Raamatuseeria „Dungeon Crawler Carl”, autor Matt Dinniman, on üks RoyalRoadi keskkonna tuntumaid edulugusid. Matt alustas seeria esimese raamatu kirjutamist aastal 2019 ning nähes, kui populaarsed need raamatud olid, hakkas neid aasta hiljem ka ise kirjastama. Nüüdseks on seeria kirjastuse all, uhke kuuldemänguna Audible keskkonnas, Webtoon annab vaikselt välja raamatu põhjal tehtud koomiksit ning käivad jutud sellest, et ühel hetkel võib näha ka sellel põhinevat lauamängu. No ja kui hästi läheb (me teame, kui kaua sellised asjad aega võivad võtta) võib kunagi näha ka teleseriaali.

Milles seisneb „Koobaste ja Karli“ fenomen? Noh, peamiselt selles, et see seeria pole igav.

Kaugel sellest. See võib olla naljakas ja absurdne. Ka sünge, tõsine ja verine.

See võib sisaldada goblineid, dünamiiti, laamasid ja jumalaid.

Aga igavust? Ei.

Lugu algab nii: Ühel külmal talveõhtul viskab Karl, meie peategelane, endale jope selga ja plätud jalga, et tuua tuppa oma eks-partneri kass Printsess Pontšik, kes läbi akna välja vupsas. Samal ajal hävineb maailm nende ümber ning Karl avastab end koos kassiga galaktilisest tõsielusaatest. Mitte nunnust tõsielusaatest nagu „Baar” või „Eesti otsib superstaari”. Või noh, staare otsitakse küll, kuid tegemist on verise meelelahutusega. Kogu galaktika elab kaasa, jälgides, kuidas inimkonna jäänukid mängivad ellujäämise nimel. Seda mitte omavahel (veel!), vaid erinevate peletiste vastu. Nende ellujääjate seas on ka trussikute, jope ja plätudega Karl ning tema äärmiselt uhke Pärsia kass Printsess Pontšik, kes peagi võtab nende duo juhtimise üle.

Ainus võimalus eluspüsimiseks on jääda publikule silma ning saada sponsorite toetuspakke. Selle kõrval tuleb hoida piisavalt häid suhteid üritust korraldava galaktikaülese mega-korporatsiooniga, sponsoritega, mängus eksisteerivate gildidega, teiste mängijatega, telesaadetega, kes tahavad sinuga intervjuud teha, fännidega, mentoriga ning mängu juhtiva tehisaruga (kellel on jalafetiš).

Kõlab absurdselt? Seda see on. Hetkel on lausa 7 raamatut parajat absurdi valmis ja järgmine tegemisel. Igav ei hakka. Leidub nii situatsioonikomöödiat, jaburaid tegelasi, olukordi kui ka dialoogi. Samas leidub ka omajagu võigast ja ebameeldivat. Ning sekka päriselulisi olukordi. Niipea kui sa mõne asjaga ära harjud. jõuavad seiklejad järgmisele korrusele, kus ootavad neid uued väljakutsed. Ei ole lihtsalt „tapa kolle”. On ka mõistatused, kaardimängud, jumalused ning seebiseriaalid, mis tahavad samas keskkonnas oma lugu jutustada.

Vahel on selle juures tunne, et on isegi liiga põnev. Nii põnev, et ei jaksa jälgida – uusi ideid tuleb lihtsalt liga palju peale. Kuid õnneks see tunne möödub.

Eestlane ütleks sellise segu kohta „pudru ja kapsad“. Samas täidavad pudru ja kapsad täitsa hästi kõhtu, seega proovigem, äkki hakkab meeldima.

*Kuna ilmselgelt naudib seeria autor absurdihuumorit, tõlkisin ma selles arvustuses rohkem nimesid ja mõisteid kui enamasti. See lihtsalt sobis kuidagi. Haa-haa, Printsess Pontšik!