„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus” (2024) on Reet Sau debüütromaan. Esitlusel oli küsimus, et kellele raamat on suunatud, ja sellele vastas autor, et sihtgrupiks saab lugeda kõiki vanusest kaksteist kuni sada. Andreas Kakssilm seikleb edasi ja tulemas on triloogia. Autori sõnul kasvas lugu nii suureks, et ühte raamatusse ei mahtunud ja sellest tulenevalt on juba teine raamat peaaegu valmis ning kolmas ka plaanis.
Lugu algab piraatide nõukogu iga-aastasel kogunemisel, kus piraatide leer jaguneb kaheks, mis päädib verevalamisega. Kui Andreas ja tema kaks sõpra jäävad truuks vanadele väärtustele, siis Oliveri võimuiha paneb ta lepingut sõlmima tumedate jõududega, mis tema hinge mürgitavad. Sama palju, kui jagub seiklusi selles loos, on ka maagilisi olendeid. Lohe Brigitte maiustab meremeestega ja on nagu harakas, sest kui kulda näeb, siis selle ta oma koopasse tassib. Kass Ernst on tark ja tähelepanelik, sekkudes õigetel hetkedel loo käiku. Veest leiab müütilise koletise Õgardõri, kes kasvab nii palju, kui sööb, või Elukad, kes elavad soojemates sinistes vetes ja kannavad iidset tarkust. Erinevaid mereröövleid jagub samuti, üks värvikam kui teine. Teksti sisse põimitud maailma kirjeldused on omanäolised. Mulle meeldis enim ja jäi kuidagi kummitama kirjeldus Ääreookeanis asuvast Ookide saarestikust, mille servas lamas Loojumise laid, kus elas ja toimetas Ercole.
Autor kasutab mitmes kohas luulevormi ja on pannud oma tegelased nii laulma kui joonistama. Lugu kulgeb hoogsalt ja seda on ladus lugeda. Kohati tekitavad hüpped ajas siiski segadust ja saavad selgemaks alles edasi lugedes. Minu maitsele oli ka liiga palju tegelasi ja nimesid, kuid peamised joonistusid siiski ühel hetkel välja. Mereröövlite nimed on igati piraadiloo mõõtu ja nimede lood on mitmes kohas lahti räägitud, ka Andrease oma. Kuigi pealkiri viitab ühele kesksele peategelasele, siis tegelikult kujuneb välja nii, et autor kirjeldab rohkem just kollektiivset kogemust. Loos on teatavat lapselikku helgust, aga samas ka vandesõnu, vägivalda ja erinevate värvidega rüübet nagu mereröövlitelt võiks eeldada.
Autor on küll planeerinud triloogia, aga esimene raamat on ilus tervik ja lõpetatud oskuslikult. Lugejana ei jää muljet, et midagi katkes ootamatult, aga samas jäävad lahti erinevad liinid, kust uus lugu saab loogiliselt jätkuda. Lisaks kirjutamisele on autor ka raamatu illustreerinud. Pliiatsijoonistustelt leiab nii Õgardõri kui kass Ernsti portree.
Debüütromaanina on tegemist õnnestunud raamatuga ja nõustun, et sobib lugemiseks nii noortele kui täiskasvanutele. Uus mereröövlite maailm koos sinna kuuluvate värvikate tegelastega on ilmavalgust näinud ja jään ootama, kuidas lugu edasi kulgeb.
