Taas on üks aasta otsa saanud ja taas kord vaatasin ma jaapani multikaid. Kindlate hinnete andmise asemel jaotasin vaadatut üsna subjektiivselt meeldivuse järgi. Uus kategooria "lobe vaatamine" tähendab just seda - ei midagi ajalukku minevalt head, aga halb ka ei olnud.
Riho soovitab:
Mis juhtub, kui moedisainer otsustab manga joonistada ning palkab graffitikunstniku taustasid disainima? Tulemuseks on midagi visuaalselt erakordset. Arhitektuur, tegelaste disain ja riietus, relvad, suvalised asjad taustal - kõik nõretab kunstist.
Meie peategelane elab nõmedas utoopias, nii nagu nad kõik klišeelikult kipuvad olema, kus esikohal on puhtus ja kord. Talle aga meeldib vana kola ja ta on üldse natuke imelik. Ühel päeval aga tapab maskis mees tema kasuisa ning ilmselgelt jääb imelik poiss süüdi. Mõrtsukatele ja muudele kriminaalidele on aga ainult üks karistus - paradiisist väljaheitmine, selle all laiuvasse prügimaailma. Seal aga selgub, et ühe mehe prügi võib olla teise mehe varandus - erivõimetega inimesed, kui nad oma kolast piisavalt hoolivad, saavad seda superrelvana kasutada.
Sisu poolest, kui plaanid ära proovida, hoiatan - algus on natuke raske. Esimesed paar episoodi kuluvad eneseleidmisele, seda nii loo jutustamises kui ka tegelaste peades. Samuti, kasutades toortõlget, on see anime ikka väga servane. Aga see ei ole “fedora ja nahkmantliga härra, kes on mõõka õppinud”, vaid tuleb nentida, et see mätsib kunstiosaga hästi kokku. Just kunst ja väike äng teevad selle anime eriliseks, emma-kummata oleks see järjekordne suvaline shounen. Autor on iseennast animesse sisse pannud ja see sobib!
Clevatess: Majuu no Ou to Akago to Shikabane no Yuusha
Täiesti ootamatu tulija. Lähevad meie kolmteist kangelast tumedat koletist Clevatessi maha võtma, täiesti klassikaline värk, ainult et Clevatess ei pea erilist vaeva nägema, et kangelastest hakkliha teha. Küll aga tekib tal küsimus, miks on inimesed tema maadele tunginud ja veel maagiliste relvadega. Seega, nagu üks õige koletis ikka, lendab ta kiiresti pealinna ja mängleva kergusega peksab ka kuningalossi segi. Küll aga äratab temas huvi väike inimene ning tolle verest tühjaks jooksev lapsehoidja, kes viimases hädas palub lapse eest hoolt kanda. Uitmõttena tahab koletis läbi viia eksperimendi - kas inimesed on loomu poolest jobud või on asi kasvatuses ning tahab näha, kas karjuvast ja näljasest pätakast on võimalik midagi mõistlikku kasvatada. Aga kust tuleb piim? Emaste inimeste rindadest vist? Aga kust sellist inimest võtta? Üks see naiskangelastest vist oli emane, eks ajame ta siis surnust üles…
Selle anime kõige meeldivam osa oli, et see on tänasest ajast tubli 20 aastat maas. Sisu on täiesti korralik ent pretentsioonitu nullindate fantasy, millest on suuremad komistuskohad välja nopitud. Isegi visuaal, aga kõige rohkem just tegelaste omavaheline dünaamika on kergelt vanema stiiliga. Samuti on heas tasakaalus kohatine huumor, mis ei ületa labasuse piiri ning kohatine grimdark koos kontide raginaga, kui ebasurnust peategelane oma purukslöödud keha tagasi kokku korjab.
Kui pretensioonitu fantasy ja kindla-peale-minek tunduvad lugeja jaoks hea plaan, siis soovitan julgelt.
Touring After the Apocalypse
Kaks tüdrukut, kellest üks on robot, sõidavad postapo Jaapanis elektrimotikaga ringi. Aga see ei ole karm ellujäämislugu, vaid vastupidi, sõtkub järjekindlalt valukohale - äkki maailm olekski parem ja ilusam, kui kõik kohad ei oleks jobusid täis. Tüdrukute seiklemine on ülimalt nunnu ja muretu - kala lööb lupsu, emis vudib põrsastega heina sisse, mitte keegi ei ähvarda neil konservipurgi äravõtmiseks torujupiga pead sisse lüüa…
Niikaua kuni on aeg pisar poetada. Aga jällegi, mitte koledal viisil. Kõik kohtumised kellegi kolmandaga lõppevad mõtlemapanevalt. Näiteid ei anna, rikuks vaatamise ja üllatusmomendi ära. Ühe saaks välja tuua, kui tüdrukud jõuavad motomuuseumisse ning korraks näidatakse, kuidas kõik seal aastaid seisnud ja lagunenud tehnika on õnnelik ja tänulik, et keegi neid veel viimast korda vaatama on tulnud.
Samuti on huvitav, et järjekindlalt ei selgitata vaatajale suurt midagi. Ei öelda, mis suur eksimus maailmalõpu kaasa tõi. Kas inimesi on veel kuskil elus? Kas meie peategelane on üldse inimene? Uue inimliigi prototüüp? Miks ta näeb vahepeal nägemusi minevikust, mis muudavad olevikku? Ja see on okei. See on hea! Kõike ei peagi lusikaga ette söötma ja võlu ära rikkuma.
Lobe vaatamine
Maailma parim palgamõrvar armus kassapidajasse ning otsustas ameti maha panna. Selle asemel peab ta nüüd väikest poodi ja elab pereelu. Selle juures on muidugi saavutanud ausad morsagabariidid. Aga palgamõrvarite maailmast ei saa lihtsalt minema jalutada, eriti kui keegi on Sakamoto eest suure pearaha välja käinud.
Ulme on täitsa olemas, aga pole just rambivalguses - üks kõrvalpeategelane oskab mõtteid lugeda, lisaks on viguritega relvi ja mõned võimed, mida väga ei selgitata. Kaks hooaega mõnusat vaatamist ja muhedat actionit.
Saigo ni Hitotsu dake Onegai shitemo Yoroshii deshou ka
May I Ask for One Final Thing?
Meie aristokraadipreili kohustus kuningriigi ees on võtmepunkti jõudnud - tal tuleb ainult altari ette astuda ja Võluvale Printsile jah-sõna öelda ja hakata väikeseid printse sünnitama. Aga oh ei, mingi sõge eit on otsustanud, et tema tahab olla selle muinasjutu peategelane ning on printsi paha maagiaga ümber sõrme keeranud! Mida saab üks kombekas noor daam sellises täbaras olukorras küll ette võtta?
Ta annab lihtsalt kõigile lõuga. Sõgedale eidele, printsile, kogu publikule, kõik saavad piki tatti. Ja see muster jätkub lihtsalt ja kindlalt 12 episoodi. Õiglase daami rusikas ei diskrimineeri, peksa saavad printsid, lohed ja orkid, suvalistest töllakatest rääkimata. Kasutatakse maagiat, loobitakse tulekerasid, keritakse aega kiiremini-aeglasemalt, aga lõpuks saab kõiki probleeme lahendada toore jõuga, kui seda piisavas koguses rakendada.
Ei midagi erilist ega pretentsioonikat, aga ei kiskunud ka ei igavaks ega nõmedaks.
From Bureaucrat to Villainess: Dad's Been Reincarnated!
Isekai! 52-aastane bürokraat saab isekai-kastikaiga pihta. Suvalise mõõga-ja-maagia asemel satub ta aga hoopis videomängu, kus peab hakkama maalt võlukooli tulnud naispeategelase (Harry) nõmedat aristokraadivõsukesest konkurenti (Draco) kehastama. Õnneks oli ta aga kõrvalt vaadanud, kui tütar seda mängu mängis, ja teab, mida on teha vaja ja kuhu välja jõuda. Kahjuks aga bürokraadile uusi trikke ei õpeta ning iga katse midagi kurja korda saata lõpeb hoopis lustakate seiklustega. Üsna unustatav, aga mitte halb.
Huvitav, aga veider
Kidou Senshi Gundam: GQuuuuuuX
Mobile Suit Gundam: GQuuuuuuX
Millega saaks tulevikus meelt lahutada? Ikka põrandaaluse mechavõitlusega. Meie peategelasteks on veider armukolmnurk, kõik tahavad erinevatel põhjustel suurt robotit juhtida ning kogeda midagi enneolematut, mis saab juhtuda ainult Gundami piloodiistmel.
Kust Gundami frantsiis algab ja kus ta lõppeb, mina ei tea. Võtan neid vastu nii nagu nad järjest välja tulevad. Nõid Merkuurilt oli sisult tugevam, siin aga oli Evangelioni filmid teinud meeskond visuaali külje pealt kaasa löönud, ehk siis mechad olid NGE stiilis ning palju humanoidsemad ja ebamugavust tekitavamad kui klassikalised Gundami kandilised robotid.
Negatiivne külg, mis kahjuks isegi siit lühikokkuvõttest välja tuleb, on tõdemus, et kahe hooaja ehk 26 episoodi jagu sisu pressiti 12 episoodi sisse kokku. Tulemuseks on, et ega ma sisust väga palju ei mäletagi - pidevalt käis rahmeldamine, uued tegelased ja tegevuskohad. Oleks võinud teha poole sisuga 12 episoodi ja siis natuke puhata.
Ei olnud väga hea, aga oli väga köitev. Meie peategelane elab Kowloonis muretut kinnisvaramaakleri elu, kuni ühel päeval saab teada, et sümpaatsel kolleegil oli naine, kes näeb tema moodi välja. Väga tema moodi. Liialt tema moodi. Edasi hakkab aeglaselt aga järjekindlalt rulluma küsimus, kes oli Kujirai B ja kes on meie tänane peategelane.
Ulmekrimka ei oleks sellele vale žanrimääratlus. Kowloon lammutati aastaid tagasi maha ja need, kes linnapiirile tulevad, näevad ainult varemeid. Aga üksikutel õnnestub siiski linna sisse pääseda, kus aeg tundub peatunud olevat. Kohata võib inimesi, kes peaksid ammu surnud olema, kogeda saab kultuuri, mis peaks ka kadunud olema. Kellele ja kuidas on see võltslinn ehitatud? Kes on kummituslinnas kummitused ja kes on inimesed ning miks nad on teadlikult kummituste keskele jäänud?
Jube põnev. Tõsiselt. Ja hästi kirjutatud.
Jätkuvad (vt 2024. aasta animes)
Oli eelmise aasta üks suurimaid tulijaid. Ogar ja piduriteta seiklus, mida on õnnistanud Science Saru oma ogara ja piduriteta visuaali ja stiiliga. Kui tavaliselt kipub teine hooaeg olema esimesest nõrgem, siis MAL-is on hinne täpselt üks ja sama, 8,45, mis on väga hea saavutus.
Okaruni seiklused jätkuvad, seekord on nad sattunud veidrasse külasse, mille elanikud on kuidagi kummalised ja oskavad ka kung-fu-d. Kuidas saada jagu lapsemeelsest ülivõimsast deemonist? Mis on mongoolia liivaussi nõrkus?
Kui mainisin Science Saru õnnistust, siis kõige ehedam näide sellest oli, kui oli vaja eelmainitud lapsemeelne deemon sõbra kehast välja saada. Mangas kutsutakse selle jaoks rokibänd esinema, paar paneeli näidatakse kitarre ja trumme, valmis. Science Saru aga otsustas heebli 11 peale lükata - nad tegid kuulsast X Japan bändist paroodia, jaapani keeles laulab GRANRODEO solist ning inglisekeelse dublaaži jaoks leidsid nad DragonForce’i solisti Marc Hudsoni ning kitarrile Megadethi Marty Friedmani.
Tondemo Skill de Isekai Hourou Meshi 2
Campfire Cooking in Another World with My Absurd Skill Season 2
Selle kohta on öeldud, et parim isekai, mis viimastel aastatel on jooksnud. Ja miks ka mitte. Meie peategelane sattus klassikalisse mõõga-ja-maagia maailma, aga ta saab jätkuvalt endale e-Selverist nodi tellida ning tolle maailma rahvas pole kunagi kogenud sülti ja verivorsti. Teise hooaja alguses õnnestub peategelasel oma vanaemalike kokakunstidega üks taskulohe ära kodustada ja nii nad seiklevad ja pugivad. Ühel hetkel avastasin ma, et selle anime tugevaim külg on, et mitte midagi ei lähe halvasti. Ei ole ühest hädaorust teise sumpamist, kõik kollid tehakse hakklihaks ja hakklihast tehakse kotlette, kõht on täis ja päike paistab.
Ülimõnus.
Teine hooaeg oli natuke nõrgem kui esimene, aga hoog väga maha ka ei käinud.
Meie peategelane tuli eelmise hooaja lõpus nö kapist välja, et tema ongi Kaijuu number 8 ning läks ja päästis päeva. Kuna aga keegi ei osanud arvata, et koletised on tegelikult inimnäolised, palutakse tal viisakalt kongi astuda. Paar episoodi siis mõõdetakse, on ta tont või inimene. Hiljem saab ausat actionit kah. Natuke venis see kõik, samas kui esimene hooaeg meeldis, kannatas edasi vaadata küll.
Tim Hornet ka arvustas. Aga üldiselt, ega see anime kuskile väga ei arenenud. Jinwoo on jätkuvalt Lõuna-Korea parim võlulaksija ning algusest lõpuni käib üks ja sama sumpamine - nii kui asi muutub vähegi väljakutsuvaks, laksib Jinwoo kõik vaenlased kohe kiiresti ja tõhusalt ära. Sisult igav, aga mitte vastumeelne, visuaal jätkuvalt uhke.
Re:Zero kara Hajimeru Isekai Seikatsu 3rd Season
Re: Life in a different world from zero 3rd Season
Arvustasin juba eelmisel aastal ära, et see kukkus sinna järgede auku, kus hooaegade vahele on jäänud liiga palju aega ja sisse toodud liiga palju tegelasi, vigurite ja tingimustega maagiat ning süzeeliine, et hiljem aru saada, mis üldse toimub. Kannatas lõpuni vaadata, aga tegelikult mulle ei meeldinud.
Pettumused
New Panty & Stocking with Garterbelt
PS&G oli oma ajastu kõige kuumem anime. See oli Gainaxi uus tulemine - üle võlli äge, nii visuaalilt kui sisult, selle heliriba läks ajalukku, sellel oli tohutult fännikunsti, mis kaunistas taustapildina tuhandete arvutite ekraane. Ja nad tõprad lõpetasid esimese hooaja täiesti ootamatu pöördega, mis ei olnud lihtsalt cliffhanger, vaid selgelt lubas midagi suurt. Aga esimene hooaeg oli aastal 2010 ja seda nöögitakse ka uue hooaja esimeses osas, et oi oi meil läks ainult 15 aastat.
Ja mida me kõige selle ootamise peale saime? Meil on samad tegelased ja maailm, aga mitte ainsat huvitavat episoodi. Sisu oli hooaja esimeses pooles lihtsalt nigel ning teiseks pooleks said ideed nii otsa, et hakati paroodiaid tegema. Märkimisväärsemateks neist oleks Suspiria ning Kiirete ja Vihaste paroodia, kus kõik tegelased on spermatosoidid, kes kihutavad võidu munaraku poole.
“Te ei ole publik, te olete solgiämber! Süljetopsid!”
One Punch Man ei ole võib-olla kõige kuulsam manga/anime, aga sellel on siiski tohutu fännibaas, manga on müünud rohkem kui ükski eesti autor kunagi unistada oskaks, raha peaks olema, fännide ootused olid õigustatud. Esimese hooaja visuaal oli ülikõva. Kolmandaks hooajaks, mis võttis nii palju aega, et esimese hooaja algusest on möödas KÜMME aastat, on tase jõudnud sinnamaale, et võeti manga joonistused, lõigati välja ja jõnksutati neid ekraanil. Selle hooaja hüüdnimedeks on saanud One Frame Man või siis One PowerPoint, sest no nii on. MAL-i hinne on kirjutamise hetkel 4.65 ja isegi seda on liiga palju. Üks lahing, mille oleks suutnud ära mahutada 3-4 episoodi peale, venitati terveks hooajaks, sellest lõigati paremad kohad välja ja tehti hulgaliselt muid küsitavaid muudatusi. Lisaks lohakale mangast otse mahaviksimisele on kahtlustatud ka AI kasutamist, sest vähemalt üks kuuesõrmeline käsi on ekraanilt läbi käinud ning tegelased muudavad poole liikumise pealt veidralt kuju.
Dropitud:
See tundus nii hea. Lühidalt ja lihtsustatult - kuu ja maa on omavahel sõjas, peategelaste tiim läheb Kuule missioonile, action ja tegelased ja kõik nagu lubaks. Ja siis läheb koledaks sumpamiseks, kuidas igas episoodis on vaja ajajoonel teha tagasi- vahe- ja kõrvalepõikeid. Mäletan, et sellel pidi olema mingi seos Fullmetal Alchemistiga, ning see ripub igast avausest välja - vendade veresidemed ning probleemid tavainimesest suurema isaga, robotjäsemed jne. Väga oleks tahtnud vaadata, kuid ei suutnud.
Ühel päeval tekib peategelasel tunne, et ta parim sõber pole päris tema ise. Ja tulebki välja, et Hikaru suri mägedes ja tema asemel on nüüd inimeste keskel kujumuutja. Oli ta tulnukas või mägedevaim, ei mäleta. Pinget keriti mõnuga, inimesi sai surma, kujumuutja oli korraga huvipakkuv kui oma katsetustes inimkonda sulanduda sümpaatne. Kahjuks rikkus minu jaoks ära see, et meespeategelase jaoks oli Hikaru olnud parim sõber. Nüüd, kui poiss oli surnud, tekkisid tal aga selgelt iharad tunded oma sõbra nahas kõndiva kujumuutja vastu. Kas ma olen homofoob? Kas ma oleksin andnud rohelise tule heteronormatiivsele romansile? Pigem mitte, ma oleks eelistanud kogu teemat käsitleda igasuguse iharuseta, sest siia konteksti see lihtsalt ei sobinud.
