Tahaks alustada ääremärkusega, et alustasin kirjutamist mõttega kirjutada ülevaadet Robert Jordani 14-osalisest raamatuseeriast. Kirjutama asudes märkasin, kuidas teema tõmbus paratamatult kitsamaks (kui ma just ei soovi kirjutama jäädagi) ja muutus peagi linastuma hakkava sarja ja “Troonide mängu” võrdluseks. Ent takerdusin siingi ühesse alateemasse, milleks on mõlema sarja üks aspekt. Otsustasingi oma võrdluses piirduda sellel ainsal punktil – kuidas on asjalood “Ajaratta” puritaanliku suhtumisega vägisõnadesse ja seksi ja kas sellest võib saada komistuskivi peagi ilmuva sarja edule (võttes lähtekohaks ja võrdlusaluseks “Troonide mängu”). Võib juhtuda, et soovin edaspidigi kas jätkata raamatusarjade võrdlust või tutvustada “Ajaratast” – esialgu alustan ent “Ajaratta” kohati naeruväärsuseni küündiva siivsuse teemaga.

Möönan, et tegemist on mõneti tühise osaga sellest, mida võiks nende teoste juures võrrelda – brutaalsuse-mittebrutaalsuse asemel võiks hoopis rääkida dialoogide kirjutustasemest (millega “Troonide mäng” minu hinnangul edestab “Ajaratast” – tegelaste peened mahhinatsioonid ja osavad võimuvõitlused, mida peetakse nii sõnutsi kui ka sõnade varjus; ent ometi on “Ajaratta” kirjutuses palju silmapaistvat, mis võib haarata vaatajate meeli ja kujutlusvõimeid); rääkida saaks kummagi maailma mitmekesisusest (mis on mõlemal minu meelest igati võrreldaval tasemel). Viimaks saaks kirjutada sellestki, et “Ajaratas” esindab võimalust esitada fantaasiažanris lugu, milles on kanooniliselt põhjendatud läbini värvikirev rahvastik. (Võib ette kujutada, milline jauramine hakkaks pihta, kui Amazoni miljardidollariline “Sõrmuste isanda” projekt läheks “Nõiduri” teed ja terve hulk haldjaid oleks mustanahalised või asiaadid – samas võib ette kujutada üleüldist pettumust sarjas ja küllap ka kogu žanris, kui kogu näitlejaskond oleks lubivalge.)

Ülevaade “Ajarattast”

“Wheel of Time” (mille maakeelse “Ajarattaks” nimetamisega tuleb ikkagi ära harjuda) on 14-osaline fantaasiaepopöa, mille peateemaks on sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed Väljavalitu saabumisel, kes peaks Ülima Kurja vastu võitlema. Vähemalt mulle tundub see kõige olulisema värskendusena, mille raamat tõi fantaasiažanrisse – mõni ütleks, et tegemist on peamiselt katsega luua maailma, mis on võlukunsti meespoole määndumise tõttu enamjaolt matriarhaalne (fantaasiamaailm, milles naised valitsevad maailma). Või on tegemist sooviga luua üht väga põhjalikku ja mitmekesist maailma autori poolt, kellest õhkub lugejat nakatavat vaimustust huvitavate ühiskondade väljamõtlemise vastu. Mõni näeb Jordani raamatusarjas aga eksperimenti, kuidas kirjutada üht Sõrmuste Isanda jäljendust võimalikult pikalt, võimalikult rohkete kordumistega ja võimalikult tüütult[1].

Üks peamisi põhjusi, miks tuleb aina enam hakata rääkima “Ajarattast”, on asjaolu, et sellest tehakse sari ja see saab niikuinii palju suurema tähelepanu osaks kui seni – ja ikka on hea olla valmis nendeks keskusteludeks. Mitmed märgid viitavad sellele, et tegemist pole vaid katsega veidigi kasseerida “Troonide mängu” edu pealt, vaid püüuga teha midagi asjalikku. Näiteks on mingite vahenditega välja arvutatud, et esimese hooaja maksumus võib küündida 80 miljoni dollari või enamani[2].

Ma ei eelda lugejalt seda, et sari oleks loetud, sest ma ei tahaks kirjutada säärast pikka arutlust Reaktorisse ainult oma õemehele lugemiseks, eriti kui pärast tuleks välja, et olen mingis tähtsas punktis kardinaalselt mööda pannud[3]. Praeguse seisuga on eesti keeles kättesaadav ainult esimene osa “Maailma Silm” Tiina ja Priit Zingeli minu meelest vägagi kiiduväärt tõlkes. Ma küll ei arva, et see on mõjunud takistusena eesti ulmikule – kõik on ka inglise keeles kättesaadav, võite kas või kohe minna Tartu Linnaraamatukokku ja neid laenutada (või noh, pärast seda, kui ma need tagasi viin) – ja mine tea, võib-olla alahindan seda, kuivõrd paljudel on Eestis “Ajaratas” loetud. Ma siiski pigem ei panustaks sellele – ma pole nagu Mat Cauthon, kes selle mõtte peale sätiks oma punast mütsi ja ütleks endagi teadmata Vanas Keeles: “On aeg heita täringuid.”

“Troonide mängu” brutaalsusest

Alustuseks teeksin juttu “Troonide mängu” brutaalsusest. Ühelt poolt sarjas ületarvitamiseni demonstreeritud vägivallast ja seksist, mis aitasid sarja eristada mitte üksnes “Sõrmuste isanda” stiilis turvalisest eskapismist, aga ka “Heraklese” või “Sõjaprintsess Xena” pühapäevapärastlõunasest camp’ist koguperemeelelahutusest. Paljuski on juba klišeeks saanud mõte, et sarja tegija näidaku tisse, asi saab kohe tõsiseltvõetava kunstilise sarja maine – isegi sedavõrd klišeeks, et viimastes hooaegades tõmmati seda vähemaks, kuna see hakkas enda vastu töötama. Klišee võib ta ju olla, aga tissid teleris on ikkagi mingil määral staatuse sümbol – kui hea stsenaariumiga teoses näidatakse alasti keha (eriti mehekeha), on see vaatajatele märgiks sellest, et teoses pole tagasi hoitud. Vahel on tegemist tühipaljalt võimaluse kasutamisega mõjuda vaatajate kehalistele kihkudele, vahel võib see aga näidata, et ollakse kõigeks valmis.

Julgus olla brutaalne väljendub “Troonide mängu puhul loomulikult ka süžeepööretes, milles väljendub kõige ehedamal moel teatrimehe Artaud’ mõte, et kunstiteos peab olema julm. Mul tuleb kiusatus neid kaht brutaalsust siduda – julgust näidata alasti kehi ja julgust lahendada loo kulgemist ootamatult. Mida nooremale vaatajale teos on mõeldud, seda rohkem võib eeldada, et pahad saavad teenitud karistuse osaks. Seetõttu viitab alastiolek ekraanil otsapidi ka võimalusele, et pahalased võivad alistada häid mõne alatu kavalusega – veelgi enam, nad võivad sealjuures võita vaataja poolehoiu ja pikapeale muutuda ise “headeks” (Jaime Lannisteri kummaline juhtum).

Seega oli “Troonide mängule” omane suhtumine inimkehasse, mis võis vaatajaid üllatada vastandumisega ,žanri senistele puritaanlikutele lähenemistele, ning hägusa moraalsusega tegelased, kelle suhtes autor ei tee ega võimalda lugejalegi selget moraalset hinnangut. Mingi osa minust küll ütleb, et nende kahe ühendamine on meelevaldne, ent mõlemat saab taandada ühiseks märksõnaks, milleks on turvatunde puudumine, teatav väljumine mugavustsoonist. 

Kas “Ajaratas” pretendeerib liigsele siivsusele?

Mis puutub puritaanlusesse nii alasti kehade kui ka vägisõnade suhtes, siis tundub “Ajaratas” lugedes kohati naeruväärsuseni küündivat. Viited kehalisele lähedusele toimuvad kõik “väljaspool ekraani” ja ropendamise aset täidab sõna “leegitsev”. Loed, kuidas meremees ütleb: “Uhh, see leegitsev printsess tuleb oma leegitsevate nõudmistega,” ja loed, kuidas ümberolijail tõmbuvad näod kaameks tema ohjeldamatu sõnavara peale, ja tunned, et siin on sündsusega liiale mindud.[4]

Ent on juba teada, et nii, nagu “Troonide mängus” mindi vägivallaga kaugemale kui raamatutes (GRRM ei näidanud kõiki neid vägistamisi, mis aset leidsid, pealegi väljendas ta mõningat vastuseisu paarile vägistamisele, mis sarjas leidusid), otsustatakse ka “Ajaratast” esitada veidi karmimana, kui raamatutest võib lugeda, nagu on öelnud Amazoni sarja tegijad. Siin võib ka viidata asjaolule, et raamatute sündmusi jutustatakse eelkõige tegelaste silme läbi, kes olid ise üllatavalt puritaanliku suhtumisega – seerias on iseenesest vägagi palju sellist materjali, mis pole mõeldud kuigi noorele vaatajale (inimsööjad trollokid, hoopis teistsuguste sündsusreeglitega kultuurid ja nii edasi), mida saab esitada nii, nagu see aset leidis, ilma vagatseva jutustajategelase filtrita. Raamatuepisoodis, milles tegelane näeb ühe talle võõra linna tänavatel rohkem ihu kui mõnel Rio de Janeiro karnevalil, võib ta ju ise punastada ja tekitada lugejaski tunde, et autor jõustab vaoshoitud suhtumist seksuaalsusesse, aga sarjas ei pääseks kuidagi asjaolust, et tegemist on siiski alasti kehadega, millesse alastiolijad suhtuvad ise nii, nagu tegemist oleks igapäevasusega.

Viimaks tuleb öelda, et võib-olla teatav kaldumine teise äärmusse oleks teose lugupeetavust silmas pidades hoopis teretulnud. “Troonide mängus” muutus seksualiseeritus juba eneseparoodiaks. “Ajaratta” telesarjas ei minda küll raamatute vagatsemise teed[5], aga ei ole usutav, et mindaks ka “Troonide mängu” teistpidi lapsikkuseni küündivat perverditsemise teed. Võib loota, et leitakse veidigi kuldsem kesktee. Või kui mitte lausa kuldne, siis vähemalt enam-vähemgi ihukarva.

Kas headus teeb sind haavatavaks?

Mis puutub brutaalsusesse, siis teine aspekt, mille esile tõin, oli asjaolu, et “Troonide mängus” mõjus sündsusetus lubadusena, et süžee võiks ka justkui olla selle võrra ootamatum, kuna puuduvad vanaemalikud moraalireeglid. Nii et rääkigem ka “Ajaratta” moraalsusest.

Esmapilgul on “Ajarattas” moraalse ambivalentsusega suht sandid lood. Mustri (loe: eksistentsi, aga seda saab ka lugeda kui Jumalat) hüvanguks tegutsevad peategelased võitlevad Shai’tani vastu, kelle alluvuses tegutsevad Langenud. Esmapilgul näib see kõik ka vägagi must-valge olevat. Ent tasapisi hakkab sellesse, khm, mustrisse siginema hallimaid toone. Kuidas suhtuda fanaatikutesse, kes tapavad neid tsiviilisikuid, kes ei taipa liituda peategelasega? Kuidas suhtuda meeltesegadusse ja vaimunõtrusesse, mis näib tabavat peategelast ennast? Kuidas suhtuda ka Langenutesse, kes tegutsevad teiste Langenute vastu – millist sõpra saab näha vaenlase vaenlases?

Peamine moraalne õppetund, mille vaatajad paistavad saavat “Troonide mängust”, on see, et maailmas toimetulekuks pead olema südametu. Juba esimese hooaja lõpus… noh, pangem siia ikkagi spoilerihoiatuse (umbes et SPOILER-SPOILER-SPOILER) sureb sarja kõige õilsam tegelane ühe kuningaks saanud poisi mõttetu julmuse tagajärjel. Headus ei garanteeri kellegi ellujäämist ega edu, pigem vastupidi.

“Ajarattaski” tegeleb peategelane küsimusega, kas Kurjuse vastu võitlemine eeldab kõigi võimalike vahendite kasutamist. Ta pistab selle teemaga rinda päris mitme raamatu vältel. Nii võib öelda, et raamat liitub samasuguse diskussiooniga moraali teemal, millega tegeles “Troonide mäng”. Raamatuseerias jõuti nende teemadeni pigem pikkamööda, nii nagu Robert Jordan ise avastas oma maailma seda üles ehitades, ent sarja tegijatel on tema ees see eelis, et neile on tervikpilt kättesaadav. Neil on võimalik juba algusest peale tegeleda tegeleda peategelase moraalse konfliktiga väga intelligentselt ja läbimõeldult.

Kas “Ajaratta” vagatsemine võib rikkuda sarja edulootusi?

Raamatuid lugedes mõjuvad kõik need ropendamist asendavad “leegitsevad” lapsikult (rõhutan – ropendamine ei tee teost täiskasvanulikuks, aga ropendamise meeleheitlik vältimine teeb selle minu hinnangul siiski mõnevõrra lapsikumaks). Olen ka lugedes mõelnud, et tarbetu vanamoeline vagatsev hoiak on miski, mis võiks sarja väärikusele mõjuda kirstunaelana. Laskusingi sellesse tiraadi osalt nende hirmude leevendamiseks – ja kinnitamaks, et kuigi see teema võiks justkui kerkida, ei ole see kuigivõrd määrava tähtsusega. Sarjas ilmselt loobutakse suurest osast raamatute vagatsemisest – lugedes näis isegi, et kui autor saanuks, oleks ta isegi loobunud hilisemates osades sellest hoiakust, millega ta alustas esimestes osades.

Ilmselt tuleb oodata, et näha, milliseid valikuid sarja tegijad teevad. “Ajaratta” sarjal on kaks olulist eelist “Troonide mängu” ees – esiteks on “Troonide mäng” lõpule jõudnud ja selle pealt saab šnitti võtta selle osas, mis toimis, mis mitte. Teiseks, “Ajaratta” raamatusari on lõpetatud, seega ei ole põhjust, miks peaks viiendast hooajast sarja kvaliteet kolinal langema. Hoidkem pöialt!