Peatoimetaja väikesel nügimisel panen raamatuarvustuste teemal kirja ka enda mõtted. Algus oli hästi lihtne - tema küsis, mina ütlesin “jah”. Natuke detailsemalt mõtlema hakates sain aga aru, et ülesanne polegi nii lihtne. Kõikvõimalike arvamistega seoses on mul neli erinevat positsiooni ning mingites detailides räägivad mu ootused teineteisele vastu. On kirjaniku, arvustaja, raamatute soovitaja ning kõikide nende arvamiste lugeja rollid.

Millisest ma alustama peaksin? Alustamaks algusest tuleks defineerida “mille algusest”. Kas raamatuarvustus algab raamatust? Ma pole nii kindel. Mulle tundub, et igasuguse raamatuarvustuse keskmes ei ole mitte niivõrd raamat kui ikkagi inimene - autor, arvustaja, arvamuse lugeja. Igaüks võtab aluseks oma mõttemaailma, oma elukogemuse ja oma tulevikunägemuse. Inimene - mina, sina ja see raamatuarvustaja ka - kasvas aga esmalt lugejaks. Õppis aegamisi sõnadest aru saama, tähti järjestama, väikseid lugusid sisse ahmima ning neid siis meeldivateks ja mittemeeldivateks tunnistama. Selle teekonna alguses pole lapsel mingitest kriitika standarditest või arvustuse kirjandusteoreetilisest seostamisest õrna aimugi. Pigem tuleb sealt: “Mulle meeldis ja ma tahan, et sina ka loeksid, sest siis me saame neist tegelastest rääkida.”

Ehk esimene roll on siis ikkagi lugemissoovituse pakkuja. Ma ei ole küll enam hea mitu aastakümmet laps olnud, kuid seda lugemissoovituse kirjutamist tuleb ikka ette, seda nii raamatukogublogisse kui ka näoraamatus lugemisväljakutse gruppi. Tõsi, viimasel paaril aastal olen mõlemal rindel olnud pigem nõrk postitaja, kuid see on formaat, mis on mulle tänaseni sümpaatne. Tõsi, mitte enam lapse tasandil uskudes, et kui raamat mulle meeldib, peab see ju ometi kõikidele teistele ka meeldima. Olgem ausad, neid menukeid, mis minu käest kõrge hinde saavad, on ülivähe. Miks peaks siis teistele minu lemmikud meeldima? Aga ma olen seda usku, et heast raamatust tuleb rääkida ja kirjutada, et potentsiaalne lugeja selle üldse üles leida saaks.

Raamatu tagakaaneteksti suudab aga huviline ise lugeda, sestap mingi suurem sisu lahti kirjeldamine pole minu jaoks üldse oluline. Lisaks on sisu kirjeldamisega alati probleem, et kellegi jaoks tundub see sisurikkujana ja liigse ette ütlemisena. Ma ise neist asjust tavaliselt aru ei saa, sest minu jaoks on raamatu lõpu ette või vahele lugemine lihtsalt üks osa raamatu lugemisest. Ma naudin lugedes pigem teekonda, kuidas milleni jõuti ning selle teekonna täpsem jälgimine tuleb lõppu teades palju paremini välja. Üldjuhul keskendun ma oma soovituses seega hoopis mõnele uuele mõtterajale, mis mul lugemise ajal seostus ja ajus liikuma hakkas. Mina kui raamatu soovitaja sain sellest elamuse, mis tuletas meelde neid mälestusi ning sütitas selliseid ideid või küsimusi.

Kui ma autorina oma raamatute kohta kirjutatut lugemas käin, otsin ma neidsamu nõkse, sest siit saan ma kõige paremini aru, kas need ideed, mida mina soovisin rõhutada, jõudsid ka lugejani. Aga nüüd ruttasin ma vist kaks sammu liiga kiiresti. Meil oli see laps, kes armastas lugeda ning oma lemmikraamatuid teistelegi soovitada. Ma ei tea, mis järjekorras peaksid järgmised sammud tavaliselt tulema. Ilmselt ongi siin varieeruvus suur. On inimesed, kes õpivad kuuendas klassis kiiresti arvustusi ja arvamisi lugema, et sel moel raamatu lugemisest pääseda; on neid, kes saavad esmased kirjandusteose analüütikaelemendid põhikoolis kätte ning suudavad kirjutada üsna häid arvustuslikke tekste. No ja siis on minusugused - luges natuke, maitse avardudes enam seda ideaalset raamatut ei leidnud ning nii tuligi ise lugusid kirjutama hakata. Endast lähtuvalt ma nüüd autorini jõudma peaksingi.

Aga ei jõua. No näete nüüd! Isegi siin ei suuda ma iseendaga kooskõlas olla, kuid sellel on põhjuseid. Arvustus kirjandusžanrina on arenenud inimeste janunemisest vere ja hea lahingu järele - mida peenemalt on võimalik kurjalt öelda, seda enam on leheostjaid ja -lugejaid, seega ajakirjanduse müügi- ja kasuminumbrite mõttes oli ülikriitiline arvustus selgelt eelisseisus. Ilmselt ei kuulu ma ka siin üldsuse hulka, sest lõputu maha tegemine hakkab mulle kohutavalt kiiresti närvidele käima. Alles mõned päevad tagasi Estconil tõmbas Jaak Tomberg õrna võrdusmärgi kirjanduskriitika ja kirjandusteooria vahele. Ma ise oleksin selle joone tõmbamisega hoopis ettevaatlikum ning paigutaksin kriitika täiesti omaette gruppi. Kui panna teos aluseks, siis joonistub sinna peale kolm gruppi - lugejad oma empiirilise kogemusega, kirjandusteadus oma analüütikaga ning kriitika, mis võiks võtta jupikesi mõlemast, austades lugeja tunnetuslikku tasandit ning raamistikele tuginedes analüüsides. Või… Miks ka mitte… Uut raamistikku luues. Seda viimast tehes on muidugi alati oht saada mõlemalt poolt piki kõrvu, kuid lugu, mis on loovuse poolt välja mõeldud, võiks täitsa vabalt ka uut loovust sütitada. Sellega, et ma kriitika täiesti omaette pessa paigutan, toetan ma veel üht minu meelest olulist mõtet. Arvustuse kirjutamine ei pea mu meelest eeldama kirjandusteoreetilisi taustateadmisi. Ütlen kohe juurde, et mul endal neid ka eriti ei ole.

Arvustusi kirjutades algab minu jaoks kõik täpselt sellestsamast meeldivuse printsiibist ning soovist häid raamatuid võimalikult laialt reklaamida. Pöörame mõtte teistpidi ning taustal kumab ka: kui mul loo kohta midagi head öelda ei ole, siis üldjuhul jätan ma kõik ütlemata. Vaatle laialt - vaatle lugu kui tervikut, selle üksikosi, tegelasi, keelt ja midaiganes muud, kuid selleks, et minu sulest arvustus ilmuks, peab vähemalt üks neist osistest mulle tõsiselt meeldima. Enamasti on selleks lugu, kuid siin on ka erandeid. Muide, mulle meeldib ka siin kirjutada omajagu lugemisega kaasnenud ideedest, mitte otseselt kirja pandud raamatust, paigutada keskmesse inimene, mitte raamat.

Täiesti vastupidiselt lugemissoovituse kirjutamisele ning otsapidi kaklema minnes ka arvustuse kirjutamisega tuleb mängu see, mida ma autorina ootan. Gümnaasiumis, kui ma sügavale sahtlisse jutte ja luuletusi kirjutasin, käisid need ka sõprade lugemislaual. Ja iga kord, kui keegi mõnd teksti tugevalt kiitis, hakkas minu peas rääkima hääleke, et järelikult nad ikka üldse ei tea, millest räägivad. Kiitvasse arvamusse suhtun ma tänagi skeptiliselt, kuid mitte enam nii skeptiliselt. Pigem asun ma sealt nüüd otsima, et kas on toodud ka neid mõttelõngu, mis mu teksti lugedes tekkisid. Kuhu viis tekst lugeja? Kuhu viisid tekst ja lugeja sellest kirja saanud arvamise?

Nojah, olgem ausad, ega ma läbinisti kriitilist arvamust ka oota, vaid ikka pigem natuke kardan alati. Kui kuskil mõni arvustus ilmub, siis esimese hooga loen läbi sõrmede, püüan end valmis panna, et tulla võib midaiganes. Ja ometi on läbini kriitilist arvamust kergem kui läbini positiivset tõeseks pidada. Võta nüüd kinni, millisel eluetapil juurde kasvatatud kiht see nüüd on. Igal juhul julgustan ma kõiki lugemisest märki maha jätma. Kui ikka üldse ei meeldinud, pane see ka kirja, kuid soovitatavalt paari laiendava lausega, et mis või miks siis ei sobinud. Lugu on minu jaoks suur asi - see on kirja pandud ja laia maailma saadetud. Igasugused kirja pandud arvamised on ainus võimalus tagasiside saamiseks. Kas sellele loole lugejaid üldse jagus? Kas see kõnetas kedagi? Mis otsast see enim kõnetas? Need arvamised aitavad mul autorina lugejaga dialoogi hoida. Ma ei pruugi nõustuda iga kriitika või kiitusega, kuid ka see on vestluse osa.

Neljas positsioon on nende arvamiste lugeja positsioon. Ja see on täiesti omaette koht, mis tegelikult ei kattu mitte ühegagi eelnevaist. Ma ei ole kõige suurem arvustuste lugeja. Üldjuhul loen ma arvamisi, mis on kirjutatud mulle tohutult meeldinud raamatute kohta. Samuti loen, kui raamat on tundmatu, kuid autori varasemad teosed on mulle meeldinud. Ja ka žanrilisi märkamisi. Loen asju, mis mingil tasandi on juba meeldivad (raamat ise, autor, žanr, arvaja...). Ahjaa, teine koht on veel, kus ma arvamisi loen. Kui mul on raamatu kohta kõhklusi, kas see ikka on minu jaoks või mitte, siis ma käin ja püüan sisurikkujaid leida. Andke mulle enne lugemist teada, kas peategelane jääb ellu või mitte!

Kui ma siin nüüd seda teksti üle lugema asusin, sain aru, et kõiges, mis on seotud arvustustega, olen ma natuke kolmeaastase lapse moodi - tahan, siis teen, ja kui ei taha, siis ei tee ka. Ja ma siiralt arvan, et kõikidele, kelle elukutse või õhtusöögiraha ei tiirle arvustuste kirjutamise piirkonnas, on tegemist ääretult eluterve suhtumisega. Selle ajaga, mis kulus siinse artikli lugemisele, oleks vabalt jõudnud lugeda kaks lehekülge pooleliolevast raamatust. Suure ja põhjaliku arvustuse kirjutamisele kuluvast ajast rääkimata. Aga paar lauset Goodreadsi, baasi, väljakutsesse või kuhugi mujale võiks ju ilmuda ka siis, kui pikka arvustust Reaktorile kirjutada ei viitsi. Ma olen teoreetiliselt teadlik, et meil on ka suuri väljaandeid, milles arvustuste eest ka suisa makstakse, kuid väikse ulmekirjanikuna ma tegelikult liiga realistlikult ei unistagi, et mõni mu tekstidest neis kajastust leiaks. Puhtalt ulmelise mõttena aitaks see kaasa teksti jõudmisele suurema publikuni. Ja headest lugudest tuleks rääkida. Nii valjult kui vähegi jaksu ja viitsimist on. Ma püüan ise ka paremini.