Juhan Habicht, in memoriam
24. I 1954 – 12. II 2026
On inimesi, kes valivad eriala. Juhan Habicht valis ruumi.
Ta õppis matemaatikat Tartu Ülikoolis ajal, mil ühiskond oli väga piiratud ja reglementeeritud. Vähemalt oli eriala ideoloogiliselt neutraalne ja lubas ‒ vähemalt teoreetiliselt ‒ vastuseid paljudele küsimustele. Tema ruum ei olnud muidugi lihtne 3-4mõõtmeline ruum, vaid hüperruum. Ruum, mida valitses vaba ja otsiv vaim läbi aja ja üle piiride. Toonases ajas täielik ulme.
Kirjandus oli Juhani ellu tulnud kaugelt varem kui matemaatika ja see pakkus lisaks mõningatele vastustele ka hulgaliselt uusi küsimusi. Huvitaval kombel oli Juhani käsitlus kirjandusest matemaatikule omaselt struktuurikeskne, ta on ühes intervjuus kirjeldanud loomist peaaegu aksiomaatilise protseduurina: defineeritakse ruum, pannakse paika reeglid, asetatakse sinna objekt ja vaadatakse, mis juhtub. Tõlkimise kohta ütleb ta pea täiesti vastupidi: „Mõte on nagu oluline, aga tunne on ka oluline. Ja sõnad, millega seda edasi anda mitte iga kord nii väga.“ Need kaks mõtteruumi segunesid ja ühinesid tema loomingus täielikus harmoonias.
Ülikooliajal sai selgeks veel midagi: kui võõrkeelt tahad selgeks saada, tuleb lugeda midagi, mis päriselt huvitab. Mõni valib kriminaalromaanid, mõni romantika. Juhan valis ulme. Vene- ja ingliskeelsed kogumikud, antoloogiad, üksikud ajakirjanumbrid – ta pidas 70ndate teisel poolel oma lugemise kohta hoolikalt märkmeid. Autor, pealkiri, mõni märksõna. Nimekiri, mis ulatus Asimovist Le Guinini, Bradburyst Andersonini. Suur osa neist jõudis temani esialgu üksikute juttude kaudu, aga see andis kaardi, mille järgi edasi liikuda.
Ulme ei olnud talle lihtsalt žanr. See oli võimalus jätta kõrvale argine ja ahistav olme. Nõukogude ajal oli seda olmet piisavalt. Ulme lubas defineerida teistsuguse ruumi, kus reeglid olid küll olemas, aga need ei olnud samad. See oli mõtteline vastupanu, ilma et oleks pidanud külahullukese suu läbi kolhoosikorda kiruma.
Minu jaoks oli Juhan eelkõige sõber, kuid meie tutvus algas professionaalsel pinnal – võib öelda, et Juhan oli inimene, kes mu ilukirjandusliku tõlke juurde tõi, minu mentor. Inimene, kellele ma lõpuni vaatasin alt üles, kellele väga tõenäoliselt võlgnen kogu oma tõlkekarjääri. Ehk sellepärast jääbki ta minu jaoks eelkõige tõlkijaks. Ta valdas vabalt inglise, vene ja soome keelt. Ilukirjandust on ta tõlkinud peamiselt ainult inglise keelest, kuid artikleid tõlkinud ja tarbetõlkeid teinud ka soome ja vene keelest.
Raamatutõlkeid on Juhanil vöö vahel vähemalt 150. Ulmet, põnevust, klassikat. Eesti lugeja saab tema vahendusel lugeda maailmanimesid nagu Zelazny, Herbert, Card, Gibson, Stross ja Leckie, aga näiteks ka Fitzgerald ja Goodwin. Need tõlked ei ole pelk nimistu, vaid oluline osa kogu eesti kultuuriruumi kujunemisest. Ja ka keeleruumi arengust, sest tänu Juhanile said geniaalselt eestindatud nii mõnedki ulmeterminid.
Tema esimene novell „Aga tegelikult“ ilmus 1974. aastal. Järgnesid kogud „Veerevad kivid rataste alt“ ja „Veevalaja“. 1990. aastal ilmus ajakirjas Vikerkaar koos Tõnu Trubetskyga kirjutatud rokkjutt „Igavene suvi“. 1993. aasta romaan „Selles mängus ei hüpata“ tõi kokku 90ndate Eesti allilma ja arvutimängude loogika. Hilisemad romaanid „Kui tuugenid vaikisid“ ja „Tuugenite ümber“ näitasid, et ta ei olnud ainult nooruse ulmeautor, vaid mõtleja, kes suutis tagasi vaadata ja edasi kirjutada. Tema lugude maht on tagasihoidlik, kuid need on läbimõeldud, teemad läbivalt samad: süsteem, reegel ja inimene nende sees. Isikliku vastutuse, vabaduse ja valikute küsimus, mida ta lahkas ikka ja jälle.
Juhan kuulus aastaid võrguajakirja Algernon toimetusse, Kirjanike Liidu romaanivõistluse ja muude kirjandusvõistluste žüriidesse. Ta uskus, et kirjutamiseks on vaja annet, töökust ja seda, et miski oleks väga südamel. Kuid ka pikka harjutamist. Inspiratsioonist üksi ei piisa. Igaüks ei pea raamatut kirjutama, arvas ta, parafraseerides Rilke kuulsaid sõnu: „Küsi endalt, kas ma pean kirjutama?“(1) Neidsamu karme kriteeriume kasutas ta ka oma originaalloomingu hindamiseks, ehk sellepärast ongi meil seda nii vähe. Miks ma usun, et tema loominguliste veendumuste allikaks oli pigem Rilke kui Bukowski? Ehk ei tea paljud, et Juhani isa, mäetehniku haridusega Kalju Habicht, läbi ja lõhki majandusinimene, oli suur luulesõber, avaldanud ka ise luulet ning pidanud Tallinna NAK esimehe ametit. Ain Kaalep on teda nimetanud ka oma aja parimaks Rainer Maria Rilke tundjaks Eestis.
Väga mitmes mõttes on Juhani maailm sarnane tema isa omale – ratsionalism ja loomingulisus käsikäes, pea pilvedes, aga juured kindlalt maas. Sarnaselt isaga oli ju Juhan alates 1977. aastast Tallinna Noorte Autorite Koondise (ehk NAK-i) liige ja aastatel 1984-86 selle esimees. 1993. aastast võeti ta vastu ka Eesti Kirjanike Liitu.
Kui Juhan Habicht hakkas arvutitöö kõrvalt tõlkima, oli see pelgalt väike isiklik kiiks. Nimelt oli ta sattunud Teaduste Akadeemia raamatukogus ringi tuhlates Zelazny raamatule „Needuste allee“ ning see mõjus nii tugevalt, et ta ei raatsinud seda tagasi viia. Trükkida ümber või tõlkida? Paljundusmasinad olid range kontrolli all, nii et ta valis teise variandi. Pool aastat pusimist, mõnest asjast valesti arusaamist, kapsaks kulunud eksemplar – ja käsikiri. Selle ilmumiseni läks veel aastaid. Ent see oli algus.
Hiljem, uue aja saabudes, kui tekkisid uued kirjastused, sai tõlkimisest elukutse. Algul naistekad, krimi ja põnevikud. Ulmekaid hakkas tõlkima just tänu Estconile, kuna seal sai ta tuttavaks Krista Kaeraga, kes oli „Needuste alleed“ juba lugenud ja andis talle tõlkida Amberi sarja.
Aga Juhani suhe Zelaznyga jäi eriliseks. Ta on öelnud, et kui ta loeb Zelaznyt, hakkab tekst peas iseenesest eesti keeles kõlama. See on tõlkija suurim luksus – tunne, et mõtteviis haakub, et stiil on sugulane. Oma lemmiktõlkeks pidas ta „Üksildast oktoobriööd“, millega oli umbes 95 protsenti rahul. See on juba väga kõrge latt.
William Gibsoni puhul oli lugu teine. Ta teadis, et Gibsoni tõlkimine on keeruline, et tema keeleline tihedus ja küberpunklik esteetika ei allu kergelt. Ometi tõlkis ta „Idoru“ ning aitas sellega kinnistada küberpungi kui midagi enamat kui moesõna. Juhan oli üks neist, kes tõi küberpungi eesti kirjandusse nii teoorias kui praktikas. Ka ta oma juttudest võis nii mitmeidki lugeda kui küberpunki.
Tõlkimise kohta ütles ta, et nooruses võttis ta rahulikult vaidlust sõnade ja mõtte tõlkimise üle. Mida aeg edasi, seda enam tahtis ta tõlkida tunnet. See on lihtne lause, aga selles peitub terve tõlkefilosoofia. Kui originaali lugeja ei takerdu lausekonstruktsiooni otsa, ei tohiks takerduda ka eesti lugeja. Kui maailm tundub orgaaniline, peab see seda olema ka tõlkes. See tähendab vahel loogikavigade silumist, vahel autoriga konsulteerimist, vahel ka sisemist võitlust – kas tõlkida täpselt või paremini.
Kõik tõlked ei olnud rõõmsad. Oli raamatuid, mis olid tüütud, tarbetud või lihtsalt totrad. Aga kui pere tahtis toitmist ja valikut polnud, tuli teha. Ta ei romantiseerinud vabakutselise elu, kuigi ta nautis seda. Ta ei sallinud äratuskella, eelistas kodust tööviisi ja arvuti sõbralikku seltskonda. Ta kirjeldas oma hommikuid nii, et need kõlasid nagu väikene utoopia: väljas on ammu valge, röstsaia lõhn, ajaleht, nahktugitool, arvuti. Tööle.
Kuid kirjandus polnud ainuke ruum, mille ta oli endale loonud ja milles ta elas. Tema suureks kireks olid mootorisport ja Ameerika autod ning ta võis ennastunustavalt ‒ kuid alati argumenteeritult ‒ väidelda teemal, miks on maailmas ökondusega liiale mindud. Ta oli eluaegne ajakirjade AutoPluss ja TehnikaMaailm kaasautor ja lugematute artiklite ja tehnikauudiste vahendaja. Oma vähest vaba aega jagas ta kahe hobi vahel: vanad arvutimängud ja Ameerika jalgpall. Ta oli Tennessee Titansite kirglik fänn. Veel oma viimastel elupäevadel ootas ta kannatamatult Superbowli, et võitjat teada saada.
Juhani mitmekülgsus ei olnud rahutu rabelemine, vaid ruumidevaheline side. Programmeerija, kes mõistis narratiivi loogikat. Matemaatik, kes nägi süžees struktuuri. Tõlkija, kes oskas tunnet ümber kodeerida. Kirjanik, kes teadis, et piisab ka ühest heast romaanist – ja et vahel tuleb oodata kakskümmend aastat, et kirjutada järgmine.
Juhani viimane romaan „Tuugenite ümber“ ilmus vaevalt mõned kuud enne, kui ta läks. Kui temalt poolkiusamisi haiglas küsisin, et kas ta paneb mõttes juba järge kokku, mõtles ta korraks ja vastas: „Seda lugu minus enam ei ole.“ Siis muigas, nagu ta seda ikka tegi, üks kulm kaardu, ja lisas: „Eks mu oma lugu ole kah üsna otsas.“
Juhanit jäävad leinama tema pojad ja vend oma peredega. Nemad olid ankur, mis kinnitas Juhanit ehk kõige enam selle maailma külge, sest tohutu soojus ja uhkus, mida ta tundis nii poegade, oma viie lapselapse kui ka venna ja tema poja saavutustest rääkides, oli vaieldamatu.
Juhan lahkus vaikselt nagu ikka inimene, kes laseb teistel rääkida. Aga tema tõlgitud maailmad jäävad. Kui eesti keeles loetud ulme tundub loomulik ja mõtteliselt avar, siis on selles ka tema töö jälg. Ja kui Juhani raamatud on nüüd kirjutatud, siis raamatud temast alles tulevad.
--------------------
(1) „Küsige endalt oma öö kõige vaiksemal tunnil: kas ma pean kirjutama? Kaevuge endasse, et leida sellele sügav vastus. Ja kui see vastus on jaatav, kui te tohite sellele tõsisele küsimusele vastata tugeva ja lihtsa „ma pean“-iga, siis rajage oma elu selle paratamatuse järgi.“ Rainer Maria Rilke, „Briefe an einen jungen Dichter“ (esimene kiri, 1903).
