Aastanumber 2026. Veebruari algus. Eestimaad katab lumi, temperatuur on püsivalt kusagil -20°C ümber. Valitseb tuumatalv, hobikirjanik Weinberg on määramatu tähtajaga sügaval loomingulises krüokapslis, lootuses helgemale tulevikule ja laskmata end häirida inimestest, kes tänu sotsiaalmeedia platvormidele on saanud endale mentaalse ja verbaalse „puitkasti”, millele ronida ja kuulutada, et maakera on siiski lapik ja globaalseid kliimamuutusi ei ole olemas, sest saast küll! – külm on ju ometigi…
Kusagilt eemalt tungib hobikirjaniku sügavkülmutatud teadvusesse mõnebitine andmepakett, mis põhjalike turvaskaneeringute järel allaru poolt lahti pakitakse ja seejärel ettevaatlikult dekrüpteeritakse, veelkord autentsust kontrollitakse ja tehistus hoolikalt ettevalmistatud, mitme tulemüüri taha, pahavara hävitamiseks mõeldud digitaalse raskekahurväe risttule alasse, ohutusse turvatarandikku paigutatakse. Sügavkülmutatud teadvuses käivitub järgmine automaatprotokoll, mis pühendab kröömikese lisaressurssi allarule, mis saabunud andmepaketiga tegeleb.
„Milleks see kõik?“ võiks kõrvalseisja (või lugeja siin) imestada. Sest kõik need kaabakad „kuskil seal väljas”, kes tahavad kätte saada sinu PIN-koode, identiteeti ja midagi veel… Raha! Loomulikult sinu raha…
Aeglaselt, mõne biti jagu korraga, iga hetk valmis digituumanuppu vajutama, mis andmepaketi sisutuks digimüraks lahustaks ja kvantkõiksusesse lähetaks, pakib allaru andmepaketi lahti ja üllatus-üllatus: see osutub kellegi Tanel Rõigase „sõbrakutseks” FB-nimelises tehistus.
Tundub, et sügavkülmutatud teadvus peab veel veidi ressurssi kulutama, saamaks pilti ette, mis toimu. Kas leidub seoseid? Tundub, et mõni eksisteerib. Allaru teeb otsuse: aktsepteerida kutse, sulgeda juhtum, säilitada logi arhiivis hilisemaks ülevaatuseks, pöörduda tagasi minimaalsele kontaktrežiimile. Ikkagi tuumatalv ju.
Järgmine infopakett. Mida #€!@*% !?
Turvaprotokollide kordamine nõuab parasjagu niipalju ressursse, et aktiveerida sügavkülmutatud teadvuses järgmised allüksused.
Selgub, et kodanik Rõigas on Reaktori toimetusest. Olgu – see nõuab juba tegelikku, teadlikku tähelepanu. Ületatud on lävend, mis eeldab teadvuse väljatoomist sügavkülmutatud olekust. Ei mingit koomat, kui Reaktor kutsub!
Kuid teadvus on esialgu siiski natuke tõrges, kui selgub, mis on Reaktori huvi. Keegi Ameerikamaa kirjanik Scalzi olla uue raamatuga maha saanud ja kas hobikirjanik Weinberg pühendaks sellele ühe arvustuse? Teadupärast aeg ega energia ei tekki ega lakka olemast, suundub vaid ühest vormist teise jne. Seepärast võiks ju ometigi keegi teine suurendada sellesinase universumi entroopiat, pannes ritta mõned sõnad, koostades mõned seostatud lõigud viidatud tekstikogumiku kohta? Ei, Weinberg olla Reaktori eelistus.
Niipalju siis sellest sügavkülmas loomingulises koomas olekust.
* * *
Scalzi, John.(1) Tuntud, tunnustatud, kiidetud, kritiseeritud, auhinnatud jne USA ulmekirjanik, kelle saavutuste hulka kuulub Ameerika teadusliku fantastika ja fantasy-kirjanike ühingu presidendiks olemine, Hugo-auhind romaani „Punasärgid” eest (2013), teine Hugo fännikirjutiste (peamiselt tema blogi) eest (2008), kokku seitse Hugo ja üks Nebula nominatsioon ja kaks Locuse auhinda („Hukkuv Impeerium” ja „Kaiju Kaitse Selts”) ja trobikond Locuse nominatsioone.(2) Sündinud 1969, elanud Los Angeleses, Chicagos, Fresnos, Sterlingis ja käesoleval ajal resideerub Bradfordis, Ohio osariigis. Abielus, üks laps (tütar) ja omab mitmeid lemmikloomi. Nimetab end vabakutseliseks filmikriitikuks, kolumnistiks, kirjanikuks, toimetajaks, romaanikirjanikuks.(3)
Ulmeskeenesse tuli nüüdseks klassikaks saanud avalausega „Vanamehe sõja” romaaniga (pole ilmselt ülearu palju ulmefänne, kes ei teaks, mida John Perry tegi oma 75. sünnipäeval), kuid tegelikult avaldas ta omal käel oma kodulehel esmalt romaani „Tähtede agent” – vastavalt siis vanamehe seiklused 2005.a ja tähtedeagendi lugu 1997.a.(4)
Raul Sulbi on ühes oma BAAS-i arvustuses viidanud asjaolule, et Scalzit peetakse angloameerika ulme superstaariks ja polemiseerinud antud asjaolu üle tema 2017.a romaani „Hukkuv Impeerium” valguses. (5) Asjaolu, et tegemist on ühega vähestest autoritest (9 nime), kel on seitse või enam Hugo-nominatsiooni, näitab, et vähemalt fändom hindab teda. (6) Ning jah, ma tean natuke, mida arvatakse ja öeldakse ja jäetakse ka ütlemata Hugo-protsessi kohta ja viimasel kümnendil seal aset leidnud skandaalidest jne. On neid, kes teevad, neid, keda nomineeritakse ja need, kes võidavad. Ja siis on need, kes arvavad midagi…
Olgu siis üheselt selge – Scalzi kuulub minu lemmikautorite hulka, nii et seesinane arvustus on raudpolt kallutatud. Lihtsalt, et ei tekkiks tarbetut kahtlust siinkohal ja edaspidi, eks ole.
Ei, ma ei ole läbi töötanud kogu Scalzi loomingut. Ei, ma ei ole tema blogi andunud lugeja, sest ta võtab minu maitse jaoks liiga tõsiselt seda kirjutamise tööd, kirjutades ikka suht-koht valimatult ei-tea-mis-kõik-asju. Lihtsalt aeg-ajalt viskan pilgu peale. Küll aga jälgin ma hoolikalt alates vanamehe sõjaseiklustega tutvumist, millal temalt mõni järgmine teos avaldub ja Amazoni potsatab, et kui see siis mind kõnetab, see endale lunastada ja lugeda. Seni on lugemata täheagent, androidi unelmad, juustusaaga ja trobikond lühijutte, sest ma lihtsalt pole lühijuttudega parimal lainel ja noh, ausalt öeldes ei ole suutnud end Kuu juustuks muutumise lainele ka lülitada. Küll aga on mu jaoks nauditavat lugemist pakkunud tema teised romaanid. Punasärklased on ka selline möh, sest ma pole ka teab mis suur Star Treki fänn, aga teisi soovitan kõhkluseta. Väga meeldivaks üllatuseks olid mu jaoks kolmas „Dispatcheri” sarja lühiromaani (teine küll natuke nõrgem), mis keskenduvad Chicagos ärasaatja (inimesi legaalselt mõrvava, sest noh – tõenäosusega 999/1000 tuleb mõrvatu elusana tagasi) ametimehe seiklustele. Ja muidugi kiidan ka hukkuvat impeeriumit, kehasse lukustatud FBI agendi seiklusi, Kaijude kaitsjaid, superpahalast. Äsja avastasin, et sügisel ilmub „Ohio koletised”. Ilmselt ostan sellegi.
Aga jah – vanamees ja tema sõda. „Vanamehe sõda”, „Tondibrigaadid”, „Viimane koloonia”, „Zoë’i lugu” on tipp-topp raamatud. Tuleb päev ja ma loen neid taas. Ja siis kunagi aastaid hiljem veel. Pole kahtlustki. (Olen topelt lugenud ka hukkuvat impeeriumi sarja, Kaiju-värki, küllap loen teisigi üle.) Siis tulid „Lõhenenud inimkond” ja „Kõigi asjade lõpp”. Üldiselt tundus, et kui „Life of mind” (pole vaadanud, kas tõesti on tõlge „Hinge elu” …??? Nagu päriselt!?) välja arvata, siis oleks need ehk võinud tõesti olla olemata. Ma ei tea. Võib-olla ka mitte. Maailma kui terviku toimimise seisukohast ehk siiski vajalikud. Vahest kirjanik peab saama võimaluse endast pahad vaimud välja ajada. Mõistan.
Järgnes vaikus. 10 aastat vaikust. (Tegelikult mitte selles tähenduses, et midagi poleks ilmunud – Scalzi kogu aeg kirjutab, isegi kui kurdab, et ei suuda tähtaegadest kinni hoida jmt. Vaikus vanamehe universumis.) Ning siis korraga – „Habras rahu”. Olin üllatunud, kui seda nägin. Eelmine oli ju „KÕIGI ASJADE LÕPP”. Kuidagi lõplik tundus, noh. Nüüd siis on seda vana asja jälle meelde tuletatud. Silm peast ja mis kõik veel.
Niisiis: „Habras rahu”. Ostsin. Lugesin. Ja… Meeldis, teate!
Miks? Sest see tegeleb consu’dega. (Andeks – ma loen neid asju inglise keeles ja ei viitsi vaadata, kuidas Ats on tõlkinud. Jah, laisk olen, neetult laisk. Ärge unustage – ma olin ikkagi äsja loomingulises koomas, krüokapslis, keset meeldivat, valget Eestimaa tuumatalve…). Need va consu’d on selline huvitav jõud selles maailmas. Kohati nagu on nad inimestele opositsiooniks – John Perry on nendega sõdinud ja nad on andnud tehnoloogiat inimkonna vaenlastele. Kohati on nad jällegi inimkonnale abiks, andes neilegi tehnoloogiat ja vajalikku luureteavet. Nad mängivad ka jumalat – obinite intelligentsus, kuid puuduv eneseteadvus oli consu’de eksperiment (andeks – spoiler! – kui leidub keegi, kes veel sinnamaani pole lugemisega jõudnud) ja ka Konklaavi ja Koloniaal Uniooni konflikti aitab patiseisustada nende poolt pakutu (andeks – jälle spoiler – aga noh, need on seal BAAS-is niikuinii spoilerdatud teemad). Sõnaga – neil on vaatamata üldisele omaette hoidmisele siiski selge huvi ja oma arusaamine, mismoodi peaksid asjad siin universumi nurgas käima.
Inimkond, Maa ja Koloniaaluniooni näol ning Konklaav elavad hetkel siin raamatus nagu kolmjalgne taburet hapras rahuseisundis. Üritatakse ühiselt, tasakaalukalt, võrdõiguslikult jne toredate loosungite all koloniseerida. Rahu ja rahvaste sõprus ja õnne kõigile ning soovitavalt tasuta. Nagu me teame, siis üldiselt sellised asjad tegelikus elus ei tööta. Pole siingi mingit utoopiat.
Gretchen Trujillo töötab Koloniaaluniooni Diplomaatide Akadeemias treeneri ja analüütikuna Obin’i osakonnas. See on sihuke ühe inimese ja ühe obin’i suurune osakond. (Ja kui selleks hetkeks meelest läinud, siis selgub üsna pea, et Gretchen oli Roanoke’il koos Zoë’ga (mistõttu tal on obin’ist sõber/assistant Ran). Ja ülla-ülla – Koloniaalunioon on taaskord asutanud salaja „metsiku” koloonia, kuid seekord pole probleem mitte selles, et Konklaav (või mõni muu kuri jõud) tahaks seda maatasa põletada, vaid koloonia on sõna otseses mõttes kadunud. Planeet on kadunud sealt, kus see olema peaks. Kes siis veel kui mitte consu’d võiks hakkama saada sellise „trikiga”? Ja lähebki mölluks. Viimane seisneb eeskätt asjaolus, et consu’d on isekeskis konflikti sattunud ja nende fraktsioonide omavaheline „diskussioon” kätkeb endas võimalust, et selle võitjad likvideerivad suurema osa inimkonnast üllal eesmärgil inimkonda täiuslikkuse teekonnal edasi aidata. Väljakutseid jagub.
Loetagu.
„Habras rahu” ei ole kõikehaarav panoraamne, mastaapselt filosoofiline ja sügavalt hingemattev (lisa siia omal valikul epiteete juurde) megaromaan. See on hea kvaliteediga meelelahutus. On piisavalt huvitavaid nüansse, mis rikastavad seda maailma. Oli mõnus taas siia vahelduseks kõrvale astuda argielu tavalistest väljakutsetest (olgu need siis meeldivad või mitte). Ulme on eskapism. Loomulikult. Aga kui see võimaldab mul korraks „põgeneda” teise reaalsusesse ja asjaolu, et too on kellegi poolt välja mõeldud, ei tähenda automaatselt, et see oleks seetõttu vähem reaalne, siis loomulikult kasutan seda võimalust kõhkluseta… Lähen käin korraks seal maailma ära ja tulen tagasi. Umbes nagu käiks Austrias või Inglismaal, ainult ei nendes kohtades pole consu’sid, obin’eid, tähelaevu, portaale, energia- ega inforelvasid, pole tehisarusid ega muud taolist. Ja vanamehe sõja maailma saan ma minna, ilma et peaksin kuhugi lennukiga minema. „Hapra rahu” nimeline kogum bitte Amazonis maksab hetkel 12,68 EUR. Lennukipiletit, hotelli ja rendiautot selle raha eest ei saa. Ja üldsegi- mulle ei meeldi lennata.
Tuumatalv kestab mõnda aega edasi. Varsti on kevad. Küllap ma kirjutan kunagi veel midagi.
Aitäh.
Lõpp.
PS. Arvustuse eest pakutud raamatueksemplari võiks kellelegi välja loosida. Millegi asjaliku eest muidugi. (Mitte mulle.)
---------------------------------
Viited:
(1)Täispika nimega John Michael Scalzi II (https://en.wikipedia.org/wiki/John_Scalzi).
(2)John Scalzi. Wikipedia. (https://en.wikipedia.org/wiki/John_Scalzi)
(3) “Whatever. Turn the volume up. A brief biography of John Scalzi“ (https://whatever.scalzi.com/about/a-brief-biography-of-john-scalzi/) – üldiselt võib tema blogipostituste põhjal teha kokkuvõtte, et ta on liberaalsete vaadetega ilmakodanik, kes tihtipeale ei hoia tagasi oma otsekoheseid arvamusi päevapoliitilistel teemadel. Siin ja sealpool lompi resideeruvatele Trumpi fännidele ja ekreiitidele võiks ju soovitada kui silmaringi avardavat lugemist, aga milleks? Inimene ju ometigi ei pea laskma end eemale eksitada propaganda ja sotsiaalfiktsiooni meepotist...
(4) John Scalzi. Career. Wikipedia. (https://en.wikipedia.org/wiki/John_Scalzi)
(5) Sulbi, R. 2017. “Collapsing Empire” (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=86537&arvustaja=4)
(6) Hugo Awards for Best Novel. Wikipedia. (https://en.wikipedia.org/wiki/Hugo_Award_for_Best_Novel)
