kaanepilt
 
mant 2021

Sügis on täies jõus ja suvised lõbud seljataga. Kätte on jõudnud mõtiskluste, uurimiste ja süvenemise aeg. Just seda pakume oma lugejatele ka meie siit tuumakatla veerelt. Käesolevas numbris on pikkadeks sügisõhtuteks, mil tuul ja vihm akna taga rabistavad, mõned veidi pikemad artiklid ja arvustused, keskmisest veidi enam on ka jutte. Hubast tuumavalgust Teie kodudesse.

Seekordse kaanepildi on joonistanud inimeste truu virtuaalabiline Midjourney.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ARVUTIMÄNG: "Super Mario 64" (29. september, Põhja-Ameerikas avaldamise aastapäev)

See on Nintendo 1996. aasta platvormmäng, esimene 3D mäng Super Marioga. Mäng sai kiita nii kriitikutelt kui rahvalt, 2015. aastaks müüdi seda peaaegu 12 miljonit eksemplari ja seda arvatakse kõigi aegade parimate mängude sekka. Printsess Virsik kutsub Mario enda lossi kooki sööma. Kohale saabudes avastab Mario, et Bowser on lossi tunginud, vangistanud printsessi ja võtnud ära tema 120 väetähte. Väetähed on peidetud lossi maalidesse, mis toimivad portaalidena teistesse maailmadesse, kus Bowseri käsilased neid valvavad. Ent lisaks vaenlastele kohtab neis sõbralikkegi tegelasi. Mõne väetähe saab kätte eriliste ülesannete täitmise, näiteks ühelt tasemelt 100 kuldmündi korjamise eest. Kui Mario on küllalt väetähti ära toonud, avanevad tema ees järjest enamad toad ja koguni kaks uut korrust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Autor Aino Pervik

Lavastaja, dramaturg Jaanika Juhanson

Kunstnik Johannes Valdma

Valguskunstnik Märt Sell

Helilooja Argo Vals

Grimmikunstnik Evelin Sulg

Heli- ja valgustehnikud Anselm Püvi ja Rene Topolev

Online režii Rene Topolev

Mängivad Liia Kanemägi, Riho Rosberg

Esietendus Kellerteatris 1. oktoobril (ülekanne)

kunksmoor02

Viimasel paaril aastal on mul õnnestunud näha õige mitut Kellerteatri etendust tänu sellele, et tänapäeva tehnikaimed toovad elamuse koju kätte. Nii ka seekord: vaatasin esietendust koduselt ekraanilt. Päris reaalajas õnnestus tabada küll vaid killuke, sest tehnikanõidus nõuab veidi kangemat võrku, kui mul päeval metsa vahel levis, aga õnneks püsis ime hilisemate tundideni, kui täiskasvanud inimesed enam päevaloojanguga võidu ei pea rabelema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

LOTR The Rings of Power logo

Kui kuulsin, et Amazon hakkab Keskmaast sarja väntama, tundsin korraga nii rõõmu kui ka hirmu. Ühelt Poolt on tore, kui mingi osa legendaariumist jõuab ka kinolinale või teleekraanile. Teisalt valdas mind õud, et mida siis seekord algmaterjalist välja jäetakse või hoopis juurde pannakse. Kui Peter Jacksoni “Sõrmuste isanda” triloogia suutis mõningate mööndustega raamatutele üpris truuks jääda, siis sama režissööri “Kääbiku” filmid sisaldasid juba rohkem stseene ja tegelasi, keda raamatutes polnud. Muudatuste tegemine pole iseenesest halb, kuid niivõrd võimsa algmaterjali puhul peavad need olema väga hästi põhjendatud. Kuid paraku leidsid need “Rings of Powers”`is või “Võimusõrmustes” aset kõige ilgemal moel.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Andy Mientus: Fraternity. 368 lk.

Amulet Books. New York 2022.

fraternity

Ei juhtu just sageli, et sulle satub ette raamat, mida loed järgmise päeva arvelt hommikul kella seitsmeni. Ja niimoodi kahel ööl järjest. Veel harvemini tuleb ette, et raamat haarab su nii endasse, et pärast tagakaane sulgemist alustad kohe köite lugemist algusest peale. Kuna tahad kogu seda lugu uue pilguga üle lugeda, tahad tagasi nende lahedate tegelaste ägedasse maailma, tahad uuesti lugeda neid lahedalt eneseiroonilisi lauseid ja vaimukaid dialooge.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Seal kuskil e-raamatute kirjastamise sügavates katakombides, maailma eest varjatult on indie-autorid keetnud kokku uue ulme alamžanri, mis hiilib nüüd mööda e-kaubamajade varjulisi nurki. See on LitRPG, mille lood toimuvad samuti virtuaalsuse kõige veidramates paikades.

Indie autoritele omaselt ei hiilga paljud nendest raamatutest täiuslikkusega, leidub kirjavigu, lonkavaid lauseid, mida märkan aeg-ajalt isegi mina, kes ma ei ole pehmelt öeldes just inglise keele filoloog.

Aga see on seepärast, et LitRPG autorid on suuremas osas nagu eesti ulmekirjanikud, nad ei ole professionaalsed kirjanikud, neist enamusel on mingi põhitöö, mille kõrvalt nad oma töid kirjutavad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ma teinekord öösiti, siis kui midagi muud enam ei jaksa, aga magama minna veel ei taha, et siis öösiti ma guugeldan. Teen internetis mõtestatud ja mõtestamata otsinguid. Mõtestatud otsingud on siis mingid vanad mõtted-mälestused, mida vaja kontrollida ning mõtestamata on sellised uitmõtted, millest saab mõni otsing. Kuna ulme ja eriti bibliograafia mul pidevalt peas, siis on ka otsingutel pea alati ulmeline mekk küljes.


Raadioulme ajalugu sai 13 aastat pikem

Ausaltöelda, ei mäleta, mida ma Digaris otsisin, aga kuidagi jõudsin ma ennesõjaaegse raadiokavani, kus oli kirjas, et 17. augustil 1939, kell 21.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pilt1


Edgar Rice Burroughsi maleharrastusest on üsna napilt andmeid. Ta ise on ühes kirjas maininud, et tubastest meelelahutustes eelistab malet ja bridži, aga tema lemmikharrastused olid siiski väljas värske õhu käes nagu näiteks golf. Teada on, et 1920te algul oli tema püsimängupartneriks tema sekretär, kes aga kippus kirjanikku alatasa võitma. Võib-olla sündiski romaani Marsi malemehed / The Chessmen of Marsideejust omalaadse kättemaksuna sekretärile, kes muide on romaani avaridadel ka nimeliselt ära mainitud.

Igatahes 1922. aastal avaldas Burroughs romaani Marsi malemehed / The Chessmen of Mars, kus ta lõi Barsoomi male ehk jetani. Burroughs avaldas teksti 1922. aasta algul kuues osas ajakirjas Argosy All-Story Weekly ning ühtede kaante vahel alles aasta lõpus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

krono

Kronošütist
Tamur Kusnets

„Kronošütist“ on žanripuhas ulmeromaan, milles lähenetakse irooniliselt, kuid samal ajal surmava tõsidusega ajarännule, eriteenistuste eugeenikaoperatsioonidele ning kohtumistele väljasurnud kultuuridega. Mida pakub paleoliitikum anta-, prota- ja muudele agonistidele ning mida ta neilt ka võtab, on humoorikalt, ent realistlikult kirjeldatud jahientusiastist erusõjaväelase pilgu läbi. Kuidas toimib neandertali hõim, kuidas tegutsevad sonderkomandod etnilise puhastuse läbiviimisel ning mil moel proovitakse minevikus toimunut muuta ja mida see tulemusena tähendab kaasaja jaoks, selgubki Tamur Kusnetsi uues mahukas romaanis. Militaarid, teadlased, kannibalid – selline on umbkaudne läbilõige pleistotseeni tegelastest. Erinevate gruppide tegevust jälgivad kulinaarse huviga koopakarud, hundid, lõvid ja iseäranis koopahüäänid, kes ei jäta kellegi hulgast obrokit võtmata.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Marie Sinivee 

Ulmestaar Marie Sinivee

Ma olen Marie. Käin kunstikoolis, olen tuumanoortes, aegajalt käin kliima kokkutulekutel ja jalutan mööda kunstinäitusi.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel loen raamatut Blake Crouch’i poolt nimega “Dark matter”.Raamat on üli hästi kirjutatud, soovitan kindlasti ka teistel lugeda. Viimasel ajal olen sõbraga mänginud uut mängu nimega “stray”, mis räägib kassist, kes üritab tagasi oma sõprade juurde jõuda.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Minu jaoks teeb raamatu huvitavaks tegelaste areng raamatu vältel ja maailm, milles ta elab (Mis planeedil?  Milline on ta ümbrus? jne).

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+TõnisSel kuul lasin jutte arvustada oma kuuenda klassi rühmal. Kuna eelmisel kuul tegid kaheksandikud minu meelest liigagi sõbralikke arvustusi, proovisin seekord kõigile rõhutada, et olgu nad rahumeeli kriitilised - et nad ei saa minu käest plusspunkte selle eest, et neile võiks meeldida üks ulmejutt. Ikkagi oldi enamjaolt väga ulmesõbralikud. Sel kuul neil vedas kah - ülilühijuttude võistlus tähendas, et nad said rahulikult lugeda mitut teksti ja valida välja lemmiku, pealegi olid tekstid läbinud mingi hindamissõela (ja võistlusele saadetud juttudena ka enesekriitilisema autori sõela). Seekord kleepisin-lõikasin kõik nende muljetused – arvasin, et kui mõni ongi vähem detailne, siis mingi meeleolu või arvamuste paljususe mõttes on ta ikkagi teretulnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 


Selvi astus veel ühe sammu laevatekil, mille raske sisepõlemismootor ta jalge all mürises. Ta suunas ühelasulise käsimusketi enda ette, varjude poole, sihik üles alla värisemas. Ta sülitas tahma hõngulise läraka kõrvale, liigutamata pilku ainsalt kastilt kogu mustava taevalaotuse all.

 Ta otsis olendit, keda oli ennist peasillalt näinud kaduvat nende samade kastide taha. Pilt tolle jõletutest kihvadest ja säravatest, justkui põlevatest silmadest, pani tal judinad üle kere  jooksma. Miski hiilis vist eelmises Pilvepordis pardale, mõtles naine.

 Selvi astus sammu edasi. Krigin, mida pingul tekilauad tekitasid, panid ta julguse vääratama. Kas see asi kuulis mind? Kas ta ründab? Justkui vastuseks oma küsimustele kuulis ta heli, mis väga meenutas naisele küünte kriipimist vastu metalli, krigisev ja külm, armutu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Iga kord enne etenduse algust piilun kardinate vahelt saali ja alati on vaatepilt sama. Kõik kohad on täis. Mitte kunagi pole me pidanud tühjale saalile esinema. Silmitsen sumisevat rahvahulka, lasen kardinal oma kohale langeda ning suundun tagaruumi. Ühe lampidega peegli ees sätib end Leo. Või nagu rahvas teda teab – mustkunstnik Kurg.

Lähen teise peegli ette, pistan krunni musta sule ja vaatan, et meik oleks korras. Leo on kindel, et ühel õigel mustkunstnikul peab olema assistent ja selleks pean just mina olema. Minu ülesandeks on kanda punast kleiti, naeratada ning teeselda, et aitan mustkunstniku laval rekvisiitidega. Kuigi tõde on selles, et Leol ei ole mind vaja.

Ma olen näinud, milleks see mees võimeline on. Ta suudab mõttejõul esemeid liigutada, purustada sõrmenipsuga ehitisi ning ravida käeviipega haavu. Olen Leolt uurinud, miks ta teeskleb, et tema võimed on vaid paljas illusioon.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tere! Kirjutan teile, et saada mingitki ekspertarvamust.

Tean, et olete riigi üks parimaid spetsialiste vaimse tervise alal.

Lugu, mida nüüd lugema hakkate, tundub täiesti uskumatu. Kui see poleks juhtunud minu vennaga, arvaksin, et tegu on lihtsalt mõne narkomaani luuludega. Samas tean, et mu vennal ei olnud probleeme narkootikumidega ja isegi alkoholi tarbis harva. Ta oli alati kaine mõistuse ja loogikat esikohale seadva mõttelaadiga. Ilma selleta poleks temast saanud IT-ettevõtte vanemarendaja.

See uskumatu lugu juhtus eelmisel suvel. Allpool on venna kiri, mille me leidsime haiglapalatist peale tema kadumist.

 

Palun see kiri edasi anda mu pereliikmetele!

 

Tere, vennas!

Tean, et just sina loed seda teksti.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Iga päev algab samamoodi. Esmalt vaatan üle süsteemiuuendused, seejärel uuemad erialased suunitlused, lülitan külastajatele mõeldud kasutajaliidesed tööle ning sõidutan neist diagnostika üle. Mitte, et ma kunagi ühtegi suuremat viga või väärkasutust kohanud oleksin, kuid seesinane järjestus on standardprotseduur, mis läbitakse igal hommikul. Nii juba seitse aastat kaheksa kuud ja kaksteist päeva.

Kella viie ajal saadan välja teavitused ning seejärel on aeg veebitellimustega tegeleda - kõik hea raamatukoguhoidja vaimus! See viimane on selle seitsme aasta jooksul ka mõnevõrra täiustunud, saan ma uhkusega nentida. Läbi kogemus- ja lugemusõppe, läbi lõputute testimiste ja tagasisidestamiste on minust parem raamatukoguhoidja saanud, olles täpselt nii ideaalne kui olevikuhetkes võimalik.

Kella kaheksa ajal saabub inimene, kes millegi pärast on pandud tegema tööd, millega ma ise hakkama saaksin, sealjuures kiiremini ja täpsemalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Ehk olete te kuulnud sellest, et voodi all elavad koletised. Ei? Kuid just nii see on. Täpselt samamoodi nagu ka koletiste maailmas, mis meie omaga kõrvu käib, räägitakse ilutistest, kes elavad voodi peal. Koletiste maailmas nimelt magatakse voodi all. Seal on üldse kõik asjad teistpidi, meie jaoks vähemalt. Nende jaoks on see kõik jällegi tavaline ja meie oleme imelikud. Ning kui midagi on imelikku, siis kiputakse seda kartma. Selle pärast ilutised kartsid koletisi ja koletised ilutisi. Nii oli see kord juba seatud.

Kuid ühel saatuslikul õhtul, mitu-mitu aastat tagasi, juhtus midagi ootamatut.

Üks pisitillu koletis, kes ei uskunud, et ilutised üldse olemas on, upitas sel pimedal ööl oma käe eriti kõrgele. Niisamuti kui ka üks väikene ilutis, kes kaheldes koletiste olemasolus, upitas käe eriti sügavale voodi alla.

Ühel hetkel said käed kokku.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Ja-jaa!“ urises Joosep, ajades VR-kiivrit peast. Juba tükk aega oli keegi tema käist sikutanud, kuid ta ei saanud ju niisama mängu pooleli jätta – esiteks tuli leida salvestuspunkt.

Kindlasti oli see tüütu naaber või õde, kes ootamatult külla tuli ning nüüd, nähes suurt segadust ses ühetoalises korteris, leidis, et peab selle tekitajaga tõsise jutuajamise pidama. Keegi teine siin ei käinud.

Ta sai kiivri peast ja vaatas sikutaja poole. Seal seisis pisikene mehikene.

„Jaah?“ venitas Joosep.

„Peremees! Kas sul süüa on?“ piiksus mehike.

„Süüa?“ Joosep sügas oma mängimisest higiseid juukseid. See oli hea küsimus. Ta polnud tükk aega midagi söönud ning päris maailmas tuletas see end kohe häirivalt meelde.

„Kiirnuudleid peaks olema,“ ajas ta end püsti. „Teen sulle ka?“ Ta pani vee keema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Roland astus trammile. Uks sulgus ta seljataga selle alatise kärgatusega, millega Tallinna trammide uksed sulguvad. Vastu hoovas vana sõiduki kibe-tuttav lõhn. Mees võttis istet.

 Inimesi polnud väga palju, see oli pühapäeva viimane tramm, peaaegu kesköös sõites. Rolandi pea vajus tahes-tahtmata vastu akent, Ennu juures võetud hilised napsud polnud kunagi parim idee olnud, kuid nüüd lubas ta endale, et see oli tõesti viimane kord.

 Rasked laud vajusid pea iseenesest kinni. Las need siis minna, jõudis mees veel enne magama jäämist mõelda.

 Ta ärkas tugeva raputuse peale. Roland ei tahtnud kohe silmi avada, kuid see sakutamine, mille osaliseks ta sai, oli liig ka tema jaoks.

 “Türa, mida?” pobises ta käriseval häälel.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Imelikust ja ebaharilikust Uppuvas Linnas puudust ei tule. Üldiselt on kohalikud elanikud kummaliste juhtumistega harjunud ning ei pilguta Korralikus Kõrtsis bridži mängivate koerte peale silmagi. Mõned lood panevad aga ka neid, konjakis ja meresoolas karastunud inimesi pimedal tänaval üle õla vaatama ja pakse kardinaid akende ette tõmbama. Üks selline juhtum leidis aset möödunud nädala paiku.

Kui linna südamest, Suurelt Tähtsalt Väljakult, põhja poole jalutada, jääb esmalt vasakut kätt Soolane Maja, kus salapärased sõelujad kullahinnaga nuusksoola valmistavad. Hiljem võib paremal märgata Halli Õlletuba, mis on madruste ja kalameeste redupaigaks. Viimaks tuleb aga vastu järsk kivine kallas, mille murenenud kaljusse on raiutud Suur Sadam. Sealsamas, külma tuule ja soolaste pritsmete meelevallas, seisab valge silt, millele on mustade tähtedega kirjutatud “Kajakate toitmine keelatud”.

Loe edasi...

{SILDID}
 


William Hope Hodgson (15.11.1877–19.04.1918) elas küll vaid neljakümne aastaseks, aga jõudis 14. aastaga kirjutada sellise koguse tekste, et käesoleva sajandi teisel kümnendil ilmunud autori kogutud teosed hõlmavad viis suureformaadilist köidet, mil mahtu 450–550 lk. Tänapäevaste romaanide mõõtkavas pole ju palju, aga kui mõelda, et see kõik sai suuresti kirja pisut enam kui kümne aastaga ning et lõviosa neist köidetest moodustavad lühilood...

Hodgsoni looming on suuresti küll õuduskirjandus, aga mehe õudus on sageli SF-varjundiga ja kindlasti võib Hodgsoni loomingut pidada H. P. Lovecrafti suureks mõjutajaks. Kuigi autori loomingus on tähtsal kohal postapolikud visioonid ja tondilood, peetakse ta puhul peamiseks siiski merelist temaatikat.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pilt majas

Lühijutt «Pilt majas» on kirjutatud 12. detsembril 1920, esimest korda avaldati see väljaande National Amateur suvel 1921 ilmunud numbris, mis kandis daatumit ’juuli 1919’. Jaanuaris 1924 avaldas loo ajakiri Weird Tales, kordustrükk loost ilmus samas väljaandes märtsis 1937. Et kirjanik 15. märtsil 1937 suri, oli siiski vaid kurb kokkusattumus. Raamatukaante vahele jõudis pala 1939. aastal kogumikus «Kõrvalseisja ja teised» (The Outsider and Others).

Uurijad on loos märganud paralleele ja mõjutusi Edgar Allan Poe «Usheri maja hukust» (The Fall of the House of Usher; 1839) ja Arthur Conan Doyle’i «Punaste pöökide mõistatusest» (The Adventure of the Copper Beeches; 1892).

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0597)