„Vihmavalingute turg” on eelkõige noortele kirjutatud lugu maagilisest turust, mis ilmub ainult vihmaperioodil ja mis võtab inimestelt nende ebaõnne, annab asemele uue, õnneliku elu. Ühtlasi on see lugu õnnetust tudengist Serinist, kelle õnnetus on eakohaselt maailma suurim ja kes peab sellest õnnetusest kuidagi lahti saama.
Toimetaja valikus olnud raamatutest tõmbas see enim, sest tahtsin teada midagigi korea kirjandusest. Eesti keeles on esinduslik valik jaapani ja hiina kirjandust, aga korea kultuur on eriti viimaste kümnendite kestel muutunud aina atraktiivsemaks. Eelkõige puutub see muusikasse, noored nimetavad tihti oma lemmikbändide seas BTS-i või Blackpinki, aga kultuur on üsna ühtne monoliit ja ilmselt valgub see Korea-huvi ka muudesse meediumitesse. Oli ju mullune suurimaid sensatsioone animatsioonis „K-Pop Demon Hunters”, mis pälvis ka parima anima Oscari. Too on muidugi lahutamatult seotud muusikaga ja sellisena veel kinnistab Korea kui popmuusikamaa kuvandit, aga mis saab, kui igasugused heliredelid valemist eemaldada? Näidake mulle Koread ilma lauluta!
Raamat annab üsna sünge pildi ühiskonnast, mis meenutab hüperkapitalismi lõpp-punkti Jaapanit. Esialgu ei saa me Serinist suurt midagi teada, tema olukorra lootusetust ei ole hirmus veenvalt eritletud. Hüva, ta isa on surnud, raha vähe, sõpru kas vähe või polegi, ülikooli saamine tundub raske või lausa võimatu. Samas pole tal mingeid võlgasid maffiale, igapäevast mõnitust või peksu ega ilmselget traumaatilist hetke (isegi mitte isa surm). Seal pole midagi, mida eriliselt varjata, tema üsna argine noorpõlvetraagika ongi täpselt seda - lihtsalt üks õnnetu noorpõlv.
Nii et kui Serin pääseb Vihmavalingute turule ja ta saab valida omale uue, õnnekama elu, saab tema erinevalt teistest külastajatest kuldpileti omanikuna näha lühidalt, milline näeb üldse välja elu, millist ta endale soovib. Serin esitab palve, millist elu ta soovib, ja talle näidatakse see ette. Mida arvab siis õnnetu keskkoolitüdruk, mis teeks ta õnnelikuks - kui ta pääseks ülikooli. Nägemus paljastab talle aga sellise elu sünge pahupoole - vaesus, kõigi nõudmised, hirm läbikukkumise ees. Sellest järeldab Serin, et ta oli soovinud valesti, on tarvis vaid kohendada, kuidas oleks hoopis töökoht edukas korporatsioonis? Selle osas paljastatakse talle aga, et see tähendab äärmiselt üksildast ja lõputute töötundidega elu. Uus soov: olla kohvikuomanik? Romantiline küll, aga majanduslikult äärmiselt ebakindel - ja kes tahaks terve elu jääda põdema rahalise kitsikuse pärast?
Raamat jõuab usaldusväärse etteaimatavusega kahe omavahel seotud sõnumini, mida selline süžee võimaldab - et igaühel meist on midagi, mille pärast kadestada kõrvalseisjat (ka kõige roosilisemas elus on omad pahupooled) ning et vaja oleks leida rõõmu ja rahuldust omaenda elust. Ent teel selleni on siiski tajuda, et antud Lõuna-Korea autori silmis on õnnetu elu kaks põhilist koostisosa muretsemine raha ning töönarkomaania tekkimise pärast. Kas see ongi ehtkorealik tänapäeval… küllap.
Lugeja saab ka teatava annuse Lõuna-Korea kultuurilist omapära - on mütoloogilised olendid dokkaebi’d ja kumino’d, kelle koreakeelsusest rääkis ka Tea Roosvald (https://tallinnaraamatukogud.ee/vihmavalingute-turg/), osutades, et nende tõlkimine lihtsalt sookollideks (umbes nagu inglased olla nad tõlkinud gobliniteks) poleks päris see. Nõnda ta on, nad olid huvitavalt fantaasiarikkad (näiteks meeldisid mulle arutelud sellest, mida nad otsustavad inimestel ära sööma hakata - teatavat tüüpi mälestusi või soove või igatsusi, sealjuures maagilise meelelahutuslikkuse toonis ja mitte õuduse vinklist).
Kui niimoodi kirjutama hakata, tundub seda koreapärast küll esinduslikult olevat, nii tänapäeva kapitalistlikku kui ka üleaegset mütoloogilist. Kui eesmärgiks on veidigi tutvuda koreapärase nüüdse mõtlemise või kirjandusega, siis mida enamat nõudagi ühelt noortekalt? Lugesin ja tundsin, et meeleolult peegeldus siin minu jaoks Markus Zusaki „Sõnumitooja” - üks õnnetu luuserielu tutvumas (ühes näiliselt, siin tegelikult) maagiliste abivahendite abiga teiste õnnetute eludega. Sarnane oli ka vanuseaste. Too ei ole vist kuigi üldtuntud raamat (Zusaki „Raamatuvaras” on tuntum), aga kui olete toda lugenud, siis umbes sarnane lugemiselamus. Muud arvustajad on viidanud ka sisulistele seostele Matt Haigi „Keskööraamatukoguga” (Midnight Library, ma ei tea, kas seda ongi eestikeelsena, mille peategelane sai kah sirvida teisi võimalikke elusid) ning loomulikult Roald Dahli „Charliele ja šokolaadivabrikule” (peategelasel kuldne pilet, üldse pääsemine sellesse maagiliselt nihestatud maailma), aga jään siiski võrdluse juurde Markus Zusakuga - lugemiselamus oli umbes sel tasemel.
Tegemist seega noorteraamatuga, mis natuke arutleb ka veidi filosoofilistel teemadel (mida tähendab rahulolu eluga, mis on hea elu, mis on elus väärtuslik), tehes seda piisavalt meelt lahutaval moel, et 13-aastane tunneks, et vot, on hea raamat ja mõtlemapanev, aga täiskasvanule minus ei olnud siin päris täisküllastavat ampsu.
