„Full Murderhobo” raamatusari: „Something”, „Anything”, „Everything”

Autor: Dakota Krout

Keel: inglise 

Ausalt öeldes olen ma juba mõnda aega selle arvustuse otsas istunud. Läbi sai ju loetud, aga sõnadesse ei oska hästi panna, sest ma pole päris kindel, mis tunde see minus tekitas.

Lugu algab nii: meil on bard, kes räägib kõrtsis keelatud legende. Õigupoolest räägib ta neid lausa kolm päeva järjest – iga raamat on üks osa tema räägitud legendist.

Miks on need legendid keelatud? Sest need ei vasta „ametlikule” versioonile, ei paita kuningat ja aadlikke õige nurga alt.

Nii palju jutu raamistikust.

Lugu ise on aga lühidalt selline: Luke, meie peategelane, läheb külaväljakule, kus testitakse kõikide noorte maagilist potentsiaali. Kellelt seda leitakse, see saadetakse oma ala spetsialistide alla õppima, et saaks kiirelt maagiat sõjatandrile appi. Nii juhtub Luke’i sõpradega. Ühest saab võlur, teisest druiid, kolmandast bard. Luke aga saab saabast – täiesti otseselt. Temas on õhkõrn maagia potentsiaal, kuid midagi on selles ka katki. Kui kõik tema sõbrad (peale bardi) lähevad oma uute juhendajatega teise dimensiooni (peale bardi, kes jääb õpetajaga tavailma), kus aeg liigub teises tempos, raskeid õpinguid läbima, siis Luke lükatakse üksinda maagiat täis dimensiooni surema. Kasu temast ju poleks, milleks ressurssi raisata.

Luke pole sellega aga nõus ning kavatseb ellu jääda, võideldes kõigi kümne küünega saatusele vastu. Läbi valu ja kannatuste muutub ta aina vägevamaks. Keegi teda ei aita, ta peab ise hakkama saama.

Äkki isegi saab. Eeldusel, et ta oma tervet mõistust ei kaota – ta peab viiskümmend aastat üksi võitlema, et oleks üldse lootust dimensioonist välja pääseda. Õnneks leiab ta peagi omale sõbra. Sõber pole väga jutukas, aga asi seegi. Sõber on hiiglaslikust kondist nui. Sõber aitab tal ellu jääda.

Juba peagi elab Luke vaid selle nimel, et veel ja veel võidelda.

Ühel hetkel kutsutakse aga kõik õpilased dimensioonidest välja ning selgub, et Luke on ootamatult muutunud parajaks metslaseks, saades endale kiirelt hüüdnimeks Murderhobo (otsetõlkes mõrvar-kaltsakas). Ta suudab vaevu oma kunagisi sõpru ära tunda. Tema soontes vemmeldab veri ja püsiv võitlemise soov.

Neli sõpra, kellest kõik nüüd on eri vanuses ja erinevaid kannatusi täis, pannakse uuesti kokku ning neile antakse ühine ülesanne. No olgu, mitte päris ühine. Paar saavad oma ülesandeks vaadata, et Luke liiga pööraseks ei läheks.

Kõik nad teevad ägedaid asju ja saavad uusi võimeid. No ja siis teevad need neli aina eepilisemaid asju ja muutuvad legendideks. Ja siis muutuvad liiga kuulsaks ja lähevad peitu treenima. Seejärel lähevad kõrvalkuningriiki ja teevad seal kah säru. Ning siis kõik peale bardi lähevad „teise ilma” edasi. Bard jääb siis neid keelatud lugusid edasi rääkima – ning ka sellel rääkimisel on oma põhjus.

Et siis…tervik. Jah, tervik. See osa mulle meeldis, et kolm raamatut on tervik. Mitte sujuv tervik, aga raamistik oli põhjendatud. Lahedaid asju oli veel. Nagu näiteks mitme peategelase peaaegu suremine või ninast välja kasvavad õhku puhastavad lilled. Või ka see, et üks peategelastest oli paras töllakas, kes lahendas kõike oma rusikate või nuiaga, samas kui kõik teised proovisid miskeid poliitilisi lahendusi leida. No ja ka see, et tegelase nõrkusest sai tema tugevus.

Selles loos oli ägedaid elemente.

Aga lugu ise – ma pean tõesti kurbusega tõdema – mind ei kõnetanud. Midagi oli minu jaoks puudu või üle. Maailm tundus poolik ja tegelased tundusid kuidagi kahemõõtmelised. Luke võis olla kahemõõtmeline, aga teised oleksid pidanud olema võimekamad. Pealegi pole see lugu tegelikult mitte „Murderhobo” Luke’i tegemistest, vaid kogu nende bandest. Ehk oleks olnud siin abi toimetajast, et teha ilma selgemaks, tegelasi usutavamaks ja lugu puhtamaks.

Seega jah pean tõdema, et pigem ei meeldinud.

Paljudele see-eest meeldis. Goodreads annab väga hea hinde.

Igaühel oma teetassike.