Niisiis, Estcon on peetud, suve kaks
kolmandikku on mööda libisenud ja Reaktor taas teie ees.
Möödunud Estcon oli kirju nagu ikka, kokku väisas üritust ametlikel andmetel
112 inimest ja ilmajumalad olid osalejate vastu enam kui heasoovlikud. Estconi
ülevaate kirjutas seekord Lüüli Suuk.
Stalkerid jagati tavapärastes kategooriates ja selles numbris kirjutab sellest
Jüri Kallas.
Toimusid ka etteakanded ja neid saab järelvaadata Youtube’I kanalis:
Ulmeajakiri Reaktor
Muudel teemadel, näiteks arvustamiest, kirjutab Mairi Laurik. Elar Haljas
muljetab “Soome ulme 3-e” ainetel ja
Tõnis Hallaste karvustab kogumikku
“Elekter meie vahel” ning loomulikult ei puudu ka jutud ja eelmise numbri
lugudest räägib taas Maarja Kruusmets.
Esikaanepildi joonistas Reeli Hansen, aitähh talle.
Mu ema on korduvalt meenutanud, kuidas tal isa ja vennad kuulasid raadiost (telereid siis polnud) spordiülekandeid ja pärast poole ööni vaidlesid, et mis olnuks siis, kui see ja see ... otsekui muudaks taolised vaidlused tulemusi.
Muarust on auhindade-jutuvõistluste võitude-kohtade üle vaidlemine umbestäpselt niisama arukas tegevus. Vaielda võib alati, kuid kas peaks ja mida see annab? Pealegi, ei tea ka kõige paremini informeeritud vaidlejad kunagi kõiki fakte ja asjaolusid, mis lõpptulemust mõjutasid.
Tunnistan ausalt: ma pole kunagi lugenud isegi selleteemalisi kirjatükke siitsamast Reaktorist. Pilgu olen ehk üle libistanud, aga süvenenud küll mitte. Ja siis küsis peatoimetaja, kas ma ei tahaks tänavuse Stalkeri tulemusi kommenteerida.
Peatoimetaja väikesel nügimisel panen raamatuarvustuste teemal kirja ka enda mõtted. Algus oli hästi lihtne - tema küsis, mina ütlesin “jah”. Natuke detailsemalt mõtlema hakates sain aga aru, et ülesanne polegi nii lihtne. Kõikvõimalike arvamistega seoses on mul neli erinevat positsiooni ning mingites detailides räägivad mu ootused teineteisele vastu. On kirjaniku, arvustaja, raamatute soovitaja ning kõikide nende arvamiste lugeja rollid.
Millisest ma alustama peaksin? Alustamaks algusest tuleks defineerida “mille algusest”. Kas raamatuarvustus algab raamatust? Ma pole nii kindel. Mulle tundub, et igasuguse raamatuarvustuse keskmes ei ole mitte niivõrd raamat kui ikkagi inimene - autor, arvustaja, arvamuse lugeja. Igaüks võtab aluseks oma mõttemaailma, oma elukogemuse ja oma tulevikunägemuse. Inimene - mina, sina ja see raamatuarvustaja ka - kasvas aga esmalt lugejaks.
Peatoimetaja tungival soovil tulevad siit minu meenutused käesoleva aasta 18. - 20. juulil toimunud Estconist ehk Eesti ulmefännide igaaastasest kokkutulekust, mis mulle oli järjekorras kolmas. Olge hoiatatud, et tuleb seiklustevaene muljetus.
Tänu planeerimisele saime Manfred Kalmsteniga õigel ajal Tallinnast liikuma ja isegi koos kerge söögipausiga, jõudsin sel korral kohale piisavalt varakult, et õnnestus näha nii lipu heiskamist kui ka esimest ettekannet kuulata. Tamur Kusnets rääkis haigustest ulmes. Loo jutustamise seisukohalt oli seal huvitavaid mõtteid, alates sellest, et keda haigus puudutab ning kuidas ja miks peategelane sellest pääseb. Päeva teine ettekanne oli Jüri Kallaselt, mis keskendus ulmele muusikas. Väga palju huvitavat, mille kohta videopilti küll pole, aga lubati, et Reaktorist saab kokkuvõtet lugeda. Ise ma ei olnud kunagi mõelnud ja süvenenud, et millest Ziggy Stardust tegelikult laulab.
Estcon 2025 „Ulmedisko“ ettekande põhjal
Nagu ikka, on artikkel laiendatud käsitlus Estconil peetud ettekandest, sisaldades hulga rohkem lugusid kui ettekanne. Seekordset raamatutele ja filmidele viitavaid videoid alustame ühe väga konkreetse autori ja jutuga. Ray Bradbury „The Veldt“ (eesti keeles ilmunud nime all „Rohtla“) nagu klassikale kohane, siin jaburuse pedaali ei puudutata. Laul loodi algselt 22-tunnise otseülekande ajal 2012. aasta märtsis. Järgmisel päeval leidis Zimmerman (Deadmau5) Twitteri kaudu Chris Jamesi, kes lõi loole vokaali. Laulu on kasutatud miitingutel Kanada peaministri Justin Trudeau tollases kampaanias. Video on pühendatud Ray Bradburyle, kes suri 20 päeva enne enne video avaldamist (05.06.2012/25.06.2012).
Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen „Soome ulme 3”
Eesti ulmelugejad on viimasel ajal saanud kirjastuse Skarabeusi omaniku Arvi Nikkarevi eestvedamisel igal aastal nautida uut kogumikku. Seekord hõlmab teos viit lugu, mille autorid on Maarit Leijon ja Reetta Voukko-Syrjänen, põhjanaabrite kaks tipptegijat ulmekirjanduses. Maarit Leijoni erinevaid jutte on lugejad saanud juba maitsta kogumikus „Musträstas”, ka teine autor Reetta Voukko-Syrjänen ei ole eestlastele päris tundmatu. Voukko-Syrjänenilt ilmus lugu „Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda” antoloogias „Ohver”. Minu jaoks avavad autorid kogumikus olevate juttudega endast hoopis uue ning palju parema külje, kuna just nende ulmeelementidega olmelistes tekstides on lugejal väga kerge loosse sisse elada ning tegelastega samale lainepikkusele häälestuda.
Kogumik, kus kohtuvad kaks kirjanikku. Selliseid on küllap varemgi olnud, niimoodi vaheldumisi ja põrgatamisi ja kahasse kirjutamisi. Peaks uurima järele. Lisagem avalõiku ka kombekohase üldinfo: 14 juttu kahelt autorilt. Neist Kalmsten on ehk tuntum, varem peetud ka üheks meie ulme lootuseks (ja lootuseks mille järele – näiteks sellise (ulme)kirjandussündmuse, millest ei saa mööda vaadata), Lüüli Suuk on jutuvõistluses silma torganud noorem autor, kellega kaasautor on ühiselt abieluranda sõudnud, et seilata ühiselt elumeredel ning rännata kirjandusmaastikel. Eelkõige fantaasiajutud (isegi ulmejutud pigem fantaasiasugemetega) ja üldtonaalsuselt üsna sünged.
Üldisim lugemismulje: oli mõnevõrra väsitav lugeda, lugemine omandas veidikese töö maigu. Et ma oma tujutu lugemise kiuste tundsin, et tekstid on kirjaoskajalikult kirja pandud, tahtsin kuidagi enda jaoks ka sõnastada, milles asi on.
KUU ETTEVÕTE: Namco (1. juuni, 70. aastapäev)
Masaya Nakamura (1925–2017) asutas 1955. aastal ettevõtte, mille ingliskeelse nime Nakamura Manufacturing Company lühend ongi Namco. Ta alustas kahe kiikhobusega, mille paigaldas Yokohamas kaubamaja katuseaeda. Lastele need meeldisid, kasum oli kõva ja ta avas majakatustel hulga minilõbustusparke, kus olid pildivaatamismasinad, kuldkalade püüdmise akvaariumid ja mängurongid laste sõidutamiseks. 1966. aasta veebruaris sõlmis ta Walt Disneyga lepingu (Disney suri sama aasta detsembris) ja tohtis oma lõbustusparkides kasutada Disney tegelasi. Ühtlasi hakkas ta konstrueerima ja tootma meelelahutusmasinaid, millest esimesena valmis allveelaevade tulistamise mäng "Periscope" (1965). Kaua aega muutus kullaks kõik, mida Nakamura puudutas, näiteks "Periscope" sai hitiks ja inimesed tulid lõbustusparki ainult selle mängimiseks. 1974.
Kuumad allikad
Antoloogia
See kogumik annab võimaluse avastada terve unustatud maailm – 20. sajandi esimese poole eesti ulmekirjandus. Paljuloetud meistrite – Friedebert Tuglas, August Gailit, Juhan Jaik – kõrval on nende kaante vahel silmapaistvaid lugusid väga vähe tuntud autoritelt nagu Olaf Rood, Woldemar Mettus või Karl Hoerschelmann.
Valik ei keskendu ühelegi voolule või alamžanrile, vaid hõlmab fantastilise kirjanduse ajalooliselt laia spektrit, veel saabumata ilmakordade varemeid ja loomadeks moonduvaid inimesi, kuue jalaga veenuslasi ja kahtlaselt tõepäraseid unenägusid. Seda kõike omamaistelt kirjanikelt ning koos põhjaliku ülevaatega eestikeelse ulmetraditsiooni tekkimisest.
Antoloogia pealkiri «Kuumad allikad» on laenatud Arthur Valdese samanimeliselt olematult tulevikunovellilt, kuid märgib ühtlasi vanade lugude kauaks varju jäänud sügavusi ja ootamatult pulbitsevat mõttelendu.
Toimumas
8. augustil kell 19.00 tuleb Tartu kirjanduse maja saalis
(Vanemuise 19) esitlusele Laura Loolaiu romaan “Tagavara-malev”.
Vestleb Maniakkide Tänav.
15. Augustil toimub Tallinna Südalinna Raamatukogus Laura Loolaiu romaani “Tagavara-malev”
esitlus. Autoriga vestlevad Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk. Tehnilise poolega
opereerib Tea Roosvald.
Toimus:
Juuli kolmandal nädalavahetusel toimus
Eesti ulmehuviliste kogunemine, ehk Estcon. Osales 112 inimest. Kui arvestatav
hulk pildimaterjali avalikuks saaab, siis teeme teatavaks.
Ettekandeid on võimalik järelvaadata Reaktori Youtube’I kanalis -
Häli Kivisild “Tähejälitaja päevik”
Arhiivitöötaja leiab kasti, millest loeb oma perekonna hukkumise lugu. Mul on selle teksti suhtes vastakad tunded. Ühest küljest on see nii ulmeline, kui vähegi olla võib, mis teeb tegelaste ettekujutamise pisut raskeks. Teisest küljest on neile, meist täiesti teistsugustele varjuolenditele, omistatud sajaprotsendiliselt inimlikud tunded ja käitumismustrid. Jah, ma saan aru, et ka loomad armastavad oma järglasi ja hoolitsevad nende eest nagu inimesed, kuid loomad pole meist nii erinevad nagu kehatud varjuolendid. Olukord, kus tegevus toimub üle tuhandete aastate, ei muuda aga suuresti tegelaste tundeid ega käitumist. Intelligentsed olendid võiksid selle aja jooksul ka õppida ja muutuda. Lugu oli huvitav, kuid lapsevanemana emotsionaalselt keeruline lugeda.
SULI, MANATARK JA KOLETIS
Keskkevadisel lõunapoolikul lonkis ühes nimetus metsas noor röövlihakatis, keda tüütu uudishimu ja liigse loba süül Kärbseks kutsuti, mööda teerada ning murdis pead, kuidas oma elutükikest õieti säästa. Ajal, mil kuningriik määras kõikidele kaubavedudele julgestust tublid korrad lisaks, polnud üksi seiklemine siinkandis kuigi mõistlik otsus, sest kartmatud teeröövlid kippusid pahatihti liialt julgeks minema. Kas põlvitada kuninga armu ees või kuuluda mõnda röövlijõuku? Üksikud teelised, kes kätte saadi, veeti linna ülekuulamisele või tehti hõlmaalused tühjaks ja lintšiti sealsamas – olenes, kelle teele juhtusid sattuma. Sellegipoolest, oma pisikese kasvu tõttu oskas Kärbes end hästi varjata ja ohtudest kenakesti kõrvale põigata.
Vaikusse kaevikute kohal tekkis tasakesi valjenev pirin. Drooni sumisev hääl virgutas Vene kuuenda ühendarmee viienda õhutõrjebrigaadi mehed lõplikult ärkvele. Pikaleveninud vaherahu rutiinid olid küll oluliselt vähem eluohtlikud, aga pärast esimeste päevade „Zajebis! puhkus!!!"-hoo lahtumist mingil moel ... igavad.
„Kuurort, bljad," oli Pjotr teise nädala lõpus südametäiega lausunud, seda süljeläratusega kaevikupõhja illustreerinud ja põlglikult oma produktsiooni jalaga mulla sisse hõõrunud. Kasu siis, et Krimm ja kusagil taamal tugevama tuulega isegi oma niisket hingust saatev Must meri.
Niipea kui Varjuviiv nõupidamiste saali uksest väljus ja see tema selja taga kinni vajus, kadus ka tema alandlik irve. Et nii olid siis lood… Ta pidi enne Pööripäeva Laanenõia pimeduse poolele saama. Muud võimalust polnud. Või noh, ta võis ka käsust keelduda ja oma pea kaotada, aga see ei kõlanud meeldivalt.
Teised pimeduse väejuhid olid end juba lahinguväljal tõestanud või hankinud moona ja vägesid. Varjuviiv polnud aga tükk aega millegi suurega hakkama saanud. Õigupoolest polnud ta isegi mitte väikeseid asju väga teinud. Seega anti talle võimatult suur ülesanne – tuua Laanenõid, kes aastasadu lahingut neutraalselt kõrvalt vaadanud, pimeduse poolele.
Varjuviiv turtsatas.
Algajad. Kas nad tõesti arvasid, et ta annab nii kergesti alla? Ei!
Tõsi, Varjuviiv oli oma tumeda luuüdini laisk, kuid märkas asju ja oli kaval kui rebane. See oli ka põhjus, miks teda pimeduse poole nõupidamiste laua ääres hoiti.
Gängster John Nicholson astus koos kaaslastega läbi keemiatehase. „Mis ülesande boss meile andiski?“ küsis ta teistelt gängsteritelt.
„Teha midagi ebaolulist, et selle käigus saaks toimuda süžeepööre,“ vastas üks neist. Teine tõstis sõrme suule.
„Mis see oli,“ küsis ta, „äkki Inim-Ööliblikas?“
„Inim-Ööliblikat pole olemas,“ vastas John. Siiski ronis ta trepile, mis viis suure kemikaalitünni serva juurde, et saada ruumist paremat ülevaadet.
Ja seal, tünni servaga samal kõrgusel asuval kaugemal platvormil, oligi Ööliblikas. John ei saanud aru, kas koletisel olid liblikatiivad või keep ja kas tundlad olid ehtsad või kuulusid maski juurde.
„Seal,“ hüüdis ta. Teised gangsterid jälgisid tema sõrme ja hakkasid „koletise“ välimuse peale itsitama. Sukkpükste peal olevad aluspüksid ei aidanud tolle hirmsamaks tegemisele just palju kaasa.
Rochefortide mõisas oli täna tegus päev. Valdused kihasid nagu mesilaspesa. Teenrid jooksid ringi ja täitsid Maximilian Rocheforti ja tema pikaaegse abikaasa Eleanor Fitzroy Rocheforti ülesandeid. Juba hommikust saati olid majja hakanud saabuma külalised. Terve Rochefortide suguvõsa pidi täna mõisa kogunema, sest Maximilian Rochefortil oli neile tähtis uudis.
Nagu ikka jõudis esimesena kohale Maximiliani noorem õde Sinaida von Zähringen, koos tütre ja tolle perega. Nicholas Ravenscroft lükkas oma tusast ratastoolis ämma kõige ees. Tema naine Anastasia järgnes talle, hoides kõvasti kinni kahe krutskeid täis poja kätest.
Varsti pärast neid jõudis pärale Maximiliani vanim poeg Leopold koos oma naise Camillaga. Nad olid kohal oodatust varem, kuna Leopoldi käekell näitas valet aega – ta oli just tulnud välismaalt ärireisilt, ega olnud ajanäitajat õigeks keeranud.
Minu nimi on Voo Keetah Nele. Kui need asjad juhtusid, olin mina juba kakskümmend ja seitse ajastaega vana ja minu venna kõnelemist mööda vanatüdruk valmis, sest ei olnud minul meest ega armsamat, kes mind ka armastaks, vaid olin oma südames ikka õhanud ühe nägusa ja hea südamega noormehe järele, kes meie naabruses elas ja minu venna südamesõber oli. Minu vend aga on kolm ajastaega noorem minust ja meie oleme pärast Leheajase münditaudi oma pere ainukesed hinged Rooslaiul, kus meie kodu on.
Minu tõi siia üks jumalavaim, kellest minul varem mingit teadust ei olnud, aga tema kõneles minuga ja käskis minul need sündmused kirja panna ning lubas, et tema need pärast ühele rüütlile edasi saadab, kelle jaoks need võivad kulda väärt olla.
