Servus!
On tagumine aeg õppida karjatama: “Sügis on tulekul!” ja
valmistuda peatseks ”Winter is
coming!” meemide laineks feissbuukis. Ja tõsi see on. Ükski
aastaaeg pole igavene. Õnneks või
kahjuks.
Aga, heaks uudiseks on see, et Reaktorit see ei sega ja meite oma ulmeajakiri
tuksub rõõmsalt edasi - ikka
kord kuus ja kuu kõige lõpumas lõpus.
Sellest numbrist leiate kaks Eesti ulmega seonduvat muljetust Veiko Belialsilt
ja Maniakkide Tänavalt. Lisaks veel arvustatakse raamatuid ja muljetatakse
Larbist. Autoriintervjuus tutvustab end Tanel Rõigas ning harjumatult kopsakas ulmestaari teise ringi intekas on
meil seekord Raul Sulbiga.
Endiselt – kirjutage aga lugusid, ülevaateid,
muljeid ja artikleid ning saatke need aegasti meile.
Armastus on üks tunnetest, mis juhib inimesi läbi elu. See
võib meid muuta ühel hetkel määratult õnnelikuks ja teisel hetkel üdini
õnnetuks. Romantilise sünkfantastika puhul põimub armastus tumeulmega, kasutades
mõlemale žanrile omaseid teemaliine. Armastusromaanidest tuttavad võtted nagu
keelatud armastus või vaenlastest armastajateks viiakse kokku sünkfantastikale
iseloomuliku kõheduse, küsitava moraali ja julmusega. Lisaks tunnetes selgusele
jõudmisele või nendega võitlemisele tuleb nüüd võidelda ka kogu üleloomuliku ja
õudsega, mida ümbritsev maailm pakub.
Siin ei armu naine ja mees lihtsalt esimesel kohtumisel nurgapealses hubases kohvikus, vaid romantilise sünkfantastika puhul on maailma loomisel sama oluline osa kui romantilisel liinil. Peategelaste puhul nihutatakse väga sageli piire ja võidule pääseb tihti ka see, kes on pahelisem, jõulisem, salakavalam, julmem ja ahnem ning võib-olla vaid korraks demonstreerib oma haavatavust, kui sedagi.
Veel kunagi pole Eestis kirjutatud ja avaldatud nii palju ulmet kui praegu. Kui esimest ulmekirjanduse tõusulainet Eestis kutsuvad mõned vanemad inimesed Eesti ulme kuldajaks, siis tegelikult võiks sellest vaimust kantuna praegust aega nimetada juba Teiseks kuldajaks. Nii mõnelegi see ei sobi, sest nende meelest kirjutatakse liiga palju, liiga amatöörlikult, liiga valedel teemadel ja valel moel. Kirjandusteadlane Marin Laak on seoses liiga suure tekstihulgaga, mida kohalikud kirjandusteadlased ei jaksa enam läbi uurida, öelnud et: “Kirjandusest on saamas elav rahvakultuur”. Oma erahuvidest lähtuvalt kitsendaksin rahvakirjanduse-teema siinkohal ulmekirjandusele ja leian, et see on suurepärane suund. Tegelikult oleks meil oma kohalikku rahvaulmekirjandust vaja veelgi rohkem ja veelgi laialdasema teemadevalikuga, et sellest saakski tõeline rahvakultuur.
Kui Kalmsten palus mul Reaktori jaoks kirjutada arvamusloo eesti ulme praegusest seisust ja selle eripäradest, meenus mulle kohe tänavune Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, kus me arutlesime Jüri „Ulmeguru“ Kallasega üsna pikalt sarnasel temaatikal.
Omast arust oli selle arutelu tõukeks Tanel Perni arvustus ja seal öeldu, aga kui ma nüüd otsima hakkasin, et mida või kuda, siis me vist inkrimineerisime Pernile mõtteid, mida ta polnud päris sellisel kuju väljendanud (kui ma nüüd eksin ja Jürka suudab täpsema viite sõnastada, siis jääb loota, et ta seda mõnes oma artiklis ka teeb).
Igal juhul Tanel Perni arvustusest „Kus asub Terra Fantastica?“ (Looming 02.2024) ma selliseid teemapüstitusi ei leidnud ja üks lähedasemaid mõttearendusi, mis ma leida suutsin, on pärit hoopis tema arvustusest antoloogiale „Eesti ulme XXI sajandil“ (Tanel Pern „Kas mälu on kõikidel üks“, Sirp 04.06.
August algab tavaliselt veel suvelainel olles, kuid siis tuleb see esimene hommik, kui õhus on tunda, et sügis pole enam kaugel. Sealt edasi muutuvad õhtud aina hämaramaks ja ilmad ühe jahedamaks, kuni suvi ongi lõpuks möödas. Kapist tuleb uuesti välja otsida kampsunid ja õue enam paljajalu nii naljalt ei kipu. Eelnevatel kuudel lugesin artiklite tarbeks üsna mahukaid tekste ja augustis tundus, et tahaksin võtta veidi kergemalt. Karen Orlau jutud olid lugemist ootavas nimekirjas olnud juba mõnda aega ja nüüd tundus olevat just see õige kuu, et lugeda tema kogumik läbi. Susanna Clarke loominguga tutvusin esimest korda, lugedes tema viimast romaani „Piranesi“.
1.Tean, et oled IT-inimene
ja kirjutanud juba pikka aega, aga usun, et see pole üldsegi mitte kõik. Seega,
räägid ehk Reaktori lugejatele, kes sa veel oled?
Olen usin riigiametnik ja kui selliseid imeasju olemas on, siis tõepoolest pikaaajaline IT-ga tegeleja. Antud ala areneb sellise tempoga, et isegi mõne aasta vanused teadmised kõlbavad üsna kitsalt spetsialiseeritud muuseumisse.
2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid
ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ulmendus algas ja jätkub senini raamatutega. Raamatu lugemisel kujutled – täpselt tarviliste tegelaste nägude, interjööride, detailidega, sobilikus resolutsioonis. Visuaalse meedia suurim tarvitamisprobleem on, et suurem osa tehakse ette ära.
"Anthrax: Among The Living", Z2 Comics, 2021, 120lk
Autorid: Rob Zombie, Brian Posehn, Corey Taylor, Brian Azzerello, Gerard Way, Mikey Way, Grant Morrison, Scott Ian, Charlie Benante, Erik Rodriguez (Visual Art), Mann House (Visual Art), Darick Robinson (Visual Art), Scott Koblish (Visual Art)
----------------
Aasta siis oli 1987, mil USA thrash metal bänd Anthrax tuli välja nende kolmanda stuudioalbumiga "Among The Living". Kui tollasest kuulsast thrashi-nelikust Metallicat teab tänapäeval poisiklutt ja plikanatt, siis Anthrax, Slayer ja Megadeth on kahtlemata küll väga kuulsad - aga natuke vähem.
Tim Hornet
Larbimulje: snaga lugu
Augusti teisel nädalal toimus Kassinurme mägedes Eesti pikaaegseima rollimängusarja – Põhjala Pööripäev – järjekordne osa, kus seekord kohal rohkem kui 400 rollimängijat. Sealhulgas ka Tim Hornet, kes tõmbas rõngassärgi selga, lateksmaski pähe ning trotsis koos orkidega palavat päikest ja kallavat vihma.
Järgnev on ohtrate kirjanduslike täiustustega meenutus snaga-orja vaatevinklist, mis võiks olla põnev lugeda ka mittemängijatele. Tänusõnad korraldajatele ja mängijatele – viimaste seas eriti mõnusale orkiperele ja Väga Valgele Vennaskonnale, kellega orkidel oli terve mäng väga “eriline” suhe.
Heal ajal elame, ulmeaustaja jaoks isegi väga
heal ajal. Erinevaid eestikeelseid ja – mis veelgi parem – kodumaiste kirjanike
kogumikke avaldatakse päris korralikult. Seekordne siis veidi teistsugune:
jonnakalt mässuline hopepunk’i
kogumik, kus üksteist lugu erinevatelt autoritelt kõik vähemal või rohkemal
määral elujaatavalt läbi paksu ja vedela hellitavad lootust paremast
tulevikust. Raamat näeb ausalt öeldes tõeliselt hea välja ning ka käes hoides
tekib tunne, et sellega on ikka kõvasti vaeva nähtud. Kiitused on ära teeninud
nii kirjandusliku poole kokkupanekul vaeva näinud Manfred Kalmsten ja Kadri
Kääramees kui ka visuaalse külje eest vastutav Liis Roden. Kahjuks pean
nentima, et tõeliselt nautisin antud kogumikus vaid väheseid lugusid, sest
rohkelt oli sisemonoloogil ja mälestustel põhinevat filosofeerivat
jutustamisstiili, mis kohe üldse ei ole minu lemmik.
"Vampiiriniitja Lily saadetakse sundpuhkusele"
Koidu Ferreira
Koitev, 2024
392 lk
---------------
Lugemiskogemuste puhul kipub rõhk olema pigem tekstil - mis on ju ka
täiesti loogiline, kuna looming, see, mida on autoril öelda, on ju peamine.
Samas on raamatu ilmumisel ka teisi osapooli ja tegevusi, näiteks
(keele)toimetamine või kujundamine, kahjuks liigagi tihti jäävad need
tähelepanu alt kõrvale. Seega, kui ma meenutan oma esimest emotsiooni raamatut
kätte saades…
…siis raamatut kätte võttes oli mul esimene tunne "vau"! Kujundus (mis on samuti autori kätetöö) on muljetavaldav, eriti kui raamatut külje pealt vaadata, kuhu on lipsuke jäädvustatud. Raamatut põgusalt sirvides jäin mõtlema, et kui kirjanikul oli sahtlis veel illustratsioone, siis oleks need raamatusse sobinud kui rusikas silmaauku.
Maniakkide Tänav on üks väheseid autoreid, kes Eesti žanrulmet läbi aastate elus on hoidnud. Nii heas kui halvas, õnnestunult ja vähemõnnestunult. Mehe romaanid „Surmakarva“ ja „Mehitamata inimesed“ on endiselt ühed parimad, mida eesti ulmel on ette näidata ja eks need ole ka autori enda absoluutsed tipud. Lahtisem on aga küsimus, milline oleks Maniakkide Tänava romaanide TOP3-e kolmas? Kas tänavu ilmunud „Manatar“ on järjekordne pretendent autori romaanide esikolmikusse? Või pole too seda mitte? Eks ma alljärgnevalt püüangi sellele vastust leida…
„Manatar“, täpsemalt „Muinaskuningas online #1: Manatar“ on Maniakkide Tänava uue romaanisarja avateos. Tõttan kohe ka ütlema, et mehe romaaniga „Muinaskuningas“ (2022) seos puudub. Vähemasti mina seost ei täheldanud.
„Manatar“ esindab eesti ulmes seni mitteviljeldud LitRPG-nimelist ulme alamžanri.
KUU ROMAAN: "Tema Majesteedi salateenistuses" (3. juuli)
See on James Bondi sarja 11. raamat ja 10. romaan, ilmunud Suurbritannias 1963. Järgmise aasta mais Ian Fleming juba suri ja kokku ilmus Bondi-romaane 14, neist 2 postuumselt. Eelmise raamatu "Spioon, kes mind armastas" võtsid kriitikud halvasti vastu ja nüüd kirjutas Fleming selle ümber, kasutades vana kondikava, kuid muutes ära tegevuskohad ja tegelased – muidugi peale Bondi. Bondi kaaslaseks on siin krahvinna Teresa di Vicenzo, kellega Bond abiellub ja kelle SPECTRE koos autoga õhku laseb. Bondi perekonnaseisu olen mälumänguski küsinud: Bond on lesk. See on Flemingi kolmest romaanist keskmine, milles tegutseb Ernst Stavro Blofeld, seevastu osaleb Blofeld 9 filmis ja saab neis 3 korda surma. Fleming kirjutas selle romaani oma Jamaika kodus Goldeneye majas James Bondi rannikul. 1969 valmis romaanist samanimeline kuues Bondi-film, ainus, kus Bondi mängib George Lazenby.
Tiuhkamäe II
Meelis Kraft
“See ei ole surnuaed, kuigi metsas on püsti rauast ristid. Sinna peaks olema maetud neli last. Te kuulsite Jannot pomisemas “pühi laud”. Tegelikult püüab ta öelda “tühi haud”. Lapsed räägivad seda vana õudusjuttu, et üksteist hirmutada. Legendi järgi on üks haudadest tühi. Viimasena surnud tüdruk ärkas ellu ja ronis hauast välja. Nüüd uitab ta metsas ja otsib kohta, kuhu ta maeti. Kui sa tahad näha, kuidas tüdruk metsast välja tuleb, tuleb ristide juurde minna ja hüüda “tühi haud”. Tüdruk ilmub metsast, ta ei tee hüüdjast väljagi, läheb oma haua juurde ja püüab sambla alla pugeda. Vanasti, kui lastel nutitelefone ei olnud, otsisid nad ise endale närvikõdi. Jannoga läks aga sandisti. Ta viidi ristide juurde. Suuremad lapsed ütlesid, et nad on veidi kaugemal ja püsigu Janno haudade juures, kuni talle järele tullakse.
Ulmestaar Raul Sulbi
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Ma ei mängi arvutimänge, pole kunagi mänginud, filosoofilises plaanis laiemalt ei salli ma absoluutselt mängimist, ei sportmänge ega üldse midagi, mis seostub «eluteatri» kui mänguga. Elu on tõsine asi, mitte mäng. Telekast või arvutist seriaale ja filme vaatan reeglina ka vaid söögikordade kõrvale või siis pohmellipäevadel (milliseid on vanemas eas jäänud varasemaga võrreldes – kahjuks või õnneks – ikka väga harvaks). Nii et väga vähe vaatan. Oma kvaliteetaega ma liikuvate piltide meedia peale ei raiska.
Kristi Reisel “Räparahvas”
Noor füüsikatudeng satub jaanipäeva paiku udus ekseldes paralleelmaailma, milles asjad ei liigu kaose poole nagu meie maailmas, vaid hoopis korra poole. Maailma peab meelega sassi ajama, liiga korras asjad lakkavad olemast. Suure pingutuse peale õnnestub tal lõpuks oma maailma tagasi saada, kuid mitte just päris endisena.
Mulle meeldib, et autor on täiesti igapäevased situatsioonid muutnud lihtsa võttega ulmeks, pöörates ühe meie maailma füüsikaseaduse pea peale. Lugu oli ladus lugeda ning ootasin huviga lõpplahendust, mis küll aga tekitas minus pisut vastakaid tundeid. Ühest küljest mulle meeldis, et ajarännuga tagasi oma dimensiooni jõudes sai peategelase eluring justkui täis ja teise salapärase tegelase päritolu selgitatud.
Tuul lappas põrandal lebava raamatu koltunud lehti, justkui otsides seda oma lemmikkohta. Neid tuttavaid lauseid, mida uuesti ja uuesti üle lugeda. Lehed peatusid, kui tuul oli otsitava leidnud ja siis rahunedes mujale liikunud.
Elusolendid sattusid siia enamasti kahel põhjusel - kas oli vaja pesale peidupaika või olid käsil saagiotsingud. Inimese jalg astus siin viimati sada aastat tagasi, enne kui kõik kadusid. See ei toimunud üleöö, kuid paari aastaga oli linn lõplikult mahajäetud ja kõik selle majad elanike poolt hüljatud.
Loodus sai peale seda lõpuks segamatult igal pool võimust võtta, täites tänavad ja hooned järk-järgult taimestikuga.
Siegfried rüüpas ettevaatlikult viimase lonksu joogipaunast. Neetud mets oli sügavam, kui ta alatute kääbuste kirjelduste järgi hindas. Polnuks küll ka mõtet vaatide kaupa moona kaasa vedada, arvestades turnimist üle niigi kitsastele radadele langenud puude ja kohati läbi mädanevate lehtede sumamist. Väsinud pärgamenti lohutuseks uurides teadis Siegfried ka kuuenda meelega, et eesmärk pole enam kaugel. Ehk kandis õhk midagi uut. Metsa mädanikulõhnale lisaks – kusagil laiuvate lagendike värskust ja virvendust lohest.
Ringutasin end mõnuga ja haukasin suitsuvorsti. Erinevalt Siegfriedist tema metsaservas olin mina, tema looja, varustatud igati hästi, rüüpa või märjukest ja mine kah turnima.
Siegfried seisab peaaegu minu kõrval. Loomulikult on tore, et lõpptulemusena tekib toode, aga loomise nauding on kaasamängimises.
Lohe koputas mõtlikult kivilauale. Tema inimeste küla, ehk oli nüüd isegi õigem öelda linn, kasvas ilusasti. Linnaelanike söögivalik oli, tänu lohe sekkumisele, väga täpselt reguleeritud, mis muutis inimliha maitsvaks ja hõrguks. Tõsi, ta ei saanud kõike mõjutada kaubateede kimbutamisega, kuid tal oli veel trikke. Vahel hirmutas ta metsloomi, et need jookseks õiges suunas ja küttide kätte satuks. Mõnikord leidis ta teistelt aladelt maitsvaid vilju ja “sokutas” need linna lähedusse, et inimesed need üle võtaks ja neid kasvatama hakkaks. Ta oli raskematel aegadel isegi ise erinevaid vilju aretanud, käies ööpimeduses inimeste viljapõlde väetamas.
Ja see kõik aitas. Tema raske töö kandis vilja. Lisaks olid inimesed hakanud ka ise kasvatama ja tarbima erinevaid vürtse, mis said lohe maitsemeele poolt mitmekülgse heakskiidu.
Kõik oli justkui hästi, kui ta oleks saanud seda liha ka nautida.
Loits on langenud, Buleward Deu Mortes on loodud. Sajab. Vihmapladin, okastena näkkupuurivad piisad ja kiirustavad kogud. Lakkamatute sammude kaja - kopsimas tänavakividel, lärtsatamas läbi vihmalompide. Põiklev, rutakas sihikindlus, vihmast äestatud paekiviseinte vahel. Aga need pole olulised, ei.
Langetan pilgu – kumav neoon. Rohekaskollane värvide virvarr. Hubisev kollane liikumas üle tänavakivide. Möödumas minust, sellest alkoovist, vaid mulle leitava võlvi alt, kükitamas raudvarbal, loorina minule kaetud hämaruses.
Ootamas. Teda, keda veel pole.
On vaid lähenev koldetulena hubisev tulikollane, lähenemas klõbisevatel tippsammudel. Tema kannul ereoranž valguskogu, põiklemas veelompide vahel. Ja siis lahvatav helekollane õis, siinses sünkhallis sudus kui virvatuluke öös. Ja järskude värvide virvarr.
Ma kuulsin seda lugu ülemdiakon M.-i käest. Ma kujutan ette, et seda poleks väga raske veidi kärpides ning siin ja seal fakte muutes kuidagi lihtsasti seletatavaks teha, aga ma olen eelistanud jutustada seda nii, nagu seda minule räägiti. Lõppude lõpuks on mingisugune seletus võimalik, isegi kui pole olemas väga selget ja lihtsat selgitust. Jäägu lugeja otsustada, kas ta eelistab uskuda, et mõned niinimetatud tsiviliseerimata rassid valdavad okultseid võimeid, mis ületavad kõike, milleks niinimetatud tsiviliseeritud rassid võimelised on, või arvab ta, et kokkusattumuste jadast piisab, et selgitada ebaharilikke asjaolusid, millest ma lihtsal ja kokkuvõtlikul viisil rääkima hakkan. Mulle ei näi oluline välja öelda, kumb neist on mu enda seisukoht või kas mul seda üldse on, ja mul on põhjuseid mitte pakkuda kolmandat võimaliku lahendust.
Ma pean lisama sõna või kaks ülemdiakon M.-i kohta. Selle loo toimumise ajal oli ta viiekümne aastane.
