Heal ajal elame, ulmeaustaja jaoks isegi väga heal ajal. Erinevaid eestikeelseid ja – mis veelgi parem – kodumaiste kirjanike kogumikke avaldatakse päris korralikult. Seekordne siis veidi teistsugune: jonnakalt mässuline hopepunk’i kogumik, kus üksteist lugu erinevatelt autoritelt kõik vähemal või rohkemal määral elujaatavalt läbi paksu ja vedela hellitavad lootust paremast tulevikust. Raamat näeb ausalt öeldes tõeliselt hea välja ning ka käes hoides tekib tunne, et sellega on ikka kõvasti vaeva nähtud. Kiitused on ära teeninud nii kirjandusliku poole kokkupanekul vaeva näinud Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees kui ka visuaalse külje eest vastutav Liis Roden. Kahjuks pean nentima, et tõeliselt nautisin antud kogumikus vaid väheseid lugusid, sest rohkelt oli sisemonoloogil ja mälestustel põhinevat filosofeerivat jutustamisstiili, mis kohe üldse ei ole minu lemmik. Samas mõned säravad pärlid leidsin ikka ja nende nimel tasus lugude laintesse sukelduda küll.

Harjusk - Häli Kivisild

Loo idee ja tegelased on vägagi korralikult välja joonistatud ning lugeja pannakse nõrgemale poolele kaasa tundma. Jutus on oma salapära, kuna vihjatakse kadunud tehnoloogilisele tasemele, aga kohati on seda salatsemist liiga palju, sest samal ajal lugejale antakse liiga vähe informatsiooni, et kuidas ja mis, tahaks rohkem taustsüsteemist aru saada, aga kahjuks ei oska autori mõtteid lugeda.

Läbilõigatud niidid - Miikael Jekimov

Seda aurupungilikku maailma olin ma korra juba külastanud ja selle ülesehitusega rahule jäänud. Nüüd lisati sinna detaile veelgi juurde ja see ainult suurendas lugemiselamust. Ja mis peamine, neid detaile tilgutati ilusasti loo käigus muu tegevuste vahel väikeste portsudena. Jutu sisuks olev kassi ja hiire mäng oli täiel rinnal nauditav, kuigi teatud juhtudel jäid lahendused veidi liiga lihtsakoelisteks või siis peategelased natukene tagasihoidlikeks. Samas lõppeda oleks võinud kuidagi suurema pauguga: hetkel selline teleseriaalilik hooajalõpp, et miski justkui lõpetatakse ära, aga peategevusliin jäi ka samas ikka täiesti avali.

Miljones päev - Kristjan Sander

Lugu oli igav, selline sisemine heietamine üksinduses ei pannud mingit moodi ei peategelasele kaasa elama ega ka muidu juttu nautima. Proovitakse küll teha lugu huvitavamaks pilguheidetega minevikku, aga kahjuks on need liiga episoodilised ja ühekülgsed. Taustamaailm on samas aga korralikult läbi mõeldud: detailid paigas ja piisavalt mitmekülgsed.

Tume Leek - Artur Räpp, Maarja Kruusmets

Seda juttu on ilmselt üht- ja teistmoodi kõik ulmelugejad juba kogenud: düstoopiline maailm, kus valed raamatud ja nende lugemine on võimuorganitele pinnuks silmas. Lugu iseenesest on kaasakiskuv ja tempokas, aga sisuga väga ei üllata: oli tuttavaid jooni nii „Fahrenheit 451“ kui ka „Man in the High Castle’i“ lugudega, lihtsalt toimumispaik oli natukene veelgi ulmelisemaks tehtud.

Õunapuu - Meelis Friedenthal

Igati korralik olmeulme, kus nii muuseas räägitakse alternatiivajaloolise maailma taust ära. Igav otseselt ei hakka, aga mingit huvitavat seiklust siit ka kahjuks ei saa. Muidu on sündmuste käik korralikult läbi mõeldud, aga selline sõidan-bussiga-isale-külla-ja-mõtlen-elu-üle-järele ei ole väga kaasakiskuv. Samas lugu on paraja pikkusega, nii et otseselt igav ka ei hakka.

Welwitschia Mirabilis - Lüüli Suuk

Lugu nagu isegi oleks: on probleem, millele proovitakse lahendust leida, on maailm, kus on olemas maagia ja mis väga ei erine meie omast. Samas intriige ja sepitsemist on rohkem kui sellesse väiksesse juttu ära mahub ning kahjuks ka tegelastega on kuidagi keeruline kontakti saada.

Kübeke elutervet vihkamist - Veiko Belials

Autor võttis endale suhteliselt raske ülesande: kujutada ette katastroofijärgselt iseseisvalt toimetama ja elu korraldama jäävaid lapsi. Aga see õnnestus täiesti viisakalt ning lugedes oli tunda seda trotsliku lapselikku jonnakust, millega tegelased nii paksust kui vedelast ennast läbi sumasid. Peamine häiriv asjaolu oli ilmselt teadmatus, et mis seal siis täpsemalt juhtus, et lapsed üksinda jäid ja omapäi pidid hakkama saama.

Vein Naanil - Kristi Reisel

Seda juttu nautisin ma täiel rinnal ja pidevalt muigvel sui. Huumor ja tegelased olid küll veidi lapsikud, kuid samas oli lugu ise mõnusalt tempokas ning kogu aeg juhtus midagi. Naff oli justkui Stitch, kes lihtsalt ei saanud kuidagi jätta asju puutumata, soovides tegelikult vaid igalt poolt võimalikult palju söödavat sisse vohmida, samal ajal kellelegi kurja või haiget tegemata. Ja nii need äpardused juhtuvadki ning seda oli huvitav jälgida.

Plahvatuse Le Gynil - Triinu Meres

Lühijutt algab igati tempokalt ja on täis seiklusi, õhk on põnevusest tiine: peategelane võtab endale ajakriitilise ülesande tuua lisavarustust, et kõik meeskonnaliikmed edukalt evakueeruda saaksid. Mida lugu edasi, seda rohkem aga muutub peategelane social-warrior'iks ning selles meeleolus ka loo teine pool möödub ning varjutab loo seikluslikkuse. Teise järgu inimesteks lahterdamine on ka hetke ühiskonnas tõsine probleem, aga selle lahkamine tappis minu jaoks teised huvitavad aspektid loo juures ära.

Kiirituskuu sõnnik - Laura Loolaid

Igati tugev maailm on püsti seatud ning omanäolised tegelased sinna pandud. Üllatusi jagus siin ikka korralikult, loo lõpuni. Omamoodi stiilipuhas oli ka kindlasti, aga veidi liiga võõrikuks oli tehtud. Tundsin, et pean pidevalt loo sisu nautimise asemel proovima dešifreerida, et mis autor siin sellega täpselt mõtles. No ja see kanapoja lugu tundus kohati nii absurdne – kas tõesti bioloogilist massi inimeste enda väljaheidetest ei oleks saanud kasutada, et süüa regenereerida?

Tapjaprints - Manfred Kalmsten

See lugu ei olnud ikka kohe üldse minule. Esiteks peamine tegevusliin, mis veidigi huvi äratas, oli see teine, vanem, mida ainult episoodiliselt lugejale näidati. Ning siis see esimene, mis kogu aeg fookusesse toodi, oli põhimõtteliselt klaasipõhja vaatamine ja oma minevikutaagaga baaris kohtumine. Samasugused tunded valdasid mind kunagi ka autori „Lumemarjaverd“ lugedes: ei ole sellised lood minu jaoks. Justkui võetud DnD-maailma lugu ja siis see jutustatud Strugatskite stiilis. Samas idee oli igati ontlik ja ka hetkel aktuaalne, kuna stereotüüpidest on väga raske lahti lasta, eriti kui need on veel traditsioonideks vormunud.