Lew R. Berg

"Must kaardivägi"

Eesti Raamat

2005

504 lk

-----------------

Üks nendest raamatutest, mida olen kunagi lugenud, meeldis väga. Paar aastat tagasi soetasin ka omale riiulisse, tükk aega mõtlen, et loeks üle. Aga ei ole seda teinud, sest on ju vaja vähendada lõputut lugemata raamatute hunnikut. Nüüd aga ütlesin enda ette "kuradile!" ning olen mitmeid raamatuid mõnuga üle lugenud, mitte lähenenud "kohustuslikule" lugemata raamatute hunnikule.

Bergi raamatu esmakordsest lugemisest on möödas üheksa aastat. Kes ei tea, siis tegu on kodumaise autoriga, kes lahkus me seast noorelt. Kirjutas ta eranditult ulmet: kaks romaani, kolm osaliselt kattuva sisuga jutukogu, pea nelikümmend lühijuttu, mida omal ajal kohtas siin ja seal, näiteks Põhjanaelas. Bergi looming oli enamasti üsna toores, militaristlik, higi- ja püssirohulõhnaline. Samas just see romaan siin, tema viimane, on mõnevõrra erandlik.

"Tööstusrajoonid jäid peatänava äärest kaugemale, neid koloniaalkorpuse eelluurerühm ei näinud ja ei saanud ka esialgu aimu nende seisukorrast. Kaardi järgi otsustades jäid tehasekompleksid ja ladudega hoonestatud krundid peatänavast paari kilomeetri kaugusele, kuhu viis läbi elamukvartalite hästi planeeritud teedevõrk. Millisel määral see praegu funktsioneeris, võis ainult oletada, sest kaardid pärinesid sõjaeelsest ajast ja loomulikult polnud sinna märgitud terrorirünnakute järgseid purustusi. Selle mõttes oli läbi linna sõitmine nagu tundmatu maa avastamine.

Kesklinnale lähemale jõudes ümbrus muutus, kuigi majad jäid üsna ühetaolisteks, kohati ilmnesid märgid remonditöödest ja hooned mõjusid hooldatuna. Tänavale ilmus rohkem sõidukeid ja inimesi, samuti korravalvepatrulle, kes nüüd suhtusid soomusmasinate kolonni juba ilmse kahtlustusega. Üks patrullidest üritas koguni eelluurerühma peatada, kuid loobus sellest, kui juhtmasin temast nagu tühisest takistusest lihtsalt mööda sõitis."

Endiselt on tegelased teineteisest raskemini eristatavad, endiselt on see (teatud) meestest rääkiv lugu, endiselt on tegevus karm - teisalt on aines pärit autori kogemustest, lugu on autobiograafiline, olemus on märksa süngem ning pika raamatu peale koorub välja... kuidas ma seda nüüd ütlengi. Summa on suurem, kui liidetavad kokku annavad. Umbes nagu technomuusika, mis võib teinekord esmapilgul tunduda lihtsalt tuim tagumine, lähemal vaatamisel aga avastad väikseid huvitavaid detaile, mis järjest kulgedes annavad hunnitult ilusa helipildi. Kuna sõda, rahuvalvamine, militarism on praegu maailmas märksa olulisemaks muutunud, siis lugesin raamatut mõnevõrra teistmoodi, kui kümmekond aastat tagasi.

"Must kaardivägi" on pikk lugu, korralik tellis. Keskmes on tulnukatega (zooridega) sõja maha pidanud noor veteran Lex (vanuselt kahekümnendates), kes ei oska erru minnes enda eluga suurt midagi peale hakata. Tüüpiliselt Bergile on tegu rusikakangelasest möllumehega, üks kadunud põlvkonna esindaja, kes sõjaväes on vägagi hinnatud tegelinski, rahu ajal on aga kõigil risuks jalus. Töötab mingis suvalises tehases, on abielus modellitüüpi ja -mõõtu Ereniga, vaba aja veedab baarides kakeldes ja autodega kihutades.

Ühel hetkel leiab pakkumise, kus otsitakse inimesi missioonile võõrale planeedile (Talisium), kus sõda zooridega tõsist kahju tegi. Planeedi kunagi hõivanud inimkond sai zooridelt korraliku keretäie ja nüüd oleks vaja minna seda jumalast hüljatud kanti turvama. Selleks aetaksegi kokku punt endisi sõjaväelasi ning mitmeid hämara taustaga selle.

Raamat on suuremas osas Lex Rogani kolmeaastase teenistusaja ümberjutustus. Talisiumil on vaja teha märksa rohkem, kui lihtsalt korda valvata - stoori arenedes selgub, et sõda zooridega ei pruugi läbi olla. Samuti ei suhtu kohalik elanikkond "vabastajatesse" tingimata hästi ning konfliktid on kerged tulema. Üks raamatu pidepunkte ongi palgasõdurite moraal ja eetika - kuidas käituvad inimesed kriisiolukordades, kui nende üle kontroll praktiliselt puudub (st kui jätta välja kohapealne sõjaväeline käsuliin). Pilt on üsna õõvastav ja nukker - võim hakkab kiirelt pähe ning kõva käe praktika tapab mõistuse hääle. Minu jaoks on see romaani tugevaim osa - kuidas inimesed kujunevad halastamatuteks jõhkarditeks ning väikeste sammude haaval on järjest vähem vaja põhjust vägivallaks. Vabastamise tähe all saadetakse korda järjest julmemaid tegusid, sarnasus näiteks Saksamaal kolmekümnendatel lõkkele löönud fašismiga on ilmselged, rääkimata praegusest sõjast Ukrainast. Nii tavalised kui ka tavaelus kergelt jõhkrusele kalduvad indiviidid muutuvad pidurite kadumisel ning kambakesi teineteist tagant õhutades hoopis teisteks inimesteks.

"„Mida sina, Rogan, sõjast tead," lausus Hulot Lexile ülalt alla vaadates. „Sa pole isegi inimest tapnud."

Oskamata kaptenile midagi tabavat vastata, pidas Lex paremaks vaikida. Ka keegi teine ei öelnud midagi ja suitsupaus möödus üldises vaikuses. Sigareti lõpuni tõmmanud, silmitses Hulot mõtlikult selle hõõguvat otsa ning vajutas koni kustutamiseks vastu lavatsile seotud kinnipeetu laupa. Seni vait püsinud mees tõi kuuldavale uue karje, kuid tugevuselt ja ahastuselt jäi see varasematele tunduvalt alla. „Hakkame siis uuesti peale," ütles Hulot ja lisas irvitades. „See oli alles soojendus.""

Teine liin on loomulikult militaarne - Berg valdab perfektselt sõjaväe hingeelu, erinevate positsioonide omavahelist suhtlust ning sõjastseenid on tippklass. Lahingute ülesehitus, relvade kasutamine, kiire karjäär kriisitingimustes - äärmiselt, äärmiselt nauditav. Ei puudu ka erinevad noa selgalöömised (nii otseses kui ülekantud mõttes) ja intriigid sest võidavad tugevamad. Või need, kes annavad esimese hoobi.

Nõrkade kohtadena ei saa üle ega ümber sellest, et erinevatel meeskodanikel ei suutnud mina vahet teha - võta üks ja viska teist. Või noh, ma orienteerusin nende seas peamiselt auastmete järgi, aga kui ikka algul oli hunnik seersante, siis lipnikke, ühel hetkel jõuti nooremseersantideni... no ürita nüüd sellest kambast mingit pilti ette saada! Hullumaja! Naistegelastega oli olukord lihtsam, kuna vähe rohkem lavapinda said üksikud, paljude osalus piirdus kahjuks "joodame täis,  maha ja taha" rolliga.

Kõlab häirivalt? Madalalt? Nõmedalt? Võtan’d kinni - ühtepidi on tegu jah "meestekaga". Samas ma tean mitmeid naisi, kes on selle raamatu läbi lugenud. Ja on rahul, kiidavad. Tegu on masendava raamatuga, marodööritsev must kaardivägi unustab kiirelt ära enda algse eesmärgi ning rahu valvamise asemel otsitakse ise konflikte. Berg ei võta kogu selle madina sees ise otseselt positsiooni, moraaliga tegelemisse ta ei lasku. Küll on aga ridade vahelt tunda nii autori kui peategelase sisemist valu - sest kas see ongi nüüd elu? Vangide piinamine, väiksegi eksimuse peale mahalaskmine, küüniline nihilism... üsna hirmus pilt.

"Astu edasi, rotipoju," tähendas Florek ning tõukas oma sõnade suurema mõjujõu andmiseks noorukile karabiinirauaga selga. To vankus mõne sammu ettepoole, Dalron haaras tal õlast kinni, libistas rihmast seotud silmuse noorukil üle pea ning tõmbas selle osava liigutusega kaela ümber kokku. Ehmunud nooruk püsis liikumatult soomusmasina kõrval, kuhu Dalron ta tõukas, too aga mässis välja sirutades rihma teise otsa nooruki pea kohale jääva laserkahuri toru ümber. Kinnituse vastupidavust kontrollides rihma korra sikutanud, pöördus Dalron Batesi poole.

„Kui märku annan, siis tõstad vähehaaval kahurit," ütles ta. „Saab tehtud," irvitas too, taibates Dalroni kavatsust. Sellest sai aru ka Lex, kes igas teises olukorras oleks taolist julmutsemist tagasi hoidnud. Praegu aga valdas teda vangide suhtes pime viha, mis täitis kogu ta olemuse, jätmata ruumi mingitele leebematele tunnetele. Need lontrused olid rünnanud tema vastutusel olevat konvoid, selle praktiliselt hävitanud ning tapnud hulgaliselt tema kaaslasi, mehi, kellega ta juba kuid koos teenis. Ainuüksi mundrist tingitud ühtekuuluvustunne kutsus üles kätte maksma ja äkitselt pani Lex imeks, et vangid veel üldse elus on, et keegi polnud neid isegi olulisel määral peksnud. Võib-olla oli aga nii parem, kiire hukkamine oleks rahuldanud ainult koloniaalkorpuse sõdurite kättemaksujanu relvavendade hukkamise eest, nüüd aga võis õnnestuda vangidelt ka mõningast informatsiooni hankida."

Samas pole tegu patsifistliku raamatuga - Berg ilmselgelt naudib seda mida kirjutab ning sõjavägi on talle meeltmööda. Või noh, keeruline lugu. Mõnes mõttes on tegu hoiatusromaaniga - sest tegelikult on jutt sellest, mida tegid hispaanlased Ameerikat "avastades". Mis toimus Afganistanis. Või mida ka praegu tehakse piirkondades, kuhu tehnoloogiliselt kõrgemalt arenenud rahvus läheb "rahu viima". Või kus minnakse erioperatsiooni käigus denatsifiseerima.

Selliseid raamatuid ON vaja. Isegi kui kohati on vorm nõrk - Berg ei jäta sisuliselt midagi lugejale, vaid kipub äärmiselt detailselt seletama, kasvõi lihtsaid vanasõnu - siis loeb see, mida autor ei ütle. "Must kaardivägi" võib ju pealiskaudsel hinnangul tunduda lihtsalt ühe karmide meeste naturalistliku relvapaugutamisena - aga ridade vahel küsib autor, kas me ikka tahame kogu seda jama enda südametunnistusele? Õilsad mõtted võivad kergelt lörri minna ning iga ideed pole vaja ellu rakendada. Eriti kui see tähendab teiste inimeste mõttemaailma muutmist. Relvaga. Ilma mingi kahetsuse ja kõhkluseta.

"Kus su laager ja sõbrad on?" röögatas Lebcht talle näkku, tõugates vangi pea eemale, nii et see vastu mootorikatet kolksatas. Seda ühepoolset vestlust mõne sammu kauguselt jälgiv Lex adus äkki iseendalegi ootamatult, et tegelikult ei huvitanud neist kedagi laagri asukoht. Vangi piinamine oli tingitud vaid mehe soovimatusest koloniaalkorpuse sõdurite küsimustele vastata. Kõike endale allutama harjunud võitjatena ei kannatanud sõdurid juhuslikult nende teele sattunud inimeste poolt vähimatki sõnakuulmatust. Mitte ainult lahingutes kaotusi põhjustanud Talisiumi Vabastamise liikmeskonna näol esinevate avalike vaenlaste, vaid ka kõigi vähegi vastumeelsete inimeste kimbutamine ja hirmutamine oli koloniaalkorpuse võitlejate jaoks muutunud igapäevaseks tegevuseks, millest enamik neist sadistlikku naudingut leidis. Järgides Huloti juhtnööri, et "hirm sisendab austuse", ei vaevunud suurem osa sõduritest mõtlema, et vahel oleks veidigi suuremeelsem käitumine lugupidamist koloniaalkorpuse vastu hoopis tõstnud."

Ahjaa - tegu on  tõepoolest küll ulmega, kuid see on pigem kerge garneering, rõhk on hoopis mujal. Samas ulmekomponenti täitsa minema ka ei saaks visata - noh, sama nagu toidutegemisega, kus maitseainet on vaid murdosa, kuid toidu mekk sõltub sellest väga palju.

Weikke finess: kohati on Bergil lahedaid vandesõnu. Eks suures osas on see pigem tavaline ja turvaline, ega otsest ropendamist vist polegi. Küll aga viskab vahel sisse väljendeid stiilis "sindrima türakad", mis on päris lahedad.

Ulme kohapealt veel - raamatut teist korda üle lugedes jäin mõtlema, et mis tol aastal küll Stalkeri sai. "Must kaardivägi" seda ei saanud, sai hoopis Hargla "French ja Koulu", mis on mu silmis vähe kummaline otsus, kuna Maavalla veiderdamine on mu arvates lihtsalt piinlik. Samas pole ka imestada lugeja valiku üle, kuna Hargla oli juba tollal eesti ulme käilakuju ning kartulipissa-raamatul on palju fänne, ilmselt rohkem kui Bergi mornil sõjalool.

Kokkuvõtvalt: nende kaante vahel on testosterooni rohkem, kui Twisted Sisteri 1982 aasta kontserdis.  Mulle selline militaarne pikk lugu meeldis hästi kümmekond aastat tagasi, meeldis ka praegu üle lugedes. Kahju, et Berg üsna varsti Liiva-Annuse juurde läks, samas teistpidi ongi ta looming hea kompaktne. Soovitan soojalt, kui massiivne karm sõjaromaan huvi pakub. Sest kui ka algul võib raamat tunduda isegi ehk mõttetu, siis loo kulgedes hakkab ridade ja karmi tegevuse vahelt välja kooruma hoopis muu lugu. Täpselt sellised asjad juhtuvad ka praegu päriselus.

Goodreads 5/5 ("loeme ja oleme hoiatatud)