„Kübeke elutervet vihkamist“, koostajad Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees

Kujundanud Liis Roden

 Fantaasia 2024, 327 lk

Et siis Eesti esimene lootuspungi kogumik. Üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt, mis kogumiku koostaja Kalmsteni sõnul „ … võiks inimestesse süstida lootust ja üldse arusaamist parema tuleviku võimalikkusest, … „

Ma alustan veidi eemalt ja peamiselt vist sellest, et kõik on subjektiivne. Hakkasin raamatut lugema nädal enne suvepuhkust ja mitte esimesest loost viimaseni vaid läbisegi, valides selle järgi, kes kirjanikest rohkem huvitas. Samal ajal maadlesin terminiga. Lugesin Kääramehe Reaktoris ilmunud artiklit ja ühtteist teemakohast veel veebist ja piinlik küll, kuid absoluutselt ja jonnakalt – ei saanud aru. Mulle tundus, et mistahes lootus selles ökoloogilises ja poliitilises tagumikus, kus me hetkel asume, saab sündida üksnes kolmel moel: läbi eskapismi, totaalse ignorantsuse või rumaluse. Lugesin raamatu läbi ja sinna otsa omavalitsuse korralduse selle kohta, et pean oma igati ontlikule täielikult heki varjus olevale kompostihunnikule kaane peale panema. Ahastasin ja sõitsin paariks nädalaks Balkani poolsaarele. Esimese hooga tundus ok, vaade hotelli rõdult oli imeline – ühel pool meri ja teisel pool mäed, vahemaa ühe ja teiseni 400 m. Olles paar päeva mediteerinud supisoojas meres, tekkisid plaan, Googel ütles, et mõnikümmend km üle mäe on looduskaitseala. Rentisin auto ja termin kõigi oma seletustega ründas kohe, kui linnast välja jõudsime. Lootus, et miski hea on võimalik? Hah, ma oleks ääre pealt peksa saanud selle eest, et sõitsin vastavalt kiirusepiirangule. Turismipiirkond, mägiteed on täis spetsiaalseid taskuid, kus saab auto kinni pidada ja tõesti, täiesti hingematvaid vaateid nautida või pildistada, kuid seda üksnes vaadates kaugele ja kõrgele.  Pildistada, nt mägede taustal tee ääres seisvat last, on võimalik üksnes ülalt poolt põlvi – sest vastasel juhul jääb pildile nagu ta seisaks prügimäel. Helge tulevik? Hahaha. Ma jätan siinkohal kirjeldamata turismipiirkonnast väljas olevad külad ja need kaks ema, kes veepiiril elavaid peopesa suuruseid krabisid kividega surnuks lõid, naerdes, kätte saamiseks, selleks, et lastele näidata. Helistasin targale sõbrale ja nõudsin mingisugustki arusaadavat selgitust, miks ma pean oma kompostihunnikule kaane peale panema ja mis mu kõrvitsatest siis saab. Sõber ütles, ära muretse, koht, kus kõrvitsad kasvavad, on kõrvitsapeenar – kaant pole vaja. – Aga talvel? – Koht, kus suvel kasvavad kõrvitsad, on talvel ehitusjärgus olev kõrvitsapeenar, kaant ei ole vaja! Mul sai kohe parem, hingasin välja aga ainult õhtu kella viieni. Sest nagu selgus, absoluutselt imelisel looduskaitsealal, täiesti selge veega (sest peaaegu kõik, kes seal kunagi elasid, on juba välja surnud) rannas saab ujuda üksnes kella viieni. Kella viiest hakkab avamere poolt randa tohutus koguses olmeprügi tulema ja varsti ronivad kõik veest välja, sest muidu leiad end hulpimas keset vorsti nahku, pakendeid ja hügieenisidemeid. Seejuures, mitmel järjestikusel päeval ja hommikuti oli rand alati puhas. Kas koristati või vedas meri tagasi, ei tea. Aga aeg läks, hulpisin meres, põlesin ära, sõin end melonist kaks kilo kergemaks ja mõtlesin palju, tulevikust. Aklimatiseerusin mitmes erinevas mõttes ja siis korraga, kuidagi märkamatult, sain aru. Kõigest ja lootuspungist muu hulgas. Termin ja kogumiku lood haakusid nagu haakuvad pusletükid, mõistetavaks tervikuks. Perse, loomulikult, on juba käes ja läheb üksnes hullemaks, kuid ega ükski neist lugudest seda ei eita ega pisenda. Kõik need lood on hoopis muust, on laias laastus sellest, et olgu olukord milline tahes, ükskõik, kui hull, mingi lootusepojuke paremuse suunas leidub ikka. Iga perse saab ükskord otsa ja võib-olla on siis kõik teisiti, kuid kusagil on ikka see piir, kust läheb paremaks või vähemalt mitte enam halvemaks, peaasi, et alla ei vannu. Iseasi on muidugi see, et „paremaks“ ei ole mingi universaalne mõiste. Kellegi jaoks „parem“ on teise jaoks selgelt vastupidises suunas ja … Ses mõttes üllatusi ei olnud, kõigis lugudes päästeti ikka ennast või inimkonda. Väärtused, mis hoidmist või vähemalt esile tõstmist väärisid, olid armastus, inimlikkus või inimeseks jäämine (kaastunne, abivalmidus), võib-olla veel midagi. Ja vaid ühes loos istutati üks puu.

Ma tegelikult saan aru, et ma juba maast ja ilmast ja teemast välja. Seda veel ainult, et see kogumik tekitas mus tohutult mõtteid. Pööraselt tahaks arutada üldiselt ja iga loo üle eraldi. Ja ma olen arutanud, pmts kuu aega lugusid (ja õnnetut terminit veel eraldi) peas kaasas tassinud, harutanud, vaielnud. Küll mitte kirjandusteoreetilises võtmes, peamiselt ideede üle, heast ja halvast, lootusest. Mõte kirjutada ja avaldada just selliseid, lootuskeskseid lugusid, on hirmus hea mõte.

Aga lugudest siis. Kristjan Sanderi „Miljones päev“ on minu lemmiklugu selles kogumikus (oli enne puhkust ja on seda jätkuvalt (muig)). Selles loos on kirjeldatud minu unistuste elu. X ajahetkel enne inimkonna lõppu valib tehisintellekt välja x arv inimesi ning saadab nad ühe kaupa erakuelu elama tähtedele, kus nad ei vanane. Ja  lugu ongi ühe sellise inimese elu kirjeldus võõral planeedil. Väga sümpaatse elu kirjeldus, minu meelest. Inimene elab seal, sööb pähkleid, teeb sporti ja istutab puid. Ja nii mitutuhat aastat, vaatab kuidas tema istutatud puud suureks kasvavad ja surevad ja istutab siis järgmised. Sekka mõned kulinaariateemalised pealesunnitud interaktsioonid kohaliku faunaga. Kuni x päevani, kui ammukadunud tehisintellekti poolt korraldatud laev ta taas ohutuks muutunud Maale toimetab. Nagu veel teisigi tema sarnaseid. Et nad siis uue tsivilisatsiooni looksid. Oh. Tule tuul ja vii mind ära Querney 1-le, järgi tulla ei ole vaja ...

Väga meeldisid Häli Kivisilla „Harjusk“ ja Laura Loolaiu „Kiirituskuu sõnnik“. Mõlemad lood toimuvad katastroofijärgses maailmas, Kivisilla oma naturaalmajanduslikus agraarühiskonnas. Tööstus- ja/või (pigem) infoajastu on oma otsa leidnud. Tööstused ja tehnika on valdavalt hävinud. Alles jäänud inimesi kummitavad näljahädad ja epideemiad. Arstimisega tegelev Ilo saabub iga-aastasele laadale, kus kohtab vana kallimat, kelle ta kunagi velskriks õppima minnes maha jättis. Vanuse poolest veel üsna noor mees on juba suremas, kuid miks?

Tasakaalukas, hea kirjutamise stiil. Normaalsed dialoogid vaheldumisi meenutuste ja sisekõnedega, kõik on kuidagi hästi põhjendatud, omal kohal. Huvitav lugu, mis toimub hästi kirjeldatud maailmas. Värvikad, arusaadavatel motiividel toimetavad tegelased. Mulle meeldib Ilo avatud meel, meeldib, et suurem kasu sündis müstika ja teaduse ühendamisel mitte nende vastandamisel.

Loolaiu loo tegevuspaik on fantastilisem. Radiatsioonisaaste tagajärjel on toimunud mutatsioonid, Maad asustavad erinevad, üksteise suhtes vaenulikud mutandid. Loo peategelased elavad kinnises ja enam vähem turvalises linnas, kuid varanduse leidmise soovist ajendatuna võtavad ette ohte ja seiklusi täis teekonna linnast välja.

Täiesti erilise, muheda vaibiga lugu. Armas ja mitte kordagi õel, nö keel põses huumor, mis muu hulgas väljendub tegelaste nimedes ja väljamõeldud sõnades. Värvikad tegelased ja leidlikud olmet kirjeldavad detailid (Exiti vapp või toidukonteiner Kidur Kanapoeg jpm). Väga meelelahutuslik. Nii Kivisilla kui  Loolaiu lood lõpevad selgelt kogumiku peamist ideed toetava seisukohaga.

Meeldis Meelis Friedenthali „Õunapuu“. Mõtlikum ja sügavam, kuidagi eriliselt rahulikult kulgev lugu noormehest, kes külastab oma isa. Suurem osa loost on noormehe sisemonoloog bussireisi ajal, milles ta kirjeldab Maal valitsevat olukorda. Sõjad ja pandeemia ja lisaks veel Maad tabava asteroidi oht, mis reisi hetkeks on küll möödas, kuid läbielatud lõpu ootus ei ole noormehest ja arvata võib, et ka teistest Maa elanikest jälgi jätmata mööda läinud. Või kui, siis vahest üksildasevõitu vintsketest vanameestest, kes vaatamata kõigele söövad kala ja istutavad õunapuid … Hõrk.

Meeldis Manfred Kalmsteni „Tapjaprints“. Ei mäleta, millise loo järel ma Kalmsteni lugu lugema hakkasin, aga see oli pmts esimesest lausest peale ere naudingu hetk, nagu oleks kusagilt raskelt töölt koju jõudnud. Lause läks heaks, dialoogid normaalseks, tegelased mitmetahuliseks ja veenvaks. Kaunis keel ja laitmatu stiil, lisaks oskus laveerida aegade vahel ning viited kultuurilukku (ekstra tnx nipsu eest nn Kõrge Risti pihta). Elult veits peksa saanud haldjaprintsid, surnuks joodud armastus ja tumemusta huumorit viljelevad jumalad. Lugu ümber jutustama ei hakka, aga kui ma peaks valima kogumikust ühe ainukese kõige rohkem meeldinud või olulisema mõtte, siis see tuleks siit, kohanemisest …

„Me ei hävi, kui me murrame vanad tavad, ent me hävitame end, kui neid tavasid pimesi järgime.“ /---/ „Me peame muutuma.“ (lk 317)

Kogumiku nimilugu, Veiko Belialsi „Kübeke elutervet vihkamist“ on lugu, millest ma mõnes mõttes aru ei saanud ja ma kahtlustan, et just sellisena see mõeldud ongi. Kamp erinevas vanuses ja tervislikus seisundis lapsi elavad mingisugustes tunnelites ning unistavad Maa ja inimeste nägemisest. Muul ajal püüavad mitte mäletada, lihtsalt olla ja elus püsida. Kirjanikul on väga hästi õnnestunud tabada väikestele inimestele omast siirust ja tarkust, luua südant kriipiv, rõhuv ja samas lootust süstiv õhustik. Ega muud ei oskagi, suurepärane tekst.

Ülejäänud lood meeldisid vähem. Kristi Reiseli „Vein Naanil“ on pöörane seikluslugu rohelise rääkiva koeralaadse eluka, elusalt maetud jumalanna ja usufanaatikutega. Mõistan, et lugu on hea, aga see pole see huumor, mida mina armastan. Lüüli Suuk „Welwitschia Mirabilis“ lool tundub mulle tohutu potentsiaal olevat, mida kirjanik kahjuks ära ei kasutanud. Liiga palju, liiga tihedalt ja võib-olla lõpuni läbi mõtlemata? Algus on hea, kõik läheb käima, põnevus kasvab aga lõpuks on kuidagi möh. Karakterid ei ole veenvad ja see nimitaim, ma ei saanudki sellest üle – no ei ole kaktuseline ja see info on täpselt kahe kliki kaugusel ju! Miikael Jekimovi „Läbilõigatud niidid“ valmistas kergelt pettumuse seepärast, et siiani on Jekimovi tekstid (vähesed, mis ma lugenud olen) tundunud mulle peamiselt igavatena. Aga sel korral nii ei olnud. Väga dickensilikus maailmas toimuv kelmilugu rõhutud vaeslaste, maffia ja tsepeliinidega. Pikad, atmosfääri hästi edasi andvad kirjeldused jn, lugu tundub huvitav, isegi põnev, kuid seda ¾ loo ulatuses. Lõpp vajus ära, iga laternaposti varju eraldi kirjeldamine hakkas tüütama ja ega lugu ka eriti kuhugi välja ei jõudnud. Artur Räpp ja Maarja Kruusmetsa „Tume leek“ on kosmoselugu põlvkonnalaevaga Maalt teisele planeedile migreeruvatest inimestest. Kahjuks on laevale muude hulgas ka mingid Varrod sattunud ja kehtestanud korra, kus naisi käsitletakse peamiselt sünnitusmasinatena. Raamatukogutöötaja Annale selline elukorraldus ei sobi ja mulle lugu ei meeldinud, sest teema on tõsine ja rõhuv ja ma praegu ei taha sellest lugeda. Ja lõpetuseks veel Triinu Merese „Plahvatus Le Gynil“. Merest varasemalt lugedes olen jõudnud arusaamisele, et meil on kusagil, võib-olla algosakeste tasemel, fundamentaalselt erinev arusaam sellest, mis on hea ja mis on halb ja tulenevalt, ma lihtsalt ei saa temast aru. Nt suur osa tema superkangelastest näivad mulle enamasti lihtsalt ennast ja teisi ohustavate lollidena, jms. Ka „Plahvatuses …“ on minu jaoks kõik valesti ja ebaloogiline. Alustades inimeste poolt ahvidest inimesi algselt teenindama loodud bonodest. Nad on väga inimesesarnased, kuid füüsiliselt võimekamad ning emotsionaalselt tundlikumad. Ja ma ei saa aru. Milleks aretada endale orje, kes on emotsionaalselt veel tundlikumad kui me ise olemegi?? Mul on endagi emotsioonidega koguaeg tegemist, ma ei viitsiks elus tegeleda veel tolmuroboti omadega. Kohati mulle meeldib, kuidas Meres kirjutab, tal on väga omapärane keel, kuid sisuliselt mina temast aru ei saa ja mis siin pattu salata, ega ma selle pärast kurb ka eriti pole.

Ja ongi kõik. Pooled kogumiku lugudest meeldisid mulle väga, paar – kolm lugu on puhtalt maitse küsimus ja paar lugu on minu meelest teistest nõrgemad. Kokkuvõttes, väga hea sarja idee, lugude valik ja kujundus.

Tilda, blogija