Anime „Saijaku Tamer wa Gomi Hiroi no Tabi wo Hajimemashita” ehk „The Weakest TamerBegan a Journey to Pick Up Trash” ehk siis Eesti keeli „Nõrgim taltsutaja alustab oma teekonda, korjates prahti” oli mul pikalt vaatamise ootejärjekorras. Olles natukene esimest osa piilunud, tundus tegemist olevat sooja ja positiivse, kuid aeglase slice-of-life’i tüüpi animega. Sellised asjad vajavad nautimiseks aega ja õiget meelelaadi. Nüüd jõudis see aeg kohale. Ma ausalt tahtsin, et see oleks hea anime. Peale esimest paari episoodi pidin kahjuks aga pettuma.

Siiski on tegemist hea õppematerjaliga, mida mitte teha, seega vaatame seda lugu lähemalt.

Anime esimestes episoodides tutvume me loo peategelasega. Femicia on kasvanud lihtsas perekonnas, seda maailmas, kus on haldjad, päkapikud, koletised jne, ühesõnaga vana hea fantasy. Femicia on aga eriline laps – temas on lisahing, kes pärineb kusagilt teisest maailmast ning jagab talle teadmisi. Ühesõnaga: isekai.

Kõikidel inimestel selles maailmas on jumala poolt antud anne, millel oma määratud jõud. Anded võivad olla kas ühetärnised või ka mitmetärnised. Me ei saa teada, kus on ülemine piir, kuid alumine küll. Femicia saab endale taltsutamise ande, millel pole aga ühtegi tärni - see on lihtsalt nii nõrk. Selle peale algab nõiajaht. Tärnita inimene toob halba õnne ja peab surema! Isegi Femicia vanemad, kes on teda viis aastat kasvatanud, hakkavad teda koos kogu külaga taga ajama.

Ekstreemne, aga olgu.

Femicia põgeneb loodusesse. Ilmselgelt puutus Femicia peas elav inimene kunagi kokku küttimise ja looduses ellujäämisega, sest viieaastane saab liigagi hästi hakkama. Oot, aga see sisemine täiskasvanu kiljatab iga kord, kui Femicia looma nülib? Kus need oskused ja teadmised siis viieaastase tüdruku sisse said? Lõksude tegemine, loomade tapmine ja nülgimine pole ometi ju lihtsad tegevused. No ja kui ta järgmises linnas seda liha müüb, selgub, et ta on teinud esmaklassilist tööd.

Ma olen segaduses. Aga ma lippasin natuke ajas ette.

Enne usinat küttimist selgub, et ka looduses leidub olendeid, kes on äärmiselt nõrgad ning Femicia taltsutab limakolli, kelle keskmine eluiga peaks olema vaid üks päev. Limakoll elab edasi, muutub tänu nende omavahelisele ühendusele tugevamaks ja saab nimeks Sora. Ka Femicia muudab oma nime ja välimust – sest külarahvas otsib teda endiselt taga. Juuksed maha, neutraalsed riided selga ja täitsa nagu poiss, kel nimeks Ivy.

Siiamaale on kõik nagu enamvähem talutav ja loogiline. Viieaastane nii asjalik poleks, aga tema peas on ikkagi täiskasvanu, kes nõu annab. No ja äkki see täiskasvanu oli kütt, kes ei kannatanud verd?

Järgmine teema on aga prügilad. Just, selles fantaasiamaailmas on prügilad, kus Ivy oma limaga kondama hakkab. Juba prügilate olemasolu tekitab minu jaoks nii palju küsimusi. Pealegi, miks on seal siis just see kraam, mis seal on? Prügilas on vana mööbel, halvaks läinud võlujoogid, vanad kulunud relvad, aegunud maagilised esemed jne. Oot, kuidas see majandus selles maailmas toimib? Vanad võlujoogid kusjuures pole ka täiesti kasutud – sa pead lihtsalt kasutama ühe haava ravimiseks mitut potsikut. Seega on prügilates sisuliselt varandus. Kas relvi ei annaks ümber sulatada? Või äkki mööblit parandada?  Oot, te viite sinna puitu? Millega te muidu oma maju kütate?
Prügimägi sellises maailmas pole tegelikult üldse halb mõte, aga siis peab seal olema mingi loogiline seletus ja põhjendus. See on piisavalt eriskummaline, et pole mõeldav seda lihtsalt selgituseta lisada. Siin aga seletus puudub. Täielikult.

Selgituste ja loogika puudumine jätkub.

Ivy leiab ühest prügilast hunniku „aegunud” maagilisi kotte, mis suudavad kanda rohkem, kui peale vaadates tundub. Ta otsustab kogu selle varanduse kaasa võtta ning avastab, et kotte saab toppida järjest üksteise sisse, kuniks ta peab reaalselt kandma vaid paari kotti. Olgu… oot, aga miks seal maailmas siis kaubakaravanid on? Kas nad ei saaks siis toppida lihtsalt kotte kaubaga üksteise sisse? Milleks kaubaveo vankrid?

Selleks hetkeks olen ma maailmast juba väga segaduses ning see segadus jätkub, sest selgub, et selles maailmas elavad mitte inimesed, vaid imbetsillid. Tõsi, vaadates kuidas Ivy kodukülas käituti, ei tohiks see küll üllatusena tulla, kuid siiski… Pea kõik kõrvaltegelased on nagu NPC-d - mitteusutavad ja kahemõõtmelised.

Ühel hetkel istub Ivy umbes kümne täiskasvanud mehega laua ääres ja arutab, kuidas võtta maha kurja kultust, ning ta on kogu seltskonnas kõige kirkam kriit. Ahjaa, ta on ka ainus, kellel on mingitki iseloomu ja karakterit. Teiste tegelastega (keda on liiga palju!) on raske üldse mingit seost luua. Neid on nii palju, et ma ei suuda isegi ühel hetkel enam meeles pidada, kes kuulub heade ja kes pahade poolele.

No ja üks hetk vahepeal saab Ivy metsas suure kassiga sõbraks. Selle eest võib natukene punkte tõsta – kassid on toredad –, aga ainult natukene.

Ja no siin me nüüd olemegi. Potentsiaali alguses nagu oli. Limakolli taltsutamine ja sisemine monoloog oli täitsa ilus ja nunnu. Lima Sora areng ja nende omavaheline suhtlus on samuti täitsa ilus ja selle pealt olekski võinud edasi ehitada. Aga ei, tuli hoopis hunnikutes NPC-täiskasvanuid ja mingi kultus, millel pole karakteri kasvu ning arenguga kohe üldse mitte pistmist ... ühesõnaga laisk kirjutamine. Rääkimata kahtlasest maailmamajandusest.

Kokkuvõtvalt: võite ju vaadata. See on hea õpetus, mida mitte teha.