Maniakkide Tänav on üks väheseid autoreid, kes Eesti žanrulmet läbi aastate elus on hoidnud. Nii heas kui halvas, õnnestunult ja vähemõnnestunult. Mehe romaanid „Surmakarva“ ja „Mehitamata inimesed“ on endiselt ühed parimad, mida eesti ulmel on ette näidata ja eks need ole ka autori enda absoluutsed tipud. Lahtisem on aga küsimus, milline oleks Maniakkide Tänava romaanide TOP3-e kolmas? Kas tänavu ilmunud „Manatar“ on järjekordne pretendent autori romaanide esikolmikusse? Või pole too seda mitte? Eks ma alljärgnevalt püüangi sellele vastust leida…

„Manatar“, täpsemalt „Muinaskuningas online #1: Manatar“ on Maniakkide Tänava uue romaanisarja avateos. Tõttan kohe ka ütlema, et mehe romaaniga „Muinaskuningas“ (2022) seos puudub. Vähemasti mina seost ei täheldanud.

„Manatar“ esindab eesti ulmes seni mitteviljeldud LitRPG-nimelist ulme alamžanri. Ainsana tulebki vaid pähe Tänava enda lühiromaan „Nagu kodutu koer“, mis ilmus tänavu antoloogias „Libakass“. Võiks suisa öelda, et aastal 2024 ilmusid esimesed eesti ulme LitRPG-tekstid. Lihtsalt fakti kui sellise põlistamiseks. Maniakkide Tänav on igatahes antud alamžanri nn maaletoomise korralikult ette võtnud ja varustanud romaani „Manatar“ ka korraliku-hariva saatesõnaga, kus ta tutvustab Eestis senitundmatut ulme alamžanri. Ma ei saaks öelda, et ma polnuks LitRPG-st üldse kuulnud, sest legendaarsest kuupaiste skulptorist olin ma kuulnud küll ja paari osa ka lehitsenud, aga üldiselt teadmised siiski puudusid. Järelsõna lugenuna olen nüüd aga targem.

Ma ei oska oletada, kuidas võtab romaani vastu ja kas saab elamuse lugeja, kel puudub igasugune rollimänguline kogemus. Arusaam kogu sellest punktide süsteemist jne. Samas, eks seda osa romaanist võib ju ka diagonaalis lugeda, umbes nagu teaduslikke seletusi, kui reaalteadused korda ei lähe või kui lugeja neis kodus pole. Arvan, et iga adekvaatne inimene saab ka ilma rollimängukogemuseta aru, kuidas romaani inimtegelaste mängutegelased kosuvad või ei kosu üldse.

Romaani peategelaseks on Kati, kunagine tipptasemel VR-sportlane, kelle tervis on tänu omaaegsetele mitte kõige kvaliteetsematele VR-komplektidele korralikult nässus. Ja see on väga viisakalt öeldud, sest tegelikult pole Kati surm enam kaugel. Katil on poeg Lauri, kes samuti aega virtuaalis veedab. Lauri on leidnud uue, veel testimisjärgus mängu ja tal on plaan mängu testides nende majanduslikku seisukorda parandada, sest Kati ravi on vägagi kallis. Kati on alul päris skeptiline, aga kui ta mängu lähemalt uurib, siis ta näeb, et teoreetiliselt on Lauri plaanil jumet küll. Kati võtab mängu arendajatega ühendust ja pakub end testijaks ehk siis omi kogemusi Lauri plaanile abiks… 

Romaan on selline mõnus segu fantasy’st ja SF-st. Mängus toimuv on korralik fantasy, aga mittemänguline elu on aus SF. Mõnus alamžanrite segamine on asi, mida olen alati hinnanud. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et sellest tuleviku Eestist oleks võinud rohkemgi juttu olla. Mulle meeldis see maailm, kus mõnus tehnooptimism on kaelakuti sotsiaalse pessimismiga. Või ma peaks ütlema sotsioskepsisega? Ma ei julge oletada, kas autor on kogu selle tuleviku Eesti üksipulgi läbi mõelnud, aga see, mis kirja sai, on veenev. Selline korralik ulme, kus meie aja trende on edasi arendatud ja tulevikku venitatud.

Siiski on tuleviku olme vaid raamlugu ja enamus tegevust toimub Muinaskuninga-mängus, kus Lauri ja Kati püüavad omi tegelasi n-ö suuremaks ajada ja mängus kogutud varandusi pärisrahaks konverteerida. Ja ei saa salata – mängukirjeldused on huvitavad, humoorikad ja samas ka põnev-pingelised. Lugejana olin ma enam kui veendunud, et Maniakkide Tänav autorina tõesti nautis kõige selle kirjutamist. See mängurite õhin oli siiras ja nii kaasakiskuv.

Ilmselt ei pea ma ütlema, et romaan „Manatar“ mulle meeldis ja ma tõesti nautisin selle lugemist. Ma tundsin end taas selle noore poisina, kes õhinal ja sõrmeotste surinal raamatu lehti keeras ja vaatas ahastusega, kuidas raamatu lõpp muudkui ligineb. Mõni ütleks ehk „sense of wonder“, aga mina noore poisina taolisi imelikke sõnu ei teadnud. Ja lõpp tuligi, aga see oli hea lõpp!

Ma ei varjagi – mulle meeldib see, mida Maniakkide Tänava ulmes teeb. Mis muidugi ei tähenda, et mul puuduks kriitikameel mehe loomingu asjus. Üks suurimaid vajakajäämisi autori loomingus on just lõpud, eriti on see märgatav romaanide puhul. Autor alustab hoogsalt, krutib tegevust ja laob kenasti ulmeehitist, aga samaväärset lõppu see kõik sageli ei saa. Kas saab maht täis või kaob huvi või veel midagi, aga üsna mitmel romaani (Laevakaitsjad, Tulevased jumalad) puhul olen ma raamatut sulgedes tundnud sellist pettasaanu tunnet. Või kui leebemalt öelda, siis romaani lõpp polnud see, mida eelnev uljalt lubas. Vaat „Manatar“ on selles küsimuses korralik kraam. Jah, autoril oli siin lihtsam, sest vähemalt üks romaan on veel tulemas ja kuulu järgi vist juba ka käsikirjas valmis. Kuid kui isegi polnuks järge plaanis või seda mingil arusaamatul põhjusel ei tuleks, siis ka sellise lahtise lõpuga on see parem kui autori nii mõnegi teise romaani lõpp.

Ma paigutaks romaani „Manatar“ päris kindlakäeliselt Maniakkide Tänava romaanide esikolmikusse. See siis alguses tõstetud küsimuse vastuseks ning ausaltöelda, ma juba ootan sarja „Muinaskuningas online“ järgmist köidet.

Maniakkide Tänav
Muinaskuningas online #1: Manatar
Lummur
2024
288 lk
(Teaduse kaardivägi; nr 12)