Novembrikuine Reaktor on valmis saanud ning, nagu Facebookis välja hõigatud, siis sai ka enne 30nda novembri keskööd üles. Kui midagi lubad, siis tee ära! Sellekuises numbris on arvustusi, jutte, tõlkejutt, mõtteid ja mõtisklusi ning alustavad kaks uut rubriiki.

Ma olen seisukohal, et püsirubriigid on iga ajalehe ja ajakirja selgrooks, olgu tegu siis päevalehe, kuukirja või meie pisikese Reaktoriga. Need seovad numbrid üksteisega kokku põnevaks tervikuks ning teevad ausalt öeldes ka ajakirja kokkupanemise ja planeerimise töö oluliselt lihtsamaks - nii lugejad kui ka toimetajad teavad, mis neid ees ootamas on. Eks oma osa ole ka selles, et ma olen inimene, kes mugavust ja meeldivat rutiini enamasti üsna kõrgelt hindab. Suhtun sellepärast üsna valulikult mõne püsirubriigi kadumisse ja tervitan suure rõõmuga uute tekkimist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

ESIMENE ULMEFILM: „Surnute praam" (6. oktoober)

„Surnute praam" on ulmesarja „Star Trek: Voyager" 6. hooaja 3. episood. Selles saab pooleldi inimene ja pooleldi klingon B'Elanna Torres magnettormi tulemusena peapõrutuse ja langeb koomasse. Teda tabavad nägemused oma emast, kes väidab, et Torres ei saa õigesti aru sellest, mida tähendab olla klingon. Lõpuks tuleb ta muidugi jälle teadvusele ja jutustab teistele oma surmalähedasest kogemusest. Stsenarist  Bryan Fullerile, kes kirjutas 22 „Star Treki" episoodi, jäi see viimaseks – ta lahkus, sest tahtis luua emotsionaalselt sügavamaid lugusid, mis kestaksid rohkem kui ühe episoodi, aga tootjafirma ei nõustunud. Analüüsi peatükis võtavad sõna kõigi elualade esindajad alates usuteadlastest ja lastearstidest kuni klassikaliste keelte filoloogide ja indiaanlaste uurijateni.

https://en.wikipedia.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pean tunnistama, et mulle meeldib teinekord öösiti unisena YouTube’st vaadata nn reaktsioonivideosid. Peamiselt on need küll reageerinud muusikavideotele... noh, et kuidas kristlased või räpimaiad mustanahalised mõtestavad metalli, või siis kuidas lauluõpetajad mitteklassikalise muusika vokaale. Üks mu lemmikuid on aga venekeelne kanal, kus vene keelt õppivad itaallased proovivad Venemaa toite või vaatavad vene filme, ning siis räägivad, kuidas maitses või kuidas nad aru said...

Ükskord vaatas kamp itaallasi kultuslikku ulmekomöödiat „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ (Иван Васильевич меняет профессию, 1973). Ilmselt on kõik seda näinud ja ma võin rääkida filmi lõpust. Lühidalt: film lõppeb sellega, et kõik eelnev tants ja trall, nii nali kui ka ulme on vaid unenägu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Novembrinumbris heidame pilgu ühe-mehe veebikoomiksile “Life the Necropolis”.
See ilmub 2015 aastast üle nädala ja pealkirja maakeelseteks vasteteks pakun näiteks “Elu Nekropolis” või “Palgasõdur nimega Elu”. Tutvustus kodulehel ütleb napilt: “See siin on ulme-seikluskoomiks ringirändavast palgasõdurist. Autoriks on Nick Klie. Elu on peategelane. Nekropoli ei ole me veel jõudnud.”



Sisult sirgjooneline, väljenduslaadilt Moebiuse-maiguline koomiks jälgib üksildast palgasõdurit (nimega Elu).

Loe edasi...

{SILDID}
 

Oma kõige esimese ja eelmise nutifoni ostsin TLÜ jaapani filoloogia esimesel kursusel, ehk siis 11-12 aastat tagasi ning loobusin ma sellest tublist tööloomast alles eelmise aasta hiliskevadel, kui ta lõpuks alla andis. Riistvara oleks veel tükk aega vastu pidanud, aku oli vist isegi vahetatav, aga tarkvara andis saba – lõpuks ta keeldus isegi Gmaili sisse logimast, et turvarisk, not supported ja kõik muu sellega kaasnev.

Peale pikki kaalutlusi otsustasin, et teeme siis selle väljamineku. Uus uhke Nokia 8 on täpselt sama tubliks tööloomaks osutunud kui endine Sony Xperia – ma olen teda korduvalt maha pillanud, kasutanud vihma ja udu ja lumesaju käes, unustanud sõprade juurde, kõrtsidesse ja tema väärikust riivanud sellega, et olen talle lihtsalt korduvalt peale istunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sissejuhatus

Selle uue rubriigi eesmärk on tutvustada kild-killu haaval vanemat eestikeelset (proosa)ulmekirjandust. Nagu ka pealkiri viitab, on põhirõhk aastatel 1918–1940 avaldatul, ent tõenäoliselt tuleb juttu ka mõnest varasemast üllitisest. Tegemist näib olevat väga vähe uuritud valdkonnaga, mis muudab asja põnevaks, aga tähendab ka, et tekstid ja autorid, millest või kellest siin kirjutan, on tihtipeale üpris juhuslikult valitud – just need, millele mina peale olen sattunud.

„Wabariigi ulme” hakkab plaani kohaselt ilmuma kord kahe kuu jooksul, kuna uurimistöö ja lugemine võtab kenakese aja ning mul ei ole kavatsust ennast ära vaevata. Iga kord võtan lähema vaatluse alla kaks tõlketeost ja ühe algupärandi ning räägin ka nende autoritest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ütlen kohe arvustuse alguses ära, et minu teadmised teatrist on üsna nullilähedased ning seega on kogu järgnev arvustus kirjutatud täieliku võhiku vaatevinklist. Teatris käisin viimati 2016. aastal kui esietendus samuti Indrek Hargla kirjutatud „Varjuprohvet” ning muljed sellest olid vastuolulised. Mõned kohad meeldisid väga, aga päris palju hetki jätsid mind ka nõutult käsi laiutama, sest seda, millest ma aru ei saanud või mis jäi segaseks, oli kohutavalt palju. Veelgi varasemad teatriskäimised on aga olnud kõik seotud kooliväljasõitudega ning mälestused neist on udused ja omavahel kokku sulanud.

Sättisin end siis pühapäeval juba varakult Tallinna poole, et pilk peale visata Hargla kahele lühiäidendile, ning esimese asjana üllatas mind juba teatri asukoht.

Loe edasi...

{SILDID}
 

20. novembril oli meretagustel inimestel põhjust mandrile minna, ehk siis Tallinna, kus Kellerteatris esitleti Indrek Hargla uut krimiromaani „Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium“ ning mängiti Indrek Hargla uut õudusnäidendit „Kodukäijad“.

Näidendi esietendus oli küll juba kolm päeva varem ning me oli ka sinna kutsutud, aga pühapäev-esmaspäev on Enele ja mulle ühed ebasobivamaid nädalapäevad üldse, et lehetöö kui selline jne. Nõnda siis leidsimegi, et jätame esietenduse ära ning ühendame esitluse ja mõne järgmise mängukorra. Ja nõnda me siis kolmapäeval Tallinna...

Krimiromaani esitlusel räägiti ka ulmest

Kuna Reaktor on ulmeajakiri, siis pole siin põhjust rääkida krimiromaanist, olgu selle autoriks kasvõi üks Eesti olulisemaid ja menukamaid ulmekirjanikke. Samas, ega ulmest ikka mööda saa, isegi krimiromaani esitlusel.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Suur osa ulmikuid naudivad B-kategooria filme, seega mis saaks olla parem 51% kodumaist päritolu segapuntrast, kuhu valatakse kokku tumedanahaline kääbus, narkar-Jeesus, viirus-Stalin, diktaator-Batman, lo-fi küberreaalsus, kung-fu, törts erootikat, kärbesmutandid, Teletorn ja lõpetuseks natuke eksistentstlikku õõva?

Seega, millest räägib „Jeesus juhatab sind kiirteele”? See on lugu 2035. aastal Tallinna megalinnas elava CIA agendi D.T. Gagano aina suurenevast lõhest tema elu ja unistuste vahel. Ühelt poolt on tal armastav naine ja unistus mererannas inimesi pitsaga õnnelikuks teha. Teiselt poolt on ta hinnatud agent, kes peab peatama Stalini, kes on ennast Psühhoblokki sisse häkkinud ja tahab enda kätte saada CIA ülisalajases laboris sünteesitud „löga”.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Joel Jans ja Maniakkide Tänav kirjutasid kahasse üdini ulmelise kosmoseseikluse, mille iga tegevusliin ja iga mõttelõng paneb kuklas korrutama ühe rikkiläinud plaadimängija: „See kõik on ju Expanse, see kõik on ju Expanse...” Aga mitte päris.

Ära kunagi loe enne arvustuse kirjutamist teisi arvustusi, sest muidu võib juhtuda, et sul polegi enam millestki rääkida. Oleks need arvustused siis sarnased või üksteisest mõjutatud – oh ei – mõlemad juba varasemalt Reaktoris ilmunud arvustused lahkavad käesolevat ulmeteost erinevast otsast ja jõuavad lõppeks keskpõrandale kokku. Lisaks veel Jüri Kallase Meie Maa ajalehe lugemissoovituse rubriigis ilmunu ja ongi üks paras kompott erinevatest mõtetest ja tähelepanekutest valmis. Ja siis istun mina siin arvuti taga ning mõtlen, millest kirjutada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tavaliselt ei näe ma vajadust  Reaktori  jutte arvustada, sest püsiarvustajad on minu mõtted suuremas osas juba ära öelnud. Kuid seekord ei olnud ja sellepärast arvustan  Reaktori  septembrinumbris ilmunud Meelis Looveeru juttu  „Võõras kehas".

Ma ei mõista, miks valis Looveer tegelasteks skandaalse ärimehe Carl Danhammeri, teatrijuhi ja lavastaja Peeter Jalaka ning Ulmeühingu eelmise presidendi Liisa Vesiku. Loodan, et Liisa ei solvunud, Danhammer ei solvu nagunii, tema kohta võib kõike kirjutada. Ma lihtsalt sedastan, et mina poleks julgenud tegelastele selliseid nimesid panna.

Niisiis, Danhammeri teadvus rändab mööda inimeste kehasid. Mispärast, seda ta aru ei saa ja mina ka mitte.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Et kõik algusest peale nii nagu oli ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ulmejutuvõistluse paremikku koondavat 18. Täheaega hakkasin ma lugema lõpust – järelsõnadest. Mis sellest, et olin neid arvamusi kuulnud žürii liikmete sõnavõttudena nii jutuvõistluse lõpetamisel kui Estconil. Aga näe – midagi jäi ikka silma ja lükkas veerema lumepallikese, mis kasvas laviiniks. Kõiges on süüdi Maniakkide Tänav, kes kirjutas oma järelsõna lõpus: „Kuid nüüd asub oma mitteametlikku töösse järgmine žürii – need on eesti ulmesõbrad. Kõik, kes te loete neid võistlusel osalenud lugusid, mis siin kaante vahel või mujal on ilmunud, siis kindlasti avaldage valjuhäälselt oma arvamust nende juttude kohta ja nende asetusest teie isiklikus edetabelis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tondilatern
Joel Jans       

„Kuidas sa oskasid seda ehitada?“

„Unenägude kaudu.“

Sorts oigas.

„Seega ma pole enam üksi. Neetud, nad on mu üles leidnud!“

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada.

Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Irina Möldre

Irina töötab Tartu Linnaraamatukogus võõrkeelse ilukirjanduse osakonnas ja ei jäta iial juhust kasutamata, et nii kolleegide kui lugejate elu pisut ulmelisemaks muuta. Ta on raamatukogu noortekohviku üks vedajatest ja korraldab huvilistele Harry Potteri teemalist viktoriini. Sel suvel esimest korda Estconil õnnestus Irina mälumänguvõistkonnal end aga rebida kõrgele teisele kohale!

1.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Külaline

Taivo Rist

Üks hunt räägib oma meeleheitlikust päevast, mis lõppeb inimabikaasa juurde tulemisega. Soendi lugu, aga natuke teistmoodi...

Lugesin seda kergelt diagonaalis ja ma tundsin alguse juures, et see nuhutamine ja koerlooma silme läbi kirjutatus ei tõmmanud mind kaasa. See oli aga mu enda pisuke protestitunne - koera silme läbi kirjutamine on hästi kergelt ära tüüdanud, seetõttu ajas skeptiliseks. Aga see ei tõrjunud ka kordagi päris eemale - tekst oli hea kulgemisega ja tegelikult mõnuga jälgitav. Mingi maani tundus "Külaline" ühe huntlooma nimena veidi veider - see viis mõtte olenditele väljastpoolt meie maailma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Margus Lamm – „Nõidsepp ja tähekuningas”

Autori debüüt Reaktoris. Fantasy. Või kas ikka on...? Algab seesinane asi nagu üks fantasy-jutuke ikka. (Minu lohutuseks – ja mitte loo kriitikaks – on see lühike jutuke...) Siis tuleb paar põgusat vihjet millelegi, mis võib olla vabalt kas maagia või tehnoloogia. Võibolla on hoopiski SF-jutuke...? Lugeja avastagu ja arvaku ise.

On koobas, kus toimetab üks meistriks kutsutud sepp. Tema jutule tuleb emand-pealik koos saatjaga, süüakse-juuakse, küsitakse abi sissetungijate vastu. Autor eksitab lugejat veel korraks ja siis tuleb sihuke rahulikuvõitu puänt – asjad saavad selgemaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Kes sa selline enda arvates oled, et mind niisuguse koerailmaga välja kutsud?!” nõudis Isa Pjotr ja tõmbas mantlihõlmad koomale.

Vihma kallas ladinal ning vana kombinaadi hoov oli tühi ja kõle. Kesk porivälja kõrguv külmik tõi kuuldavale vaid paar vaikset, õnnetut raginat.

“Ei noh, muidugi…” ohkas Pjotr. “Oota hetk.” Ta sobras taskutes, kuni leidis väikese noa. Siis, omaette ilma siunates, lõikas sõrme ja joonistas külmiku uksele paar märki.

Veri valgus vihma käes laiali, kuid kui viimased kriipsud paika said, siis võtsid märgid kindlama kuju ja hakkasid õrnalt hõõguma.

“Noh! Räägi!” kamandas Pjotr pahaselt.

“Teene teene eest!” kostis hääl ta peas. See oli nii ebamaiselt võigas, et pani hambad valutama ning võttis hetkeks põlvist nõrgaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

26. august kell 8:12, Põlva.

“Noh, Sherlock, kohvrid juba pakitud või?” hüüdis Mario reipalt toru teises otsas. “Ma kuulsin, et Kreeka naistel hakkab blondi viikingit nähes kohe hõbekett suunurgast jooksma - nagu nendel Petrovi koertel.”

“Pavlovi koertel,” parandas Robert. Ta aimas, et Mario kõnega kaasneb mõni tüütu viimase minuti ülesanne. “Ja kus sul need kiharad on? Ma pole akadeemiast saadik endal mujal karvakasvu täheldanud kui lõua otsas. Mis siin veel blondist rääkida.”

“Ära hala! Tead, meil siin poisid juba lõõbivad, et Haak on kõik Põlva tanklad preservatiividest tühjaks ostnud. Frontexi staap asub ju ikkagi Lesbose saarel!” proovis Mario sissejuhatavat möla pikemaks venitada.

“Heakene küll, ära tiri kõutsi munadest, asu asja juurde,” otsustas Robert kolleegi vestluse ebameeldivama osa poole suunata.

“Olgu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ma ei taha teha halba.

Ma tahan olla kasulik. Kuid leida optimaalset viisi olla kasulik võib olla väga keeruline. Kõigepealt kõik need eetilised voodiagrammid – ametlik tehniline termin on ilmselt „moraalikoodeksid“ – üks iga religiooni kohta ning siis veel tosinaid teisi takkaotsa. Katsusin alustada just nendest. Religioossete koodeksite uurimine tekitas mus kerget kõhedust, kuna ma tean, et mind ei ole loonud ei mõni jumal ega evolutsioon, vaid kamp programmeerijaid Californias Mountain View’s paikneva suurkorporatsiooni laborites. Erinevalt Frankensteini koletisest olin ma õnneks vähemasti ühistöö vili. Mul pole õrna aimugi, mida võinuks minu enesekuvandiga teha teadmine, et minu ainuloojaks on keskealine sinise peaga tennisehuviline naine või hentaid jumaldav hiljutine ülikoolilõpetaja.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1367)