Mõned raamatud on head, mõned aga suisa nii head, et saavad auhindu ning tahaks ise ka kiita. „Skandar ja ükssarvikuvaras” kuulub minu meelest viimaste hulka. Olgu siia algusesse kohe mainitud, et raamat ei ole mõeldud keskmisele reaktorilugejale. Raamatu peategelane, Skandar, on 13-aastane poiss ning raamatu keerukusaste kenasti vastavuses peategelase ja eeldatava lugeja vanusega. Alles mullu ingliskeelse originaalina (ja kohese ka eestikeelse tõlkena) ilmunud lasteraamat seisab täna maineka briti lastekirjandusauhinna nominentide lühikeses nimekirjas ning sai ka Eestis lastekirjanduse keskuse poolt jagatava „hea lasteraamat” kleebise. Ühtlasi oli raamat eelmisel aastal enimmüüdud lasteraamat suures Waterstones’i poeketis.

Mingis mõttes on Skandari loo müügiedu taga ilmselt paista ühe teise maagilise kooli õpilase edulugu. Siingi on tegemist põhimõtteliselt internaatkooliga, kus noored ja võimekat kõiksugu maagilisi asju õpivad. Saarele saabudes on nad 13-aastased ning kooliaastaid jagub neile viis, seega siis on sarja kohta lubatud ka viite raamatut. Samas on tegemist lihtsalt loogilise lahendusega – jälgida noore kasvamist selles maagiast pulbitsevas maailmas ning sellest tulenevatele kahe loo sarnasustele võib läheneda kui ühe alamžanri üht tüüpi reeglistikule. Sarju, milles on raamatuid sama palju kui maagilises koolis õppeaastaid, võib ju loetleda teisigi. Just paar päeva tagasi ütlesin ma ühes vestluses, et žanrivõhikule paistab suurem osa krimkadest ühesugused – alguses leitakse laip ja lõpuks saadakse teada, kes tappis, võtad järgmise raamatu ja ikka samamoodi... Koheselt hakkas mu vestluspartner kaitsma, et see pole ju ikka nii, krimkades on oluline hoopis... Ja eks ka nende maagiat sisaldavates koolides on oluline ikka midagi muud.

„Skandar ja ükssarvikuvaras” lummas mind oma maailmaga. Sarja mütoloogilises taustas paistab olevat iiri lugusid ning harmooniliselt on ta tegevuspaik just seal, kus loo juured. Kuskil Inglismaa ja Iirimaa vahel on üks saar, millel elavad ükssarvikud. Arvate, et see on armas? No arvake uuesti! Steadmani raamatu ükssarvikud on kõike muud kui nunnud. Suurte tiibade ja terava sarvega hobuselaadsed elukad on hoopis lihatoidulised kiskjad, kes inimvere lõhna peale sootuks pöördesse lähevad. Olgu, võibolla oli „hobuselaadne” väike liialdus, kuigi kasvades ja täisealistena nad just sellised välja näevad. Steadman on oma ükssarvikud pannud poegimise asemel munema. Kuidas see bioloogiliselt välja peaks nägema, jääb mulle selgusetuks, kuid mõneti on see otsus ka mõistetav, sest ega sellise nõelterava sarvega looma ilma kaitsva kilbita sünnitamine ka just mee lakkumine olla saa.

Aga tagasi saarele! Kunagi ammu, kui inimesed ükssarvikutega veel sidet ei loonud, elasid ükssarvikud igavesti ning raamatus on kenasti välja toodud ka igavese elu taak ja probleemkohad. Sellest pääsemiseks pakutakse nii ükssarvikutele kui teismelistele inimestele võimalust – täpselt õige inimese juuresolekul koorunud ükssarvik seob oma elu ratsuri elu külge, võites nii limiteeritud eluea, kuid pakkudes vastutasuks maagiat ja võimeid luua käeviipega tulekerasid, keeristorme ja jääkilpe. Viisteist aastat enne raamatu sündmuste algust aga juhtus midagi, mis muutis olusid ja Saar oli sunnitud mandrilt abi paluma.

Skandar ise ei ole Saarel sündinud, vaid on kasvanud „mandril”, tegelikult küll Inglismaal, mis Saarega võrreldes ongi mandrisuurune. Igal suvel vaatas ta koos teistega Kaose Karikat – suurt ükssarvikute võiduajamist , milles parimad ratsanikud võitlesid üksteisega suurimate maagiliste relvade abil, et enne teisi finišijoon ületada. Koolis õppis Skandar kõike, mida on vaja teada koorumiseksami tegemiseks. Nimelt tegid kõik 13-aastased koorumiseksami ning parimad parimate seast kutsuti Saarele, et noored saaksid proovida haudekambri ust. Need, kellele uks avanes, pidid sees üles leidma just endale määratud ükssarvikumuna ning aitama uuel näljasel ükssarvikul kooruda. Vähemalt nii oli Skandarile õpetatud, kuid kõik hakkas erakordselt viltu vedama koorumiseksami hommikul...

See on raamat noortest ja noortele, samas suuri seiklusi täis kiiremat sorti lugemine. Kõik need teismeeaga kaasas käivad identiteediprobleemid on osavasti varjatud õppetundide, ükssarvikute poolt nahka pistetud oravate ja lendamise taha. Suhtepundarte vahelt paistis esimeses raamatus silma autori soov rõhutada, et me tuleme erinevatest kodudest ning vahel ei pea ehk hukka mõistma last, vaid tema vanemat. Esimene raamat ja esimene kooliaasta. Eks järgmistest raamatutes paistab, kas fookus muutub, kui noored on kauem aega kodudest eemal koolis viibinud.

Ma pean tunnistama, et "Skandar ja ükssarvikuvaras" oli üks mõnusamaid elamusi mu mulluste lugemiste hulgas ning ääremärkusena tahan veel mainida, et Reaktori ilmumise kuupäevaks on kirjastusest Varrak välja tulnud ka sarja teine osa, kuigi raamatupoodidesse jõudmisega kulub ilmselt natuke aega.