Film: „Boss level“ (2020, Hulu)

Sõjaväelane Roy tuleb missioonilt tagasi, kohtub oma teadlasest eksnaisega, tõmbab nosu täis ja maandub blondi tšikiga linade vahel. Hommikuseks äratuskellaks on mees matšeetega, kes ilmselgelt tahab eemaldada Roy pea tema kaelalt – asi, millega Roy nõus pole.

Peagi selgub, et tema vastas pole vaid mees matšeetega, vaid terve posu palgamõrvareid.

See pole ainus muutus Roy elus. Tema päevad hakkavad korduma.

Surm ja Roy ärkab uuesti blondi tšiki kõrval.

See juhtub uuesti ja uuesti, kuniks enda elu nimel võitlemine muutub juba igavaks rutiiniks.

Miks tahetakse Royd tappa? Miks ärkab ta peale igat surma uuesti üles ning alustab päeva uuesti? Sellele mõelda on üsna keeruline, kui keegi istub sul kogu aeg püstolitoruga kuklas. Õnneks teab Roy varsti juba sekundi täpsusega, mis tema ümber juhtuma hakkab, ja asub märuli keskel pusletükke kokku panema.

Nagu ikka, teab vastust tema eksnaine, kes on aeglasevõitu mehele vihjeid jätnud.

Tõsi, need pusletükid… noh, kuidas seda nüüd ilusasti öeldagi. Ma olen ulmekirjanik, ma eeldan midagi enamat. Selgitusi on vähe. Kole vähe.

Samas mingi lugu on nagu olemas. Selgitused või teaduslikkus polegi selle filmi eesmärk. Selleks on hoopis märul ning viimast siin jätkub. Pahalasi keda nottida, on palju ja Roy, olles neilt uuesti ja uuesti kotti saanud, asub treenima, kuni viimaks – päev päeva haaval – omandab piisavalt head oskused, et kõigiga hakkama saada. Noh, ja kui seekord ei saagi, siis järgmine hommik on uus võimalus proovimiseks, eks ole.

Ühesõnaga otsi üks korralik märul, viska sellele „Groundhog day“ hõng otsa, puista peale „Mortal Combat’it“ ning muud IT-mängundust, lase blenderist läbi ja vaata, mis saab.

Vastus – ega midagi väga head just ei saa.

Samas, igav see nagu kah polnud.

Pealegi lasi ajul puhata, sest noh, selle kasutamine polnud vajalik.

Meelde see ei jää ning hinge ei toida, aga meelt lahutab küll.