kaanepilt
 
agur2

Aasta viimast peatoimetaja veergu kirjutama asudes mõtlesin, et äkki peaks järgmine aasta hakkama kohe aasta algusest märkmeid tegema olulisemate ulmesündmuste kohta, mis aasta jooksul toimunud on. Küll siis on hea neid aastalõpu veerus mainida. Kuna ma seda nimekirja aga ei pidanud, siis selle asemel tunnustan hea meelega paljude väiksemate sündmuste autoreid ehk siis Reaktori toimetust ja meie kaasautoreid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Mart Sander – laulja, kunstnik, telejuht, näitleja, stsenarist, lavastaja. Mis veel nimetamata jäi?

Praegusel hetkel kindlasti „Kirjanik”!

Elad ka üsna aktiivset seltsielu, et kuidas sa seda kõike jõuad?

Filmitegemine ja muusikutegevus, noh need käivad ilusti „seltsielu” alla. Kirjandus on vastupidi, eeldab üksindust. Seega ma leian, et balanss on paigas. Ma tüdinen piisavalt kiirelt nii seltsielust kui üksindusest, nii et iga projekti järel vajangi vaheldust.

Õudusjutud raadios ning ka Mart Sanderi raamatud-filmid on päris sageli ulmelised. Kui oluline on su jaoks ulme, kõik see fantastiline?

Minu jaoks õuduse ja ulme piir on õhuke. Tegelikult ulme ongi „mittemaine õudus”, ehk siis – tegelikult on ju „ulme” reeglina ikka vägagi hirmuäratav.

Loe edasi...

{SILDID}
 

mjrobot

Tuleb taaskord tõdeda, et ulmekirjandus on alati olnud alati legendaarselt halb tuleviku ette ennustamises. Ma isiklikult muidugi arvan, et see polegi tema ülesanne, pealegi on ka futuristid suutnud enamasti samamoodi ja veelgi hullemini mööda põrutada. Kuid sellegipoolest ei saa eirata, et arvutid on üks asi, millega on nii kirjandus kui futuroloogid eriti hädas olnud. Tasub kasvõi meenutada, et küberpungi žanr tekkis hetkel, kui USA-s oli juba müüdud sadu tuhandeid koduarvuteid ja toimis ka algeline fännide loodud Interneti eelane. Samamoodi usuti, et AI tuleb massiliselt kasutusse alles kunagi 21 sajandi teises pooles ja pigem hakkab AI võtma ära just lihtsamaid töid. See pole sugugi uus arvamus, eks isegi Karel Čapeki „R.U.R-is“ ju tegid suured kobakad robotid raske töö inimeste ees tehases ära. Töölised aga vaesusid. Igasugune kunst, looming, kirjandus, skulptuur jms kaunis leiti ühesõnaga jäävat alatiseks inimeste pärusmaaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Järgnev artikkel on autori loal võetud tema Facebooki seinalt.

Toimetus.

198

Kunagi, kui ma siin lehel kaks tekstipostitust tegin pildipostituste vahel, masinõppega piltide loomise teemal, oli mul kohe mõte ka kolmas postitus teha selle tehnika tulevikust ja poleemikast, mis selle ümber võib tekkida, filosoofia, ajaloo ja seadusandluse teemadest, mis üpris kindlasti kirgi kütma hakkavad, võimalikest tagajärgedest, ohtudest, potentsiaalist. Jäi toona kirjutamata. Natuke keeruline on nii laia teemat kuidagi struktureeritult ette võtta, püüdes hinnata piire, kust ma ise midagi ei tea ja lihtsalt arvan, ei oska hinnata, mis tähtsam, mis vähem, mis õigem seisukoht, mis õigustatum valupunkt. Küsimus vajus pigem vahetumast päevakorrast maha.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ASTRONOOMIA: Laika (3. november, 65. surma-aastapäev)

Laika on nõukogude kosmosekoertest esimene ja kõige tuntum. Ta sündis Moskva tänavakoerana, püüti kinni ja nädal hiljem ta juba lendaski kosmosesse "Sputnik 2" pardal. Koerkosmonaudi väljaõpe kestis palju vähem kui inimkosmonaudi väljaõpe. Kosmosekoeraks taheti just kodutut krantsi, sest nemad olid eeldatavasti harjunud taluma äärmuslikke tingimusi, nimelt külma ja nälga. Laika küll kumbagi kannatama ei pidanud, aga ikkagi. Teine tingimus – kõik kosmosekoerad pidid olema emased. Miks, sellele olen kunagi mälumängus vastama pidanud: emased koerad saavad pissida jalga tõstmata. Sputnikus polnud ruumi. Süüa Laikale anti, see oli suure toiteväärtusega geel ja seda tuli Laikat sööma õpetada. Laika valiti ülejäänud kandidaatide seast välja sellepärast, et ta oli rahulikum ega tülitsenud teiste koertega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Selle kuu juttude keskmine tase on minu meelest päris hea. See pani mind lausa mõtlema seepeale, et praegu on vist mingi hea ja edasiviiv energia ulmikkonnas ja korralikult kirjutavaid ja sõnaosavaid inimesi on kas juurde tulemas või on nad julgemaks läinud oma avaldamise suhtes. Vanemad saavad küpsemaks ja stabiilsemaks. Ent mingi üllatusega märkan endas tunnet, et sellest ei piisa. Mitme kohta ütleks, et normaalne või hea või tubli, aga ma tahaks saada öelda, et selle autori tulek või hetkesaavutus on sündmus. Mida tähendab aga ulmekirjanduslik sündmus?

Reaktorit iseloomustab õhinapõhisus, tegutsemine kõige kiuste. Edasiviiv produktiivsus, mida on vastandatud tarduma sundivale perfektsionismile. Vana katse, et ühel (vist fotograafiaalasel) kursusel olid õpilased jagatud kaheks grupiks – kvantiteedipõhise hindamisega ja kvaliteedipõhisega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Järgmine aasta toimub taas Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia koostöös ulmejutuvõistlus.

Tööde esitamise tähtaeg: 31. märts 2023. Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2023. mai alguses. Auhinnad panevad välja Eesti Ulmeühing, kirjastus Fantaasia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Parimad tööd avaldatakse kirjastuse Fantaasia poolt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
cabinet

Pulli Villem, ehk Guillermo del Toro ei ole jalgratast leiutanud. Lühifilmi-antoloogiad on viimasel ajal olnud üsna populaarsed, Netflixi maailmas vääriks kindlasti äramärkimist “Black Mirror” ning “Love, Death & Robots”. Nagu ka trükitud antoloogiatel on suurimaks tugevuseks ja korraga nõrkuseks, et midagi leiab igale maitsele ning mis ühe jaoks hele saast, on teise jaoks puhas kuld. Seega on alati mõttekam lahata neid eraldi lühifilmidena. Let’s begin de gozaimasu!

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka arvustuse juurde

Pidin hiljuti kokku panema ühe ulmesoovituse. Nimekirja, millest teised siis lugemist võiksid valida. Roger Zelazny jäi sellest nimekirjast välja. Mitte et ma teda oluliseks ei peaks, pean küll – lihtsalt, Zelazny on sedavõrd paljuloetud autor, et teda pole vaja eraldi soovitada. Arvuta, kuidas tahad, aga vägagi tõlgitud autor Eestis. Viis pluss viis romaani Amberi kroonikaid, seitse eripalgelist romaani. Üks jutukogu. Nüüd siis veel üks jutukogu.

Pean kogumikku „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte“ Roger Zelazny parimaks jutukoguks. Mitte et teised halvad oleks, aga see on muarust kõige parem ja tasemelt ühtlasem. Selles kogumikus on koos see, mis tegi Zelaznyst Zelazny ja boonusena on siin näha ka arengut... ei, pigem saab näha, millisest materjalidest ja teemadest sulatus kokku enam kui oluline autor Roger Zelazny.

Debüteeris 1962. aastal.

Loe edasi...

{SILDID}
 
theraua

Vaikselt hakkab juba jõulutraditsioon tekkima, et kui advendiaeg on käes ning päkapikud juba piiluvad, siis pöördub pilk härra Kalmsteni poole, et kas talt ka mõni uus raamat on tulemas. Ja nagu tellitud! Autor oli nõus saatma mulle arvustamiseks värske teose, seekord viikingite saaga stiilis Põhjala müütilise draama. Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku. Ja lugemise vahele on hea nautida viimasel ajal juba peaaegu et kohustuslikuks saanud illustratsioone, mille autoriks on Liis Roden.

Saaga jutustatakse lugejale müütide ja legendide stiilis, väga detailidesse laskumata ning tänu sellele on ka lugu ladus ja tempo mõnus. Tegevus algab põhjahõimude juures (minu ettekujutuses kuskil Skandinaavia põhjaosas, saamide elupaigas), kust edasi hargneb lugu nii Edela-Norras Taani väinade piirkonnas kui ka Lõuna-Rootsis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Taas kord on käes aasta lõpp ja traditsiooniliselt hakkab  Tolmunud Topeltettur kontrollima ulmefännide teadmisi male ja filmimaailma suhete kohta. Sedakorda on välja valitud mõned asjakohased kaadrid ulmeseriaalidest. Kas tunnete ära? Peaks küll, sest kõiki seriaale on ka Eesti telekanalites näidatud. Head mäluteritamist!

1.

Pilt1

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Urmas Nimetu

nimetu

Olen kirjanik ja filmimees. Peaasjalikult tegelen laste kantseldamisega.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Koroonaajastul lugesin läbi „Sada aastat üksindust“ (Gabriel García Márquez), Venemaa terrorisõja tuules „Šveiki“(Jaroslav Hašek). Mõlemat olin varem mitu korda eemalt piielnud ja ka kätte võtnud, otsast lugenud ja lehitsenud, aga siis ikka käest ära pannud. Ei saanud neile pihta. Nüüd siis sain kohe esimestest lehekülgedest neisse sisse, rändasin kuni lõpuni. Küllap siis olin mina piisavalt küpseks saanud või aeg minu ümber. Soovitan. Kusagile nende vahele jäi ereda lugemiselamusena Ilfi ja Petrovi „Õilis isik“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

ajudraiver

Ajudraiver
Joel Jans

Öeldakse, et surm on lõpp.

Ühel päeval, kui juba hommikust peale hakkab kõik viltu vedama, Felix sureb. Oma suureks õnneks leiab ta end paradiisist, kus pole muredele kohta. Naudi ainult igavest rahutunnet, istu pilveserval ja suhtle teiste surnutega. Kui see kõik ei tunduks ainult ängistavalt võlts. Õnneks ei ole paradiis tee lõpp, vaid ootesaal neile, kes pole surmajärgselt veel valmis edasi liikuma. Felix on. Nõnda ta siis sukeldubki virtuaalmaailmadesse. Igaühes neis ootavad ees surnust elluäratatud inimesed ehk neurikud ning neid valitsevad tehisintellektid.

Kulisside taha ei tasu vaadata – ka kõige ilusama lavaseade taga on eraldi maailm oma reeglite, süsteemide ning ka ajalooga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Meeldib, ei meeldi, meeldib … detsember 2022

 

Mairi Laurik „Gredeeliate õitsemise aegu”

Inimesed on koloniseerinud uue, vaenuliku elukeskkonnaga planeedi ja rajanud sinna ulmekirjanduse klassikute nimesid kandvad asulad. Hiljutised looduskatastroofid on hävitanud suuremad linnad, sundides elanikke põgenema ning ellujäämise nimel võitlema. Hoolimata äärmiselt keerulistest oludest saab raamatukogust koht, mille peategelane muudab pelgupaigaks kõigile abivajajatele.

Lool on klassikalise ulmekirjanduse hõng, tuletades meelde neidsamu autoreid, kelle auks on loo linnad nimetatud. Uut maailma on autor ehitanud läbimõeldult, alates taimedest ja lõpetades intelligentsete loomadega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kahjuks ei tule see kuu õpilaste muljetusi, jätsin jõulukuu vahele. Jaanuarist jätkavad.

Gredeeliate õitsemise aegu

Mairi Laurik

Toredate linnanimedega jutus elab Lara rahulikus Lemi linnas planeedil, mille teeb peaaegu elamiskõlbmatuks mürgine gredeeliataim. Ühe kohutava katastroofi tagajärjel on elu muutunud senisest keerulisemaks isegi ses väikelinnas ja Lara peab võitlema ellujäämise nimel.

Rääkisin kohutavast katastroofist (meteoor satelliidi pihta ja sellele järgnevad ootamatused). Ja õnnetusejärgset elu Lemis ja mujal on huvitavalt kirjeldatud. Elu on muutunud, eluliste ja kohanemist nõudvate tõsiasjade seas on pagulased ja olemasolevate struktuuride häired. Võib-olla on siin ammutatud inspi Vene-Ukraina sõjast, aga üksnes sedavõrd, et anda värvi ja usutavust. Selline mulje vähemalt jääb katastroofi hästi kujutatud laiahaardelisusest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Miks sa seda teed?”

Sarvilise käsi, mis hoidis shnapsuklaasi, peatus poolel teel suule.

Jälle see küsimus.

Esimene kord, kui võõrustaja seda küsis, oleks sarviline peaaegu saatnud tondid teda lõhki rebima - tema kaaslased tegutsesid isepäi, kui tegemist oli raske rikkumisega, aga sõnade kaalust nad aru ei saanud.

Kuid ometi jättis ta naise ellu ning tuli samasse koju ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal, leidmata muud kui uskumatut lahkust ja kodusoojust. Ainuke häda oli see küsimus.

Seekord ei tõusnud sarviline püsti, et ära minna. Ta sundis end rahulikuks, võttis lonksu ning pani klaasi lauale tagasi.

“Miks sa küsid?” Tema hääl oli kare ja võõra kõlaga isegi tema enda jaoks. Sarvilisel läks haruharva seda tarvis.

Emand naeratas lahkelt ning täitis klaasi taaskord servani.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Mõtle, et ta oleks võinud veel vähemalt kolmkümmend aastat elada, kui poleks selle tobeda jää peal libastunud! Sada kolmkümmend seitse on veel täitsa mõnus vanaduspõlv.” Sander toksas meelepahaga tema teele jäänud lumekamakat. Ta oli oma vanavanavanaema surmast ikka veel üpris löödud, möödunud oli ju napilt kuu.

Õde tema kõrval noogutas mornilt. “Jah, võiks ju arvata, et nad on kahekümne teise sajandi alguseks välja nuputanud, kuidas sellest neetud lumeuputusest lahti saada, kuid seda on Tallinna linnavalitsuselt vist palju paluda.”

Koos sammusid nad vanavanavanaema maja poole, et seal enne maja müüki panekut pisut asju sorteerida.

Sander mühatas. “No eelmised kakskümmend lumevaest aastat tegid nad ju nii enesekindlaks - kliimasoojenemine my ass. Lihtsalt tavaline looduse tsüklilisus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Uppuvas Linnas on nii rohkelt eriskummalist, et sealsed inimesed peavad seda tavaliseks. Kui ida poolt, Punase Värava juurest tulema hakata, jääb vasakut kätt Ebamugav Kirik, kus on õpetajaks mees, kelle habe on nii pikk, et jookseb pinkide vahel, kui ta jutlust peab. Paremat kätt paistab aga Korralik Kõrts, kus viisakam rahvas, nagu Õlitatud Vunts ja Valge-Must Daam, oma päevi konjakit juues ja malet mängides maha igavleb. Otse ette jääb Suur Tähtis Väljak, mille keskel on Hirmus Auk, kuhu keegi kukkuda ei taha. Väikesel Kõrvaltänaval Kuskil Seal Vahepeal, kus on väga kitsas ja haisev, seisab Kõige Kummalisem Maja, kuhu sattus eelmise esmaspäeva õhtul vastu pühapäeva mees, kelle pärisnimi on Franz.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Kuidas sa võisid nii mulle teha? See on ju täiesti surnud! Laip. Mis. Laip.“ Valges mantlis mehike kargas püsti ja heitis pruunika silinderja eseme lõkkesse. „Sa võiksid ükskord ära õppida, ma ei söö, ei söö surnud asju!“

„Hm-jah,“ mõmises mehikesest palju suurem ja üleni valge kogu, pöörates samal ajal oma toiduga koormatud orki lõkke kohal. „Meie elame. See on väga tähtis, mu sõber, ja ….“

„Sa vaata neid trummil,“ lõikas mehike suurema jutu vahele. „Nemad saavad verivärsket verd, otse generaatoritest. Miks Mina sain aga selle?“ Mehike vehkis käega lõkke ja roosa trummi ja ühe hooga ka kogu ümbritseva kidura kõrbe suunas. Kõige selle kisa ja vehkimise peale tõusid roosalt trummilt põrinal õhku pikajalgsed punased putukad, jättes trumminahale maha punasetäpilise mustri.

„Päh. Õiglus ja koostöö. Kuidas küll suudab mõni sellest nii aru saada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Raamatukogude aasta saab läbi, et anda teed uuele teema-aastale: liikumisaastale. Sestap saab selle looga läbi ka minu väike kummardus raamatukogudele. Ma loodan, et vähemalt üks neist lugudest aitas vähemalt ühel inimesel leida tee oma kodukoha raamatukoguni, kuid päris kindlalt ei tea seda kunagi keegi.

 

Jäine tuul puhus krae vahelt sisse, tungis läbi maavillaste kinnaste ning teksasäärte, moodustades keskealiste põlvede ümber eriliselt jäise sõõri. Sooja tuppa jõudes kasvab sealt ilmselt korralik liigesvalu, teadis Karl, kuid rühkis siiski edasi. Ilm oli hall ja mets vaikne. Siin ei olnud postkaartide sillerdavat lund ega suusakeskuste reklaampiltidel kogetavat elevust. Siin polnud grammi eestki seda lummust, mida igal aastal jõulupiltidesse kätkeda üritatakse – oli külm, tuuline ja lumetormieelne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Olin kloostris oldud paari kuuga hakanud juba siinse eluga kohanema. Kõige rohkem aega oli võtnud unerütmi paika saamine. Varem oli mul olnud vabadus olla üleval nii kaua, kui tahtsin, ja ärgata, millal mulle sobis, ning põhimõtteliselt on see nõnda ka kloostris, peaasi, et hommikusele palvusele jõuan. Konks on ainult selles, et esimene palvus toimub ajal, kui ma oma vanas elus nädalavahetuseti alles koju oleksin jõudnud. Tõsi, ühelegi palvusele minek ei ole kohustuslik, ega klooster pole kroonu, aga kuidagi piinlik on mitte minna. Esimestel nädalatel tegi harjumatu päevakava mind iseäranis pahuraks ja nii mõnigi vend sai mind tundma küljest, mida ma olin lootnud kloostrisse kaasa mitte tuua.

Emotsionaalne sõnavara on mul suur ja pean kahetsusega tunnistama, et andsin sellest korduvalt aimu mitmele kloostrivennale, kes minuga hommikul kella kuue paiku sõbralikku vestlust üritasid arendada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jutt on Tumedad Tunnid toetajatele kuuldemänguna kuulatav „Tumedate Tundide Ekstra“ 12. osas

https://www.patreon.com/posts/tumedad-tunnid-60262852

 

Ma pole just kõige taibukam mees. Tuleb välja, et kõik teadsid saabuvast lumetormist. See tähendab, et kõik peale minu. Ja ma mitte ainult ei otsustanud oma romuhunnikust autoga tol ööl reisi jätkata, vaid ka ei rääkinud kellelegi, kuhu ma lähen. Ka ei kontrollinud ma enne sõitu, kui täis mu telefoni aku on. Jah, ma olen idioot, aga see teadmine ei aita mul kuidagi olnut paremini taluda.

Otse loomulikult ütles mu auto üles keset eikusagit, just siis, kui sadu hakkas hoogu koguma ja jättis mu lõksu väikesele külavaheteele, kus ma varem elu sees käinud polnud. Abi kutsuda polnud kusagilt ja mööda ei sõitnud ühtki autot. Normaalsed inimesed olid sellisel külmal ja metsikul ööl väljas hulkumiseks liiga mõistlikud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jutt on meie toetajatele kuuldemänguna kuulatav „Tumedate Tundide Ekstra“ 8. osas

https://www.patreon.com/posts/tumedad-tunnid-8-45393337

 

Ma ei unusta kunagi 2009 aasta jõuluõhtust lumetormi. Olin läinud keskusesse, oma naisele Lucyle ideaalset jõulukinki otsima, ja tagasiteel algas tugev lumesadu.

Kiirtee asemel olin valinud tagasiteeks sünge ja üksildaselt läbi maakohtade lookleva kaherealise tee. Lumehelbed visklesid tuuleklaasist mööda, vastu kottpimedat taevakardinat. Kaugtuled hääbusid enne horisondil paistvaid halle mäetippe tuhmiks kumaks. Sõites läbi tormi, haaras selle lihtne öine ilu mind täielikult endasse.

Äkitselt hakkas rool mu pihkude vahel vibreerima ja auto viskus kursilt kõrvale. Tulin oma lummusest välja just viimasel hetkel ja jõudsin veel paremale pöörata.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0574)