Lugesin sel sügisel Paolo Baciagalupi „Laevalammutajat” ning soov seda teilegi kiita ja kirjeldada on suur, kuid kuidagi läks nii, et pikka aega ei tahtnud õiged sõnad kuidagi rida alustama hakata. Nii on see arvustuski veninud ja veninud. Alles nüüd, aasta viimastel tundidel taipasin, et kui ma ise ei oska, tuleb avasõnad autorilt laenata: „Nailer ukerdas vasktraadist kaablitest haarates ja neid kinnitustest lahti kiskudes piki kaablikäiku…”

Nii algab see lahe noorteulmekas, mille tegevus toimub ökoloogilise katastroofi läbinud tulevikus. Polaarmütsid on sulanud, merevee tase tõusnud. Miljardid elanikud pidanud oma kodu merele hülgama või elu sootuks mõne sõja käigus kaotama. Selleks ajaks, mil algab raamat, on olukord mõnevõrra stabiliseerunud ning ellujääjad üsna stabiilselt oma elu ja toidu eest igapäevaselt võitlemas. Ühiskond on jäädavalt muutunud, osa tehnoloogiaid kadunud, osa edasi arenenud, kuid tavalisele inimesele on see kõik täiesti kättesaamatu. Paljudele on kättesaamatu ka toit ja muu eluks vajalik, arstiabi ei hakka parem pikemalt kirjeldamagi.

Lugeja paigutatakse igal tasandil laostunud Kariibi mere rannikule, kus inimesed kasutuks muutunud tankereid ja naftaplatvorme juppideks lammutavad – metalle läheb ikka vaja ning neid saab alati söögiks ja riieteks vahetada. Räägitakse lugusid, et tõeline õnneseen võib leida ka musta kulda ning seejärel igavesti muretut elu elada. Loo peategelane, teismeline poiss Nailer, on neid lugusid kuulnud ning unistab sellisest õnnest, kuigi reaalsus on hoopis teine. Seni on ta töötanud kergbrigaadis – vedanud tankeritelt kaablit ja klambreid välja –, kuid peagi on ta liiga suur, et kitsaid käike pidi roomata, kuid ikka veel liiga väike ja nõrguke, et raskebrigaadis tööd saada. Lootusetu homme. Aga täna on tal veel töö ning lihtsam on neile tumedatele väljavaadetele mitte liigselt mõelda. Eriti siis, kui reaalsus nõuab kogu tähelepanu, et käikudesse mitte ära eksida või mõnel muul põhjusel surma saada.

Loomulikult ei kulge sündmused nii, nagu Nailer ette kujutab ning alguse saab üks hoogne seiklus, mille põhirõhk on inimeseks kasvamisel, sõprusel ja reetmisel. Omajagu on raamatus omakasupüüdlikke täiskasvanuid, mis muudab lahendused noorte jaoks veelgi keerulisemaks. Keda saab usaldada ja keda mitte? Ja mis juhtub siis, kui sa pead seisma vastamisi omaenda isaga? Suured seiklused, unistused ja õiglustunne on need, mis Naileri tuttavalt troopiliselt rannikult eemale sikutavad ning lugeja saab sel ajal nautida autori mõnusat kirjeldust muutunud maailmast, uppunud metsadest ja linnadest.

Aga mis ma siin ikka heietan. Paolo Baciagalupi on ju ka eesti lugejale tuttav oma suurepärase postapokalüptiliste maailmade kirjeldamise oskusega. Teda peetakse kaasaegsete autorite seas üheks tugevaimaks taoliste hukkunud ühiskondadest sündinud kaoste kirjeldajaks. Ja ma ühinen kiitjatega. Jah, „Laevalammutaja” on noortekas selle sõna baasdefinitsiooni järgi – noored tegelased, noortele kohased peamised probleemid, vastutusvõimeliste täisealiste vähesus. Sellegipoolest on lugu oma lummava maailmaloomega sobilik lugemisvara igas eas lugejale. Hüppa rongile ja reisi kaasa!

Enne kui ma lõpetan, mainin ära veel vaid ühe seiga. Algusesse pandud tsitaat ei ava mitte ainult ühte raamatut, vaid Baciagalupi Uppunud Linnade triloogia, mille teine osa, „Uppunud linnad” on samuti eesti keeles juba ilmunud ning kolmanda osa kohta on kirjastus lubadusi jaganud. Jään ootama. Aga siintoodud tsitaat avas ka kirjastuas Fantaasia uue raamatutesarja – Orpheuse Kuldraamat –, milles on praeguseks ilmunud kolm suurepärast ulmenoortekat ning kuulda on, et tulemas on lisa. Häid ulmenoortekaid ei ole maailmas kunagi liiga palju.