On laupäeva, 18. juuli õhtu, päike loojunud. Eesti ulmikud tunnevad, kuidas nahk kisub kergelt märjaks ning sugugi mitte seepärast, et saunas temperatuur kerkib. Udu talu kohal laiub murelik pilv, mis ähvardab kosmilist vihma kaela saata. Reaktori saadik Tanel läheneb mulle ning küsib, kas olen nõus kirjutama seekordsest Estconist. Kuna pilv paistab aina kurjemaks muutuvat, nõustun kärmelt ning annan digitaalselt oma kolm tilka verd. Vihmapilved kanduvad koheselt eemale. Nüüd olen siis mestis nii ilmataadi kui Eesti parima ulmeajakirjaga.
Osalen Estconil teist korda. Kui eelmine kord jõudsin kohale laupäeva hommikul üksinda, siis sel korral haaran sõites Jõgevalt peale Lohe ning koos jõuame kohale kaks minutit enne pidulikku avamist. Ehkki registratuuris käivad viimased ettevalmistused, kuulen, et kangemad on kohale tulnud juba neljapäeval. Mõistan, et mulle on jäetud veel arenguruumi.
Silt rinnas, sammun rõõmsalt kämpingusse number seitse, kus saan tutvuda noorpaariga, kes on siin esimest korda ning teeb parajasti Udu talukompleksist drooniga ülesvõtet. Midagi ulmelist vist peale ei jää, sest vahva noorpaar ei morjendu ning lööb loengutes ja tegevustes aktiivselt kaasa.
Et Ulmeühingu lippu heisates peaks kõlama ka lipulaul, osutub seltskonna poolt sel korral valituks meditatiivne aummmm. Kes teab, ehk õnnestub sellise resonantsiga kohale meelitada veidike maavälist elu? Kõik tuttavad saab enne esimest ametlikku loengut läbi kallistatud, patsutatud ja tervitatud.
Tamur Kusnets räägib oma taktikalisest lähenemisest ulmeromaani kirjutamisele ning näitab ulmeromaani strateegilist kaarti. Et tal on parajasti käsil ajalooliste sugemetega romaanisari, toob ta väga praktilisi näiteid: kasutusel on nii tabelarvutusprogramm, kirjaniku tarvete kast, sürreaalse kõlaga vile, terve laadung mõõku ning amb. Esitluse lõpus küsib keegi, kas ammust lasta ka saab ja see konkreetne võimalus tekitab osalejates ehk rohkemgi elevust kui ettekanne ise. Jõudu Tamurile uute romaanide kirjutamisel!
Teisel ettekandel on selle Estconi kõige kelmikam pealkiri “Howardist Yarroseni ehk mõõgad, maagia ja seks”. Ent kui lavale astuvad neli meest, on selge, et demonstratsiooni ei tule. Ja nõnda mehed räägivadki oma esimestest kokkupuudetest erinevate mõõk-ja-maagia fantaasiakirjanduse teostega. Kõiki paneliste on vähemal või rohkemal määral inspireerinud musklimägi barbar Conan. Laua eesossa on asetatud kaks raamatut, mille sulnid kaanepildid sisule ei viita, kuid püüavad haarata sihitu raamatupoes eksleja tähelepanu. Raul Sulbi sarja koostajana lubab, et kui “Mõõgad ja maagia” esimesed kaks osa päris suurt miinust koju ei too, võib juhtuda, et samas sarjas näeme lummavaid kaanepilte veelgi.
Põigates raamatulaadale, on kauplejaid mitmeid ning paistab, et kõik kohaletulnud äritsejad lähevad tagasi koju kergemate kohvritega. Mina aitan samuti veidi kergendust tuua: minu saagiks on viis raamatut, millest neli saavad ka tähendusliku pühenduse ja autogrammi sisse. Mitte, et kodus lugemist vähe oleks, oh ei.
Esimese õhtu ametlik kava lõppeb Veiko Belialsi kureeritud postapo ulmediskoga, kuhu jõuan alles teises pooles. Sellegipoolest on tümps nauditav, muusikavideod humoorikad ning avastan enda jaoks täiesti uut muusikat, mida võiks edaspidigi kuulama jääda.
Kämpingusse jõudes on temperatuur langenud piisavalt, et pikali heita. Mõnda aega hoian veel silmi pärani lahti, et salaja naabrite vestluseid kuulata. Peatselt on juba kuulda esimest professionaalset norskamisaariat.
Laupäeva hommikul tundub, et üksikud tegelased pole veel magama jõudnudki. Samas paistab mõni olevat üleval juba päris pikka aega ning käib kassina köögis hommikuputru noolimas. Puder ja võileivad on tõesti nii head, et neid tasub oodata. Nõusid pestes saan teada, et Estconil on olemas ka täiesti oma nuga, mida hoole ja armastusega teritatakse. Tomatite lõikamiseks. Aga kes teab, mil elus võib üht teravat elamust vaja minna? Kohvitermos täitub sama kiiresti kui tühjeneb ning lõpuks saavad kõik kofeiinikud oma hommikuse laksu kätte.
Kadri Kääramees toob ulmepubliku ette Archive of Our Own veebikeskkonna, mis keskendub fännikirjandusele. Selgeks saavad ka uued mõisted fänkond ja fännkond, mille erinevus kiirelt ununeb. Üks neist sümboliseerib lugejaid ning teine erinevaid väljamõeldud või päriselulisi tegelasi, kellest uut sisu toodetakse. Ettekande ajal tekkiv küsimus: “kas ka Eesti kirjanike loomingust on sündinud mõni fändom?” saab vastuse, et on küll. Näiteks on seal fännikirjutisi apteeker Melchiorist ja tema kaasast Keterlynist.
Lõunasöögiks skooritud küüslaugusupp ning praad viivad tõega keele alla. Stalkerite jagamise ajaks on leib luusse lastud ning jahedas siseruumis võib tseremoonia alata. Korraldajale tehakse ootamatu üllatus – nimelt antakse välja teenete Stalker, mille saab enda kaminasimsile asetada Veiko Belials, kes on aastakümneid Eesti ulmemaastiku arengusse panustanud. Kõik traditsiooniliste Stalkerite võitjad on oma auhinna väärilised. Eriliselt tulus saak on Kristi Reiselil, kes saab korraga oma esimesed kaks Stalkerit. Kirjastuste plaanides ilmneb, et oodata on palju uut ning kirjanikke surgitakse jätkuvalt: “Kirjutage, kirjutage ometi!”
Ühispilt tehtud, on aeg leida kamp, kellega koos mälumängus ajud krussi ajada. Nagu alati, kehtib nüüdki loogika, et esimesena kirja pandud vastust ei tasu maha tõmmata, sest see on kõige tõenäolisemalt õige. Saatuslikuks see mõnes kohas ka saab, kuid enamasti toob see strateegia edu: jääme positsioonilt kuhugi keskele. Võidumeeskond on siiski mitme õige vastuse võrra ees, ning võivad väljateenitud loorbereid igati nautida.
Seejärel on ajakavas vangerdused, sest saabuma pidanud külaline jääb tulemata ning esineb hoopis Glen Simson, kes on üles kaevanud vana artikli, kus on ennustatud elu-olu aastal 2025. Ennustust võib enam-vähem lugeda nagu horoskoopi - võib minna nii, aga võib ka mitte minna. Faksid igatahes nii populaarseks ei osutu, kui artikli autor eeldanud oli.
Pronto ettekanne jääb mul täitsa vahele, kuna vahepeal on kõht tühjenenud. Nõnda siis püüame kahe tunni ligi katkise põhjaga grillil kanatükke sussutada, kui lõpuks lisame puid juurde. Siis juba läheb. Kaua küpsenud kaunikesed maitsevad küll hästi, kuid jutukirjutamise töötuba ei lase end oodata ning kiirelt näpud puhtaks pühitud, ruttangi juba loomemajja.
Moderaator Mairi Laurik viskab kõigile osalistele vimka ning kui kõigil osalistel on oma jutu algus kirja pandud, hakkab ta ette söötma ühiseid sõnu, mis oma juttudesse põimida tuleb. Sõnadeks on: päike, hiis, ükssarvik, virvatuluke, haisema, neuromant, armastus. Kui kõik on oma kirjutatud jutud ka ette kandnud, toimub hääletus, kus tiheda rebimise tagajärjel valitakse lugupeetava ulmejutuauhinna Anomaalia saajaks kirjanik Weinberg.
Ulmelised jutud endiselt mööda pead ringi jooksmas, tuleb uni sel ööl veel vaevalisemalt. Aga kohale ta tuleb ja unenäod on väga värvilised. Ja juba on käes hommikusöök endiselt imemaitsva pudru ning võileibadega. Rahvast on silmnähtavalt vähemaks jäänud ning viimasedki huvilised saalis kuulamas Rait Tederi kogemustest Librarything keskkonnaga. Teen sealsamas isegi portaali kasutajakonto, lootes, et kodus jätkub mahti kogu oma raamatukogu üles skaneerida.
Vahepeal pakin asjad kokku ning koorin voodipesu madratsilt, et pärast järgmist ettekannet sujuvalt sõitma hakata. Minu reisikaaslane Lohe ei lenda koju tagasi tiibadel, vaid sõidab hoopis Jõgevast rongiga. Margus Makke ulmikute saare-invasiooni jutu ajal haihtungi autosse ning see, kas lipu langetamise ajal samuti ümisetakse, jääb müsteeriumiks.
Tagasisõidul kummitavad endiselt huvitavad vestlused, uued ideed ning igasugused internetikeskkonnad veel peas ringi. Tänan korraldajaid, kes Estconi korraldusse kogu ihu ja hingega pühenduvad. Jään huviga järgmist Estconi ootama.
