Siin need on, kõige lühem 80, pikim 316 sõna pikk, 13 Reaktori kolmanda sünnipäeva ülilühikest juttu. Reaktori toimetuse liige Mirjam Proos seadis need hoole ja armastusega parimasse järjekorda, nii et iga autori mõte parimal kombel välja paistaks.
Kokku saatis Reaktorile lühijutte 11 autorit ja lugusid on nii SF kui fantaasia žanrist, õudusest ka, kui nii lühikest lugu lugedes jõuab lugejal õudne hakata. Aga oma silm on kuningas, kuid igaks juhuks, järgmine kord olge kontserdil ettevaatlikum.

Järgnevalt autorite loetelu tähestikulises järjekorras, et oleks aimu, mis allpool ootab, sest kes teab, parim lugu võib olla hoopiski see järjekorras kõige viimane. Või esimene?

Meelis Ivanov
Kersti Kivirüüt
Mairi Laurik
Mann Loper
J. J. Metsavana
Diana Ostrat
Tea Roosvald
Artur Räpp
Leila Tael-Mikešin
Iti Tõnisson
Heinrich Weinberg

Head lugemist.
Toimetus

Ja taevast langes

Heinrich Weinberg

Ian Fleming oli ennast varjanud hõredas võpsikus juba pool ööd. Ilm oli häbematult külm ja ootaja aeg nagu ikka – pikk.

Koos koiduga algas eemal nõo põhjas angaaride juures sagimine. Fleming jälgis läbi binokli, kuidas mööda teed veeres lähemale neljast autost koosnev konvoi. Pikal betoonist stardirajal koristas rühm hallides vormides sõdureid lumeriismeid. Ühe angaari uksed tõmmati pärani. Fleming pööras pilgu angaarile, mille hämarast sisemusest ei eristunud muud kui ähmaseid jooni.

Noh – eks näis, mida sakslased siin katsetavad. Von Stauffenbergi korraldatud edukale Hitleri-vastasele atentaadile oli 1944. aasta varakevadel järgnenud Saksamaa-poolne relvarahu pakkumine, millest liitlased olid keeldunud. Saksamaa põlivilisurumiseks tema relvatööstuskomplekside vastu vallandatud pommituskampaania oli aga valusalt läbi kukkunud sootuks uudsete õhutõrjesüsteemide tõttu. Nii oligi peaminister teinud sõjaväeluurele ülesandeks välja selgitada, mis tegelikult toimus sakslaste salajastes eksperimentaaltehastes. Inglased olid seni ülirelvade leiutamist nimetanud üleolevalt tarkade kivi otsimiseks. Aga mine tea…?

Tunnike hiljem pidi Flemingi suu hämmingust peaaegu lahti kukkuma. Masin, mis veeres angaarist välja ja kahe reaktiivmootori möirge saatel õhku tõusis, ei sarnanenud ühegi lennukiga, mida ta seni näinud oli: eemalt vaadatuna näis see koosnevat peaasjalikult suurest tiivast; mõnevõrra paksem kesktelg lubas aimata tilgakujulist keret koos esiosas oleva kabiini ja tagant välja ulatuva terava jätkega. Puudusid aga täiesti saba ja tagatiivad!

Fleming otsis värisevi käsi fotoaparaati.

* * *



„Vaadake, leitnant!“ Valveseersant McGonagall osutas radariekraanile.

Sügiseks 1944 polnud inglased juba kaks aastat näinud Kanalit ületavate Luftwaffe lahingulindude radarijälge. Leitnant Wirth jälgis ebamäärast värelust, mis oli kord natuke tugevam, siis jälle nõrgem.

Ta kehitas õlgu. „Merelinnud…“

Kui kümme minutit hiljem hakkas üürgama õhutõrje ja neid tabasid esimesed mürsud, oli juba lootusetult hilja.

* * *



1945. aasta 8. augusti varahommikul oli vana Artie Davenport oma paadiköksuga East Hamptoni kohal merel. Hommikuhahetuses libisesid hiiglaslike nahkhiirtena üle taeva kummalised lennukid ja koos esimeste päikesekiirtega kerkisid taamal New Yorki kohale seenekujulised suitsusambad.

*

Mongori viimane seiklus

J. J. Metsavana

Keset külma kõrbe tähtede poole sirutuvat tohutut musta püramiidi läbis kohutav möiratus. Iidne ja hirmus N’grong, tuhandeid aastaid vana, langes surnuna kivisaali põrandale ning Pärdja kangelane Mongor tõstis oma verest tilkuva musta mõõga, huulil metsik võiduhüüd.
Karjatas ka N’grongi naine — imeilus, kuid läbinisti õel Vespina. Ta langes nuuksudes oma mehe surnukehale. Kangelane silmitses leinavat naist, lükkas verise mõõga tuppe ja hakkas sammuma kauge püramiidi väljapääsu poole.
„Mongor! Ära jäta mind siia üksi!“ kisendas Vespina ahastusest nõrkeval häälel. „Jää siia koos minuga. N’grong oli mind ammu ära tüüdanud oma rumalate tuhandeid aastaid vanade sõjajuttudega. Ole mulle seltsiks! Valitseme koos kõiki hauataguseid pimedusjõudusid.“
„Hoia endale oma pimedusjõud. Need pole muud kui hunnik kaamlisõnnikust haisvaid muumiaid!“ porises Mongor ja sammus hooletult edasi.
„Oo suur Mongor, aga teadmised? Ma võin sulle õpetada kõiki universumi saladusi!“
„Kõiki saladusi?“ Mongor peatus ja limpsis kuivusest pragunenud huuli. Ta polnud kogu oma barbarielu jooksul leidnud mahti isegi lugema õppida, aga see ei tähendanud, et ta teadmamehi ei kadestanud. Kas polnud neil siis hea elu? Võlurid võisid paljalt sõnade lausumisega vett veiniks muuta või laudu ennast katma sundida. Tema, neist niipalju tugevam ja vägevam mees, pidi aga sageli leppima tühja kõhu või raibetega. Või januga, nagu praegu.
„Kõiki teadmisi, viimase kui detailini,“ kinnitas Vespina ja tehing Mongori südamega oli tehtud.
„Olgu, ma jään sinuga,“ sõnas pärdlane ning kuskilt kaugelt kostus ukseava sulgevate raskete kiviplaatide mürinat.
Vespina kihistas ülemeelikult, lippas tütarlapselikul sammul hiiglasliku saali seina ääres oleva riiulini, haaras sealt ühe tolmuse üriku, rullis selle lahti ning viipas Mongori lähemale.
"Teadmisi on palju, et hakkame aga kohe pihta. Alustame aatomitest. Aatom koosneb positiivse elektrilaenguga tuumast ning seda ümbritsevast sama suure negatiivse elektrilaenguga elektronkattest. Tema summaarne elektrilaeng on null. Niiviisi mõistetud aatomit nimetatakse neutraalseks aatomiks ehk ioniseerimata aatomiks.... Jätsid meelde? Tubli... Aatomituum koosneb lähestikku asetsevatest nukleonidest... Hei, sa kuulad ikka, mis ma räägin?"
Mongor ulgus. Selles kurvas venivas häälitsuses oli kaugelt rohkem ahastust kui N’grongi hiljutises surmakarjes.

*

Heeringas

Leila Tael-Mikešin

Viimnepäev saabus suure paugu saatel, nagu sellise tähtsusega sündmusele ikka kohane. Keegi oli surnuaiale pommi alla pannud ning hommikut alustas tihe kondirahe. Tusased lahkunud korjasid oma jäsemeid kokku ja kaklesid kaaslastega kobedamate kehaosade pärast. Keegi ei olnud ju nõus tunnistama, et see poolik käsi on tema oma, kui seal samas kõrval lebas täiesti terve eksemplar, särades hommiku esimestes päikesekiirtes ahvatlevalt nagu hinnalisim kalliskivi.
Justkui sõnumina kellegi ülevama poolt langes taevast äkki alla vintskeks kuivanud kalataoline ese ehk lihtsamalt öeldes vobla. Luukere, kelle eluaset tähistas suur hauakivi kirjaga Vassili Ivanovitš Petrov, hüüatas rõõmsalt ja jooksis nostalgiast kannustatuna voblat imetlema. Teiselt poolt tormas aga sündmuspaigale Juri, kes pärast põgusat vaatlust teatas, et kala on täiesti kasutu ja ainus elavale surnule vajaminev asi on piiritus. Targad sõnad öeldud, kamandas ta sõbrad enda kannule ja peagi lahkus surnuaialt esimene rongkäik piiritusetehase suunas. Neile järgnesid veel mõned kärarikkad salgad ning lõpuks jäid surnuaiale alles ainult kaks pisut hõreda olemisega luukeret, kes pidasid ägedat lahingut kasutu, kuid siiski armsa kuivatatud heeringa pärast.
Raagus puu otsas põrnitsesid neid kahte tüdinenud ilmega kajakad, keda isegi viimnepäev polnud hävitada suutnud, ning olles väsinud inimlikust lollusest, jätkasid nad omavahel vestlust universumi eksisteerimise mõttest.

*

E

Tea Roosvald

See märgitud tüdruk peab kuhugi kõndima. Hüpete, trambete, sammude taktis põrub ta rindkere nagu kõlakast. Natuke tuhmimalt kui tühjus...

Aga las ta jookseb, nii et higise naha õrn aur mind ärritab – pinge on parim just katkemise äärel! Las ma kardangi teravust kaotada, ähmastuda, las ta higistab! See paneb mind ainult ootusest võbisema, muretsedes, kumb enne – mina temani või tema higi minuni.

Ta keksib kumiseval betoontrepil, seljataga kõmab kinni uks. Sel tüdrukul on võhma, tants võib kaua kesta! Rõõm, puhas rõõm, ei muud. Ma unistan juba eelseisvast, kui ta, minust teadmatuses, ukse vahel kohmitseb. Ta kindlasti ei märka kurblik-kuuldamatut kõlinat, kui ma sirutan ta kaela järele. Ma olen leping, olen tint, olen lüürika! Olen Muusiku autogramm, milliseid on miljoneid jagatud neidude kaelustesse, nii et nad end hardusest pestagi ei julge – kuid mina olen tehingutindist, võlgnikuverest, olen eriline. Kui hetk on õige, sõnadest saab laul, siis tõuseb tindijoonest kitarrikeel, ma siuglen nagu siidisahin pehme kurgu ümber, tirin ta pingule, riputan üles, soonin ihusse, verd pritsib ja kiljumisest kasvab korisev bass. Kui põrandapõrge paiskab instrumendist viimase akordi, lõtvub keel. Viirastusena kajan siis tagasi Muusiku juurde, kaasas verelõiv, mis vahetusohvrite surmadest pigistab võrdsed vermed pühendunud harjutamise asemel. Ähvardusena kerivad keeled end Muusiku randmele. Kui meid saab tuuri lõpuks kuus, on ta lepingust vaba, prii tegema põrguliku muusikaga, mida tahab, ostmata enese asemele enam ühtegi austajannahinge ühegi eriautogrammi eest. Siis ei roomaks me ta kuulmetest sisse ega nõristaks selgrooüdist tema hingehelinat. Siis, ainult siis... Praegu olen veel tint...

„Vanaema! Miks sa ärkvel oled?“ ehmatab tüdruk. „Mind ootasid või?“

Rammestunult rebib ta tumeda topi, siis heleda pluusi üle pea, enne nurka viskamist silmab viimasel midagi terendamas, üllatub, röögatab õnnest.

„Hoopis pluusi peale on autogramm sattunud,“ pomiseb tüdruk. Suur lapsepõlvepilt kougitakse eest ning tüdruk sulgeb arvatust kestvamaks osutunud aarde – kindlalt – klaasitud hõberaami.

*

Hea laps

Meelis Ivanov

Päev enne aastavahetust said nad sünnitusmajast koju. Kodu, pisut palju öeldud Karlova ahiküttega üürika kohta: kasin, kuid köetud ja puhas. Kaur tahtis kogu hingest oma vastse pere eest hästi hoolitseda.
Samal õhtul hakkasid verinoored vanemad esimest korda last vannitama. Vesi täpselt 37 kraadi, ökoseep ootel, rätik taburetil valmis. Trepialune konku, mis mahutas vaid dušinurga, oli imeväike. Korraga nad sinna sisse ei mahtunud.
Kristi kooris lapse paljaks. Kontrollis briljantrohelist nabakönti. Kõik tundus korras olevat. Emme kavatses maimukese lõpuks ometi platsentajääkidest puhtaks küürida. Ta tõstis lapse ettevaatlikult vanni.
"Kauuuuur!!!"
Kaur avas parasjagu külmkapi ees esimest õlut.
"Kauuuuuuuuuuuuuur!!!!!!"
Pudel kolksatas köögilauale. Noor isa tormas sündmuspaigale.
"Vaata seda!!!"
Kaur jõllitas last. Naist. Uuesti last. Uuesti naist.
Laps hulpis vee peal nagu plastmassist vannipart. Roosa selg oli vees kõige rohkem paari millimeetri jagu. Kõik ülejäänu oli kuival.
"Ta ei vaju vee alla!!!"
"Rahu, kullake, luba mind."
Kaur kääris käised üles. Õrnalt proovis isa last rinnakorvile surudes vee alla lükata. Ei õnnestunud. Ta tugevdas survet. Tulemus jäi samaks. Nagu lapsekujuline tükk penoplasti. Ainult selle vahega, et penoplast ei liiguta. Ja penoplasti on võimalik vee alla suruda.
"Ega's midagi, saab teistmoodi ka."
Värsked vanemad kohandusid. Nad kühveldasid kokkusurutud peopesadega vett lapsele peale. Seebitasid. Loputasid. Said hakkama.
***
Tund hiljem vaatas Kaur naist ja last. Mõlemad magasid. Kaur hoidis selja taga klaaskannu veega.
Ta puudutas last. Pisikesed krimpsus silmalaud avanesid võbeledes.
"Vaata seda," sosistas Kaur ja tõstis kannu imepisikese nina alla. Lapse silmad liikusid, kuid ei fokuseerinud midagi. Vajusid hoopis kõõrdi. Ja seejärel kinni.
"Sellest peaks piisama."
***
Kohe esimeses lonksus oli vastus. Hapu maitse, mis talle tegelikult eriti ei meeldinud. Õlu oleks parem olnud, mõtles Kaur. Pole hullu, lähen siis veini peale üle. Eriti kui niisama kraanist voolab.
***
Kaks tundi hiljem seisid haisvas koridoris kolm lörtsist tilkuvat veidrat vanameest ja kolkisid rusikatega vastu ust. Kaur seda enam ei kuulnud.

*

Vabavalla kaotamine

Heinrich Weinberg

Uku Kalevipoeg ukerdas oma nooltest läbistatud jalgade ja puruks tambitud roiete kiuste, verd sülitades Koiva jõe kaldaliival veepiirist eemale. Ta pööras end vaevaliselt selili ja jäi ülespoole sügavsinisesse heinakuu taevasse vaatama.

Hääbuvast tapluse kärast kostus lähenevaid samme.

„Ütle…“ hingeldas Uku tema kohale kummardunud Tøllule. „Kuidas… me… küll nõnda … vana… sõber?“

Ta hakkas läkastama ja valu tõi silme ette mustava udu.

Tøll korjas maast Kalevipoja mõõga ja kaalus seda käes. Relv oli hästi tasakaalus. See oli kuulus Soome sepa kätetöö, mida kunagine võitluskaaslane, nüüd vaenlane, oli kasutanud nii Rävala vallide kui Sigtuna müüride all.

Tøllu juurde astus sõdalane. „Pealik, sönumid Alempoisist, Pealikemäelt…“

„Räägi!“ vastas Tøll.

„Me ei saanud poissi kätte,“ ütles sõnumitooja pilku maha pöörates. Tøllu nägu tumenes seepeale. Kuidas sai see nii olla, et nii kindlalt tema pihus olnud linnusest pääses pakku üks põlvepikkune poisike! Vabavalla kauaaegse ülempealiku ainus poeg, Uku ja ta naise Aire kaudu ka Sakala Lembitu pärija Mehis oli lipsanud Tøllu surmasaadikute eest minema.

„Ole sa neetud, Saare Tøll!“ kraaksatas Uku viimase võidurõõmuga. „Küllap näed sinagi ükskord päeva, mil vaenlane on tulnud maale ja heidab su alla… Ja ära siis imesta kui minu poeg on nende eesotsas! Küllap Kalevite sugu sind…“

Tøll tõstis segase urinaga Uku mõõga ja lõi selle läbi rõngassärgi surijale südamesse.

„Kes neid aidata vöis?“ nõudis ta sõnumitoojalt.

„Teadjad könelevad ühest naisest… Toosama, kellega sul oli maapäeval öiendamist –“

See oli siis Tiina – Sakala Aire, Kalevipoja naise ja Tøllu salaarmukese teenijatüdruk ja vardja.

„ – ja siis olnud seal üks väikest kasvu mehike. Kaupmees Antsuks nimetati teda… Nad lipsan’d jälitajail käest kuskil Vaiga ja Järva piiril.“

Tøllu nägu tõsines uuesti. Kuidas siis nüüd poiss sealt Alutaguse laantest välja suitsutada? Selleks ei piisa saarlaste, sakala ja ugandi meeste ning appi toodud sakside sõjasulaste ühisest väestki. Kaval Ants, see varjus hiiliv salamõrtsukas, oli vist võtnud nõuks Mehisest metsavenna kasvatada.

*

Omanikud omavahel

Mairi Laurik

Kell 6:37 lõi Rainer Põõsas oma viimase seeria BMW ukse kinni ja astus keti kõige uuema kaubamaja tagauksest sisse. Tema juhitud kaubamaja oli parima kulude-tulude proportsiooniga ja hoolimata linnakese väiksusest ei saanud keegi nuriseda viletsa käibe või halva teeninduse üle. Omaniku uhkus!
Väikseid segadusi muidugi oli, kuid veidruste sagenedes kasum vaid kasvas. Vahel juhtus, et kaup oli riiulitel ümber paigutunud või oli keegi nendegi osa tänavast lahti lükanud. Jõulukaunistuste üles panemisest ei teadnud töötajad midagi ning hooajaliste väljapanekute muudatused tulid vahetuse vanematele pea alati üllatusena.
Üks närune kääbus seisis müügisaalis haigla korjanduskarbi ees ja õngitses münte välja. End tardumusest välja raputades tormas hr. Põõsas saali keskele, haaras mehikesel natist ja sikutas teise turvaruumi.
“Varas!” röögatas Põõsas, kuid vanamees vaid itsitas. “Politsei on teel ja küllap me teada saame, kuidas sa, sitavares, turvasüsteemi käivitamata tegutseda said.”
“Mina olin siin enne sind,” osutas mehike sõrmega põrandale.
“Mis enne? Minu kaubamaja, minu idee, teostus ja kapital! Minu!”
“Ja mina olin selle maalapikese küljes juba aastasadu enne sinu saabumist.” Mehike limpsis korraks sõrmi ja jätkas. „Esimese taluhüti juures töötasin ahjualusena, kuid nüüd pole majadel enam ahje ega aluseid. Aga töö on ikka sama – vaatan, et sul siin asjad toimiksid. Vahel hoian lastel silma peal, siis peletan tulekahju, püüan su väljapanekuid kohendada, et pood kahjumi kätte ei kõngeks, tekitasin varugeneraatori...”
Põõsas noogutas tummalt, mõistmata, kuidas üks hull kerjus poe pisiprobleemidest teadis.
“Kuule, mees, sa ei arva ju ometi, et oled selle niruse palga eest tõesti maa parimad teenindajad ja turvamehed saanud!? See on minu töö! Ja tasu võtan parima meelega söögis.”
“Nagu pärisori,“ ühmas Põõsas. „Rabad leiva eest ja lahkuda ei saa.”
“Mitte pärisori, vaid pärisomanik, poiss. Sina ehita siia, mida tahes – mina leian võimaluse rendi korjamiseks.”
Kui vine hajus, oli kadunud nii mehike, kastist välja pudenenud mündid kui kogu korjanduskast, kassade vahetusraha veel lisaks.

*

Iksi pärast

Artur Räpp

"Seks? Seda kahjuks meie ajastute varustuse poes ei ole." Mall vaatas nõutult odade, vibude, kappade ja muu träni hulgas ringi. Hommikul polnud omanik kaupa tutvustades talle millestki taolisest rääkinud, Mall oli peaaegu kindel.
"Mitte seksi, ma ei mõelnud seda." Tumedapäine ostja toksis küüntega kollakal krobelisel letil. "See käib seksi juurde. Reisijuht oli kategooriline, et reisi nautimiseks vajan ma tingimata seda asja. See oo-li."
Naljakas oli vaadata, kuidas tüüp püüdlikult huuli maigutas, valmistudes võõrast sõna veelkord, veel selgemalt hääldama.
"Ei, ma parem kirjutan. Ma kirjutan…"
Mall kehitas õlgu. Siin, ajarändude ostukeskuses polnud e-tahvleid ega mõtteviisoreid. Selline oli firma otsus, reis pidi algama juba siinpool ajaväravaid, poe autentse miljööga. Ettevaatlikult nihutas Mall hanesule ja raske poti tumeda vedelikuga ostja käeulatusse. Imekombel teadis too ilma küsimatagi, mida nendega teha ning hakkas heledale letile mingeid kraakjalgu vedama.
"See. Kaks pakki seda palun."
Mall kummardus sügavalt üle leti, vasaku käega hõlsti rinna eest kinni hoides. Tagurpidi sihukest sorgeldist lugeda! Ta tõusis kikivarvule, et veel lähemalt vaadata.
"Esimene on k, eks? Ja teine, see on o või d? Ja kolmas on…" Tegelikult ei saanud Mall mitte millestki aru. Hädaga kokku veeritud "kondoom" oli kui üks suur kolmekordne integraal.
Ta silmitses köögivarustuse riiuleid. Ehk mõni neist õõnsatest asjadest? Kuid neid ei müüda ju pakis, aga…
"Kaks pakki." Ostja toksis närviliselt kritseldist. "Ja paluks kiiremini, mu ajavärav avaneb poole tunni pärast."
Mall tegi kõhkleva sammu ussinaha pulbriga pakkide suunas ning lõi siis põnnama. "Mul on kahju, meil ei ole neid kon-asju."
Enne kui ostja nägu jõudis üleni tulipunaseks värvuda, tabas Mallet mõttesähvatus.
"Palun näidake mulle oma reisipoliisi."
Ja seal see oligi, vastus.
"Vaadake." Mall naeratas koolitatult. "Meie pood on XI, kuid teie reis XXI sajandi oma."
*
"Loll ajaloohuviline!" mõtles Mall raevunud kliendi lahkumise järel letti küürides. "Temasugune peaks ikka teadma, et XI sajandis kondoome ja seksi pole!"

*

Karikakarde päev

Kersti Kivirüüt

Nägin teepervel karikakart. Teadagi, mis sellega teha tuleb. „Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta… armastab … bull sh….“ Viskasin narritud õie asfaldile autorataste räsida.
Õhtul nägin telekast aastatepikkuse uuringu esitlust, millest ilmnes, et  korvõieliste kroonlehed on suutelised looma enda ümber unikaalse infokapsli, millest vabanev energia levib pärast lille hääbumist keskkonda ja mõjutab inimeste saatust. Iga lillele osaks saanud hoolitsus muudab maailma ilusamaks, iga hoolimatu tegu võib kaasa tuua traagilist hävingut. Maailma tippjuhid  olid asunud läbirääkimistele korvõieliste üleilmse kaitsekonventsiooni väljatöötamiseks.
Kurat.

*

NÕID JA RONGIKOLL

Iti Tõnisson

Rong loksus rööbastel ja koll irvitas. Ta naaldus vastu tõbise välimusega poissi enda kõrval pingil, aga hoidis pilku Agneskal, kes tema ees seistes torust kinni hoidis. Vasemal sõneles kamp agressiivseid teismelisi. Poisi närviline ema krabistas poekottidega. Paremal kõikus sõidurütmis morn ja hall tööpäevalõpu inimmüür. Vaistlikult ei istunud keegi tühjana näivale kohale poisi kõrval, kus ainult Agneska nägi tokerjakarvalist küünistega elukat. Aega oli ehk paar minutit. Agneska teadis, et kui ta kohe loitsu ei lausu, siis surub koll hambad lapse niigi nõrka kehasse ja maiustab energiaga. Ja keegi ei märka midagi! Mõni tund hiljem laps sureb — arstide meelest mõnesse kroonilisse haigusse. Mis juhtuks, kui Agneska ütleks loitsu siinsamas pikemalt kaalumata? Ta ei jõuaks lõpetada, sest noorukid tuleksid kiusama ja tõukama. Teisel pool seisid tervemõistuslikud inimesed, kes ta poolelt lauselt katkestaksid ja hullumaja auto järgmisse peatusse välja helistaksid. Aga mängus oli elu.
Agneska krabas oma suure õlakoti järele ja mängis, et otsib sealt midagi. Telefon! Ta tõstis mobiili võidukalt kõrva juurde: “Ashtarethon!”
Kolli silmad tõmbusid pilukile.
“Mida teed, raisk?” hõiskas Agneska, ise kolli vahtides.
Teismelised jäid kuulama, vaguni pealt kostus paar naeruköhatust. “Lõpeta kohe! Või ma keeran sul kaela kahekorra… Või sina tuled minu maailma laamendama!”
Ema tõmbas lapse enda vastu. Astharethon tundis saaki haardest libisevat. Ta paljastas lõrisedes hambad.
“Nii…, nii…,” pobises Agneska mõtlikult, nagu kuulaks telefoni, ja joonistas saapaninaga vagunipõrandale kolm märki.
“Nii ma ütlen ja nii on,” lõugas Agneska käskivalt ja näitas poosiga, kui otsustavalt ta vestluspartneri suhtes meelestatud on.
“Äge tädi!” kommenteeris needistatud kulmudega tüdruk.
“Ütle talle, jah!” kiibitses üks vanamutt.
“Saagu, saagu, ma sajatan! Kao mu kojasta, karga kaevusta, veere katuselta, vao maapõhjada – Miikael, Gabriel avita!” Agneska vajutas demonstratiivselt nuppu lõpeta kõne, tegi telefoniga õhku suure ristimärgi ja lõi jalaga vastu põrandat. Tekkinud pööris tõmbas ulguva kolli sinna, kuhu ta kuulus.

*

MAAILMA LÕPUS ON LAAMA

Diana Ostrat

Oli külm ja selge oktoobrihommik. Nad seisid võrkaia ääres — neli naist ja kaks meest — ning vaatasid taevasse. Lühikeste heledate juuste ja vinnilise näoga naise käed olid laama karvase kaela ümber.

Oli vaikne. Hingamise kõrvalt kuulsid nad selgelt, kuidas must kits kõrvalaedikus suhkrupeedijuppi krõhveldas. Wallabi Voldemar aga magas leebel norinal.

"Volts on nii hea unega, et magaks maailmalõpu kah maha," oli perenaine neile ennist Voldemari tutvustuseks öelnud.

Laama käänas pead ja nuhutas teda kallistava naise nägu, justkui tahaks ta teda suudelda.

"Maailma viimane suudlus siis laama käest." Naine muigas irooniliselt ja vajutas sõrmed sügavamale looma paksu imepehmesse karva.

Nad kõik naersid natuke.

Vanem kahest mehest, kelle lokkis juuksed nägid välja säärased, nagu võiksid nad vabalt terve kammide armee nahka pista, leidis endale müraka kivi ja ronis selle otsa. "Mis nüüd siis?" küsis ta. See oli päris kindlasti retooriline küsimus, aga pikkade heledate juuste ja tõestisündinud vampiirikihvadega naine tema kõrval otsustas sellele ometi vastata.

"Midagi eriti. Nüüd me lihtsalt ootame Ta ära."

Et seekord Imbi siis ei kavatsenudki midagi diipi öelda, mõtles Katrin monotoonselt laama kaela sügades. Cool.

Eks diip oli muidugi ära ka olnud. Nad olid rääkinud ja tülitsenud, joonud segiläbi kohvi, teed ja viina. Tema ja Antti olid seksinud ja tema ning Antti kõrval seisev ilmsüüta lambukese näoga Ulla olid seksinud, ja aja kokkuhoiu mõttes olid nad teinud seda kõik korraga, samal ajal kui ülejäänud jõid kohvi, teed ja viina. Segiläbi. Kah vist aja kokkuhoiu mõttes.

Nad olid üksteise õla najal nutnud ja südant puistanud, et enne lõppu kergem saaks. Katrin ei olnud sugugi kindel, et neil nüüd kergem oli. Nad olid lihtsalt väsinud. Ammendunud.

"Tule juba, kurat!" esitas ta taevale sosinal väljakutse.

Ja siis Ta tuli.
Langev täht.
Tulekera.
Ööst sai päev ja Tema nimi oli...
"Juhan," naeris Katrin ja kallistas laamat, kelle nimi oli Lonni.

*

Valguses ja varjus käib me tee

Artur Räpp

Koos töö- ja telepaatiavõimega oli hommikuks kadunud ka mu igapäevane kaaslane, lõikav peavalu. Sirutasin end voodis mõnuga välja. Ei ühtegi sosistavat häält minu peas, ei ainsamatki taju piiril kummitavat võõrast emotsiooni. Ka teisel pool metsa elava vanamehe hambavalu oli minu ajust jäljetult kadunud. Pensionipõlve õndsus, mida olin ammu oodanud! Ainult kohv ja soojad saiakesed olid veel minu personaalsest seitsmendast taevast puudu. Manasin silmade ette oma lemmiktassi, valge särav portselan, tassi ülaservas peened pruunid ja kuldsed träpsud kaootilises fraktaalmustris. Tassi kõrval kandikul ahjukuumusest õhkavad saiakesed ning neist paremal kild kuldset värsket võid.
"Tükk tumedat šokolaadi on pildilt puudu. Just!" ütlesin soovi kõva häälega välja ja hakkasin naerma. Juba nii vana, et räägib endaga! Muigasin.
Kuues jaanuar 2086, minu esimene vaba päev peale neljakümne kolme aastat, viit kuud ja kaheksat päeva teletehnoloogias. See vajas tähistamist! Ma teadsin, et minu majja "unustatud" arenduslaborist pärit kodutehnika teeb kõik endast oleneva, et tänane päev tuleks täiesti täiuslik.
Tõusin ning suskasin varbad lambavillastesse sussidesse. Pilku põrandalt tõstes märkasin üllatusega, et aken polnudki irvakil nagu harilikult. Oli öösel siis tõesti nii palju külmem kui õhtune prognoos lubas? Kehitasin õlgu ning küünitasin hommikumantli järele.
Trepimademele jõudnud, peatusin. Hele ja tume, hele ja tume. Majal oli täna minu jaoks varuks aina uusi üllatusi, pidin mainima, kuigi harilik, värviliste tuledega valgustatud trepp oleks mulle vist varjutriibulisest rohkem meeldinud.
Panin jala esimesele astmele, see naksatas kuivalt, nagu see oli kõik need aastad teinud. Teine aste, vana puidu häälega kiunatus, kolmas, neljas, kümnes samm. Viimaks viimane, kahekümne seitsmes, ainus vaikne aste kogu trepil. Pööre vasakule, veel kaheksa ja veerand keskmist sammu.
Ma olin kohal, oma ultramoodsas köögis, keset vaikust ja puhtust, keset lõhnatut hommikut. Peavalu tuli tagasi.
Ma olin unustanud, täiesti. Ma loobusin ju kogu telendusest! Ükski minu mõte ega soov polnud minu majani jõudnud.

*

Teel tähtede poole

Mann Loper

Kaja Kuslapuul oli halb tuju. Seda juhtus Eesti Vabariigi peaministriga viimasel ajal sageli – hommikust uudisteanalüüsi kuulates läks närv mustaks ja sealt edasi veeres päev ainult allamäge. Edupartei populaarsusreiting oli kukkumas allapoole kriitilist piiri ja tagasivalimise kindlustanuks vist ainult tõeline ime.
„Tänamatud rajakad!“ siunas Kaja kohvitassi haarates. Võinuks ju arvata, et erakond, kelle eestvedamisel Eesti ihaldatud riikliku loodusreservaadi staatuse saavutas, naudib veel pikalt rahvusliku võidu vilju. Või veel! Juba viriseti reservaadiseadusest tulenevate piirangute üle või halati, et rahval puuduvad selged eesmärgid ja seetõttu ka tulevik. No kuhu sel Eesti riigil veel areneda olekski?
„Näita välisuudiseid!“ käsutas Kaja peapuutrit valjuhäälselt. „Vaatame, kui halvasti teistel läheb!“
„Täna varahommikul saabus Maailma Kosmoseagentuurist põnev ja rõõmus uudis,“ vuristas asjaliku moega netidiktor. ""Pool aastat tagasi Jaapani teadlase Nakamura poolt avastatud eksoplaneet Dango rutiinkontroll andis ekspertide sõnul märkimisväärseid tulemusi. Väidetavalt on tegu seni kõige Maa-sarnasema avastatud planeediga, mis värskete andmete valguses kõrgeima koloniseerimisprioriteedi pälvis." Sõna võttis ka Ülemaailmse Planetaarökoloogia Liidu spiiker Lidia Thorn, kes rõhutas, et kogu inimkond peab hoolega kaaluma, kas ja kuidas Dango asustada. Doktor Thorn osutas, et ühelgi juhul ei tohi koloniseerimisel planeedi ökosüsteemi kahjustada, sest teist inimeluks niivõrd sobilikku eksoplaneeti ei pruugita kunagi leida. "Ka radikaalsemad keskkonnarühmitused on teavitanud valmisolekust astuda otsustavaid samme, kui ÜRO koostööst keelduma peaks.""
Mõttekäsk peatas video ja viivuks põrnitses Kaja tardunult diktori veatut näolappi. „Täiuslik maailm...!“
Hooletult käest pandud kohvitass kõlksatas vastu klaaslauda, Kaja silme ees sähvisid Dango-alase infootsingu tulemused. Naise tormlevais mõtteis oli sündimas suurejooneline idee, veelgi laiahaardelisem kui mõte riigist-loodusreservaadist. Tõeline tulevikuvisioon! Hetkegi raiskamata pingis ta erakonna peasekretäri.
„Sven, sa uudiseid nägid?“ päris peaminister vähimagi sissejuhatuseta.
Paistis, et Sven Kroon oli sisse maganud ega teadnud midagi, sestap kallas Kaja vestluspartneri peapuutri infoga üle.
„Eesti tulevik!“ kuulutas ta võidukalt. „Riigi eesmärgiks peab saama eestlaste kosmosesse saatmine. Kujutle plakateid: Edupartei viib tähtedeni! Valimised on päästetud!“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0870)