuid ta ei suuda end vähimalgi määral liigutada. Tetradotoksiinimürgitus põhjustab huulte ja näo sinisekstõmbumist, metabolismi langeb kriitiliselt. Paralüseeritud laip kaevatakse peale vodoo preestri poolt läbi viidud matusetseremooniat üles ja turgutatakse jälle eluvaim sisse. Edaspidi kasutatakse ohvri zombina hoidmiseks tõenäoliselt tetradotoksiini kõrval või asemel teisi metabolismi taset ja närviringe blokeerivaid aineid. Ühena võidakse kindlasti kasutada ka kurikuulsat ogaõuna. Neurokeemiliste muutuste kõrval tuleks kindlasti olulise aspektina rõhutada sotsiaalseid muutusi. Kord surnuks kuulutatuna on äärmiselt raske vastupidist tõestada või enda inimõigusi taga ajada. Hirm zombiks muutmise ees on Haiti kultuuris olnud hea mõjutamisvahend kuritegeliku tee vältimiseks, kardeti (ja kardetakse) mitte zombisid endid, vaid ise selliseks muudetud saamist, oma Mina ja vabaduse, inimesestaatuse kaotamist. Zombistamine ei olnud ainult robustne inimeste orjastamine, vaid religioossete riituste ja sügavate uskumuste toel tugevaks ühiskondlikku korda säilitavaks faktoriks. Täpsemat lugemist leiab sellelt lehelt.

20. sajandi alguses tutvustati maailmale Haiti zombikultuuri läbi mitmete raamatute (nt. 1929 William Seabrooki „The Magic Island“) ja filmide (nt. 1932 White zombie). Pole ime, et nähtust võtsid tuld sellised inimesed nagu režissöör George A. Romero, kes lavastas 1968. aastal kultusfilmi „The night of the living dead“ (mis osaliselt põhineb Rochard Matesoni 1954. aastal ilmunud raamatule „I am legend“). Nüüd polnud tegemist enam Haiti voodoopreestri poolt kontrolli all hoitud kahjutute tööloomadega, vaid oma tahtega kurjade lihasöövate laipadega, kes esinevad väljaspool Haitit, n.ö meie maailmas. Romero pani aluse zombide visuaalsele kujutisele, mida tunneme ka tänapäeval – kõdunevad riided, mädanevad kehad, liipav samm, mörin ja põhjendamatu iha elavaid järada. Internetikommuunides on arutletud zombide söögivalikute üle ja diskuteeritud, miks olukorras, kus arutule laibale on jäänud vaid põhivajaduste täitmise funktsioon, keskendutakse filmides ainult ühele neist – söömisele ja seeläbi ellujäämisele (khm, zombide puhul pigem surmajäämisel või noh, eksisteerimisele üleüldse) – aga ei näidata teisi, näiteks sigimist. Amüseeriv zombi poleks tõenäoliselt väga hirmus. Kopp, kopp, kuidas nimetada surnut, kes tunneb sugukirge elava vastu? Samal mittehirmutavuse põhjusel jäetakse ilmselt filmidest välja kõik praktilised probleemid – kui zombi sööb liha, peab see liha kusagile minema ja seedesüsteemis sellega midagi juhtuma jne.

Huvitaval kombel ei söönud Romero zombid ajusid, see kinnistus zombikultuuris hiljem. Võimalik, et üks ajusöömise põhjuseid peitub paremas arusaamises ajust kui Mina asukohast ja üleüldisest ajukultusest (räägitakse ju „ajude äravoolust“ jms.). Kui pole aju, pole inimest ja igatahes on hirmuäratavam mõte isiku kustutamisest ajude söömise läbi, kui et laip sind pisut järab. Muidugi tekivad selle näksimisega ka muud probleemid. Meie paranoiline kaasaeg tunneb pidevat hirmu selle ees, et Keegi Kusagil meid jälgib ja meiega katseid teeb. Lõbusaid näiteid leiab paraveebist. Zombiks muutmine kõrgemate instantside poolt sobib paranoiliste mõtetega hästi kokku, sest laiema kaasaegse arusaama järgi on zombid kellegi poolt kodeeritud . Zombi on ju olend kes täidab kellegi käsku, ta allub ja on 100% biorobot. „Zombistamine“ on käibefraasiks muutunud teleka ja interneti, tehnoloogia üleüldise kahjustava mõju kohta. Omaenda tahteta orjaks muutumine kõlab meie ühiskonnas endiselt sama hirmutavalt kui Haiti kultuuris. Meie kaasaegne teadmine ühiskonnast on suutnud kohandada ürgsed hirmud elavate laipade ees oma kultuuriruumi. Ka zombide „viirusele“ on olemas põhjendus – biorelv. Keegi Kusagil omab vahendeid ja teadmisi muutmaks oma salajastel kaalutlustel inimkonda möirgavateks ja üksteist järavateks kollideks ning hammustamine on üks viise nakkust edasi anda.

Näeme, et zombid sobituvad meie kaasaegsesse mõtlemisse nagu ajud kolpa. Mis aga tingis „zombipalaviku“ alguse 20. sajandi keskpaigas? Ajalugu ja rahvapärimus on näidanud, et inimeste ürghirmud (antud kontekstis siis elavate ja surnute maailma segunemine) leiavad kandepinda olukordades, kus toimub kiiresti ja palju ja inimesed ei suuda muutustega nii kärmelt kaasa minna ning kaotavad jalgealuse, tunnevad end ebakindlalt. Mõtleme nüüd 20. sajandi keskpaigale ja toimunud muutustele – mustanahaliste liikumine, seksrevolutsioon, naiste suurenevad õigused, homoseksuaalsuse võidukäik (koos vaba armastusega). Mõnekümne aastaga ületati piirid, mis aastasadade jooksul paika sätitud. Pole ime, et „tavaline“ inimene hakkas nägema voodi all kolli ja tagaaias surnuid. Huvitav on näha, mida aeg zombikultuuriga teeb. Vaevalt et hirm surma ja surnute ees nii pea vaibumise märke näitab ja kuniks pole leiutatud surematust, püsivad meiega ka kujutelmad elavatest laipadest. Söövad nad siis meie ajusid või varastavad meie kasse või teevad veel midagi kolmandat, mille arenev zombižanr ja meie kaasaegne selgitada püüdev mõistus püüab neid tegema panna. Näiteks joogat -
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)