Shalom!
Käes on lõõskav juuli ja peetud sai järjekordne aasta suurüritus ehk 130
osalejaga Estcon. Järjekorras kurat-teab-mitmes ning ka sel aastal koosnes see
siinkirjutaja jaoks peamiselt õllest ja ulmest. Ei kahetse, nii üldjoontes.
Täpsemalt kirjutab sellest käesolevas numbris Elo Haljas, aga
Ulmkonnakroonikast leiab mitu linki ka Reaktorivälistele kajastustele.
Jagati ka Stalkereid ja toimetuse nimel õnnitlen omalt poolt kõiki võitjad, nii
uusi kui vanu!
Mida veel? Järjekordselt õnnestus meil lüüa nokki suine hapurkurgihooaeg ja
tuua teieni tuumakas number, milles…
… Lüüli Suuk räägib meile kahest 19. sajandi naiskirjanikust. Veiko Belials
kajastab Estconi ulmedisdkot, Raul Sulbi peegeldab ja analüüsib pisut
selleaastaseid Stalkereid ning Tõnis Hallaste ja Taivo Rist jätkavad oma
püsirubriikidega.
Selleaastased Eesti ulmeauhinnad Stalkerid on jagatud, õnnejoovastus välja magatud ning heitkem nüüd traditsiooniline pilk seekordseile hääletustulemusile.
Pisut tobe on alustada kriitikaga auhindade kätteandmise logistika üle. Tobe, arvestades, et auhindu anti kätte juba 27. korda. Aga see korraldus tundus sel aastal tõesti olevat läbi mõtlemata.
Seitse kuud on möödunud väga kiiresti, pool endale seatud eesmärgist on saavutatud. Viimased kuud on artiklid valminud küll kohati läbi häda ja viletsuse, kuid siiski teieni jõudnud. Artiklite jaoks eeltööd tehes olen mitmel korral puutunud kokku 19. sajandi Eesti naiskirjanike loominguga, kuid ei täheldanud selles ulme tundemärke, kuni ühe leiuni, mis tänu Eesti Kirjandusmuuseumi respositooriumile Kivike minuni jõudis. Väga tänuväärne ettevõtmine, mis võimaldab lugeda trükiseid nii nagu need toona avaldati. Sel korral palun teid siis koos minuga rännakule seni kõige kaugemasse minevikku, mida mu artiklid on puudutanud. Tutvustamisele tulevad Elise Auna jutukogu “Tosin jutukesi” (1898) ja Jane Webbi “The Mummy. A Tale of the Twenty-Second Century” (1827).
Elise Rosalie Aun (1863-1932) oli luuletaja ja proosakirjanik, kes noorusaastatel elas vanematega Setumaal. Peale abiellumist kandis ta nime Raup.
(Estconil 2024 peetud ettekande põhjal)
Kuna Raul otsustas anda välja uue trüki oma Cthulhu-tellisest, siis otsustasin ka mina eluk-jumalusele kummarduse teha ja täna vaatamegi iidse kombitsnäo ilmumisi muusikute kujutlustesse. Ja need ilmumised ei ole mingid fantaasiavased käkid.
Kunagi robotivideoid vaadates käis isand Cthulhu meil juba korra külas, kui me vaatasime Beastie Boysi lugu „Intergalactic”. See on sisseelamiseks piisavalt jabur algus.
Nüüd pole muud, kui sealt edasi minna.
1. Tean, et kirjutad, aga mida teed veel – ehk siis nüüd on võimalus rääkida endast Reaktori lugejatele, et kes sa veel oled?
Olen üht ja teist oma töises elus korda saatnud: teadurina olnud tegev tehisintellekti
ja tehiskõne arendamisel, Riigikantselei direktorina edendanud Eesti
riigihaldust, samuti korraldanud valitsuse istungite ettevalmistamist ja
läbiviimist, Eesti Informaatikakeskuse direktorina arendanud Eesti e-riiki ning
seejärel tegutsenud hulk aastaid diplomaadi ja konsulina Eesti
välisteenistuses.
2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid
ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ulmelised asjad on mind juba lapsest saati natuke huvitanud.
Kui härra peatoimetaja pöördus minu poole ettepanekuga kirjutada värskelt toimunud ESTCONi muljetest, siis arusaadavalt naersin ma ta esimese hooga välja. Sest kes tahaks ometi (ja miks küll?) lugeda ühe kaine tüdruku vaadet sellises formaadis üritusele?! Naeruväärne... Aga siin ma nüüd siiski olen. Ja ikkagi kirjutan.
Minu teekond ESTCONile sai aga õigupoolest alguse 2 aastat tagasi, kui mu vend Elar mind kampa kutsus. Tal oli oma pere kaasas ning mina võtsin enda lapse. Tulin puhtalt uudishimust, sest ulmet olen lugenud pool oma elust. Täpsemalt ma oma ulmeteekonna algust ei mäletagi, aga sellest ajast, kui Varrakul hakkas ilmuma F-sari, olen seda lugenud teadlikult – välismaist, kodumaist, jälginud poole silmaga Facebooki gruppe, paljusid Eesti autoreid teadsin raamatuid-, nime- ja nägupidi.
Senised Tombergi-käsitlused:
1) Sissejuhatus:
https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-tombergi-monograafia-sissejuhatus
2) I peatükk - “Realismi ja teadusulme tänapäevane ühtelangemine” (1/2)
https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-kuidas-taita-soovi_i-peatukk-½
3) I peatükk - “Realismi ja teadusulme tänapäevane ühtelangemine” (2/2)
https://www.ulmeajakiri.
„Kübeke elutervet vihkamist“, koostajad Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees
Kujundanud Liis Roden
Fantaasia 2024, 327 lk
Et siis Eesti esimene lootuspungi kogumik. Üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt, mis kogumiku koostaja Kalmsteni sõnul „ … võiks inimestesse süstida lootust ja üldse arusaamist parema tuleviku võimalikkusest, … „
Ma alustan veidi eemalt ja peamiselt vist sellest, et kõik on subjektiivne. Hakkasin raamatut lugema nädal enne suvepuhkust ja mitte esimesest loost viimaseni vaid läbisegi, valides selle järgi, kes kirjanikest rohkem huvitas. Samal ajal maadlesin terminiga. Lugesin Kääramehe Reaktoris ilmunud artiklit ja ühtteist teemakohast veel veebist ja piinlik küll, kuid absoluutselt ja jonnakalt – ei saanud aru.
Kui aastate eest Heinrich Weinbergi esimest raamatut lugesin, leidsin temas Eesti ulmekirjanike hulgas jälle ühe lemmiku, kelle kõik teosed olen läbi lugenud ja nii mõnegi kohta ka arvamust avaldanud. Vahest võib tunduda imelik, et lemmikkirjanik ei saagi kogu aeg täispunkte, aga eks see ole ikka nii, et mida rohkem korda läheb, seda kõrgemat kvaliteeti ka ootad. Käesolev raamat aga on minu arvates siiani kõige tugevam ja mitmekülgsem kogumik kirjanikuhärralt - on, mida lugeda ja nautida.
Raamatu esimese osa moodustab juba eelnevalt erinevates kogumikes avaldatud tekstide triloogia alternatiivsest Revalist.
Triinu Meres ja Kristo
Janson
Devolutsioon
Mis see üldse on…
„Devolutsioon” on tunnustatud kirjaniku Triinu Merese ja laiema avalikkuse
jaoks veel tundmatu Kristo Jansoni poolt kahasse kirjutatud postaporomaan, kus
jälgitakse kahe inimese, endise sõjaväelase Lingi ja noore, umbes kümneaastase
poisi Rico teekonda läbi tsivilisatsiooni varemeteks muutunud Ameerika, mida
asustavad vähesed viirusest puutumata jäänud inimesed ja verejanulised wending’od.
Üldiselt ja pigem hästi...
Tõtt-öelda on mul selle romaaniga kahetised tunded. Selgituseks ütlen, et
lugesin testlugejana selle lühiversiooni ja andsin ka tagasisidet. Seega oli
romaani peasündmustik ja läbiv mõte minu jaoks ette teada ning kuskil
kolmveerandilt, kus muutusi enam polnud, hakkas lugemine aina enam ja enam
hanguma. Lühiversiooni puhul muidugi seda muret polnud.
Olin varem lugenud Maniakkide Tänava noortele mõeldud „Viivuranna Online” teost, mille tehnoloogiline kontseptsioon on antud teose aluseks ja millele viidatakse ka loo käigus päris omajagu. Lisaks olin muidugi läbi töötanud ka fantaasiast tulvil muinasmäruli „Muinaskuningas”, mida nautisin täiel täiel rinnal. Kuigi käesoleva teose nimi vihjab, justkui oleks see raamat väga Muinaskuninga teemaga seotud, siis peale mõne tegelase ja mängu üldise temaatika ma eriti palju ühenduskohti ei märganud.
„Abigail"
Dan Watters, King Diamond, Damien Worm, Rantz Hoseley
Z2 Comics
2021
120 lk
-----------------------
Heavy metal-bänd King Diamondi üks klassikalisi albumeid „Abigail", mis ilmus aastal 1987, on pandud koomiksivormi, ootasin seda trükist ikka päris kaua. Sest välja hõigati see juba 2021. aasta kevadel, osta-tellida sai sügisest ning teadmata põhjusel tõi postikana seda Ameerikast Euroopasse kohale mitu kuud. Kaua oodatud kaunikene.
Need, kes metalimaailma on omal ajal nuusutanud, on kindlasti tolle taani päritolu pundiga kursis. On ju King Diamondi näomaalingud üks osa bändi ümbritsevast lummavast esteetikast, lisaks tihtipeale väga eklektilised lood.
KUU AJAKIRI: The Spider (14. juuni)
The Spider oli Ameerika kuukiri, mida andis 1933–1943 välja Popular Publications. Algul oli selles 128 lk, alates 1936 112 lk. Enne viimast aastat ei jäänud ükski number vahele. Igas numbris oli romaan kangelaslikust kuritegevusega võitlejast Ämblikust, kes oli Stan Leele inspiratsiooniks Ämblikmehe väljamõtlemisel, seda ka riietuse osas. Ämblik on rikas New Yorgi mees Richard Wentworth, oma perekonna viimane võsu, tal on autojuht ja sikhist teener, kellega räägib hindi keelt, et teised neist aru ei saaks. Ta on alailma maskis ning erinevalt teistest tolle aja superkangelastest tapab oma vastaseid halastuseta ja südametunnistuse piinadeta. Tal on pruut, kes teda sageli aitab, kuid nad ei abiellu, sest Ämblik kardab, et ta võidakse tappa või paljastada, misjärel tema pere satuks hädaohtu.
Põhja konn
Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia
Koostaja Raul Sulbi
Kirjastus Viiking andis välja Raul Sulbi koostatud mahuka tekstivaliku «Põhja konn», millest lugeja saab põhjaliku ülevaate ulmekirjanduse ühe alaliigi – fantaasiakirjanduse (fantasy) – arengust Eestis alates Friedrich Reinhold Kreutzwaldist kuni žanri tänaste tippude loominguni.
«Fantaasiakirjandus – see tähendab meie ettekujutuses enamasti napis riides ja ebamugavalt hõõruvas metallturvises lihaselisi mõõgavõitlejaid, vapraid rändrüütleid, majesteetlikke lohesid, limaseid merekoletisi, ükskõikseid haldjaid, hullumeelsete maailmavallutusplaanidega õelaid võlureid, ülikõrgete tornidega losse, iidseid džungleid, deemonlikke piraadilaevu, arusaamatu majandusmudeli alusel toimivaid impeeriume ning kadunud kuningriike, mille üle võimutsevad surematud jumalad ning valitseb nõiduslik maagia,» selgitas raamatu koostaja Raul Sulbi.
Ulmestaar Silver Türk
Kes oled ning millega tegeled?
Olen 44-aastane, mõningate teooriate kohaselt sündinud Kaljukitse tähtkujus,
aga ise arvan, et olen sündinud tähesüsteemis, mis ei kuulu ühtegi tähtkujusse.
Hobidest on tähtsad olnud võitluskunstid (kooli ajal vehklemine ja karate;
ülikoolilinnas karate, kickbox ja üldfüüsiline treening; sel aastal on olnud
aktuaalsed improtants, jõusaal ja metsajooks. Kõige olulisemad hobid on
bioloogia, keemia ja meditsiin, regulaarselt loen veel kaugete tähtede ja
planeetide kohta. Teadust ja populaarteadust loen rohkem kui ulmet, ainult
kooliajal oli ulmel suurem osakaal. Töötan füsioterapeudina ning mul on
mõningane kogemus ettevõtlusega laboritööde, toidulisandite maaletoomise ja
lauamängu arendamise vallas. Varem töötasin teadurina, ammu-ammu kooliajal
tegelesin haljastustöödega.
Tanel Rõigas “Veohobused”
Tööpostil olles mõlgutab tööline mõtteid selle üle, kuidas ta on alati tahtnud saada direktoriks. Pisut hiljem kutsutakse ta direktorite nõupidamisele paarile küsimusele vastama. Seal esitletakse talle ideed, et nende maailm on tegelikult hoopis kosmoselaev ja direktorid selle juhid.
Iseenesest on see ju täiesti loetav jutt selles mõttes, et autor suudab oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Lugedes oli mul piisavalt huvi selle vastu, kuhu see lugu omadega välja jõuab. Kahjuks aga ei jõudnudki see kuhugi. Enamik loost oli peategelase sisemonoloog ja minevikuheietused, lõpus paar rida suure saladuse kohta, mille paljastamisel tegelikult mitte kellelegi mõju ei olnud. Ka teistkordsel lugemisel ei suutnud ma aru saada, mida autor selle looga mulle kui lugejale öelda tahtis ning mille kohta see lugu päriselt oli. Kogu tekst tundus kui sissejuhatus mingile pikemale loole.
Marika koperdas hambaid pesema minnes vedelevate susside otsa ja kirus. Magamistoas olid riided laiali ja mustapesukorv ajas üle ääre. Issand, kuidas ta vihkas koristamist. Vannitoa kraanikauss oli katlakivine ja hambapasta pritsmeid täis. See ei seganud hammaste pesemist, kuigi jah, hügieeniline nähtavasti ei olnud. Ta vajas esimest lonksu elustavat kohvi ja lülitas veekeetja köögis tööle. Kann pahises vaikselt ja kogus tuure.
Marika istus ja vaatas oodates aknast välja. Akna taga oli lagunev aed ja niitmata muru. Asjade eest hoolitsemine ei olnud talle kunagi eriti korda läinud, ning vanatädi oli teda ikka räparahvaga võrrelnud. Marika muigas selle mõtte peale. Eelnevate põlvkondade vajadust piinliku puhtuse ja korra järele temas tõesti polnud. Koristamine oli alati sunnitud tegevus olnud. Ta tundis ennast täiesti mugavalt pesemata nõude virnaga kraanikausis ja tolmurullidega toa nurgas.
Tuline kohv virgutas meeled tööle.
„Ema! Ema! Kus sa oled?“ Edasi valguva rahvamassi kohal õõtsus väikese tüdruku roosajuukseline pea. Oli ta kellegi kukil või mööda kehasid sinna üles roninud, kes sellest aru sai. Roosad juuksed lehvisid siia-sinna. „Emaaa!!!“ kostus juuste varjust karje.
Rahvamass valgus meeleheitliku järjekindlusega edasi, tihenes laiast sissepääsust läbi trügides klimpi ja, ootealale jõudnud, plahvatas ainsa kinnismõttega karjaks – kohe võib tulla viimane hetk.
Roosa pea kadus. Vaid Lapse kiljuv: „Aaa!“ tõusis hetkeks kõrge maalingutega laeni
Mõni päev varem, ühe stardijaama lähedase linna ühel inimtühjal väljakul, puhus kevadöine tuul. Õrnalt kergitas see tolmu väljakult, nii palju kui koristusrobotid olid seda alles jätnud, silitas lilli haljasaladel ning tõusis siis taevasse uudistama sinna ilmunud rohelisi sõbralikke tähti, mis ütlesid: „Naudi kevadet ja järgi juhiseid.
Vahtisin tüdimust varjates klienditoolil istuvat noormeest. Millegipärast oli minu tuju täna sama turris kui noormehe otstest heleroheliseks toonitud juuksed. Tegelikult mulle ju meeldis mu töö, kuid täna olid kõik mu kliendid suutnud mind tugevasti vastukarva silitada ning mu enesevalitsus rippus juba enne lõunapausi juuksekarva küljes. Ehk peaksin endale tõesti hakkama uut tööd otsima, nagu mu naine mulle pidevalt meelde tuletas. Aga kust teist nii lihtsat, aga tasuvat tööd saada, mille puhul on kindel, et see otsa ei saa?
Noormees polnud siiani mulle ühtki pilku saatnud, sest tema tähelepanu oli koondunud liitreaalsuse prillidest tulevale sisule. Sirutasin tema poole seest polsterdatud plastkasti.
„Teil on vaja nüüd prillid ära panna ja keskenduda, muidu pole meie kohtumisest mingit kasu. Nagunii meie tehnika koos teie prillidega ei tööta.
Arnold käis vahel õhtuti, pärast pikka remonditöökojas rabeldud tööpäeva alevitaguses metsas jalutamas, sest nii sai veidigi aega rahus olla. Töökojas tuli ju terve päev igasugu kilinat-kolinat ja masinate müra kannatada, kodus aga sebisid ringi rahutud lapselapsed, tütre kaks väikest poissi, kellel ema lubas vabalt ringi möllata ja kes ka omavahel alatasa häälekalt naaklema tikkusid. Tütar oli aasta eest mehest lahku läinud ning siis koos lastega oma vanemate majja elama kolinud. Arnold oli küll püüdnud alguses väikesi järeltulijaid veidi vaigistada, kuid mingit kasu sellest polnud, sest Leida, ta naine, arvas samamoodi nagu nende tütargi, et las need lapsukesed mängivad ja rabelevad pealegi oma tahtmist mööda, kui nad just suurt pahandust ei tee, sest nende pereelu on niigi segi pööratud. Saavad nõnda vähemalt natuke elust rõõmu tunda.
Ah et küsite, milline on kõige kurioossem uurimine kogu mu karjääri jooksul? Jah, üks ammune müsteerium eristub tõesti kõigist teistest. Unetutel öödel mõtlen tihti juhtunule. Kas ma saan endale surivoodil otsa vaadata ja öelda, et tegin kõik vastavalt määrustikule? Või järgides südametunnistust? Või pidades kinni üldhumaansetest käitumisnormidest? Mõnel unetul ööl on vastus ei, teisel, palju unisemal ööl, jällegi jah. Aga alustame algusest, mu noored sõbrad.
Olin noil aastatel Palamuse kuurortlinna Politseikomissariaadi vanemuurija kohusetäitja.
