Kui “Tahame kolme tüdruku laulu” ja “Lase mustade deemonite laulu” olid juba mõnda aega meie kodus populaarsemad laused, mitte “Tahan Frozeni laulu”, otsustasin viimaks vaadata filmi “KPop Demon Hunters”. Vana rokipeeru ja anime-fännina lootsin, et see film on halb, kuid tegelikkus osutus siiski vastupidiseks. See meeldis mulle ja veel mitmel põhjusel, milleni ka varsti jõuan.
Teen väikese lühiülevaate filmist. “KPop Demon Hunters” on lugu kolmest tüdrukust (Rumi, Mira, Zoey), kes oma muusikaga k-pop bändis Huntrix kaitsevad maailma kurja eest, jahtides ja hävitades muul ajal deemoneid. Nad peavad koguma piisavalt rahva toetust, et luua püsivam kaitse. Kui deemonite plaanid nurjuvad, saadavad nad maa peale oma k-pop bändi, et fänne enda poolele üle saada. Algab võitlus fännide hingede üle, mille käigus paljastuvad ka mõned saladused. Kuigi lugu ise pole midagi väga märkimisväärset, on see esitatud meisterlikult ning nauditavalt. Tegelikult edastatakse kogu filmi idee juba esimeste minutite jooksul, ilma et see häiriks või tunduks pealetükkiva selgitusena.
Edasi soovin viiel teemal tegijatele kiitust avaldada. Esiteks tuleb tunnustada visuaali ja animatsiooni. On see anime? Ei, kuid nii nagu animatsioon “Avatar: The Last Airbender” omas anime stiilielemente, siis leidub neid ka siin ja lausa 3D-vaates. Võitlustseenid on ilusad - ülepaisutatud emotsioonidega näoilmed, mis on tuntud kui anime trope, töötavad efektselt. Samuti värvid ja valgus on loo jutustamiseks hästi valitud. Mitmed stseenid on piisavalt ilusad, et tee või screenshot ja prindi postrina välja. Teisena pälvib kiidusõnu huumor, mis on väga tugevalt omal kohal. Sain palju valjult naerda, rääkimata ohtratest turtsatustest. On nii visuaalset huumorit kui ka situatsioonikomöödiat, mis meenutas tugevalt filmi “Viies element”. Kolmandana tooksin esile muusikat. Jah, see pole päris minu teetassike, aga need lood on head ja jäävad kummitama. Filme, kus muusika jääb kõnetama ka väljaspool loo narratiivi, pole just palju. Meenub “Queen of the Damned”, kus muusika olid sisse laulnud oma ala professionaalid. Samamoodi on ka siin. Lauljad on tegelikult ise k-pop muusikud ning nende laulud on loodud just selle filmi jaoks. Ükski muusikaline pala pole lihtsalt täide, vaid viib lugu ja narratiivi edasi. Neljandaks meeldis mulle karakterite usutavus. Kõigil on oma iseloom ning keegi neist pole liialt üleseksualiseeritud (ikkagi lastele suunatud film). Tõsi, peategelastega konkureeriv poistebänd vehib küll oma kõhulihastega, aga see on antud kontekstis täiesti pädev. Viies ja suurim märkimisväärseim koht on kultuuri ja mütoloogia sujuv põimimine usutavaks tervikuks. “KPop Demon Hunters” pole lihtsalt lastele suunatud muusikaline märul, vaid selles on ohtralt viiteid ja vihjeid korea kultuurile. Kaetud on nii tänapäeva kultuur (idoolid, suured kontserdid, k-pop, fännikultuur, telesaated, söök, ehitised, meditsiin jne) kui ka mütoloogia. Juba ainuüksi idee sellest, et on naised, kes oma laulmisega kurja eemal hoiavad, pärineb korea rahvakultuurist, kus naisšamaanid oma laulu ja tantsuga sama teevad.
Mul pole kindlasti piisavalt teadmisi, et kõiki filmis olevaid ajaloolisi ja mütoloogilisi nüansse katta, kuid interneti abiga saan tuua mõned näited. Peategelaste ehk Rumi relvaks on Nelja Tiigri mõõk, mis on rituaalne relv Joseoni dünastia ajast. Miral on korea ajalooline kõvera teraga oda (oda ei ole päris õige tõlge, aga ma pole ka relvaekspert). Zoey relvadeks on viskenoad, mis samuti ajalooliselt on olnud kasutusel šamaaniriitustel. Deemonite loodud poiste iidolgrupp on nimega Saja Boys. Sõna “Saja” omab korea keeles kahte tähendust. Esiteks lõvi, mis on ka selle grupi sümboliks ja samuti sümboliseerib see teise ilma sõnumitoojad või hingedeviijad. Oma lõpplahingus kannab bänd ka traditsiooniliselt selle rolliga seotud riietust. Deemon Harakas ja Totakas Tiiger, põhinevad korea minhwa kunstil. Tõlgendusi nendele kahele sümbolile on palju, aga üks tähendus on, et tiiger tähistab aristokraatiat (mida kunstnikud proovisid kergelt mõnitada, tehes tiigri võimalikult totakaks), samas kui harakas kujutas maarahvast. Üks tuntumaid pilte sellest ajastust portreteerib tiiger, kellel on kaabu peas ja piip suus ning taustal istub harakas. Filmis kannab seda kaabut aga harakas ning ainus selgitus nende kahe looma omanikult on: “Ma tegin selle mütsi tiigrile, aga harakas varastab selle kogu aeg ära.”
Kes on mu raamatut lugenud, teavad, et mulle meeldib võtta elemente mütoloogiast ja neid loominguliselt ära kasutada. Seda põhjusega - meie vanad rahvalood ei kõneta enam tänapäeva lugejaid ega vaatajaid. Me peame panema vanad asjad uude kuude, et seda huvi taastada ja üleval hoida. Filmis “KPop Demon Hunters” on seda tehtud ilusti ja nauditavalt. Tänu sellele on tekkinud kõrgenenud huvi korea kultuuri, toidu ja mütoloogia vastu, rääkimata filmimuusika bängeritest, mis istuvad hetkel mitmete edetabelite tippudes. Seega vaadakem.
