Ma annan ette alla, ohtrate linkidega varustatud ülipikka tutvustavat veergu seekord ei tule, sest mul on vaja number õige kuupäeva sees üles saada ning enne läheb see issanda päike looja, kui ma selle Reaktori suudan kokku võtta. Üldiselt suudab iga number ka ise enda eest kõneleda, nii et polegi mind vaja siia väga fanfaare tuututama. Olgu öeldud, et lugemist on seekord palju ning ehk inspireerib see inimesi ka järgmistesse numbritesse lugemist juurde tekitama. Päevakajaliste uudiste najal tundub olevat just paras aeg üksiolemiseks, jalutuskäikudeks looduses, filmide vaatamiseks ja hanesule teritamiseks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Juulikuu saabumist jälgis Reaktori toimetus kasvava ärevusega: lähenes Hargla viiekümnes sünnipäev, meil aga ei olnud käepärast torti ega lilli; ka koduaia-kange chupito unustasime õigel ajal tõmbama panna. Niisiis otsustasime juubilarile õnne soovida hoopis temaatilise kaanepildiga. Pildi maalis meie juhatuste järgi Meelis Krošetskin ja sellelt võib leida mitmeid vihjeid Hargla erinevatele lugudele.  


Lisaks pakume väikest lingibuketti Reaktoris ilmunud postitustest, nõnda-ütelda Harglalt ja Harglale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

12. juulil sai Indrek Hargla 50-aastaseks. Kirjutas Looming ja kirjutas Postimees ning ka minult telliti, et ma Reaktorisse kirjutaks. Tulenevalt meie ajakirja ilmumisgraafikust ilmub käesolev lugu teistest hiljem, aga ehk siiski mitte liiga hilja.

Ma ei hakka siin rääkima juubilari loomingust. Osaliselt juba seetõttu, et ulmeajakirja lugejal peaks Indrek Hargla raamatud loetud ja mõtestatud olema, kasvõi osaliselt – võiks vähemasti. Mõõda, kuidas tahad, aga Indrek Hargla on üks olulisemaid, kui mitte see kõige olulisem ulmeautor Eestis. Ma ei soovi väita, et teised autorid ei oleks olulised, aga kui peenemad arutlused kõrvale jätta, siis juba kasvõi ühe asja pärast on Indrek Hargla oluline. Kui Hargla 1998. aastal alustas, siis jõudis ta paari aastaga sinnamaani, et tema tekste võis kõhkluseta lugeda ning koos sellega tekkis ka usaldus eesti ulme vastu – ei pidanud enam puhtast patriotismist hambad tangis tekste purema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alustame seekord mälumänguga. Mis film teenis maailmas kõige rohkem kassatulu aastal 1960? Aga 1963? 1966? Loomulikult on küsitud filmideks – Swiss Family Robinson, ja The Bible - mina ei ole neist näiteks ühtegi näinud. Küll olen ma näinud mitmeid Mario Bava filme, millest aga ükski neis tabelites ei olnud. Minu kindel veendumus on aga, et kassatulust olulisem on filmide mõju ajas. Ja kui kriteeriumiks võtta mõju, on vähe filmitegijaid, kes Bavale vastu saavad. Julge avaldus? Järelikult tuleb edasi lugeda.

31.juulil 1914 San Remos sündinud Mario tee filmimaailma oli lihtne ja loogiline. Arvas küll esmalt, et proovib hoopis kunstnikuna kätt, aga kuna see amet sugugi raha sisse ei toonud, astus oma isa jälgedes. Mario isa Eugenio toimetas nimelt mitmete tummfilmide kaameramehe ja efektimeistrina.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Käesolev kirjatükk on esimene omataoliste seas ning seetõttu poleks ehk teatavat sorti avasõna liiast...

Ilmselt pole saladus, et ma koostan Eesti ulme bibliograafiat. Olen asja viimastel aastatel tõsisemalt taas kätte võtnud ning uurimiste ja sisestamiste käigus on tekkinud mõtteid, mida oleks patt endale hoida, kuid mida bibliograafiasse ka päris ei sobi panna. Bibliograafia on siiski pigem faktid, aga siin algav artikliseeria sisaldab sageli päris isiklikke hinnaguid ja ideid. Kuid eks võimalik lugeja saab ka ise aru.

Esimene lugu on just ühe üllatusliku avastuse kajastus. Sotsiaalmeedias on mitut puhku jagatud üht pentsikut ulmeteemalist paskvilli, rohkem küll venekeelses, kus see suisa mingi äraspidine hitt on, aga olen kohanud ka eestikeelses.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Lythronax elas Põhja-Ameerikas 80 miljonit aastat tagasi.

KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: Lythronax (4. juuni)

Lythronax elas Põhja-Ameerikas 80 miljonit aastat tagasi ja temast arenes türannosaurus. Tema nimi tähendab kreeka keeles „verekuningas". Ta oli 5–8 m pikk ja kaalus ½–2½ tonni, olles seega türannosaurusest oluliselt väiksem. Tal olid suured tugevad jalad ja väikesed kahe sõrmega käed. Esihambad olid suurimad ja kasvasid 13 cm pikaks. Hambad olid banaanikujulised ja saagja servaga. Keha oli kaetud algeliste sulgedega nagu türannosauruselgi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Estcon 2020


Veiko Belials, Eesti ulmeühingu president

Estcon 2020 on õnnelikult ajalooks saanud. Muide, me vist ikkagi tegime uue rekordi – mina lugesin lehelt kokku 126 nime, eelneva kahe aasta numbrid oli aga 125 ja 123 osalejat (mitte 126 ja 125, nagu mul ekslikult meeles oli).

Aitäh kõigile, kes kaasa lõid ja teha aitasid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Eelmise aasta Estconil ameeriklaste kuulkäimisest ettekannet tehes mainisin seal muuhulgas ka mitmesuguseid kosmonautide ebauskumusi ning Veiko Belials haaras sellest kohe kinni ning nõudis neist pikemat ettekannet. Kartsin alguses, et andsin talle ehk liiga kergekäeliselt jah-sõna ning tekib tõsine raskus tunni täis saamiseks, aga teemasse süvenedes avastasin üsna kiirelt, et see maailm osutus märksa suuremaks, kui oleks osanud arvata.

Nagu selgus, on kosmonautidest veel ebausklikumat inimest raske leida ning ilmselt on siin taga midagi üldinimlikku, sest ka meremehed omasid vanasti palju ebausklikke kombeid, näiteks võtta kass merele kaasa või hoiduda valjult vilistamast. Või nagu Jaapani liftidel pole sageli neljandat korrust ega ruume numbriga neli, sest neli on „shi", mis kõlab nagu „shinu" ehk surema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sel aastal saabus kevad veidralt.

Talvel õlleministeeriumist astus minu juurde Weinberg, et, kuule, teeme Estconil paneeli – võtame Joeli letti ja pinnime teda romaanivõistluse koha pealt. Muidugi võtsin ma ideest kinni, sest ma oli tolleks hetkeks juba pool aastat ringi kõndinud loosungiga: kirjanike liidu romaanivõistlus on ainus romaanivõistlus Eestis, mis vaatab ainult käsikirja, mitte selle müügipotentsiaali. Seega on see koht, kuhu hästi kirjutatud ulmekäsikirjad kindlasti oodatud on. Ja hästi kirjutatud krimilood ning armastuslood ning eneseleidmised ja kõik muu. Pealegi on järgmise romaaniviõstluse käsikirjade saatmise tähtaeg 1. veebruar 2021 – täpselt parajal kaugusel, et oma mõte korralikuks käsikirjaks vormistada ning piisavalt lähedal, et mitte ära unustada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Selle nähtuse nimi on ladina keeli Silentium Universi, või neile, kes americano't eelistavad: Great Silence.

Käsitletavate teemade osas jaguneb järgnev ettekanne neljaks osaks, kummatigi on alapealkirju rohkem ja kaalud osade vahel ei ole võrdsed; lisaks hüppan pisut teemalt teemale.

Esimeses osas räägin üsna rangelt teaduslikust seisukohast Fermi paradoksist.

Teises osas pakun natuke mõtlemisainet – või ka õelutsen – üsna paljude teooriate üle, mis küsimusele võiksid vastata.

Kolmandas osas annan väikese ülevaate, kuidas ulmes asja on käsitletud ja neljandas osas pakun natuke järsema ja – vastavalt maitsele – kas ulmelisema või realistlikuma vaatenurga teemale (mis arusaadavalt seostub ettekande pealkirja teise poolega).


Fermi paradoks

Enrico Fermi (1901–1954) oli Itaalia füüsik, kes alates 1938.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alustama peaks vist ülestunnistusest – kui ma kuulsin, et taoline raamat on plaanis, siis olin ma enam kui skeptiline ja seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks pole Isaac Asimov mu lemmikautor, või ütleks, et kuigi ma mõistan ja tunnistan mehe rolli ulmekirjanduse arengus, ei ole Asimov minule kuigi suurt mõju avaldanud autor. Kuid arvan ma Asimovist, mida ma arvan, siis eriliselt skeptiliseks tegi mind teadmine, et nüüd hakkavad kohalikud autorid ontlikku vanameistrit kaverdama ja remiksima. Kange tahtmine oli hakata juba ette mõnitama, aga ei olnud mul soovi kohalike meeste ja naiste loomekirge jahutada ning enne oleks tahtnud ikka lugeda ja alles siis möliseda.

Võib-olla paistis skepsis mu näost välja, võib-olla ütlesin ma poole suuga midagi, aga igatahes kirjutas antoloogia koostaja arvustuseksemplari pühenduse: „Vist väga valus ei hakka.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ursula Le Guini „Need, kes lähevad Omelasest ära" võitis 1974. aastal lühijutu Hugo. Jutt on  leidnud tee keskkooli kirjandusõpikutessegi – see on suhteliselt lühike jutt, mis peaks tutvustama  õpilastele ulmet ja panema nad arutlema teemal, kas need, kes lähevad Omelasest ära, teevad õigesti või valesti.

Minu õpetaja jättis selle jutu vahele. Võib-olla sellepärast, et ulme teda ei huvitanud. Mul oli hea meel, sest ma ei osanud seisukohta võtta. Mulle see jutt absoluutselt ei meeldinud, seda võib ka minu arvustusest BAASis näha, aga ma ei osanud seda sõnadesse panna. Nüüd oskan. Arvan siiamaani, et see on väga halb jutt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

2020 on olnud anime jaoks olnud halb aasta. Kui talvel alanud hooajast kõlbas paar asja veel vaadata, siis kevadhooaeg oli lausa õnnetus, kus ei ilmunud mitte ainsat uut head asja ning hooaeg lonkas õhukeseks venitatud järgede najal kuidagi lõpuni. Aga taas kord tuli appi Netflix, kes ei hoia kinni traditsioonilistest animehooaegadest, vaid avaldab kõik episoodid sellel päeval, kuhu kalendrisse visatud nool maandus.

Treiler.


Eellugu:

Tegemist ei ole originaalteosega. Algmaterjaliks on 1973.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ühel talveõhtul sain tulevaste mänguloojate kollektiiviga ühes Tallinna kesklinna kontoris kokku. Mõtlesime, et kas saame alustada mingi ühise ettevõtmisega, mis meile kõigile sobiks. Otsustasime lauamängu kasuks. Esimesena tekkis küsimus, et kas alustame mingi looga või mehaanikatega. Ühehäälselt otsustasime, et alustame mängumehaanikatega: selleks, et loo põhjal mängu üles ehitada. Mängu teemaks valisime Marsi koloniseerimise (hiljem asendus Marss sujuvalt Kuuga, kui selgus, et Marsi koloniseerimise teemal on juba väga palju lauamänge).

 

Mängu arendamine ja testimine turbarabas, propelleriga lennukis ja Kathmandus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Haviland Tufi reisid
George R. R. Martin


Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Ivar Suuk

Mis mul enda kohta siis õieti öelda on? Kui järele mõelda, siis ega eriti midagi. Olen 48 aastat vana, vallaline ja ametiks tööstustööline. Mõned hobid on ka: fotograafia, raudteemudelism ja reisimine.

Mida praegu loed?
Lõpetasin just Brandon Sandersoni „Taevasselennu", mis on täiesti loetav kosmoseooper, kuigi kirjanik on maalaste ühiskonna ülesehituse kirjeldamisel üsna kõvasti mööda pannud minu arvates. Hetkel loen Beljanini „Musta missa vandenõud"

Meeldib? Soovitad?
Viimatiloetutest võin täiesti julgelt soovitada Le Guini „Ilmajäetud" ja Strugatskite „Esmaspäev algab laupäeval" ja „Muinasjutt troikast.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Peeter Helme "Kontakt"

Peeter Helme jutt käsitleb kaugplaneedil avastatud elu jõudmist Maale. Kuiperi vööst liigub üks tundmatu objekt Emakese Maa suunas ning asjapulkade koosolekul on tõlgendusi vaid üks – tegu on mõne mõistatusliku tulnukrassi kosmoselaevaga. Muidugi mõista tiritakse päevavalgele ka hulk vandenõuteooriaid.

Üldiselt on tegu tugeva jutuga ning peamiselt meeldis mulle kirjeldus, kuidas säärane suuruudis paari kuu vältel rahva tegutsema paneb. Läbiva tegelasega vaatevinklit siin ei ole – nö pärisaja tegevus leiab aset mitme erineva asutuse diskussioonides ning lahenduste otsimises. Mis ei ole mingil juhul kriitika, säärane avaram ja katkendlikum lähenemine töötas vähemalt minu arvates paremini.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Kontakt”

Peeter Helme

Esimese kontakti lugu. Lugu on ülevaatlik kokkuvõte sündmustest: avastatakse Maa poole liikuv keha, mis ei ole teps mitte looduslikult tekkinud, ja jälgitakse selle liikumist, püütakse saavutada kontakt selle reisijatega, lisaks antakse ülevaade eri (vandenõu)teooriatest. Lõpuks näidatakse kontaktipäeva.

Lugu on kirjutatud igati korralikus keeles ja meeles. Lugedes miski silma ei riivanud, aga ühtlasi ei hakanud miski väga silma. Ülevaade mõjus küllaltki usutavalt, isegi argiselt – ühed avastasid, andmeid vahetati selle ja tollega, mingid avaldasid arvamust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Ma mõšn e las raišab oma vharušus, hui thab. Hoidhshin hrelfa fhalmmhš... šõmhh...“

Don heitis oma kamraadile pika pilgu. Üks klambritest, mis hoidsid Buldogi üleliigset nahka eemal, oli taaskord lahti vajunud. Polnud ka imestada. Koormus, mis kinnitustele osaks sai, oli üüratu. Terve mehe keha nägi välja kui lotendavate nahast käpikute välinäitus ning üks nendest ebavajaliku naha pampudest valgus hetkel kui lainetus tema näkku laiali, surudes huuled oluliselt allapoole sellest, kus suu asus.

Buldog vaatas vabandaval ilmel bossi poole, venitas oma lotendava põsenaha üles tagasi ning kruttis klambri kinni.

„Ja mis siis sai?“ uuris Don kannatlikult. Kuna rääkimine tekitas tema vanale kamraadile tõsiseid raskusi, ei juhtunud just tihti, et ta seda proovis. Lugu pidi olema tähtis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Ma saan teie poja elu päästa!”

See on ilusaim lause, mida meeleheitel vanematele öelda. See annab lootust ja rahustab, loob usaldusliku sideme ja lööb emotsioonidest räsitud pea klaariks. Jar teadis seda. Ta oli seda kasutanud nüüdseks juba arvatavasti sadade perekondade puhul. Vahel oli poja asemel tütar. Või mees. Või naine. Jar teadis ka seda, et kõige optimaalsem on lasta omastel umbes pool minutit kuuldut seedida enne lausega jätkamist...

„Ja see maksab kolmkümmend tuhat ühikut.”

Puhtalt statistilises plaanis jagunes edasine käitumine umbes pooleks. Pooltel juhtudel oldi kohe nõus ja pooltel juhtudel hakati kauplema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Järgnev ei ole trikiga küsimus (nagu arvas mu peamehhaanik Merca), vaid tõestisündinud lugu. Paar kuud hiljem teevad sellised asjad isegi juba veidi nalja.

Kontakteerusin reede (31.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Lõpuks olen ma saanud jälile saladusele mida minu eelkäijad nii kaua on otsinud. Aegade algusest peale oleme teadnud, et meie, šamaanid, oleme tavainimestest paremad, tugevamad, väekamad. Oleme meie ju need, kelle poole pöördutakse, kui on mädanik varbas, laste saamisega probleeme, kurvameelsus, vili ikaldub või ihaldatu tunnetele ei vasta. Oleme looduse iidseid saladusi otsinud ja uurinud tuhandeid aastaid ning neid edasi andnud järgmistele põlvedele. Aga nüüd olen ma lahendanud saladuse, mis annab šamaanidele võimed, millesarnaseid me kunagi kogenud ei ole. Pean leidma karu…

 

Täna leidsin viimaks karu jäljed, mis juhatavad mind koopani. Kas tõesti siin ta end peidabki? Ma ei taha karu ärevile ajada, seega jätan koha meelde ning lahkun.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ust korterisse valvas rahuohvitser, kõik kuus kätt ta lainelise rinnaplaadi peal ristatud.Erkpunane teenistuspael oli tugevas kontrastis tema tumehalli nahaga. Inspektor Ek-Lo-Don läbis koridori, ta põrandasõrad autoriteedi rütmi koputamas. Valvur tervitas ta lähenemist oma ülemiste kesksõrgade alandlik-professionaalse lõgistamisega.

„Kas keegi on sees käinud?” küsis Ek-Lo-Don,vaikselt oma välislõuga plagistades.

„Ainult keha asukoha kindlakstegemiseks.”

Valvur astus kõrvale ja Ek-Lo-Don surus ennast läbi ukse sooja ringlihase, mis andis järgi tervitava pominaga. Sees oli hämar ja soe.

Loe edasi...

{SILDID}
 

(Teadlastest ja õnneküttidest koosnev reisiseltskond suundub otsima salapärast kosmoselaeva, mis on ühe planeedi elanikele aegade jooksul palju kordi katku tekitanud, kuid mille pardal usutakse olevat niihästi võimsat relvastust kui suuri rikkusi. Selleks palkavad nad tagasihoidliku kaupmehe ja piloodi Haviland Tufi nad kohale toimetama tema väikesel kosmoselaeval nimega Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv. Laeva menüü tundub ekspeditsiooni juhile Celise Waanile kehvapoolne ja ta nõustub Tufi pakutud liha eest rääkima, millega nad tegelevad ja miks.)

„Ma teen lühidalt,“ ütles Celise Waan. „Katkutähe avastamine on minu tähetund, minu karjääri tipphetk, aga mitte kellelgi teist ei ole piisavalt oidu või lihtsalt viisakust, et hinnata seda vaeva, mida ma selle nimel nägin. Ma olen ShanDellori Kultuuri ja Teadmiste Edendamise Keskuse antropoloog.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2036)