Ma olen praegu kolm korda selle arvustuse kirjutamist alustanud ning iga kord kuskil kolmanda lause juures kogu kirjutatu kustutanud. Liiga arrogantne, liiga suursugune. Ei, see sai nüüd liiga lihtne, see väärib paremat. Jumal küll, nii ei saa ometi alustada! Seega teen ma seda, mida Ursula K. Le Guin Lääneranniku Annaalide kahes esimeses loos on järjekindlalt teinud – peategelane alustab lugu punktist, millest suudab. Oma esimesest mälestusest. Oma esimesest seosest loolõngaga, hüpates hetkeks kiiresti jutustamise aega, kuid sukeldudes taas, nüüd juba selgemalt ja enesekindlamalt loosse, mida ta jutustab.
Munu esimene kokkupuude Ursula Le Guini loominguga tuli läbi „Pimeduse pahema käe“. Ma neelasin seda varateismelisena – kui võõras, kui teistsugune, ja siiski oma ja mõistetav. Ma lugesin raamatu ahnelt neelates läbi, kaaludes mõttes kõiki võõraid sõnu, paigutades neid maailma. Ja kui raamat läbi sai, leidsin raamatu viimaselt leheküljelt ka sõnaseletused. Ma ilmselt ei teaks seda juhtumit, kui sama raamatu teistkordsel, ja ka kolmandal, lugemisel poleks juhtunud täpselt sama. Ma olin tänamatu lugeja, kes ei suutnud kasutada seda tabeldustööd, mida autor oli lugeja vaeva kergendamiseks teinud.
Lääneranniku annaalid on mõnevõrra uuem sari ning ilmselt on autor ise ka aru saanud, et noored (ja nooremeelsed) lugejad pole selliste detailide eraldi esitlemise kõige tänuväärsemad austajad. Mulle meeldib maailmu avastada. Ja kui see avastamine minu enda lugemise kronoloogiasse asetada, siis järgmisena sattus samalt autorilt mu lugemislauale Meremaa triloogia. Tolleks hetkeks olin ma juba (ametlikult) täiskasvanu ehk siis – tagurpidi. Suurtekas lapsena ja noortekas suurena. „Tagurpidi“ on ka Lääneranniku annaalide sarja käivitav jõud. Ilmselt see sellepärast ka mu peas praegu helisema hakkas. „Tagurpidi“ on esimese raamatu, „Annid“ suurimaks märksõnaks, kuid kandub sealt edasi.
Kui esimene lugu viib lugeja robustsele vaenulikule mägismaale, kus kõik on vaenulik, kõik kuni looduse ja inimeste anneteni välja, siis teine raamat tuleb mägedest alla ja peatub pehme kliimaga sadamalinnas. Palju inimesi - arvamusi, emotsioone, lahendusideid. Aga kuidas see siis ikkagi tagurpidi oli? Esimest raamatut lugedes ei suutnud ma aru saada, kuidas saab sarja noortekaks lugeda. Jah, seal on noor peategelane, kuid jutustamisviis, teemade süngus, kogu loo olemus on selline, et ma suudan loendada umbes kolm noort, kes naudiksid raamatut ilma suunava vihjeta, et näri end mingitest lehtedest läbi või tõsta esimesed x lehekülge üle ja loe sealt. Ühel hetkel hakkab lugu jooksma ning lugeja saab sellesse haaratud. Lugu tuleb lugejani raskelt. Sama raskelt kui toit kidural mägismaal lauale. Sama raskelt kui lahked sõnad kibedaks kuivanud mägilaste suudelt.
Aga ühel hetkel on Orrec ja Gry lugeja südame küljes kinni ning enam lahti ei lase. Eks ole seegi natuke nende ahtasõnaliste mägilaste moodi – kui keegi on juba hinge lastud, siis seal ta on ja sinna ta jääb.
Ja siis haarasin ma teise raamatu. „Lääneranniku annaalid 2. Hääled“. Peategelase hääl muutus. Pidigi muutuma, sest lugeja paisati teise inimese loosse. Kui esimeses raamatus seikles lugeja kaasa teismelise noormehega kaugel põhjas mägedes (muide, sealsed mehed kannavad kilti, et poleks segadusi), siis teise raamatu alguses lükatakse meid teismelise tütarlapse pähe kaugel-kaugel lõunas. Mu esimene pettumus tuli sellest häälest. Mul on kuidagi raske selliselt kirjutatud lugusid sarjaks nimetada. Lugudekogumik, seda küll – sama maailm ja puha. Aga kas ka sari? Võibolla ma eksin. Ja selles sarjatunnetuse ihaluses sirvisin kiiresti läbi raamatu, lootes kohata tuttavaid nimesid. Huhh! Nad tulevad siiski.
Nii sain ma rahulikult algusesse tagasi minna ning Memeriga tutvust sobitama hakata. Memer on orb ühiskonnas, mis on tema sünni eel allutatud lugemist patuks pidava rahva poolt. Ta on noor ühiskonnas, mille vanad mäletavad veel naiste hääleõigust ning üldist lugemisoskust, kuid mille noored on õppinud kuuletuma käskudele – lapsed ei räägi, naised ilma saatjata väljas ei käi ning lugemine on rüve tegevus. Aga Memer teab tähti. Alul teab ta neid vaid kui kujundeid, millega joonistada üks loits. Seejärel õpetatakse ta lugema ja... Ma ei räägi edasi. Lugege ise!
Linn, milles nad on, kannab nime Ansul. Ning Ansul oli kunagi teadmiste kõrgkants oma suurte raamatukogudega, oma liberaalse ja rahumeelse ühiskonnakorraldusega. Märgid, mis mõlemad on justkui virvatulukesed neile, kel on jõud, aga mitte ülemäära palju muud. Ja selle raamatu lugejaskonna suudan ma kenasti oma raamatukogust üles leida – kõik need säravsilmsed noored, kes mu käest pidevalt uusi fantaasiaraamatuid lugemiseks küsivad. Siin on kõike, mida hing ihaldab – imeilus keelekasutus ning autorile ainuomane loo jutustamise maagia. Tõsi, see viimane on miski, millega tänane noor ilmselt esmalt kohanema peab, et siis nautima hakata. Fluidum, mis imeb endasse ja sunnib rahulikult looga kaasa kulgema, mitte lehekülgi endasse ahmima. Memeril on sisu ja trotsi, maailm keeruline jumalate ja võimu vahelise võitluse kombinatsioon ning niis saabki lahti rulluda hoogne ja põnev seiklus.
Aga selle seikluse taha on kavalalt peidetud palju olulisi teemasid, mille kallal mõtiskleda. Kui sarja esimese raamatu suured teemad keerlevad vanemate, kasvatuse ja pärilikkuse ümber, siis teise loosse on sisse toodud inimõigused, vallutusretked, usuküsimused ja veel palju muud, mis joonivad alla autori antropoloogiliste teadmiste tausta. Mitte targutavalt ega koormavalt, vaid täpselt selles mahus, et silm liigub seiklusega edasi ning kuskil südame nurgas haagib üks mõte, mille kallal mitu päeva mõtiskleda.
Mingis mõttes võib neid raamatuid kirjeldada ka kui teraapialugemist. Jällegi see suur ulmeliste noortekate võlu, mida autor meisterlikult kasutab – anda lugejale ühest küljest selge signaal, et see on väljamõeldud maailm ning vaata, see pole sina, vaid lokkispäine plika nimega Memer, kuid pakkuda siiski kõiki neid probleeme, millega me ise võime elu mingitel hetkedel kokku puutuda - ebavõrdus erinevatel tasanditel, vägivald, mis tuleb lähedalt või kaugelt, lootus, mis kipub kustuma või püsima, ja elu, mis läheb edasi kõigest eelnevast sõltumatult.
Kuidagi jõudsin ma nüüd siia, nende suurte sõnadeni. Hoolimata sellest, et arvamuse kirjutamise algus oli habras, jõudis mu oma siinne kirjutamine suurte sõnadeni. Ilmselt sellepärast, et ka lugemine jõudis suure emotsioonini, suure seikluseni ja... Ja olgu öeldud, et siin on ka üks lõvi. Tõsi küll, tegemist on poollõviga, kuid sellegipoolest lõviga.
Lääneranniku annaalid on omaette sari, mis eesti keeles ilmub ühe teise sarja sees. Ühe suhteliselt uue ja väga tänuväärse sarja sees. Orpheuse Kuldraamat on sari, mis võttiski eesmärgiks parema noorteulme tõlkimise ja ilmutamise ning tänaseks on selles ilmunud päris mitmed väga head raamatud. Kui ma jäin mõtlema, et mis oleks see raamat, mille kaudu ma tahaksin noorele Lääneranniku Annaale müüa, siis leiab sellest samast raamsarjast lood, millega mul tekkis lugedes mingi emotsionaalne kaasahelisemine. Ma tahaksin öelda, et need, kellele meeldisid Bacigalupi Laevalammutaja lood, neile võiks meeldida ka Lääneranniku Annaalid.
Aga mulle endale? Ma alustasin kirjutamist sellest, kuidas algas minu tutvus Ursula K. Le Guini loominguga. Oleks ilmselt ainult õiglane mainida, et mu suurimaks seniseks lemmikuks on vist „The Lathe to Heaven“, aga kõik siinmainitud ning ka täna lahkamisel olev on lähedal ning suurepärane.
