„Muinaskuningas online #2 Tooni” on järg paar aastat tagasi ilmunud sarja esimesele osale „Manatar”. Jätkub haigusega võitleva Kati lugu: ravi jaoks raha kogumine kassi tegelasena eesti mütoloogial põhinevas Muinaskuninga virtuaalmängus. Maniakkide Tänava raamatuid olen ikka hea meelega lugenud, sest need on üldiselt ladusalt kirjutatud tempokad seiklused. Antud teos ei ole selles suhtes mingi erand: lihtne meelelahutus kõige paremas mõttes. Kui esimene raamat lausa lendas käes, siis teine sai otsa nagu külm õlu pärast kuuma sauna. Õnneks leidsin mõned päikselisemad suvelõpupäevad, et nagu kass peesitades raamat sisse hingata ning viimast lehekülge pöörates nentida, et nüüd tuleb jälle paar aastat oodata, enne kui järge lugeda saab.
Paljud virisevad, et litRPG ei ole justkui õige kirjandus: võtad mängu, paned tegelased mingit questi täitma ja kütad juhtunu tekstiredaktoriga baitideks, ehk siis ei midagi enamat kui ühe võimaliku mängustsenaariumi kirjeldus. Kuid hea litRPG on siiski rohkem kui üle sõbra õla või mõne striimeri videot vaadates mängule kaasa elamine. Raamatutes on tihti ka viiteid reaalmaailmale: mõnes raamatus tegelased ainult aimavad, et võivad olla virtuaalmaailmas, teises on nad selles kindlad, aga ei suuda enam reaalsusesse naasta, kolmandad aga põimivad virtuaalsuse ja pärismaailma kokku ning loovad lugejale õdusa liitreaalsuse. Seda viimast teed on autor läinud antud sarja kirjutades.
Sarja lähtekoht on „Manatari” lugenutele tuttav: igal võimalusel käivad Kati ja tema poeg koos sõpradega virtuaalmaailmas seiklemas, et seal siis erinevaid kogutud, hangitud, meisterdatud või varastatud asju virtuaalsel turul maha müüa ja sellega igapäevakulusid kattes ka ravi rahastuseks suurem summa teenida. Võrreldes esimese raamatuga on minu arvates näha ka sisulisi edasiminekuid: autor ei pea enam nii palju tegelema tutvustamise ja setup'iga ning saab hakata lugejale detailsemat kraami pakkuma. Reaal ja virtuaal põimuvad seekord veelgi tugevamalt: ei käida ainult virtuaalis raha teenimas, vaid seal tehtud teod hakkavad ka pärismaailma oma varje heitma. Väikeste portsjonitena antakse lugejale rohkem taustainfot kõrvaltegelaste päritolu kohta ning varem loodud karakterid saavad sügavust ja detailsust juurde. Reaalmaailmas toimetamist on seekord tunduvalt rohkem ning RPG kõrval on raamatus ka omajagu pere- ja suhtedraama.
Futuristliku Tartu kirjeldused andsid loole hea taustafooni ja minu silmis tekkis virtuaalseikluste ning reaali draama kõrvale kolmas sisulõim, mida jälgida. Metroo (täna ei ole Tartus trammigi), droone täis õhk, ära keelatud ahjuküte – just need detailid panevad loo elama ning haaravad lugeja kaasa. Kui millegi kallal norida, siis kuigi raamatus kirjeldatud Tartu on võõrik, tundub raha reaalväärtus veidi paigast ära olevat – hinnad ja summad tunduvad liiga väikesed.
Enamik loo tegevusest toimub ikkagi online-mängus ja seal tegelastel toimetamist ning seiklusi jätkus: kamaluga uut mütoloogiat, ülesandeid ja omavahelist jagelemist. Kõige rohkem paelus mind Toonela liin, kus saame esimest korda näha, mis juhtub mängijatega siis, kui nad surma saavad ning teispoolsuses Liiva-Annuse ja tema naise Tooni ette ilmuvad. Väga mõnus oli ka tehnoloogiline progressioon mängus: peategelane sai endale uusi oskusi juurde ning pidi pidevalt valikuid tegema, millistesse ametitesse rohkem kogemuspunkte investeerida. Sama probleemi ees oli ta ka varustuse osas: kas müüa või proovida kuidagi neid endale külge pookida, et mäng lihtsam oleks.
Ainuke pisike detail, mis kripeldama jäi, oli päevade kulumine mängus. Ühelt poolt anti päevaülesandeid justkui reaalpäevade järgi, aga teisalt ei mõõdetud mängusiseste ülesannete ajalimiiti sama loogikaga. Väikeseid kiirustamise märke ja lihvimata nurki oli teisigi, aga üldises plaanis need lugemiselamust ei varjutanud.
Kokkuvõttes igati meeldiv kiire lugemine: ei midagi kontimurdvat ega ajuragistavat, aga seikluslik ja dramaatiline sellegipoolest. Ka teine raamat seerias lõpeb vaheetapi saavutamisega, kuid lahtiseid küsimusi ja tegevusliine jääb veel mitmeid. Sarja esimese osa, „Manatari”, lugemisest tekkinud ootused said täidetud ning teine osa pakkus sama head lugemiselamust. Soovitan raamatut kõigile, kes armastavad seiklusi, eriti veel laua- või arvutimängudes – neil võiks see teos väga hea tempoga lennata. Teisalt saavad siit väga hea elamuse ka need, kellele meeldivad kodumaine folkloor ja mütoloogia.
